Neljapäev, 21. märts 2013

18 ebausku hariduse vallast - hajuta oma ebausk


18 ebausku hariduse vallast
Roland Meighan D.Soc.Sc, Ph.D., B.Sc.(Soc)., L.C.P., Cert. Ed. – haridusprofessor Nottinghami (UK) Ülikoolis, Kuningliku Kunstiühingu (Royal Society of Arts) liige,  Educational Heretics Press direktor (http://edheretics.gn.apc.org/), Centre for Personalised Education Trust direktor. Ta on tuntud kui  “haridusketser” ja seda oma vaadete osas, et enamik tavakoole on aegunud ning kahjustava õppesüsteemiga, mis  rikub inimõigusi. See süsteem tuleks järg-järgult lõpetada ja nii kiiresti kui võimalik. Dr. Meighan usub, et koolid tuleb välja vahetada paindliku õppesüsteemi vastu, mis on valikuline ja õppuri poolt juhitav. Ta on kirjutanud rohkem kui 10 raamatut, mida on tõlgitud 12 keelde.

Ebauskpõhineb kõrvale juhitud või "valgustamata"   tunnetest, mis viib mõningatel juhtudel jäikuseni   vaadetes või praktikas.  Uskumus, mida ilma mingi aluseta hoiab üleval grupp inimesi. Inimeste mured seoses elukestva õppega põhinevad ebausul ja on väga levinud tänapäevases ühiskonnas. Levinumaid on 18 ja vaatame kuidas neid hajutada.  

1.      Ametlik juhend
Levinud ebausuks on, et ametlik juhend  on koolisüsteemi aluseks, kuna see tagab väga efektiivse õppimise viisi. Noore õpetajana puutusin ma kokku uuringuga, mida tegi National Training Laboratories, Bethel, Maine USA - Püüd hinnata õpiviise selle järgi, kuidas õpilastel hilisemalt sellest midagi meeles on. 
Meelespidamine keskmiselt:
Ametlik õpetamine  - koolides valdav, sellest jääb meelde vaid 5%
Lugemine 10%
Audio-visuaalne 20%
Demonstratsioon 30%
Grupis arutamine 50%
Praktiline tegutsemine 75%
Teiste õpetamine 90%
Kohene õpitu ellurakendamine 90%

Üks põhjusi, miks koduõppel lapsed on oma näitajate poolest kooliskäivatest lastest paar aastat eespool, on see, et kasutatakse ametlike juhendite asemel diskussiooni, dialoogi ja „eesmärgipärast vestlust“, mis on 5x efektiivsem õpisüsteem. 

2.       Soovimatu õpetamine

Eelmisega seotud ebausk on arvamus, et soovimatu õpetamine on efektiivne.  Koolid on enamjaolt ülesehitatud põhimõttel, et täiskasvanud teavad paremini ja et kindlaksmääratud õpiprotsess on hea idee ning lisaks sellele puuduvad lastel inimõigused. Kindlaksmääratud õpiprotsess loob lihtsalt sõltuvuslikke õppureid. Kui me aga soovime sõltumatuid, veendunuid õppijaid, siis tuleb asendada valitseva õpetaja juhitud õpiprotsess  õppuri juhitava õpiprotsessi vastu, mis põhineb soovil ja tegelikul valikul.   

3.       Riiklik õppekava
Järgmine ebausk on riiklik õppekava ise ja sellega seotud põhiteadmiste idee. Kui me paneme erinevate riikide riiklikud õppekavad kõrvuti, siis need ei kattu. Skandinaavia riikides on kolmandik sisust sotsiaalteadused, filosoofia ja loogika. 1988 aastal kokku pandud Inglismaa ja Wales´i teises riiklikus õppekavas (esimene oli sajandi algusest) on Konservatiivide poolt kuulutatud sõda sotsiaalteadustele ja need on ka õppekavast eemaldatud. Osades riikides on religioon õppekava võtmepositsioonil. Ideed, rahu ja üksteisemõistmist toetava rahvusvahelise õppekava loomist ei ole kunagi tõeliselt arutatud. Natsionalismi põlistamist on eelistatud, milles osad näevad   aegunud ja ohtlikku ebausku.

4.       “Oravate ja pähklite” lähenemine
Oravate/pähklite lähenemine on seotud ebausuga  kindlaksmääratud õppekavasse – st haritud inimesed peaksid õppima paljusid asju, et täiskasvanuna saaksime otsustada millised neist on head ja milliseid võib siis vajadusel kunagi hiljem üles kaevata ja kasutada. W.B. Yeats on sellise kindlaksmääratuse vastu ja märgib: “Õppimine ei ole ämbri täitmine, vaid valguse süütamine pimeduses.” Tema nägi õppureid kui uurijaid, mitte kui passiivseid vastuvõtjaid. 

5.       „Tark poodiumil“
Järgmine ebausk on, et ametlik, soovimatu õpetamine vajab õpetajat, kes on nö „tark poodiumil“. Kui me soovime, et õppurid oleksid enesekindlad, suudaksid ise oma õpiprotsessi juhtida ja saaksid headeks uurijateks, siis see kõrval oleva „suure targa“ kujund peab kaduma. Teised, nii vanemad kui sõbrad on vaja kaasata Julgustajatena ja Toetajatena ning ainult väga harva Otsuste tegijatena. 

6.       Domineerimine
Harjumuslik domineerimine on ebausk ja dikteeritud õppimine peab andma teed mitte „ah küll kuidagi läheb“ suhtumisele vaid demokraatlikule väärtuste süsteemile, mis hõlmab endast  võimu jagamist, koostööd ja osalust, mis annab nii palju vabadust kui võimalik. Aga vabaduse kontseptsioon vajab hoolikat käitlemist. “Vabadus põhineb headel harjumustel,” kirjutab Bertrand Russell. Ilma heade harjumusteta, olete sõltuvuste ja kapriiside orjad – küsi ükskõik milliselt suitsu- või narkosõltlaselt. Demokraatias tuleb distsipliini näha kui enese-distsipliini ja distsiplineeritud koostöös teistega, mitte aga kui haletsusväärseid reeglite järgijaid, kes on alistatud reeglitele, mida on kehtestatud ilma dialoogideta. Demokraatia tähendab ülemvõimu puudumist. 

7.       Täielik potentsiaal
Täieliku potentsiaali arendamise ebausk baseerub lohakal mõtteprotsessil.  Mitte keegi ei kasuta enam kui 10% oma aju potentsiaalist. Me kõik võiksime olla palju kordi intelligentsemad, kui meil oleks vähegi stimuleerivam kultuur. Füüsiliselt vajab potentsiaali arendamine teatud valikutega režiimi. Näiteks selliseid valikuid, mida teevad maailmaklassi balletitantsija või hoopis teised valikud on spordis tõstjal. Valik sõltub veel võimalustest ja vahenditest – vaevalt ma võiksin olla esimese klassi purilendur, kui mul ei ole võimalust, aega ega finantse harjutamiseks. 

8.       Tasakaalustatud õppekava
Isikustatud ja õppuri poolt juhitav süsteem toodab enam võimekaid, kindlustundega uurijaid, kellel on võime vajaduse korral teha koostööd teiste isikute ja ühiskondlike institutsioonidega. See ei tundu olevat seesama, mis tasakaalustatud õppekava.  Olen kaua arvanud, et tasakaalustatud õppekava on lihtsalt üks ebausk või täiskasvanute poolt kinni hoitud viis, millel ei ole reaalset edu. Näiteks, Patrick Moore,   Briti astronoom, sai oma hariduse kodus ja ei läinud ülikooli. Ta räägib meile, et valis 7 aastaselt omale õppekava kirjutamise õppimiseks. Ta  arvas olevat selle endale kasuliku ja kirjutas ümber mõningaid suuri astronoomiaalaseid raamatuid. See, mõtles ta, aitab tal saada teada ainest, mis teda huvitab ja samas parandab ka inglise keele oskust. Samuti veetis ta aega oma ksülofoni ja hiljem ka klaveriga, et arendada oma musikaalseid oskusi.  See  “tasakaalustamata õppekava” teenis teda hästi, kuna tema elus olid kesksel kohal astronoomia, ajakirjandus ja muusika. Kõik teised oskused ja teadmised, mida oli vaja, omandas ta jooksvalt „vastavalt vajadusele“. Selle lähenemise korral, õppur juhib oma õpiprogramme valides harjutusi toetuse ja juhendamisega. Selle lähenemise teine nimi võiks olla „tõeline valik õppimises.“
„kataloog-õppekava” on selline õppuri poolt juhitav õpiprogramm, kus õppur valib päevakava, selle tempo, järjekorra ja meetodid. 

9.       Kohustuslik  kirjndus (Shakespeare)
Õppekavade armastajad ja entusiastid on alati kohutatud sellest, kui iseõppija soovib kasutada „kataloog õppekava“.“Mis saab siis, kui õppur ei valigi  Shakespeare?” Mulle on alati ses osas meeldinud Bertrand Russell vastus: “Shakespeare ei ole kirjutanud selleks, et tüüdata igavlevaid koolõpilasi; ta kirjutas oma publiku rõõmustamiseks. Kui see ei too sulle rõõmu, siis on parem seda ignoreerida.“ Olen sellest vastusest alati saanud lohutust, sest hoolimata paljudest esinemistest, on kohustuslik koolikirjandus  kindlalt koolis kinni. See ei tähenda, et ma oleks nende vastu, kes soovivad Shakespeare. Sel põhjusel leian, et John ja Leela Hort on näidenditega teinud suurt ja tänuväärset tööd, mida nii lastel kui täiskasvanutel tasub uurida. Oma armastusega luule vastu on  Leela ja John kulutanud oma aega ja raha luues Shakespeare seeria „lühendatud ja lihtsustatud kaasaegses inglise keeles.“ Seitse näidendit on tõlgitud arusaadavasse keelde ja neid saab lugeda
www.startingshakespeare.co.uk. //Meil võiks tuua analoogina Kalevipoja!?

10.   MATEMAATIKA
Ametlike õppekavade pooldajad on alati mures matemaatika pärast: „Mis saab siis, kui vabaõppurid ei vali matemaatikat?” Bertrand Russell´i arvamuse peaksime võtma aluseks, kuna ta on üks maailma kuulsamaid matemaatikuid. Mida ütleb tema sel puhul: “Ülikoolides õpetatakse matemaatikat peamiselt inimestele, kes kavatsevad minna õpetama matemaatikat inimestele, kes kavatsevad  minna õpetama matemaatikat … Vahel on sellelt jooksulindilt ka võimalik maha tulla. Archimedes kasutas matemaatikat, et tappa Roomlased, Galileo kasutas seda selleks, et paremaks teha Toscana suurvürsti kahuriväge, kaasaja füüsikud (kasvanud palju ambitsioonikamad) püüavad selle abil hävitada inimrassi. Tavaliselt on matemaatika  kohustuslik aine laiadele massidele ja väärt seda, et saada riiklikku toetust.” Matemaatika on kindlasti kasulik, kui sa projekteerid sildu, kuid miks me kõik peaksime selle aine läbima vaid selleks, et teada saada, kes siis meist selles hea on. Kui väidetakse, et võib-olla on meil seda kunagi hiljem vaja, kas sel juhul peaksime kõik õppima ka stomatoloogiat – järsku läheb vaja! Kui ma õppisin koolis matemaatikat ja siis hiljem õpetades seda ise ning veel edasi vaadates, kuidas seda õpib minu poeg – siis keerles peas üks ja sama ketserlik mõte, et kindlasti on palju paremaid asju, mida saaks selle asemel teha. On tavaline viga segada matemaatika ära aritmeetikaga ja võib-olla tuleks just seda viimast kohaldada? Ja jälle on Russell eriarvamusel: “Aritmeetika … on Briti koolides ületähtsustatud ja see võtab palju rohkem aega, kui tegelikult peaks.” Ta teeb ettepaneku, et on olemas palju enam kasulikke asju, mida selle asemel õppida. Russell märgib, et kuigi ta on juhtiv matemaatik ja filosoof, ei ole ta kunagi olnud hea aritmeetikas. See on teine levinud viga, et räägitakse mingist  tööstuslikust ametite „tellimusest“ ja selle „katmisest.“ Minu matemaatikaõpetajast sõber uuris neid „tellimusi“ sadades ettevõtetes Birmingham´i ümbruses Suurbritannias. Kui ma küsisin, mida ta leidis, siis ta vastas: „Täieliku segaduse.“ Ta ei leidnud ühtegi nõuet matemaatika osas ja aritmeetika osas piirdusid nõuded ainult nelja põhireegli ulatuses. See kattus minu enda kogemusega, kui ma 16 aastaselt lahkusin koolist ja läksin tööle panka, siis minu tunnistus matemaatika „0“ tasemega osutus täiesti kasutuks. Mul tuli õppida panga numbrimänge kohapeal. Üks koduõppe pere, kus isa on insener, palus minult arvamust matemaatika osas. Ma arutasin nendega oma argumendid läbi. Nad leidsid, et tegemist on ebausuga ja püüdsid leida julgust seda ignoreerida. Nende kogemus andis neile kindluse ja nad jätkasid õppimist „õpime siis, kui seda on vaja“ viisil. Hiljem olid nad väga rahul ja rääkisid, kui hästi see süsteem praktikas töötas. Praegu on ilmud CD-ROM interaktiivsed plaadid, millel õpetatakse sulle matemaatikat poole või veel vähema ajaga kui mõnel kursusel ja sa saad huvitava aine kohta vaadata diski, mil iganes soovid. 

11.   Sundimine
Ühe koolist lahkuja vastus sundimisele: “Ma panin pahaks, et mulle dikteeriti, mida selga panna, mida mõelda, mida uskuda, mida öelda ja kuna öelda.” (Catherine Burke ja Ian Grosvenor raamatust From The School That I‘d Like, 2003, Routledge Falmer.) Sunni tagajärgedest ja kogunenud pahameele väljapursetest võib ajalehtedest lugeda peaaegu iga päev.   

12.   Siduskiri
Õppekavade pooldajad muretsevad veel ka siduskirja pärast: “Mis siis saab, kui õppur ei vali siduskirja õppimist?” Mul tuleb märkida, et palju halvem on, kui ei arendata sidus-mõtlemist, kuid see on teine teema. Siduskirja õppimisprotsess on toonud lastele rohkem valu, kui ükski teine aine. Ka printerid ei trüki siduskirja, kuna see ei oleks piisavalt selge.  Ka seda artiklit oleks siduskirjas väga raske lugeda. Mitte keegi ei näita üles erilist entusiasmi pikemate siduskirjaliste tekstide puhul. Ka John Holt oma uuringutes ei leidnud mingit muud põhjust siduskirjaks, kui ainult väidetav kiirus. Ta näitas, et tavajuhul on selline arvamus ekslik. Holt viis läbi katsetusi nii klassiruumis, kui ka iseenda peal. Tavajuhul on lahuskirjutamine sama kiire või ka kiirem, loetavam ja parema väljanägemisega.  Need, kes on õppinud kirjutama Itaalia käsikirjas (italic skript), on saavutanud väga atraktiivseid tulemusi. 
Italic script kirjutamine - sidumata tähed

13. Sotsialiseerumine
Suurem uuring sellest, kuidas inimesed arenevad ja milliste tegurite olemasolul saavad inimestest väga tunnustatud tegelased, keda me nimetame ka geeniusteks. Uuring on läbi viidud H.G. McCurdey poolt USA  North Carolina Ülikoolis. Selle kohta kirjutas George Leonard  täpsemalt oma raamatus Education and Ecstasy, (John Murray, 1970). Toodi välja kolm peamist tegurit. Esimene neist, suur individuaalne tähelepanu, mida on osutanud vanemad ja teised täiskasvanud. See avaldub õpitegevustes, mida saadab palju kiindumust.  Teine tegur on rikas keskkond, mis toetab kujutlusvõimet ja fantaasiat. Kolmandaks teguriks on limiteeritud kontakt teiste lastega, kuid piisavalt kontakti toetavate täiskasvanutega. McCurdey märgib kokkuvõttes, et tavakoolid, mis peamiselt baseeruvad ametlikel meetoditel ja jäigal organisatsioonil on viinud need kõik kolm tegurit miinimumini. Tulemuseks on allasurutuse kõrge tase. Bertrand Russell alustas oma kooliga Beacon Hill ja jõudis siis järeldusele, et mitte ükski pakutavatest koolimajadest ei ole sobilik  laste jaoks, et seal õppida. Ta ise oli kodus õppinud. Ta teatas ka, et Beacon Hill kool ei olnud nii edukas, kui ta lootis. Üks põhjustest oli see, et ta hindas tugevalt üle seda aega, mida lapsed soovivad veeta üksteise seltsis. 15000 tundi on pikk aeg, kui oled sunnitud veetma seda omaealiste laste seltskonnas, kuigi täiskasvanud peavad seda siis heaks sotsialiseerumiseks.  See võib olla sotsialiseerumine, kuid selle kvaliteet on äärmiselt küsitav. 
Allpool mõned teemad, mida koolisotsialiseerumisega seoses on üles tõstnud ajakirjandus: 
Esimene raport:
Lapsed võivadki nüüd oodata ja teada, et kiusamine on koolielu tavaosa. Uuring, mille viis läbi ajakiri Family Circle näitas, et  8 õpilast kümnest on kannatanud vähemalt ühe rünnaku all. Praegusel ajal on esimene rünnak oodatav 8 aastaselt. 
Teine raport:

Organisatsiooni Suzy Lamplugh Trust poolt tellitud uurimus näitas, et relvad on tänaseks ühel õpilasel kümnest. Inglastel veab, kuna oleme rahvusvahelises plaanis selles osas mahajääjad. USA-s näiteks on noad ja muud relvad palju suurema arvuga õpilastel kaasas. Kuid trend on jätkuvalt tõusev ja silmade sulgemine siin on ohtlik.

Kolmas raport:
Siin UK-s, peavad algkoolid järgima ravimisjuhiseid, mille on kehtestanud Head Teachers Association (HTA ehk õpetajate assotsiatsioon) .  Lahusti-nuusutamine on  levinud 7 aastaste laste hulgas. HTA süüdistab, et koolid on püüdnud seda probleemi nö „vaiba alla panna“ ja ei informeeri politseid, et kaitsta kooli reputatsiooni. Algkoolide vanusegrupp omab nüüd head infot, mis puudutab narkootikume laste hulgas. Hilisemalt, kui lapsed on juba vanemad, levib  info suitsetamise, alkoholi, ecstasy tablettide, rämpstoidu ja kallite firmarõivaste osas.  Kool teeb sellise info liikumise väga kiireks.

Neljas raport:
Siis UK riigisekretär hariduse alal (Secretary of State for Education), David Blunkett, käivitas popitegemise mahasurumise. Ta pidas seda „vägede väljaviimiseks haridusest“.  Mahasurumist pakuti välja sotsiaalse meetmena, mis aitab võidelda sotsiaalse väljajätmise vastu. „Mille väljajätmise vastu?“ võiksite küsida. „Relvade, narkootikumide või kiusamise?“ Üks kooli sotsialiseerumise suurematest pooldajatest oli USA haridustegelane John Dewey, kuid ta soovis, et koolid oleksid oma ülesehituselt demokraatlikud, võimu jagamise stiilis, mitte aga totalitaarses stiilis, mis baseerub domineerimisel ja sunnil. Praegune valdav domineeriv mudel ei olnud tema nägemus. Tema nägi koole kohana, kus on suurepärased enesearenduslikud võimalused parimatele pioneeridele. Ja ikka veel üllatutakse, kui pered valivad kodupõhise õppe! „Aga mis saab sotsialiseerumisest?“ karjuvad kriitikud. Vastus, mis põhineb tõenditel, mitte ebausul on: „Just täpselt! Selle tõttu tasubki kooli vältida!” Teine vastus võib-olla selline, et me ei ole aeglaste õppurite rahvus, kes ei suuda aru saada peale kõiki neid pidevalt ilmuvaid raporteid, teateid, artikleid, kõnesid – kui negatiivne on kooli sotsialiseerumine.  Kodu põhisel õppel olevad pered oma perekeskse haridusega, loovad tegelikult palju kõrgema kvaliteediga sotsiaalse elu ja seda kolmel põhjusel.  Esiteks, sa kasutad kodu hüppelauana kogukonda, suheldes raamatukogudes, muuseumides, muudes huvikohtades nii linnas kui maal. Selles protsessis, puutud sa kokku igas eas inimestega. Siin on suhtlemine, samal ajal kui kooliskäivad lapsed on kinnitatud klassiruumi koos piiratud hulga omaealiste ja piiratud hulga täiskasvanutega. Teiseks, kodus õppivad lapsed võivad ühineda ja moodustada näiteks skaudi, gaidide või kasvõi puutöö gruppe. Nad saavad kokku judotrennis, ujulas, või teistes huviringides. 
Kolmandaks, sa vaatad ringi teiste elust õppivate perede järgi ja saad teha asju koos nendega, vahel ka õppida koos nendega. See võib toimuda nii igapäevaselt või nädala sees, oleneb gruppide arvust.   Teine küsimus, mis väga tihedalt seotud sotsialiseerumise ebausuga on üksikute diskrimineerimine. 
Pidudel olen end sageli leidnud rääkimast inimestega, kes leiavad, et sotsiaalse tähelepanu otsijad on pigem kurnavad ja sotsiaalse tühisuse lõputu vool on ääretult igav. Olen leidnud, et lõppkokkuvõttes on üksikud huvitavamad, terviklikumad ja teadlikumad ning  mõned neist kõige viljakamatest ideedest tulenevad just neilt. Niisiis, kui sinu laps näib nautivat iseenda seltskonda – ja sinu oma – siis see ei ole muretsemise põhjus. Selle asemel, UK eluasemepoliitika on pidanud tunnistama, et üha enam inimesi valib „soolovariandi“ ja see on loonud väga suure nõudluse nö poissmehekorterite osas. Koolis olevad üksikud, teises küljest, muutuvad enamjaolt kiusamise märklauaks, kuna ootused, mis kaasnevad koolisotsialiseerumisega näevad ette, et sa lubad ennast allutada mingil omaealiste grupil.  See omakorda eeldab, et kunstlikult loodud omaealiste grupp on väärt temaga liitumist. Poiste gümnaasiumis käies leidsin, et seal olev grupp ei ole ühinemist väärt ja selle asemel eelistasin oma sõprade ringi väljastpoolt kooli. Olles tubli spordis, sain ma hoida piisavalt kontakti omavanuste grupiga koolis, jäädes neist samas sõltumatuks. Teistel nii hästi ei läinud ja neid kiusati. 

14. Koolivorm
Üks minu õpetajast sõber pakkus veel ühe sotsialiseerumise alapunkti ja selleks on koolivorm. Ta märkis, et koolivormi põhjuseks on vanemate nõue. Vanemad paluvad koolil säilitada vormi nõue, kuna see aitab ära hoida ärimaailma ja omaealiste survet kallihinnaliste riiete, firmamärkide, moesuundade järgimise jms osas.   

15. Rahvusvaheline võrdlusmoment
Edward de Bono on tuntud kui laste eestkõneleja, kes on pööranud tähelepanu süvaõppe arendamisele. Ta peab selles osas kõiki koolisüsteeme katastroofideks: “Ma ei ole teinud täielikku ülevaadet kõikides maailma koolides kasutatavatest süsteemidest, nii et minu vaated põhinevad isiklikel kogemustel. Ma võin seoses sellega märkida, et kõik koolisüsteemid, millega ma olen kokku puutunud on täielikult häbiväärsed ja ebaõnnestunud.” Minu kogemused toetavad seda järeldust. Kas see on punaseks tuleks meile lapsevanematele, kui meie juhid jätkuvalt räägivad, et me peame järgima teisi? Klassiruumid kõikjal maailmas järgivad „vangikongi“ kujundit, kasutades domineerimist ja sundi. 

16. Astmete kindlaksmääratus
Suurbritannia koolides eksisteeriv õppeprotsess vanuseliste astmete kaupa on tulnud segaduses olevate täiskasvanute maailmast ja sellel ei ole midagi pistmist sellega, kuidas inimesed tegelikult õpivad.  Kas tõesti on olemas konkreetne vanus Rooma Impeeriumi õppimiseks? Või millegi muu õppimiseks?

17. Hindamine
Õpiprotsesside jms lõpetamise juurde käiv pidev pealesunnitud hindamine ja testimine on üks ebauskudest. Testimine võib toimuda ainult siis, kui õppur seda ise soovib ja näeb selles teatud vajadust, mitte aga teiste poolse sunnina. 

18. Kodul baseeruv õpe
Suur ebausk on see, et kodul baseeruvat õpet peetakse halvaks. Vastupidi, on raske  leida halbu uudiseid koduõppijatest, erinevalt koolidest, kelle juhtumid täidavad ajalehti igapäevaselt.  McCurdy kirjutab, et kodul baseeruv õpe on just selline õpe, mis toodab geeniusi. Ekslik on arvata, et see on mingi uus asi. Edmond Holmes, koolide juhtivinspektor, juba   1900date alguses , kritiseeris tugevalt esimese riiklikku õppekava agressiivset kontrolli ja testimist ning jõudis samade järeldusteni  McCurdy´ga. Ta kirjutas sellest nö tragöödiast ka raamatu pealkirjaga The Tragedy of Education.

Kokkuvõtteks
Need ebausud näitavad, et enne, kui midagi kasulikku üldse saab koolides tehtud, tuleks need nö ümber töödelda  õppekeskusteks. Õpetajad oma stiiliga „seisan ja pakun“ on suures osas aegunud ja nad tuleks ümber õpetada   õppetreeneriteks ja reisivateks õpiagentideks. Massiline sunnivahenditega koolikohustus võis olla ammune visioon 20 sajandi tarbeks, kuid see ei sobi üldse 21 sajandisse. Kool kui sunnivahend, kui domineerimisele keskendunud institutsioon ei ole lahendus – see on hoopis osa probleemist. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar