Õppimise päralt on tulevik aga mis saab koolist?

Richard F. Elmore on Harvard Graduate School of Education teadusprofessor.  

Lühendatult tema artiklist  „The Future is Learning, But What About Schooling?“

Vaimustun õppimisest ja koolist, nagu enamik õpetajaid, läbi sügava elukogemuse. Olin põhikoolis raskustes õppija - aeglane lugeja, kogeleja, häbelik ja lahke, üsna unistav laps, kes leidis, et kool on õudne ja alandav koht.

Noorukieas saavutasin “hea” õpilase identiteedi, kuna valdasin täiuslikult seda mängu - pälvida täiskasvanute heakskiit, teeselda suurt pingutust, osaleda spordis ja muus koolitegevuses – seda kõike kaunite kunstidega kaasnevate auhindade ja tunnustuse kogumise kaudu. Pannes täiskasvanuid tundma uhkust ja võimu.

Lõpetasin umbes 250 õpilasega gümnaasiumi kümne parima õpilase seas. Mäletan, et tundsin end oma keskkoolikogemuse tõttu suuresti petetuna. Kooli lõpetamise hetkeks oli minust saanud üsna edukas lugeja, mille tagajärjel olin äärmiselt teadlik sellest, kui õhuke ja pealiskaudne, kui mõttetu ja tuim oli minu õpikogemus gümnaasiumis.

Olin põnevil, et astusin väikesesse vabade kunstide kolledžisse, kuid olin samas täiesti ettevalmistamata siin valitseva intensiivse õppeprotsessi osas. Sattusin tugeva vennaskonna- ja korporatsioonikultuuriga kolledži “sõltumatute” gruppi - niivõrd boheemlaslik eksistents, kui väikeses kolledžilinnas võimalik olla sai.  Pidin põhimõtteliselt nullist õppima, kuidas lugeda ja kirjutada; gümnaasiumis edu saavutanud töö oli lootusetult puudulik. Samuti pidin õppima tegutsema maailmas, kus sõnad, ideed ja veendumused olid olulised, kus „meeldimine“ oli vähem tähtis, kui enda kuuldavaks tegemine. Mäletan, et olin tummaks löödud sellest, et täiskasvanud inimene võib elatist teenida, uurides kogu elu vaid üht autorit.

See oli siis. Ja nüüd on praegu. Ma olen Harvardi ülikoolis olnud professor viimased 20 aastat (ja mõned aastad peale). Olen püüdnud õppida, kuidas „õpetada” (kui see on sobiv termin) veebikursuse (MOOC – Leaders of Learning) kaudu.

Näen nüüd õppurina, kuidas ma sellesse kohta olen jõudnud. Mind koolitati õpilasena hindama kooliharidust peamiselt täiskasvanute heakskiidu ja kontrolli saavutamise vahendina. Ma õppisin selle õppetunni hästi ära. Olin õpilane keskkonnas, mis ei valmistanud mind üldse õppimiseks ette.

Ma näen, kuidas need mustrid korduvad sadades ja sadades klassiruumides, mida olen viimase viieteistkümne aasta jooksul oma erialase töö käigus uurinud. Õpilasi koolitatakse saavutama täiskasvanute heakskiitu ja vastama  kõrgelt standardiseeritud, institutsionaliseeritud ootustele, mille on loonud avaliku võimu kandjad, kellel pole üldse teadmisi, kuidas õppimine individuaalse ja sotsiaalse tegevusena toimib.

Õppimise mõiste avamine laiemale ühiskonnale on antud poliitilikutele, kes on kõige hullemat tüüpi haridusamatöörid. Ühiskond on õnneks targem kui institutsionaliseeritud kooliharidus.

Õppimine kui individuaalne ja sotsiaalne tegevus pole kunagi olnud nii elus kui praegu ning see kasvab oma ulatuse ja laiusega lõpmatuseni.  

Õppimise juhtimine järgib õppimise kontuure ühiskonnas; ühiskonna püsimine eeldab, et õppimist ei piiraks kooli institutsionaalsed huvid ja kokkulepped.

Kooli ja kiirtoidu ühised jooned

 

Vihmase ilma puhul paar head artiklit, mis arutlevad taaskord haridussüsteemi puudujääkide üle... ☝☝☝

Hiljaaegu lahkunud sir Ken Robinson märkis oma raamatus „The Element“, et kool järgib „kiirtoidu“ standardiseerimise mudelit.  Kuna ma ise olen toidumaailmas kõrvuni sees, siis see võrdlus köitis mind.  Kooli puhul on tegemist sellise tööstusliku mudeliga, mis ajab taga kvaliteti. Samas ei ole see kvaliteet kuskil eriti muljetavaldav.

Medium lehel arutleb  Matthew Kent oma artiklis „It’s Time to Blow Up The Public School System“ muuhulgas sama küsimust .

Kent kirjutab, et kui sinult küsida küsimus: „Kas kool on vajalik?“, öeldakse vastuseks automaatne „Jah“.  Ometi on see küsimus niivõrd keerukas ja kompleksne, et kohene vastus ei oleks võimalik. Sestap lähevad inimesed keerukate küsimuste korral lihtsamat teed ja ütlevad lihtsalt kiiresti ei või jah.  Kui võtta sarnane aga lihtsam küsimus: „Kas meie noorte harimine on hea mõte?“ Siis vastus on kindel „Jah!“  

 Olles jõudnud selle kindla järelduseni, tahate ilmselt juhtida tähelepanu asjaolule, et noorte hariduse kese ongi  kool.

Kas tõesti?

Kui erapooletul vaatlejal, kes pole koolisüsteemiga kursis, palutakse öelda, mis nende arvates kooli mõte on, mida nad ütleksid?

Nad võivad leida küll, et proovime lastele midagi õpetada, kuid siin on veel tosinajagu muid asju, mida nad täpselt samaväärsena meile ütleksid:  

Kooli mõte on muuta ohjeldamatud lapsed leplikuteks ja kuulekateks täiskasvanuteks.

Kooli mõte on meelde jätta palju tähtsusetut infot.

Kooli mõte on tõrjuda mitmekesisust ja asendada see ühesugususega.

Kooli mõte on muuta lapsed füüsiliselt passiivseks.

Kooli mõte on loovuse hävitamine.

Kooli mõte on sisendada meie lastele hirmu ebaõnnestumise ees.

Kooli mõte on töödelda ja paremusjärjestada  väimalikult palju õpilasi.

Kooli mõte on kaotada  õppimisest kogu lõbusus.

Kooli mõte on purustada laste unistused ja veenda neid, et parim, mida nad loota võivad, on leppida turvalise tööga.

Kooli mõte on saada häid hindeid.

Kooli mõte on saada vastu võetud järgmisse kooli (ja selle kooli mõte on viia sind lootusetult võlgadesse).

Kooli mõte on õpetada lapsi paigal istuma ja vait olema.

Üldharidusliku kooli kontseptsiooni leiutamisest on möödunud väga palju aega ja kool on muutunud kohustuslikuks. Sellest ajast alates on maailm palju muutunud.

Vähemalt tasuks küsida, kas ka kool oleks pidanud muutuma.

Kiirtoit versus kvaliteettoit

Siin on terav kontrast “Michelini mudeliga”. Mis puutub Michelini tärniga pärjatud restoranidesse, siis on kehtestatud tipptaseme kriteeriumid, erinevad restoranid asuvad neid püüdma oma äranägemise järgi ning tulemusi hindavad eksperdid.

Siin on veel üks küsimus teile: kas loodame hariduse kiirtoidumudelile seetõttu, et see on parim viis õpilaste õpetamiseks või seetõttu, et see on lihtsaim viis õpilasi õpetada?

Mõelgem hetkeks kõige kasutumale tööriistale, mis kunagi leiutatud on: valikvastustega test.  

Mis on valikvastustega eksami mõte?

Eksami kaitsja võib öelda, et sellest on näha, kui palju õpilane on õppinud, kuid ilmselgelt eksam seda ei näita. See mõõdab seda, kas õpilane jättis eksamiprogrammis olevad pisiasjad meelde (või ei arvesta sellega, et nad unustavad selle kõik kahe nädala pärast).

Veelgi halvem on see, et valikvastustega eksami sooritamiseks on õpetajad sunnitud jälgima, et õpilased ei vaataks oma märkmeid või õpikuid ega suhtleks omavahel.

Huh?

Kui riigikool leiutati, oli teabele ligipääs napp. Seega oli mõistlik soovida, et õpilased jätaksid meelde teatud põhiteabe ja nõuda, et nad ei vaataks eksami ajal märkmeid.

 

Me ei ela enam selles maailmas.

 

Elu on praegu avatud raamat / avatud märkmed, miks siis kool seda ei peaks olema? Kui õpilane oskab kontrolltöö/eksamiküsimustele veebis vastuse otsida, siis miks seda ei lubata? (Võib olla on hea küsimus ka "miks me üldse kontrollime õpilasi asjadega, mida saab otsida?")

Koolis nimetatakse üksteisele õige vastuse saatmist petmiseks, reaalses maailmas nimetatakse seda meeskonnatööks.

Miks me siis valime valikvastustega teste? Miks me nõuame, et õpilased ei peaks omavahel nõu pidama ega kasutama parimaid nende käsutuses olevaid ressursse?

Sest nii on lihtsam.

Kui peate kontrollima õpilase teadmisi, on valikvastustega teste lihtne koostada, neid on lihtne hallata ja neid saab hinnata.

Valikvastustega test ei ütle meile, millise panuse võiksite antud valdkonnas anda, ja me pole huvitatud selle testimisest, kuna pole kindel, kuidas seda teha.

Kas olete kunagi kohanud last, kes on mõne teema osas kirglik? Kes armastab pesapalli, dinosauruseid või kosmosereise? Neil pole mingit probleemi entsüklopeediliste infohulkade omastamisega.

Miks siis koolid arvavad, et meie laste harimine on suur töö?

Võib-olla on see seotud sellega, et nad võtavad lapsed mänguajast eemale, panevad nad klassiruumi, käskivad neil rahulikult istuda ja pevad loenguid teemal, mida keegi kusagil arvas, et seda on oluline teada.

Kooli tähelepanu häire.

Kent kirjutab pikemalt ka ADHD-st, märkides et - neuroloogilist mitmekesisust pole vaja ravida, see tuleb panna keskkonda, kus see võib õitsele puhkeda.

Oleme jõudnud punkti, kus kool vastutab uute häirete tekitamise eest. Ma räägin haigusest, mida ma nimetan kooliskäimise haiguseks, kuid mida kõik teised teavad kui ADHD-d.

Tähelepanupuudus ja hüperaktiivsuse “häire” on oletatav patoloogia, mida saab määratleda ainult selliste keskkondade suhtes, mis on ise patoloogilised.

Siin on näide sellest, mida ma mõtlen. Vaadake seda hüperaktiivsuse sümptomit, mis pärineb otse National Institute of Mental Health (riiklik vaimse tervise instituut): „püsti tõusmine ja liikumine olukordades, kus oodatakse istudes püsimist, näiteks klassiruumis või kontoris“.

Siin on asjaolu, mis peaks nagu lahtine haav silma paistma: paljusid ADHD kõige problemaatilisemaid sümptomeid saab määratleda ainult kooli (või sama ebaloomuliku kontorikeskkonna) kontekstis.

Nõustun selle üldise eeldusega: kui teil on kaks inimest, üks käsib teisel kaheksa tundi paigal istuda ja teine ​​ütleb, et nad pigem liiguksid ringi, on üks neist kahest inimesest sügavalt patoloogiline. Kahjuks moodustavad nad meie maailmas enamuse.

Kent teeb ka rida ettepanekuid, kuidas olukorda parandada, muuhulgas:

Vabanege hindamisest ja eksamitest

Teste tehakse seetõttu, et need on koolisüsteemile mugavad, mitte seetõttu, et neist oleks kasu laste harimisel.

Testid võimaldavad meil lapsi paremusjärjestusse panna ja töödelda, hinnata koole ja õpetajaid ning tunda, et me midagi teeme.

Kuid kas vastuse võtmele vastamine on tõesti parim viis kellegi hindamiseks?

Test, mis nõuab faktide meelde jätmist (mis ununevad peagi), on eriti kasutud. Need ei ole isegi usaldusväärsed viisid, kuidas hinnata, kui palju fakte õpilane teab. Üliõpilane oleks võinud 80% materjalist pähe õppida, kuid kui teie test pärineb suuresti ülejäänud 20% -st, saate lõpuks väga viltuse ettekujutuse nende teadmistest.

Õpilase panus ei tulene õige vastuse valimisest; see tuleneb nende võimest jagada oma ideid kujul, nagu inimesed on alati oma ideid jaganud: rääkimine ja kirjutamine.

Kent kirjutab ka noorte unest ja õpilaste kroonilisest unepuudusest liig varajase koolipäeva alguse tõttu, mõttetusest õpetada eraldi ainekavasid ja vigade tegemise ning läbikukkumise vajalikkusest.

Hiljuti on Kent kirjutanud koolist filosoofilisema artikli "3 Times I´ve Changed My Mind". Selleks ajendas teda Bryan Caplani raamat:  The Case Against Education

Enne seda oli Kentis soov haridussüsteem ümber korraldada, nüüd arutleb ta, et Caplani  juhib tähelepanu ilmsele tõele, et kui midagi ei toimi, ei peaks te selle peale raha kulutama. Ehk me peaksime andma vähem haridust...

Mida vabaõpe võiks distantsõppele soovitada.

Molly Worthen on Põhja Carolina Ülikooli ajaloodotsent, kes on oma PhD kraadi saanud Yale Ülikoolis. Ta õpetab (ja kirjutab) religioonist ja ideoloogiast poliitikas ja ühiskonnas. Mina sattusin lugema tema arvamuslugu New York Timesist "When You Get To Unschooling, Its Almost Like Religion"

Pealkiri polnud just paljutõotav :), kuid sisult väga põhjalik. Ma tahtsin jagada lihtsalt linki ühe lõiguga, kuid lugedes leidsin järjest rohkem sellist, mida tahaks eesti keelde panna. Artikkel ise on palju pikem, soovitan igal juhul.

Aga kokkuvõtvalt:

TiersaMcQueen mäletab eredalt hommikut, kui ta üles ärgates leidis, et tema neli last õpetasid üksteisele geomeetriat. Ta avastas nad seinatahvli juures seismas, mõõtmas nurki ja uurimas kujundeid.

McQueenid on vabaõppurid. Lapsed - 14-aastane, 13-aastane ja 9-aastased kaksikud - õpivad kodus ja nende õppeprotsess  on tunduvalt suurema paindlikkusega, kui tavalistel koduõppe peredel. Nende vanemad ei kasuta õppekavasid, õpikuid, teste ega hindeid. Selle asemel teevad nad kõik endast oleneva, et lapsed saaksid järgida oma loomulikku uudishimu, võimalust loobuda sellest, mis neid tüütab, ja uurida kõike, mis neid köidab, liikudes „enda poolt juhitud õppes“ edasi omas tempos.

Milline vanem pole selle praeguse tahtmatu kodus õppimise hooajal unistanud sellistest hetkedest nagu Tiersa McQueeni hommikune avastus? Kui vanemad näevad vaeva, et hoida järge omaenda tööasjadega, samal ajal kui lapsed kõrvaltoas maadlevad koolist saadud töölehtede ja rakendustega, siis oleks nii ahvatlev mõte, et lapsed suudavad iseseisvalt maailma uurida ja leida võimalusi vastata ise oma küsimustele .

Vabaõppurid, kes on juba pikka aega täitnud koduõppe kogukonna üht nišši, on järsku muutunud huvipakkuvaks, mitte enam tulnukatele sarnanevaks eluvormideks - pigem lahedaks naabriks, kes suutis nende mitu kuud kestnud tualettpaberi- ja lastehoiupuuduse perioodil rahulik olla. Vabaõpe on pedagoogika, mille eesmärk on lasta oma lapsel:  sisse magada, lugeda kõike, mis neile meeldib (või mitte lugeda) ja õppida matemaatikat (või mitte õppida) küpsetamise, keerukate Lego ehitiste või Internetis rändamise, mitte õpiku kaudu. Selline lähenemine ei toimi tõenäoliselt enamiku perede jaoks. Isegi need, kes vabaõppe ideesse kogu südamest usuvad, takerduvad sellega praktikas. Kuid kui vabaõppurid on selle väljakutse vastu võtnud, peaks see meid ülejäänuid selle ebatavalise õppeaasta jooksul (ja ka edaspidi)  panema silmitsi seisma suurte küsimustega motivatsiooni, sunni ja hariduse eesmärgi kohta.

Reeglina arvatakse, et laste kodus õpetamine nõuab majanduslikke privileege, kodus viibimist ja vanemat, kes saab endale lubada täiskohaga haridusele keskendumist. Meie uuel karantiiniajal võtavad jõukad pered eraõpetajaid tööle nagu nende viktoriaanlikud eelkäijad. Kuid vabaõppe pered on majanduslikult erinevad. Kui psühholoogid Peter Gray ja Gina Riley avaldasid 2013. aastal uuringu, milles osales umbes 230 vabaõppe peret, leidsid nad „sotsiaalmajanduslike kihtide osas laia valiku”.

"On uskumus, mis paneb inimesi arvama, et kui neil pole ressursse, ei saa nad seda teha, kuid see pole tõsi," ütles pr McQueen. "Meie oleme vabaõppel ja pere pole jõukas." Ta töötab Flas Bradentonis asuva jaeketi peakorteris kella 8–17. Tema abikaasa töötab kahel töökohal - öösel ja nädalavahetusel – kohalikus supermarketis.

T. McQueen soovib ka oma lapsi hoida sellise traditsioonilise hariduse eest, mis tema enda sõnul enesekindlust kahandab. "Kui te kogu aeg täidate käske, põhineb teie enesekindlus sellel, mida keegi teine ​​ütleb, mitte sellel, mida teie ütlete. See on üks peamisi põhjuseid, miks otsustasin, et suudan seda teha. Ma ei tahtnud, et nad tuleksid välja nagu mina. Enda usaldama hakkamine on protsess, mis on võtnud palju tunde, et vabaneda haridusega seotud uskumustest."

Covid-19 on pered heitnud tagasi sinna, kus nad peavad oma jõududega toime tulema ning paljud vanemad ja lapsed on pidanud õppima ennast usaldama.

 

"Pandeemia on tohutult avanud minu silmi ja inimeste huvi enesejuhitud hariduse vastu," räägib Atlanta piirkonna podcaster, autor ja kahe koolieelikust lapse ema Akilah Richards. "Nüüd olete kodus ja tahate, et teie laps teeks seda, mida olete tahtnud uskuda, et nad seal koolis teevad: on ülimalt tähelepanelikud oma tundide vastu, sest nad on motiveeritud, mitte seetõttu, et kellegi võim on nendest üle. Kuid nüüd ei saa te lapsi panna nende ülesandeid lõpuni lahendama, kuna ka teil on oma töö teha."

Vabaõppurid on pikka aega väitnud, et tavaharidus muudab õpilased kapitalistliku ekspluateerimise pärisorjadeks (ehkki väärib märkimist, et Paulo Freire „Pedagogy of the Oppressed” (Rõhutute pedagoogika) pole enam üksikute vabameelsete tekst; Freire on tänapäeval hariduskoolides laialt loetav). Viimasel ajal on hariduskriitikaga ühinenud Silicon Valleyst (Räniorust) kostvad hääled.

Kool "jõudis peaaegu selleni, et minust igasuguse uudishimu kaoks," ütles kord Steve Jobs. Ettevõtlusguru ja bestsellerite autor Seth Godin kirjutas oma 2012. aasta haridusalases manifestis „Lõpeta unistuste varastamine“: „Kas me aplodeerime, tõukame tagant või lubame oma koolidel (sealhulgas enamikul erakoolidel) jätkata ohutut, kuid lõppkokkuvõttes hukule määratud strateegiat prognoositavate, testitavate ja keskpäraste vabrikutööliste tootmiseks? "

"Kui jõuate vabaõppe juurde, on see peaaegu nagu religioon," räägib Amanda Enclade, kolme lapse ema, kelle kaks nooremat last on vabaõppel. "Sa pead olema otsusekindel ja uskuma."

Kui pr. Richards, Atlanta podcaster, alustas oma perega vabaõpet, mõistis ta, et "inimloomus on nagu väikene teadlane“. Kuid teadlased ei triivi tavaliselt mööda impulsse, loobudes katsetest, kui nad igavaks muutuvad. Kuidas õpib koolitamata laps rasket kraami, hakkama saama igavaga? Vabaõppurite usk vabasse valikusse võib tunduda haridusse äärmusliku tarbijakuvandiga, mis on pugenud haridusse, kus õpilane pole teadlane, vaid klient, kellel on alati õigus?

"Kui ma sellesse maailma sisenesin, arvasin, et kui eemaldada piirangud, kooli ja sunduse atribuudid lööb loomulikult laste uudishimu ja enesejuhtimine õitsele," kirjutas raamatu “Why Are You Still Sending Your Kids to School?“ (Miks sa ikka veel saadad oma lapsi kooli) autor Blake Boles. Ta märgib: "Seda ei juhtu. Motivatsioonilisi väljakutseid on palju. Nad takerduvad nagu teisedki lapsed ja ma arvan, et see on OK. Ma ütlen teile, et kui otsustate kooli pooleli jätta, siis valite vabaõppe selle kõrgendatud vabaduse ja vastutusega, mida enamik inimesi ei vali enne, kui nad on 18 või 22 eluaasta vahel. See on sama võitlus, lihtsalt toimub varem. "

Me ei saa teeselda, et tavakoolid on motivatsiooniprobleemi lahendanud, isegi kui paljud õpetajad üritavad ühendada kooliruumi struktuuri eeliseid austusega laste loomuliku uurimishimu vastu. See probleem on veelgi pakilisem ajal, mil sotsiaalne isolatsioon sunnib õpilasi lootma rakendustele ja sotsiaalmeediale.

Sama tehnoloogia, mis muudab kodus õppimise kättesaadavaks ja mis näib andvat nii palju haridust tasuta, köidab meie aju ka oma helendavate ekraanide, halastamatute pingutuste, meeldimiste ja muude dopamiinihittidega. Peame pidama tõsist vestlust selle osas, kuidas lapsed saavad õppida tehnoloogiat kasutama, muutumata selle teenijaks. Vabaõppurid võivad olla siin eestvedajad - sest jättes kõrvale sotsiaalsed normid ja andes lapsele äärmusesse kalduva vabaduse, panevad nad meid teisi oma uskumuste ja nõrkade kohtadega silmitsi seisma.

 

Vanemad ei pea olema utoopilised revolutsionäärid, et võtta vabaõppuritelt üle väikseid vihjeid, näpunäiteid, et muuta pandeemia aegne ellujäämine millekski õitsengule sarnanevale. Covid-19 on sundinud perekondi seisma silmitsi „ühe teise pandeemiaga, mis sai alguse enne Covidi,“ ütles pr Richards. "See ei ole mõistmine, kuidas suhelda erinevate põlvkondadega. Nüüd oleme sunnitud tunnistama, et kui ma olen oma laste ja elukaaslasega kodus, siis võib-olla me isegi ei meeldi üksteisele, kuid peame välja mõtlema, kuidas olla koos ja olla produktiivsed."

Meie tütred vajavad vabalt õppimise võimalusi.

Mõned päevad tagasi peegli puhastamiseks ajalehte võttes, tegin selle lahti hariduspsühholoog Tiia Listeri artikli "Poisid vajavad mõtestatud õppimist" kohalt.

Poistega tundub nii ka olevat, nagu artiklis mainitakse. Aga tüdrukud? 

Koolis käinud tüdrukuna ja 3 tütre emana soovisin siia kindlasti lisada, et tüdrukud vajavad samuti "mõtestatud õppimist".  

The Open School (Demokraatlik kool) üks loojatest Cassi Clausen paneb minu enda mõtted lühidalt ja selgelt kirja artiklis "Our daughters need Sudbury Schools."

Sudbury kooli kohta saab lähemalt vaadata siit  (lisasin eesti subtiitrid) 

Cassi Clausen kirjutab:

The Open School  vastuvõtutöötajana olen suhelnud sadade vanematega, kes otsivad teist lahendust. Nende lood on üksteisega väga sarnased, samas olen märganud murettekitavat suundumust. Paljud neist vanematest on tulnud meie juurde, kuna nende lapsel on traditsioonilises koolis raske, kusjuures valdava osa juhtumitest on see poisslaps.

"Ta jääb pidevalt hätta, sest tahab ringi liikuda."

"Nad plaanivad tal diagnoosida ADHD-d ja ma keeldun teda ravimitega rahustamast."

"Tal pole lihtsalt mingit huvi teha seda, mida teised inimesed talle ütlevad."

"Teda kiusatakse ja ta tunneb ärevust kooli mineku pärast."

Mingil põhjusel ilmnevad traditsiooniliste koolide poistel silmatorkavad näitajad, kui neil hästi ei lähe. Võib-olla on neisse vanast ajast kodeeritud sõnum, et poisina on neile loomupärane ja lubatud olla liider, mis käib risti vastu tänase kooli mudelile.   

See ei tähenda, et poisse ei peaks traditsioonilistest koolidest viima õppijakesksete mudelite, näiteks The Open School juurde. Neil on seda vaja - hädasti. Asi on aga selles, et ka tüdrukud vajavad seda hädasti. Kuna aga tüdrukute näitajad ei torka silma, ei näe vanemad sageli vajadust enne, kui on liiga hilja.

Vanemad ütlevad mulle, et nende tütrel läheb traditsioonilises koolis hästi või isegi, et ta on õnnelik ja edukas. Ta saab häid hindeid, õpetajad hindavad teda ja teeb isegi kodutöid liiga palju kurtmata. Tundub, et süsteem sobib talle.

Asi on selles, et tüdrukud võitlevad koolis sama tihti kui poisid. Nad oskavad seda lihtsalt paremini varjata. Hiljutised uuringud näitavad, et ADHD esineb tüdrukutel peaaegu sama sageli kui poistel, kuid tüdrukutel jääb see sageli diagnoosimata, kuna sümptomid on erinevad. Kuigi ADHD kipub poistel ilmnema hüperaktiivsusena, avaldub see tüdrukutel pigem depressiooni, söömishäirete ja enesetapukalduvusena.

Õppinud oma kultuurist, et nende väärtus peitub võimes teistele meeldida, ei julge paljud tüdrukud kellelegi oma võitlustest teada anda. Nad kardavad liiga palju pettumust valmistada. Leidmata enda kannatustele väljundit, süüdistavad nad iseennast.

Traditsioonilised koolid õpetavad tüdrukutele, et järgimine on soovitav ja et nende väärtus peitub teiste hinnangutes. Traditsioonilises koolis "hästi hakkama saades" saab tüdrukust veel üks naine, kes peab ületama kultuurilise dogma, et ta peab oma isikupära, kirgi ja iseseisvust allutama suurema süsteemi kasuks, mis määrab tema väärtuse välise tulemuslikkuse ja vastavuse põhjal.

Mul on poeg ja tütar, kes mõlemad käivad The Open School´s. Mu poeg on loomult keskendunud ja iseseisev. Iga kord, kui ta on vastandatud täiskasvanute hierarhia traditsioonilise süsteemiga, on ta selle vastu perutama hakanud. Ta ei istu paigal ja ei kuula, kui tal pole selleks isiklikku põhjust.

Mu tütar aga armastab teistele meeldida. Oma mängupõhises eelkoolis tegi ta iga projekti ja nautis õpetaja kiindumust. Esimesel aastal The Open School´ga ühinedes, kurtis ta projektilaudade puudumise üle. Ta tahtis, et keegi paneks tema jaoks asjad paika ja ütleks talle, kui hea ta neid tehes on. Kõigi arvestuste kohaselt läheks tal traditsioonilises koolis hästi.

 

Ja siiski, kui ma oleksin sunnitud tegema sellise valiku, et pean saatma ühe oma lastest tavakooli, saadaksin  kõhklemata oma poja. Miks? Sest ma usun, et tema otsusekindlus elaks selle süsteemi üle, samas kui mu tütre loomulik kalduvus meeldimisele saaks veel enam juurduda ja "preemiast" sõltuvaks muutuda. Ta vajab avatud koolis pakutavat haridust rohkem kui minu poeg.

Ja The Open School töötab. Tütrel on tekkinud tugev enese- ja iseseisvustunne. Selle asemel, et kurta selle üle, et talle pole projekte pakutud, haarab ta kunstimaterjale ja loob ise oma projekte. Selle asemel, et täiskasvanute kiitust nõuda, leiab ta oma väärtuse omaenda hinnangute kaudu.

Naisena selles maailmas tean survet, millega tüdrukud peavad oma elus silmitsi seisma. Sõnum, et minu väärtus põhineb välisel/välimusel ja jõudlusel, on põimitud igasse meediavormi. Arusaam, et minu arvamus pole nii oluline kui väline viisakus, on osa igast suhtlusest. Ja veendumus, et järeleandlikkus teeb minust hea partneri, peetakse suhte kõigi aspektide aluseks.

Väikeste tüdrukute emad ja isad: kas teie tütrel pole juba piisavalt kultuuripagasit, millega tegeleda? Miks panna ta süsteemi, mis rõhutab ootusi, mida ta ei suuda võib olla kunagi ületada? Kas te ei soovi anda talle parimat võimalust saada naiseks, kes armastab ennast hoolimata sellest, mida teised ütlevad, ja kes räägib avameelselt, juhib eakaaslasi ja suudab oma elu valitseda?

Belmondo kooliaeg

Raamatukogus jäi näppu Jean-Paul Belmondo elulooraamat "Tuhat elu on parem kui üksainus". 83 aastane Belmondo filmiaeg algas 1960ndatel ja ma ise olen sündinud 1971, siis 80ndatel sai kinos tema filme vaatamas käidud... 

Ääretult seiklushimuline, vallatu ja alati paha peal väljas - nii kirjeldab ta ennast lapsena. "Kool vihkas mind", ütleb ta kooli kohta. Oma perekonna kohta märgib Belmondo: "Mu vanemad oskavad õnnelikud olla ja on selle oskuse mulle rõõmuga edasi andnud." Arvestades kõiki tema tempe, mis peaksid vanemal ükskord üle võlli viskama, on ta väga rahul oma emaga, kes teda küll noomis aga mitte kunagi ei karistanud:

"Ilmselt imestavad naabrid mu ema rahulikkuse üle, aga ema on mu lõputud lollused ära tüüdanud ja ta ei ütle tavaliselt enamat kui: "Jean-Paul, palun lõpeta see veiderdamine."

Skulptorist isa oli oma lastega leebe ja vedas neid igal pühapäeval Louvre´i. Selle kohta on Belmondol öelda vaid:

"Pühapäevased palverännakud Louvre´i õpetasid mulle kahtlemata alandlikkust teadmsite kui selliste ees, kuid peletasid mind maalikunstist igavesti eemale. Veel siis, kui olen paberite järgi juba täiskasvanud inimene, kardan pikka aega muuseume kui tuld ja olen Rivoli tänava kiviarkaadi alt nõus Louvre´i astuma vaid surmaähvardusel."

Isa harib neid maalikunsti, skulptuuri ja elu vallas ning emaga koos teevad nad peale tiiru Pariisi teatritele.

"Kokkuvõttes annavad vanemad mulle rohkelt vaimutoitu ja hoolitsevad selle eest, et elu ei jääks liiga kinni olmesse ja materiaalsusesse. /.../ Minu lapsepõlv oli vanemate seltsis väga õnnelik. /.../ Ma ei mäleta, et oleksin kordagi tundnud ängi või seda, et mind oleks kiusatud.../ Ammutasin lapsepõlvest vankumatu jõu, mida ei ole suutnud hävitada ükski sündmus, isegi kõige hirmsam mitte. Õnnelik lapsepõlv on kauneim kingitus, mille saatus võib inimesele teha."

 

Koolid piiravad Belmondo vabadust ja komödiandi loomust. Ta kirjutab:

"Tundide viisi tapvat igavust Alsace´i koolis, kus mind ei huvitanud vähimalgi määral aritmeetika ega muud ained, milles ma ei näinud kohest kasu, muutsid klassiruumi minu silmis ideaalseks keskendumishäirete kasvulavaks."

Ja veel:

"Koolitee algusaegadest saati ei suuda ma varjata oma sobimatust asutusse, mis ei näe lapsepõlves kaunist lopsakat paradiisi, vaid halli ja kõledat kongi, kus puudub igasugune inimlikkus. 

Minu silm ei seleta neid kaugeid horisonte, mille kool peaks mulle avama. Vastupidi, mulle tundub, nagu tahetaks minu ümber püstitada müüri, et varjata vaadet; nagu seotaks mind kinni autoriteedi-, kuulekuse-, austuse- ja tulevikuköitega." 

15 aastaselt visatakse ta koolist välja. "Koolis istuvad mulle rohkem vahetunnid ja pausid. Siseruumides ma kärbun, õues aga sooritan imetükke." ... "Siit koolist lahkudes on mu ainus uus teadmine see, et tapluses on parem olla neljakesi kahe vastu, mitte kahekesi nelja vastu ja metsikumatele tüüpidele ei tohi kindlasti selga pöörata."

IQ test

Õpetajate noomivad märkused avaldasid lõpuks mõju isale, kes oma insenerist sõbral palus teha oma pojale intelligentsustest. Belmondo kirjutab: 

"Test koosnes tervest hulgast küsimustest, mille vastused pidid paljastama mu psühholoogilise profiili, intelligentsi ja suundumuse. Ma ei kavatsenudki sellise tsirkusega kaasa minna, eriti kuna minu silmis polnud seda tüüpi psühholoogilisel analüüsil mingit väärtust. /.../ Loomulikult ma lausa pidin lolli mängima. Hoolitsesin selle eest, et oleksin võimalikult ebastandartne ja rahuldaksin terve hulga loominguliste vimkadega inseneri uudishimu. Tüüp olin õudu täis ja kui ta sellest papsile aru andis, lisas ta, et kui ma poleks tema poeg, saadaks ta mind otsejoones lähimasse hullumajja, kus mind tuleks paigutada kinnisesse osakonda. Tema hinnang oli vääramatu: ma olevat peast segi ja täiesti puuduliku mõistusega."

Uues koolis leebema direktoriga aga""Endiselt tõrgun raiskamast aega pedantlike ja kõrkide õpetajate kuulamisele, aga tasapisi hakkab mind huvitama neidude sarm ja ühtlasi hakkan tajuma enda oma."

Mulle on jäänus kirjandusest siit ja sealt silma tuntud inimestele õpetajate poolt öeldud arvamused. Carusole näiteks öeldi, et ta on täiesti andetu. Einsteini ja Edisoni ei peetud heaks õpilaseks ja ka Belmondo pole erand.

Konservatooriumiõppejõud Pierre Deux lausub talle: "Teie käte vahele ei maandu teatris või kinolinal küll ükski naine." :) Selle väite on ajalugu paljukordselt ümber lükanud. :)

Õppejõud Rene Simon ütleb talle näitlemise kohta: "Aga, kullake, sa pole selleks ametiks loodud! Ma ei saa sinu jaoks vähimatki teha. Sinu karjäär algaks viiekümneselt. Seni astu sõjaväkke, enneta kutset!" Ka see ennustus ei pidanud paika. Belmondo oli just selleks ametiks loodud...

Belmondo oma keevalisuses järgibki nõuannet ja astub sõjaväkke: 

"Olen sunnitud taluma taas kõike seda, mida ma koolis vihkasin, ja tuhat korda hullemas vormis. Pean kuuletuma käskudele, kinni pidama kellaaegadest, vaatama, et kõik oleks kogu aeg laitmatu - jälle kõik see, mis mul tahtmise puudumise tõttu kuidagi ei õnnestu. Olen ilmselt Prantsusmaa sõjaväe läbi aegade kõige hullem ajateenija, ajan hulluks ka heatahtlikemad adjutandid ja näitan väga halba eeskuju."

Tagasi konservatooriumis ei suuda ta ometi olla tõsine:

"Peale teatritundide on meil kirjandusloeng, mille õppejõud ei hinda alati minu maitset. Ta esitab meile järgemööda küsimusi teoste kohta, mida ta on soovitanud meil lugeda, ja kui järg jõuab minuni, jääb vestlus lühikeseks:

"Nii härra Belmondo, mida teie siis lugesite ja millest rääkida soovite?"

"Spordilehte."

 

Lõbus lugemine ja võibolla toetab neid, kel kodus rõõmsameelne püsimatu laps või on nad sellised kunagi ise olnud...

Laste tehnohäbistamine tuleks lõpetada

Ma tõlgin hetkel kolme artiklit lastest ja interneti ja arvutimaailmast ja nad kõik on positiivsed. Positiivsed ses mõttes, et lapsed ei ole hukas ja ei lähe ka ning nende tervis ei ole ohus.

Kuidas siin kohal oma elevant ümber pöörata ja teist teed minna, võid lugeda minu teise blogi artiklist pikemalt.

Kira Lewis kirjutab oma blogis laste häbistamisest 

Mis on tehnohäbistamine?

Eelmisel aastal püüti pildile Arizona Diamondbacksi pesapallimängu ajal selfisid tegevad noored tüdrukud. Pildi autorid kasutasid kohe võimalust neid tüdrukuid mõnitada ja järgnevate päevade jooksul liitus nendega kogu internet. Jäädvustatud pilt tüdrukutest, kes võtavd oma mobiiltelefonide ees seksikaid poose ja armsaid naeratusi, levis ja kõikjal mõistsid inimesed hukka, kuna nad esindasid kõike, mis tänapäeva noortega valesti on.

Mul on häbi tunnistada, et ka mina lasin ennast sellest kaasa haarata.

Jagasin fotot Facebookis päris ebasõbralike kommentaaridega.

Ehk ma hindasin neid tüdrukuid ühe jäädvustatud hetke põhjal.

Tükk aega pärast seda juhtumit, sain aru, et olin eksinud. Just hetk enne seda süüdistava foto tegemist kuulutati staadioni kõlarite kaudu välja selfi võistlus. See kõik oli väga lõbus. Tüdrukud hüppasid ringi, ja  lootsid ehk võita t-särgi vms.

Kui tõde selgus, üritasid mängu ülekandvad telejaamad ja Diamondbacks omavahel asja parandada ja  pakkusid korporatsioonitüdrukutele tasuta pileteid teisele mängule. Tüdrukud keeldusid ja palusid selle asemel annetada piletid heategevuseks peredele, kes olid koduvägivalla ohvrid. Paistab, et nad ei olnud ju ikkagi nii enesekesksed.

Me räägime valet lugu

Korporatsioonitüdrukud pole kaugeltki esimene näide tänapäeva noorte tehnoloogilisest häbistamisest. Sellest on sotsiaalmeedias peaaegu sport saanud. Ma näen, et peaaegu iga päev jagatakse meeme, mis kritiseerivad lapsi tehnoloogia kasutamise eest ja viitavad pidevalt sellele, et nende elu, iseloom ja loomulikult suved on palju kehvemad, võrreldes varasemate põlvkondadega, kuna nad on liiga hõivatud Minecrafti mängimisega, selfide tegemisega või sõnumite saatmisega.

Neid sõnumeid jagades arvame võib-olla, et räägime nendes olukordades teiste inimeste lastest ja mitte meie enda omadest. Kuid hoolimata sellest, loome terve põlvkonna jaoks narratiivi, mida nad sageli ei vääri.

Siin on veel üks näide. Sellel fotol, mille tegi keegi sellesse õpilasrühma mittekuuluv isik, kulus vähem kui 24 tundi, et levida peaaegu kogu maailmas - tuhanded õelad kommentaarid püüdsid tõestada, et tehnoloogia on meie noored hävitanud.

Photo: Gijsbert van der Wal

Jah, pildilt näeb  seinal olevat kuulsat Rembrandti maali ja tundub, et need lapsed ignoreerivad seda  täielikult, eelistades telefonide ekraane. Need, kes näevad ainult seda fotot, ei tea, et nad olid seda maali juba vaadanud ja neil oli palutud  kasutada muuseumi mobiilirakendust, et saada rohkem teavet kõigi erinevate kunstiteoste kohta, mida nad sel päeval vaatasid.

Jõuame üsna kiiresti järelduste  ja hinnangute juurde, kas pole?

See võis hõlpsasti olla ükskõik milline meie lastest, kes täna koos klassiga õppereisil viibis.

Kõigil põlvkondadel on erinev lapsepõlv

Sellele tehnoloogia hukkamõistmisele ja lapsepõlve peatset hävinemist käsitlevatele avaldustele järgneb tavaliselt pidev nostalgiavoog möödunud päevadest, kus Tom Sawyeri taolised lapsed jooksid ringi igal ärkveloleku minutil ega kasutanud lõbutsemiseks ja meelelahutuseks muud kui oma kujutlusvõimet.

Kuigi ka minus on alati hea annus nostalgiat, võiksime suuta olla minut aega reaalsuses.

Suur osa meie roosamnaalistest meenutustest keskendub meie lapsepõlve kõige parematele osadele, jättes samas tähelepanuta kõik muu, mis samuti olemas oli. Kui te kasvatate täna last, siis EI OLE teid a la Väike maja preerias moodi ilma tehnoloogiata üles kasvatatud.

Kõige tõenäolisemalt nägite enda haldjamaailma televisioonist. Mul endal oli kogu laupäevahommikuste multifilmide  tekst peas!

Oh, ja mis puutub videomängudesse, siis kuigi meil veel polnud iPadi ega Playstationit, leidus kõigis Ameerikas majapidamistes Atari ja muid iidseid mängusüsteeme. Mul oli meie kohaliku kogukonna parim tulemus Pac Manil ja ma võin Donkey Kongi ja Q-Berti purustada üsna kiiresti. See ei juhtunud vaid 30 minuti eraldatud ekraaniajaga  päevas.

Me kasvatame häid lapsi

Kas tehnoloogial oli toona meie elus nii suur osa kui praegu? Ei, ei olnud.

Kuid ma olen üsna kindel, kui küsiksime omaenda vanematelt, oleksid nad MTV-d ja Pongi pidanud samasuguseks ohuks meie lapsepõlve pühadusele. See on klišee, mille kohaselt iga vanem põlvkond usub alati, et uuema põlvkonna kasvatusel on midagi viga või on see viletsam.

Ehk äkki peaksime olema ettevaatlikumad selles osas, kui palju me oma lapsepõlve romantiseerime ja kuidas seda siis oma laste omaga võrdleme. Kui me lõpetaksime kogu selle muretsemise ja jutlustamise ning keskenduksime vaid meid ümbritsevate laste, meie enda ja teiste inimeste ringile, ei usu ma, et näeksime hunniku tehnoloogiaga üle koormatud zombisid.

Enamasti näeksime lapsi, kes on õnnelikud, terved ja armastatud.

Kas nad kasvavad erinevas maailmas? Absoluutselt.

Kas tehnoloogia kujutab endast väljakutseid nii lastele, kui ka meile, nende vanematele? Absoluutselt.

Kuid miks me oleme nii kindlalt otsustanud näha selle kõige  halbu külgi  ja mitte midagi head?

Tehnoloogia on osa meie laste elust, mille nad on omaks võtnud ja mida hästi tunnevad. Peame lõpetama vihjed, et nende lapsepõlv on selle tõttu kuidagi kehvem. See pole nende suhtes õiglane. Meie kui lapsevanemate ülesanne on aidata neil õppida tehnoloogiat ohutult, vastutustundlikult ja mõõdukalt kasutama. Võib-olla on see raske, sest me ise näeme sellega samuti vaeva. Kuid see pole tehnoloogia süü.

Minu teadmiste kohaselt on kogu meie tehnoloogial väljalülitusnupp või võimalus akud eemaldada või lahti ühendada. Meil on kontroll, kõik sõltub lihtsalt sellest, kas me otsustame seda kasutada või mitte. Kui me jätkuvalt räägime, et kontroll on tehnoloogial, mitte meil vanematena, ja selle tagajärjel kannatavad meie lapsed, siis kas tõesti lapsepõlve rikub  tehnoloogia või teeme seda meie?

Kas soovite tehnoloogiaga rahu sõlmida? Vaadake kogu meie sarja - TEHNIKA 101 Vanematele ( TECHNOLOGY 101 FOR PARENTS.)

Haridusteaduste PhD Wendy Bradshaw lahkumiskiri koolile

Võimalik, et õpetajate rahulolematus süsteemiga on olnud hea asi. Sest õpetajad on pannud aluse kodu- ja vabaõppele, loonud demokraatliku jpt paindlikuma õppeviisiga koolivorme. 

Ma olen lugenud mitmete õpetajate lahkumiskirju, kui neil on saanud tavakoolist kõrini. Kõige kriitilisem on siiani olnud John Taylor Gatto, kes New Yorgi osariigi ja linna aasta õpetajate tiitlitega pärjatult ameti maha pani ja seejärel ründas armutu kriitikaga koolisüsteemi ja riiklike õppekavasid. Ta oli ka ametis aastakümneid. 

Tänased õpetajad, kes koolisüsteemist taanduvad, jõuavad otsusele varem ja seega on oma ütlemistes pehmemad :). Kuid mõte jääb samaks.

Wendy Bradshaw kirjutas alloleva kirja 2015 ja tänaseks on temast saanud erakooli The Cygnet School direktor. Kuigi kiri on kirjutatud teisest haridussüsteemist, kui meie Eesti oma - oleme paratamtult käimas meist edasijõdnumate riikide sabas, neid pidevalt kopeerides. Sestap vaadakem hoolikalt, kuhu me tahame jõuda.

Polki maakonna kooliõpetaja lahkumiskiri puudutas ilmselt pettunud õpetajaid ja lapsevanemaid üle kogu riigi.

Eripedagoog Wendy Bradshaw esitas ühel hommikul oma tööandjale Lakelandi põhikoolile kirja, seejärel postitas selle oma Facebooki lehele. Seda jagati tuhandeid kordi ja postitati ka Washington Posti haridusblogisse.

Bradshaw märkis: "Mul polnud aimugi, et nii paljud inimesed tundsid samamoodi ja see tekitab minus pettumust selle tee osas, kuhu meie koolisüsteem on minemas."

Bradshawi kirjas öeldakse, et koolid avaldavad lastele praegu liiga suurt survet ja õpetajad ei suuda neid vanusele ja arenguastmele vastaval viisil õpetada.

"Valus oli näha pettumust laste nägudel," sõnas naine. "Viieaastastel ei lubata mängida, neil pole lubatud rääkida. Nad ei tea oma klassiruumis teiste laste nimesid, kuna neil pole lubatud nendega vestelda."

Polki maakonna koolide administratsioon postitas avalduse, milles märgitakse, et nad mõistavad Bradshaw pettumust püüdes tasakaalustada nõudmisi ja laste vajadusi. 

Bradshaw ütleb, et teda sundis lõpetama arusaamine,  et ta ei taha, et tema väike tütar peaks tulema teatud vanuses riigikooli. Seejärel otsustas naine rasedus- ja sünnituspuhkuselt tööle mitte naasta.

Tema lahkumiskiri täismahus:  

Kellele: Polki Maakonna Koolinõukogule, Florida

Ma armastan õpetamist. Ma armastan näha, kuidas mu õpilaste silmad säravad, kui nad haaravad uut ideed ja nende keha sirutub uhkuse ja rahuloluga, kui nad püstitavad ja täidavad isiklikku eesmärki. Mulle meeldib vaadata, kuidas nad harjutavad olemaks head kodanikud, tehes koostööd eakaaslastega, et lahendada probleeme, pidades läbirääkimisi rollide üle ja jagades oma kogemusi ning arusaamu maailmast. Ma ei soovinud midagi muud, kui oma kodumaakonna õpilaste teenimist, õpetades õpilasi ja valmistades ette uusi õpetajaid. Sel eesmärgil läbisin bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe haridusvaldkonnas. Veetsin lugematu arv tunde pärast kooli ja nädalavahetustel uurimistööga, et ma teaksin ja saaksin oma õpilastega kõige sobivamaid ja tõhusamaid meetodeid rakendada ning julgustada nende õppimist ja positiivset suhtumist õppimisse. Veetsin klassiruumides lugematuid tunde perede ja teiste õpetajatega vestledes, kogutud andmeid üle vaadates ja oma praktika üle arutledes, et saaksin kavandada ja diferentseerida õpet, mis vastaks igal aastal kõige paremini minu õpilaste vajadustele. Ma ei armasta mitte ainult õpetamist, vaid olen selles ka suurepärane, seda isegi kuni selle ajani kasutatud vigaste mõõdikute järgi. Kõik atesteerimised hindasid mind väga tõhusaks.

Nagu paljusid teisi õpetajaid meie riigis, on mind üha enam häirinud toimuvad ekslikud reformid, mis röövivad mu õpilastelt arengule sobiva hariduse. Arengu seisukohalt sobiv praktika on aluspõhjaks, millel alushariduse parimad tavad põhinevad, ja selle taga on aastakümnete pikkune empiiriline toetus. Uued reformid ei jäta kõrvale aga mitte ainult seda uurimistööd, vaid sunnivad õpetajaid aktiivselt tegelema praktikatega, mis pole mitte ainult ebaefektiivsed, vaid kahjustavad aktiivselt ka lapse arengut ja õppeprotsessi. Olen täiesti nõus neid avaldusi varustama teadusbaasi kirjandusega, kuid ma kahtlen, et seda küsitakse. Pean siiski olema aus. Ka see kiri on sügavalt isiklik. Ma lihtsalt ei suuda enam õigustada õpilaste nutmist. Nad nutavad pettumusest, kui neil palutakse lahendada ülesandeid oma lähima arengu tsoonist kaugemal. Nad nutavad, nede käed värisevad, proovides kasutada vananenud arvutihiirt kümneaastasel lauaarvutil, millega neil on vähe kogemusi, kuna arvutilabor on testimiseks alati suletud. Nende õlad vajuvad längu lüüasaamisest, kui nad pannakse halvasti koostatud eksamiülesannete taha, mida nad ei suuda mõista, kuid on sunnitud. Nende silmad täituvad pisaratest tähtede pärast, mida nad on alles hiljuti õppinud, et nad saaksid kirjutada vastuseid väikeste kätega, mis on üle klaviatuuri ulatumiseks liiga väikesed.

Lapsed ainult ei nuta, vaid mõni ka käitub valesti, nii et neist saab „halb laps“ ( mitte „rumal laps“), vahel ka seetõttu, et nende väikesed kehad lihtsalt ei suuda  enam vaikselt istuda, või seetõttu, et nad ei tea kooli sotsiaalseid reegleid ja pole aega neid õpetada. Minu magistritöö keskendus käitumishäiretele, nii et võin kindlalt väita, et häiritud pole mitte lapsed. Häire on süsteemis, mis nõuab, et nad täidaksid õppekava ja demonstreeriksid käitumist, mis ületab nende vanusele sobivat. Häire on süsteemis, mis takistab õpetajatel instruktsioone vajadusel muuta, mis ähvardab õpetajaid distsiplinaarmeetmetega, kui nad otsustavad, et nende õpilased vajavad raske materjali puhul viieminutist pausi või pikendada tunde, mis on erakordselt haaravad. Häire on süsteemis, mis on otsustanud, et õpilasi ja õpetajaid tuleb minuti pealt distsipliinile allutada ja kõrvale kaldumiste eest karistada. Häire on süsteemis, mis hindab punkte ja hindeid rohkem, kui õpilaste mõtestatud ja uurimistööl põhinevat õpetamist.

8. juunil 2015 muutus minu elu, kui ma sünnitasin tütre. Hoides teda meie esimesel õhtul haiglavoodis, mõtlesin: “Viie aasta pärast oled lasteaias ja lähed minuga koos kooli.” See mõte oleks pidanud mulle rõõmu pakkuma, kuid selle asemel tõi see hirmu. Ma ei alluta oma last sellele ebakorrektsele süsteemile ja minu südametunnistus ei luba ka mul endal selles jätkata. Palun võtke vastu minu lahkumisavaldus Polki Maakonna riigikoolist.

Parimat soovides,

Wendy Bradshaw, Ph.D.