Õppimise päralt on tulevik aga mis saab koolist?

Richard F. Elmore on Harvard Graduate School of Education teadusprofessor.  

Lühendatult tema artiklist  „The Future is Learning, But What About Schooling?“

Vaimustun õppimisest ja koolist, nagu enamik õpetajaid, läbi sügava elukogemuse. Olin põhikoolis raskustes õppija - aeglane lugeja, kogeleja, häbelik ja lahke, üsna unistav laps, kes leidis, et kool on õudne ja alandav koht.

Noorukieas saavutasin “hea” õpilase identiteedi, kuna valdasin täiuslikult seda mängu - pälvida täiskasvanute heakskiit, teeselda suurt pingutust, osaleda spordis ja muus koolitegevuses – seda kõike kaunite kunstidega kaasnevate auhindade ja tunnustuse kogumise kaudu. Pannes täiskasvanuid tundma uhkust ja võimu.

Lõpetasin umbes 250 õpilasega gümnaasiumi kümne parima õpilase seas. Mäletan, et tundsin end oma keskkoolikogemuse tõttu suuresti petetuna. Kooli lõpetamise hetkeks oli minust saanud üsna edukas lugeja, mille tagajärjel olin äärmiselt teadlik sellest, kui õhuke ja pealiskaudne, kui mõttetu ja tuim oli minu õpikogemus gümnaasiumis.

Olin põnevil, et astusin väikesesse vabade kunstide kolledžisse, kuid olin samas täiesti ettevalmistamata siin valitseva intensiivse õppeprotsessi osas. Sattusin tugeva vennaskonna- ja korporatsioonikultuuriga kolledži “sõltumatute” gruppi - niivõrd boheemlaslik eksistents, kui väikeses kolledžilinnas võimalik olla sai.  Pidin põhimõtteliselt nullist õppima, kuidas lugeda ja kirjutada; gümnaasiumis edu saavutanud töö oli lootusetult puudulik. Samuti pidin õppima tegutsema maailmas, kus sõnad, ideed ja veendumused olid olulised, kus „meeldimine“ oli vähem tähtis, kui enda kuuldavaks tegemine. Mäletan, et olin tummaks löödud sellest, et täiskasvanud inimene võib elatist teenida, uurides kogu elu vaid üht autorit.

See oli siis. Ja nüüd on praegu. Ma olen Harvardi ülikoolis olnud professor viimased 20 aastat (ja mõned aastad peale). Olen püüdnud õppida, kuidas „õpetada” (kui see on sobiv termin) veebikursuse (MOOC – Leaders of Learning) kaudu.

Näen nüüd õppurina, kuidas ma sellesse kohta olen jõudnud. Mind koolitati õpilasena hindama kooliharidust peamiselt täiskasvanute heakskiidu ja kontrolli saavutamise vahendina. Ma õppisin selle õppetunni hästi ära. Olin õpilane keskkonnas, mis ei valmistanud mind üldse õppimiseks ette.

Ma näen, kuidas need mustrid korduvad sadades ja sadades klassiruumides, mida olen viimase viieteistkümne aasta jooksul oma erialase töö käigus uurinud. Õpilasi koolitatakse saavutama täiskasvanute heakskiitu ja vastama  kõrgelt standardiseeritud, institutsionaliseeritud ootustele, mille on loonud avaliku võimu kandjad, kellel pole üldse teadmisi, kuidas õppimine individuaalse ja sotsiaalse tegevusena toimib.

Õppimise mõiste avamine laiemale ühiskonnale on antud poliitilikutele, kes on kõige hullemat tüüpi haridusamatöörid. Ühiskond on õnneks targem kui institutsionaliseeritud kooliharidus.

Õppimine kui individuaalne ja sotsiaalne tegevus pole kunagi olnud nii elus kui praegu ning see kasvab oma ulatuse ja laiusega lõpmatuseni.  

Õppimise juhtimine järgib õppimise kontuure ühiskonnas; ühiskonna püsimine eeldab, et õppimist ei piiraks kooli institutsionaalsed huvid ja kokkulepped.