Pühapäev, 17. märts 2013

Ma soovin olla MINA ISE


Ma soovin olla MINA ISE!
María Cicuendez on Hispaania ajakirjanik, reikimeister, hääleterapeut, kristalli ja lilleterapeut. Tema koduleht ja blogi: www.mariacicuendez.webs.com

Tundkem ennast kindlalt  oma alternatiivse lastekasvatuse teel, hoolimata oma sugulaste ja sõprade kriitikast. Igas perekonnas on olnud inimesi, kes julgevad olla nemad ise, vaidlustades kriitika   ja sellega kindlustades perekonna sisemise teadvuse kasvu .

Või teisest küljest, enamik ei julge olla nemad ise. Mõnikord võib tuua kasu telerist filmi vaatamine, kuigi see vajab kannatlikkust, et elada üle kõik need kaubanduslikud katkestused. 1998 aasta film The Wedding (Pulm) on üks sellistest, mitte ainult suurepärase näitleja Halle Berry tõttu, vaid seetõttu, et film annab üsna tõetruu vaate peresisesest „vormilisest näilisusest“, mis elab põlvest põlve ja mida eelistatakse isiklikule õnnele. Kui me vaatame enda ümber, siis oleme harjunud säilitama oma peamisi suhteid, mis põhinevad poliitilisel korrektsusel. Nagu filmiski, on paljude inimeste igapäeva elu üheks osaks püüe luua täiuslikku maailma – väljastpoolt vaadatuna. Kui me oleme lapsed, käitume me oma tõelise olemuse kohaselt, kuid kasvades suureks alistume kodustamise protsessile, mis sunnib meid mängima rolle, millel ei ole meie olemusega mingit seost. Siis tulevad ajad, mil see kunstlik roll varjutab meie oma loomuse täielikult ja me oleme silmitsi tõsiasjaga, et me enam ei tunnetagi tegeliku olemuse kaotust.
Vanemad mängivad põhirolli   oma laste õpetamises ning ka  julgustades neid olema nemad ise. See julgustamine tähendab hoidumist – hoidudes planeerimast/projekteerimast oma laste unistusi, huvisid ja tulevikuplaane.  Kuid, kui vanem ei ela iseendana, ei teadvusta oma tõelist olemust, siis ei ole võimalik seda teed näidata ka lastele. Sel juhul, nende lapsed peaksid mingil hetkel oma elus „purustama oma nabanööri“ ja liikuma iseendaks olemise poole, mis see ka ei oleks.
Alati, alati on olnud peredes inimesi, kes rikuvad kehtestatud meetodeid ja mudeleid ning teevad evolutsioonilise hüppe oma perekonna ajaloo arengus. Sageli mõistetakse nad süüdi, märgistatakse ja sildistatakse kui „mustad lambad“. 
Sellele värvile annaksin ma erilise tähenduse – see on puhastumise ja valgustumiseni jõudmine läbi varjude. Sisemise rahu saavutamine on võimalik ainult aususe ja kooskõla olemasolul iseenese suhtes.  Kõige raskem inimestele, kes püüavad peremallidest ja piirangutest välja murda on sattumine emotsionaalse väljapressimise ja sellega seotud piirangute lõksu või kui ollakse lukustatud teatud ruumi, siis vabana lennata püüdes kantakse endaga lakkamatut süütunnet.  Hirm, et mind enam ei armastata või ma enam ei kuulu perekonda on vägagi hirmutav neile, kes jooksevad vastutuult. Kuskohast leida jõudu ja julgust olla iseendaks, vaatamata nende inimeste uskumustele ja veendumustele, kes ütlevad, et nad armastavad meid, kuid ainult siis, kui allume nende normidele? Seda jõudu saame leida iseendast! Tugevus on julgus „jätta maha kõik, et saavutada kõike“ – see on Hispaania müstikute Teresa Avila ja John of the Cross poolt kirjutatud.  Meil tuleb teadlikuks saada, et oleme kinni sellistes klammerduvates meelepetetes nagu „vajadus kuhugi kuuluda“ ning  „olla armastatud ja aktsepteeritud teiste poolt.“ Indiviid ei kuulu millegi ega kellegi külge, kuna elus on kõik ajutine ning armastus ja aktsepteerimine on igaühe sees. Kui keegi ei respekteeri sinu valikuvabadust või ei armasta ega tunnusta sind, miks peaksid sa oma energiat kulutama vaimselt ja hingeliselt vaese inimese arvamuse vastuvõtmiseks? Mõnikord avastavad inimesed, et nad on raisanud terve oma elu mängides rolle selleks, et olla tunnustatud teiste poolt. See on maksnud ränka hinda – võtnud neilt vabaduse, väärikuse ja kogu isikliku elu. Krüsanteemist ei saa kunagi roosi. Ja keegi ei oota kassilt lõvi jõudu. Kui me oleme meie ise, siis me järgime teed, mis lubab meie lastel olla nemad ise. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar