Kõverpeeglisaal
ehk...
Kõik, mida sa koolist tead on vale
kirjutab John Gatto
John Taylor
Gatto (30 aastase õpetajastaažiga Cornelli, Pittsburi, Kalifornia ülikoolide
haridusega)
nimetati New York Ciy Aasta Õpetajaks aastatel 1989, 1990, ja 1991 ja New York
Osariigi Aasta Õpetajaks 1991. 1991 aastal kirjutas ta avaliku kirja Wall
Street Journalis, pealkirjastades selle „ I
Quit, I Think“ (ma arvan, et lahkun), märkides, et ta ei soovi enam
kahjustada lapsi. Ta hakkas kirjutama ja propageerima koduõpet, eriti vabaõpet.
Oma tööde eest on saanud mitmeid auhindu sõltumatutelt organisatsioonidelt, üks
neist
Alexis de Tocqueville Award for Excellence in Advancement of
Educational Freedom in 1997. Ta
on mitmete bestsellerite autor: „Dumbing Us Down: The Hidden Curriculum of
Compulsory Schooling“, „The Underground History of American Education and
Weapons of Mass Instruction“. J. Gatto on kogu maailmas populaarne lektor
koduõppe teemadel.
Sulavad hambaharja
varred
Lubage ma toon teile ühe lõigu
poistele (12 aastastele ja vanematele) mõeldud juhendist „Kuidas teha asju“,
mis anti välja 1937. Valisin välja
võidusõidu kuunari mudeli, kuna ma ei tahaks teid šokeerida õpetustega, kuidas
valmistada „väikest kaasaskantavat ahju“ või „kuidas lõigata majja uus
sissekäik.“ Niisiis võidusõidu kuunari projekt algab liimist, mis hakkab laeva
koos hoidma. Üks 10 aastane poiss teeb selle ise, hoides hambaharja vart
atsetoonis. Tehtud? Seejärel, kui välja on lõigatud kere ja peamast, valatud
sulatinast kiil, leitud tähendus
väljenditele nagu “kliiverpoom” ja “piikvalli purunemistugevus,” ning kasutatud
oma õmblemisoskusi purje õmblemiseks, siis jõutakse lõpuks välja peamise
kokkupanemise juhendini (Sille märkus: ma ei hakka ümber tõlkima laeva
kokkupanemise juhendit, millega tahetakse öelda, et varasemal ajal olid noored
võimelised lühikeste juhendite abil ehitama üsna spetsiifilisi asju st võimekus
midagi teha oli kordi kõrgeim): “Spring the sides apart and slip the lower ribs
in place at their proper stations. Set the ribs in so the bevel begins at edge
of the side. Drive an escutcheon pin into each rib from each side. Make the
inside keel from ¼-tollisest square wood. Fit it inside the inside stem in the notches
of the lower ribs, and spring it over to, and inside of, the stern, as shown.”
Siin on palju rohkem, kuid ma arvan, et teile piisab sellestki..
Edukas turg =
Rumal tarbija
See juhend oli 1937 aastast. Sarnased
instruktsioonid olid üsna tavalised alates Ben Franklin’i päevadest kuni teise
maailmasõja lõpuni. Peale sõda kerkis esile aga hoopis uus standard. Kõigi
suurte linnade (varsti ka kõikjal mujal) klassiruumides toimus alljärgnev:
a) Õpilased pidid istuma klassis kenasti reastatud toolidel 6 tundi päevas, 185 päeva aastas.
b) Iga päev oli vaja kuulata loenguid, kirjutades
tahvlilt ümber vihikusse komplekt märkmeid, õppida need pähe.
c) Õpilased pidid korrapäraselt tegema
teste/kontrolltöid, et mõõta oma teadmise ja meelespidamise taset ja neid
alandati avalikult, kui hinded ei olnud piisavalt head.
d) „Laevakiilu valamine tinast“ (ehk tegelike oskuste
arendamine) oli keelatud
e) Tundides pidi hoidma vaikust
f) Kehtestati teisedki reeglid, oma sisult eelmistega
sarnased.
Pedagoogikale olid saabunud „head
ajad“. Kusjuures paistsid kõik teadvat,
et niimoodi õpetamine/õppimine ei toimi. Müsteeriumi – miks seda tehakse ja
miks see jätkub – lahendus oli filosoofias ja majanduses ning inimloomuse
saladuslikumas pooles. Selles pooles, mida varasematel aegadel koolides nii
tähelepanelikult õpiti, veel enne, kui Kirjanduse, Ajaloo ja Majanduse
vahetasid välja Keelekunst ja Sotsiaalteadused. Nüüd astuvad noored inimesed
otse klassiruumist täiskasvanuikka ja on neis asjus asjatundmatud nagu
metslased. Nad on kaasaegse
turundustehnika tulemid. Nad elavad asju ostes; saades koolis vanemaks, kuid mitte
kunagi täiskasvanuks.
Uue maailma
tellimus
1910 aastal osutasid kõik
märgid sellele, et suur massiprojekt (sundkoolitus) on muutmas kogu Ameerika
olemust ja administratiivne utoopia inspireerituna Preisi Saksamaast saab asendama
enesekindlaid, ise hakkama saavaid kodanikke. Filosoof John Dewey järgi on Ameerika
muudetud tema kõige mõjuvõimsamate inimeste poolt tsentraalselt hallatud
külaks. Selles uues maailmakorralduses, monopoliseeritakse ideede turg
korporatsioonide ja institutsioonide poolt ning individuaalsed ja kohalikud
huvid tunduvad siin mõttetud ja veidrad. Dewey mõtles, et see on tsivilisatsiooni
protsess ja seega pöördumatu. Ta nimetas selle transformatsiooni “uueks
individualismiks”, kusjuures täiesti ilma irooniata. Sundkoolitusega pidi
kohanema. Rohkem kui sada aastat on möödunud sellest, kui Dewey konservikarbi
kassi sappa sidus. Nüüd 2000, on tavainimesed poliitilistest debattidest
eemaldatud, neid koheldakse kui ülesande täitjaid või ei kohelda üldse ja avalik arvamus – st nii
nimetatud avalik arvamus – ei ole kunagi spontaanne, vaid pigem hoopis tellimustoode.
Eemalda oma
räpased sõrmed minu ajust
 |
Darwin'
|
Indiviidi privaatse isikliku
elu koloniseerimine võõraste poolt on oma olemuselt nii pornograafiline
ettevõtmine, et ajalooliselt mitte ükski monarh ega rahvus pole eales suutnud
sundida kogu rahvast seda pikka aega aktsepteerima – mitte enne, kui Preisimaa
19 sajandi teisel dekaadil rakendas edukalt jõulist süsteemi üldise
koolihariduse sisseviimiseks, tuues ettekäändeks riigi huvid,. Tavainimeste
negatiivseid arvamusi hoidsid sel ajal üleval filosoofid Platonist Spinoza´ni.
Kui 19 sajand jõudis oma
keskpunkti tuli hakata arvestama ka teadusega. Darwini töö „Origin of Species“ (1859) rääkis
„eelistatud“ ja „mitte-eelistatud“ liikidest ja oma teoses „Descent of Man“ (1871),
nimetab ta enamikku inimkonnast bioloogiliselt alaväärtuslikuks, ilma
paranemislootuseta, andes nii selge ja surmava tähenduse evolutsiooniprotsessile.
Kaitsvad barjäärid olid nõutavad rassilise puhtuse tagamiseks. Horace Mann’i kirjutised kattusid osaliselt
Darwin’i omadega ja see vihjab kooliprojekti tumedamatele külgedele. Merle Curti,
ajaloolane, räägib meile kirjutises „Social Ideas of American Educators,“ et
Mann müüs sundkoolituse idee rikastele toetajatele, kui „parima kindlustuspoliisi“,
mida on võimalik osta. See kandis hoopis teistsugust sõnumit, kui tavalised inimesed
olid varasemalt kuulnud. Mann’i biograaf,
Jonathan Messerli, märkis, et kui Mann kunagi 1840-tel aastatel nägi tööliste
paraadi Bostonis, siis ta kirjutas ühe märkuse: “Me peame leidma viisi, et
murda töölisklasside omavahelised sidemed.” Tema ülim kiitus oli Preisi
koolitussüsteemile, millega ta väitis olevat ise tutvunud. Ta toetas selle
sunnisüsteemi sisseviimist Massachusetts´isse, kuid väidetud kõrgema klassi
teadmiste edastamine oli vale. Või valetas Mann ise. Sunniviisiline koolitamine
tõi kaasa hoopis kuritegevuse tõusu ja vanemate pahameele, mitte aga lubatud „parima poliisi“.
Filosoofilisest seisukohast on
jõuga laste massiline koolitamine jätkunud läbi ajaloo ja nagu ma juba enne
märkisin, ei ole keegi suutnud seda süsteemi tööle panna. Suurem põrandalune
töö, mis tõi kaasa muudatused koolides tehti 18 sajandil, kui Inglismaa allutas
India. Sel ajal avaldati kaheksa printsiipi kooli juhtimises, mida kasutasid
Hindu aristokraadid oma suurearvulise rahva masskoolitamise jaoks. Kaheksa nii öelda
saladuslikku printsiipi on järgmised:
1)Oskuste arendamise asemel, mehaaniline pähe õppimine.
2) Sõltumatu otsustamise arendamise asemel treenitakse
harjumusi ja hoiakuid
3) Tugevalt limiteeritakse õpilaste poolne küsimuste
esitamine.
4) Tugevalt limiteeritakse õpilaste omavaheline
läbikäimine.
5) Varem päheõpitu testimine, millele järgneb avalik
tulemuste hindamine ja võrdlemine. See toimub regulaarselt.
6) Kindlaksmääratud õppekavaga ignoreeritakse õpilaste õigusi
individuaalsusele
7) Kõikidele kooliaastatele laienevad liikumatu istumise
ja pealesunnitud vaikimise tingimused
8) Õpilaste eemaldamine tuttavast/omasest keskkonnast,
väljakujunenud elustiilist ja inimestest; asendades selle võõraste poolse
juhtimisega, kes ei julgusta õpilase-õpetaja
vahelise sideme teket.
See on kirja pandud Briti
sõjaväe kaplani Alexander Bell poolt,
kes avaldas selle Londonis 1797 aastal
kui metoodika, mida võis kasutada Hindu eliit, et tulla toime väga suure
rahvahulgaga. Bell arvas, et see võib
tulla kasuks ka brittide eliidile. Varasemalt
on harva sellelaadsel lühikesel esseel
olnud selline pikaajaline mõju kogu maailma ajaloos. Üsna lühikese aja jooksul
loeti Bell´i sõnad läbi kõikjal maailma valitsevates ringkondades.
Lancaster Versus Anglikaanid
Peale Bell´i lugemist, 20
aastane kveeker Joseph Lancaster, võttis selle kirjutise oma südamesse ja
hakkas õpetama lugemist tuhandele vaesele lapsele – tehes seda kõike ise –oma
kodutänaval Londonis. Hindu meetod lubas ühel õpetajal instrueerida üsna palju
inimesi, jaotades kõik inimesed õpilaste poolt juhitavatesse meeskondadesse.
Juhte teati kui „jälgijad“ ja siit on maailm saanud omale suuna õpetamises, mida
nimetatakse „jälgiv meetod“ (monitorial method). Jättes siin välja ülisuure
õpetaja-õpilase suhtarvu, on süsteem väga lähedases suguluses sellega, mis
toimib ühe-klassi koolides Põhja-Ameerikas. Toimub vaimu suretamine, suur
erinevus on õpilase, kui subjekti ja autoriteetse ametliku õpetaja vahel, mis
teeb vaimse kolonisatsiooni täiesti paratamatuks. Nagu hindud selle välja töötasid, on jälgiv
süsteem loonud usaldusväärsete alluvate süsteemi, psühholoogiliselt ja
käitumuslikult juhtimisele allutatud. Argumenteerimist ei eksisteeri. Veenva vaba kõne ja kirjutamisoskuse
aktiveerimine on rangelt välditav. Napoleoni ideaal oli, et iga tavasõdur peaks suutma
mõelda nagu marssal ja see on jälgitava koolisüsteemi puhul tunnistatud
ebaeetiliseks. Noor Mr. Lancaster ei
teadnud midagi neist tegelikest motiividest; kannustatuna soovist teha head ning
võita ka kuulsust ja au, keskendus ta
puhtale lugemisõpetuse mehaanikale, mitte päheõppimisele. Ta isikustas
seda õppeprotsessi nii palju kui asjaolud võimaldasid. Kuna ta tegi ise neid
asju, siis suutis ta kiirelt oma süsteemi laiendada. Kuid toonane ühiskond oli
üsna hirmul laiadele massidele hariduse andmise osas, kuna see võis ohustada
olemasolevat „jaga ja valitse“ süsteemi. Midagi tuli teha ja Briti ametlik
kirik tegigi. Vastuseks Lancaster’i teeme-head suunale avasid anglikaanid konkureeriva,
kuid Hindu koolidega sarnaneva keti – koolid, mis pidid ideoloogiliselt töötlema, mitte harima,
täpselt nagu Hindu originaal ette nägi. Nende
prestiiž ja võim haaras Lancasteri
sedavõrd teravasse võistlusesse, et 1818 aastal põgenes ta
Ameerikasse. Seejärel, olles sellise
mõjuvõimsa isiku nagu DeWitt Clinton
kaitse all, avas ta Lancaster koolid iga
suuremas linnas ida Mississippi´s. Kohalike pragmaatiliste ettevõtjate abil,
kes loomulikult olid kohaliku eliidi mõju all, tekkis Ameerika variant „jälgijatest“
väga ruttu. Adopteeriti Hindu originaalis olev kontrollisüsteem, kuna see
meeldis kohalikele võimumeestele palju enam, kui alternatiivsed variandid. Üks olulisi Lancasteri fenomeni
kõrvalsaadusi olid täiesti olulised tõendid, et massi mõjutamine läbi noorte,
kasutades selleks koolisüsteemi on toimiv. Esimene rahvus, kes seda paljutõotavat rada
kuni lõpuni järgis oli sõjaseisukorras Preisimaa. 1820 oli Preisimaa üles
ehitanud ja pannud käima institutsioonilise sundkoolituse süsteemi. Selle
eesmärk: suunata noorus „inimressursiks“ olemise poole, mis oleks kasutatav
oluliste huvide tarbeks. Eneseväljendus püüded suruti koolitamise abil alla;
informatsioon, mida vajati sõltumatuks mõtlemiseks keelati ära; laste aega ja
omavahelist läbikäimist kontrolliti rangelt; noorust sunniti igapäevaselt
üksteisega võitlema staatuse ja väärikuse pärast. Seda süsteemi paluski Horace
Mann Ameerikal järgida.
Kool kui kodaniku religioon
Ja Ameerika imiteeris,
võimalik et oma pool sajandit veel mitte nii innukalt. Mann´i sarnased ja nende
toetajad olid võimelised oma tahtmise läbi suruma ainult kahes osariigis –
Massachusetts´is ja New York´is 1850datel. Sellele lühikesele nimekirjale oli
väga vaja lisada kolmas oluline jurisdiktsioon: rahvusliku valitsuse keskus
Washington D.C. Washington oligi selleks tilgaks, mis ajas kannu üle ääre. On üsna kindel, et koolisüsteem näeks täna
siin palju teistsugusem välja, kui Washington poleks oma õlga alla pannud. On
väga lihtne näidata, et sundkoolitamine pole kunagi olnud demokraatliku
Ameerika Unistuse osaline. Sellest pole sõnagi kirjas konstitutsioonis,
põhiõiguste deklaratsioonis (Bill of Rights) ega ka üheski teises üldrahvuslikus
debatis. Jefferson oli kuulnud sellest liikumisest Euroopas. Liikumisest, mis
sai inspiratsiooni 1690 aasta Spinoza traktaadist „Tractatus Religico-Politicus“,
milles tavainimesi nimetati kui tapvalt ebaratsionaalseid ning püüti rakendada
sunniviisilist koolitamist, mis asendaks usul põhineva religiooni, mida Spinoza
põlgas. Jefferson lükkas selle idee esialgu tagasi, kuna peale revolutsiooni ei
oleks sunniviisiline koolitamine olnud populaarne otsus. Kuid Spinoza oli nö
palgatud. Võttis tervelt 65 aastat enne,
kui langesid 2 esimest osariiki ja veel 65 aastat, enne kui alistus viimane.
Olete nüüdseks kuulnud
mõnedest filosoofilistest põhiprintsiipidest, millest kõik alguse sai, kuid
nüüd on aeg aru saada ka mõnedest majanduslikest seostest. Kõige enam levinust
on lihtne aru saada: see uus institutsioon pakkus rikkalikku tegevusvälja.
Ajaloo ühe suurima töötajate palkamise ettevõttena – ja ka tulusate lepingute
pakkujana – oli kool juba algusest peale tähelepanuväärne majanduslik
mootorikene. Kool pakkus ka palju peenemaid teenuseid. Pakkudes puhkust emadusest, lubas see
miljonitel naistel olla tööhõive plusspoolel – mis tõi ettevõtjatele kaasa
enneolematu tulu, kuna töötundide tasu langes pea poole võrra (kuna naise
lisandumisega töötegijate arv kasvas pea poole võrra). Koos uute
nõuetega andis riik välja õpetaja litsentsid ja lõi sellega täiesti uue
all-tööstusharu “õpetaja õppe”. Algusest peale on see institutsioonilise
koolitamise majanduslik aspekt olnud
saba, mis liputab koera. See garanteeris, et noorte koolitreening saab alati
olema poliitiline. Mitte keegi, kes saab materiaalset kasu poliitilisest
haridusest, olgu ta parem- või vaskpoolne või keskpaigas, ei ole hull, et ta
lubaks koolid de-politiseerida. Koolikoridore
pidi liikuv jätkuv rahavool – nii headel kui halbadel aegadel – on
lõppkokkuvõttes palju olulisem, kui filosoofia ja see määrab selle, mis koolides
toimub. Teised majanduslikud põhjused, mis jõuliselt toetavad sundkoolituse
jätkumist on väljaspool tavaarusaamu. Teatud
džentelmenide kokkuleppena ei arutata neid põhjusi mitte kunagi seal, kus on
rahvast kuulamas. Näiteks, institutsiooniline koolitamine annab osaliselt
parandusmeetmeid kahele surmavale haigusele, mis käivad kaasas kapitalismiga:
ületootmine ja hüperdemokraatia. Võtame
kõigepealt ületootmise. Põhja Ameerika ajalugu on üks neist, kus perekonnad ja
indiviidid õpetati tootma enda tarbeks nii palju kui võimalik: toitu, peavarju,
riietust, meditsiinitarbeid, meelelahutust, haridust jne. Kuid korporatiivse
valitsemise ja ettevõtluse puhul takistab isemajandamine ja isiku ettevõtlus
korporatsioonide soovi toota kogu elanikkonnale. See on austusavaldus masskoolituse võimule,
mis aitab kaasa sellele, et selge tõde ei oleks kõigile arusaadav. Sõltumatud
vaimud on meie ühiskonna korraldusele toksilised ja mitte mingid omadused ei
ole korporatiivsusele nii ohtlikud kui eneseusaldus ja aktiivne kujutlusvõime.
Et sellest aru saada, on vaja näha, et kujutlusvõime on vajalik, et midagi ise toota – tingimus, mida
ettevõtlik ühiskond peaks julgustama. Siis, kui liiga palju ettevõtlike inimesi
loob turu – ja neil lubatakse seda teha -
tuleb pakkumisele suurel hulgal kaupu ja teenuseid. Hinnad langevad,
pangad jäävad löögi alla ning kõrgete panustega kapitalismi elujõud nõrgeneb,
kuna kasumirisk suureneb.
Kui kummaline see ka ei tundu, peavad valitsus ja
korporatiivne kapitalism leidma teed, et inimesed oleksid vähemtootvad ja
saaksid endaga vähem hakkama. 19 sajandi suur rahanduskrahh kasvas välja
ületootmise pinnasest ja sajand hiljem 1990 aastatel olnud Aasia majandushäired
tulenesid samuti ületootmisest – Jaapani pangad, otsides võimalust oma kasumit
suurendada, stimuleerisid liigselt tootmist. Poliitilised liidrid on hoidnud
seda saladust sajandeid. Nad püstitavad kaitsevalle ületootmise vastu:
litsentsiseadused, subsiidiumid (toetused) teatud tootmisele, eelislepingud jms
saboteerivad demokraatiat ja toovad nüüd mängu teise surmava haiguse “hüperdemokraatia”
( Trilateral Commission 1975). Me peegeldame ühiskonnas toimuvat kriisi
iga kord, kui rahva kollektiivne tahe
näib olevat vastuolus poliitilise võimu ametliku tahtega. Teil tasub vaid
meelde tuletada nördimust ametlikes ringkondades, kui noorte tänavarahutused
viisid enneaegse lõpuni Ameerika sõjalise osaluse Vietnamis. Sa peaksid veel
taasavastama jälestuse föderaalringkondades, kui ettevaatamatu autsaider Ross
Perot püüdis valimiskasti kaudu võtta üle poliitilist võimu valitsuselt. Ja oli
selles peaaegu edukas - 20 sajandi viimases veerandis. Kui hüperdemokraatlik
revolutsioon ka kunagi peaks toimuma, siis saaksid paljud mugavad korraldused
tugevalt häiritud. Uued juhid võivad olla ettearvamatud, kuna neil ei oleks
mingit lojaalsust vana korra suhtes. Kuid hüperdemokraatia ohud ilmnevad üksnes
keskkonnas, kus suur hulk tavalisi inimesi meeldivad üksteisele piisavalt,
usaldavad üksteist piisavalt ning on võimelised tegema piisavalt koostööd, et
väljendada avalikult kollektiivi tahet. Oletame nüüd, et teatud põhjustel tahad sa
takistada sellise liikumise teket.
Kuidas sa seda teeksid? Pea meeles, kootöö on olnud normiks Ameerika
ühe-ruumi koolide perioodil – nad ei saaks ilma selleta töötada.
Aga mis oleks, kui kujundada
institutsioon, kus kehtestatakse järjestikulised kõrgete panustega
võistlused ja kus mõned osalejad saavad avalikult autasustatud, mõned
sildistatakse kui „keskpärased“ ja mõningaid alandatakse? Mis oleks, kui Thomas
Hobbes’i kõikide sõda kõikide vastu täiesti teadlikult taaselustatakse
igapäevaselt klassiruumides ja seda kooliautoriteetide täielikul
heakskiidul? Kas tahtmatud võistlejad ei
muutuks mitte võimetuks tegema produktiivset koostööd? Ja mis oleks, kui sa
jagad noored füüsiliselt: vanuse, sotsiaalse klassi, naabruse, ja muude
lõputuna leitavate tunnusmärkide alusel võitjate ja kaotajate gruppideks? Kas mitte see kõik ei võtaks maha omavahelise
koostöö väljavaateid?
Kas see kõlab sinu jaoks
hullumeelselt? Või kõlab see liiga ebanormaalselt, eriti kui sa usud kirglikult
mida Charles Darwin kirjutas oma „Descent of Man (1871)“, et tavalised inimesed
on evolutsiooniliselt alaarenenud ja kujutavad endast ohtu „eelistatud
rassidele“. Oletame, et sa usud selliseid asju – nii nagu seda Andrew Carnegie ja
John D. Rockefeller tegid? Kui sa oled vastutustundlikke kodanike liider, kas
sa ei sooviks liigutada mägesid, et kaitsta head halva eest? Kas kool saaks
olla selleks kaitseks?
Võitmine, kui
kõige olulisem
Koolides toimuvad
võitmise-kaotamise mängud on muutunud niivõrd põhiliseks, et kaduma on
läinud õppimise sügavam eesmärk.
Võitmine on ettevõtmise peamine punkt, mitte teadlikuks saamine, mitte oskuste
arenemine, mitte ülevaate saamine. Kuid võitmine ilma mingi olulise aineseta,
peale isiklike väljavaadete on triviaalne, lõppkokkuvõttes täiesti mõttetu
saavutus – sama, nagu võtta nuusktubakat aevastamiseks. Millest käib jutt? Režiim
jagab poisid ja tüdrukud võitjateks ja kaotajateks, kuid see mida sa võidad ei
jää igavesti võidetuks. Sa pead oma võite aina uuesti ja uuesti kordama, kuni sa lõpuks välja
langed ja mõni teine võitja asendab sind sinu kohal. Ei arvestata ka seda, et väga sageli on koolitööde
võitjad – kaotajad tegelikus elus. Seda kirjutades ei taha ma öelda,
et igasugune konkurents tuleb välistada. Teatud konkurents on tegeliku elu
lahutamatu osa: konkurents iseendaga. Kui sa hakkad armastama iseendaga
võistlemist, siis õpid ka keelduma
keskpärasusest. Sinu võidud on püsivad ja progresseeruvad.
Aga püüd võita isikupäratuid
teisi viib paratamatult pidevalt korduvasse protsessi – moraalsesse haigusesse,
mis aja jooksul hävitab sinu hinge. Miks
peaksid võitvad õpilased järgima Warren Buffet’i (USA üks rikkamaid mehi a la
ajalehepoisist miljonäriks) vaevarikast teed, kui Bernie Madoff’i (USA üks
suurimaid valgekraelisi vargaid, kes pani oma tasku 18 miljardit investorite
raha) tee on palju kerge? Miks püüda jäljendada Babe Ruth (edukas sportlane),
kui Barry Bonds (edukas sportlane enne BALCO skandaali, anaboolsete steroidide
sportlastele müük) keemiline edu on palju lihtsam? Dopingu klassiruumi versioon
– petmine ja väljapressimine sel ajal, kui õpetaja õpetab sulle – mitte midagi.
Samamoodi, võistlemine auhindade ja kiituse pärast pikemas perspektiivis
tõkestab elu elamist loomulikul viisil ja õpetab ainult seda, et oma naha
päästmine on kõige olulisem. Võistlemine valiti Preisi koolide asutajate poolt
ainult selleks, et ässitada noori üksteise vastu. See lahutab inimesed
üksteisest ja nii on neid kergem juhtida. Caesari Gallic Wars on üks
standardne keskkooli õpik, mis seda printsiipi elavalt illustreerib, kuid on
kahtlemata hästi kirjutatud ja teismelistel huvitav lugeda. See raamat on siiani
eliitkoolide lugemisvaras, kuigi riigikoolidest kadunud.
Nii nagu vampiir
kardab küüslauku, kardab turg arukust
Hästi koolitatud inimhulk on
tavaliselt treenitud maksma demokraatiale tühjade lubaduste eest, samal ajal
olles tingitud vältima teatud hoiakuid ja käitumist, niipea kui seda nõutakse. See
on dilemma, millele ei ole lihtsat vastust, kuna meie rahvuslik teadvus hoiab
üleval demokraatliku ühiskonna ideed. Meie rahvuslik majandus ja valitsus
närbuks ning sureks, kui ta ei saaks elada oma elu kontrolli ja käskude
süsteemi toel. Kas sa õpetaksid
kriitilist mõtlemist ja moraalset käitumist kõigile? Kuidas saaks majandus tugineda ülemaailmsele
sõjamasinate müügile, töösuslikule liha- ja köögivilja tootmisele,
finantstrikkidele ja kuidas saab haridus midagi olla kriitilise intelligentsuse
ja moraalsuse tasandil, mille tekitab hällist hauani koolituse massimüük? Kui
mina kasvasin üle teise maailmasõja päevil Pittsburgi lähedal olevas
söekaevandus linnakeses siis oli praegusega võrreldes tavainimeste hulgas palju
enam levinud abstraktsed debatid ületootmise, hüperdemokraatia, jagamis- ja
valitsemispoliitika üle.
Mäletate seda poistele mõeldud
õpetust laevaehitusest Ma ise ei teinud kunagi just selliseid asju, kuigi ehitasin
mõned seebikarpidest võidusõiduautod 1945 aastal. Samuti kummipaelaga lendu
tõmmatavad lennukimudelid, mis võis lennata täiesti normaalsel kõrgusel üle
nelja kvartali. Iga kümne-aastane, keda ma teadsin, tegi sama enne, kui
kaasaegse pedagoogika printsiibid kooli sisse viidi.
Xavier Akadeemias, Jesuiitide
õpilaskodus, kus ma õppisin 1943/1944 aastal, õppisime algebra aluseid 3.
klassis, dialektikat 4. klassis. Pöördudes tagasi riigikooli, lugesin ma Caesar, Marcus Aurelius, John Milton ja Shakespeare
7. klassis ja 9. klassis ladina kirjandust ladina keeles. Täna, on kõik taoline
sh ka ehitusprojektid vaadeldavad kui laste väärkohtlemine – kuigi ükski
töölisklassi laps, keda mina teadsin ei oleks sellega nõus. Oli väga põnev
kasvatada võimast vaimu ja seda ei sunnitud peale. Kui see on teie arusaamisele liiga
radikaalne, siis ma tooksin siia kaks autobiograafiat skeptitsismi
hajutamiseks: John Stuart Mill autobiograafia ja Norbert Weiner autobiograafia. Weiner on
tituleeritud arvutirevolutsiooni vanaisaks ja Mill ei vaja tutvustamist ( John
Stuart Mill 1808-1873 oli Briti filosoof ja teda nimetatakse 19 sajandi kõige
mõjukamaks filosoofiks). Nende sündimisel otsustasid isad täiesti teadlikult,
et nende poegadest saavad geeniused – ilma kooli instruktsioonide „kasudeta“.
Mõlemad õnnestusid. Üksikasjalikumad detailid ja skeemid on raamatutes. Muistse
Hiina keisridünastia strateegia on tuntud kui „Inimeste lollidena hoidmise
poliitika“ (The Policy of Keeping the People Dumb), mis oli adopteeritud Indiast
ja Preisimaalt, ja siit levis see samuti kaugele edasi ning jõudis ka Põhja
Ameerikasse. 1922, New York City
linnapea John Hylan ütles oma kõnes, et on selle linna koolid saanud oma
haardesse, mis kõlas „nagu kaheksajalg ,
kes on saanud saagi oma haardesse“. Koolid mässiti nähtamatute niiditõmbajate
„kombitsate“ haardesse, kes tegutsesid läbi
Carnegie ja Rockefelleri fondide.
Sa võisid neid asju välja öelda aastal 1922, kui peale teist maailmasõda
ei võinud keegi, kes oma karjäärist hoolis, esineda kriitiliste sõnavõttudega
institutsioonilise kooli tegelike juhtfiguuride vastu. Sõimata poliitikuid ja
kooli töötajaid oli alati lubatud –need olid ju vaid marionetid või etturid
koolimängus – kuid keegi ei tohtinud kergitada eesriiet, mille taga asus
koolisüsteemi tootmise protsess.
Ained, mitte
oskused
Koloniaal Ameerika varajane
kool püüdis luua selliseid oskusi nagu kontsentratsioon, kujutlusvõime, koostöö,
head kombed, veenev rääkimisoskus ja kirjutamine. Tänapäevases vormis toimub
lõhutud infokildude meelde jätmine, öeldakse, et vaja on õppida teatud
abstraktseid kategooriaid, mida
nimetatakse „teemadeks“ (tänase tunni teema on …). Mis need teemad tegelikult
on, seda mõned õpetajad isegi ei püüa selgitada. Teemad, mida kool „õpetab“ ei
ole oskused. Märgake, et oskuste õpetamine on omandatav ainult läbi nende
esitlemise-ettekandmise, kuid teema-koolitus (aine-koolitus) nõuab passiivseid
mälu kontrollivaid teste. Peale kooli ei ole testide tulemustel mingit
kasulikku väljundit. Keegi, kellel on vähemalt grammike tervet mõistust ei küsi
töötaja palkamisel tema kontrolltööde hindeid. Sa ei küsi oma juuksurilt,
lapsehoidjalt, arstilt või arhitektilt nende kontrolltööde hindeid, sest teatud
tasemel sa tead – sellel ei ole mingit väärtust.
Suur lahutaja
21 sajand alustab oma teist
dekaadi aga massikoolitus on täpselt sama mis 1910, vähemalt vaeste ja
tavaliste inimeste jaoks. See baseerub testidel/kontrolltöödel, kella
helistamisel, pedagoogi domineerimisel
ja on põhjalikult mahasuruv (lollikstegev). Termin “pedagoog/pedagoogika” on laenatud vanast
Vahemere äärsest maailmast – kus see sõnapaar esindas vastavalt orja/orjust. Kas sa leiad nende sõnade püsimajäämise olevat
huvitava? Kas sa arvad, et see kestus on juhuslik? Kool on suurepärane
lahutaja. Ta lahutab lapsed tööliskollektiividest, kus erinevad stiilid ja
tehnikad on eksponeeritud õppimiseks; ta lahutab lapsed perekondlikest suhetest
ja väärtuslikest naabritega läbikäimistest. Lahutab nad üksteisest ja toimub
kaugenemine isegi nende oma siseelust. Ameerika esimene rahvuslik koolivolinik William Torrey Harris, kirjutas oma
haridusfilosoofias, mis avaldati 1906 aastal, et kool peab andma õppe „enesest
võõrandumiseks“ ja see on parem läbi viia tumedates lämmatavates koridorides,
mitte aga rõõmsameelses ümbruses.
Kõik, mida sa tead
on vale
Standardne koolitus, mis
tuleneb sunnist ei ole kaugeltki mitte haridus; see käib samade asjade kohta –
poliitiliste ja majanduslike ja filosoofiliste asjade – mis toimusid muistses
Hiinas, Indias ja Preisimaal. Saksa versioon sellest keskendub indiviidide muutmisel
kergesti juhitavaks inimmassiks. Kui meil oli ettevõtluskultuur, siis isiklik
suveräänsus oli absoluutne õnnistus. Meie korporatiivsele kultuurile on see
ainult needuseks. Korporatiivne loogika nõuab, et noorte radikaalsus oleks
muudetud kasutamiskõlbmatuks, lõpp-produktiks oleks nende muutmine inimmassiks
… teisendades nad vahenditeks, mitte et nad omaksid eesmärki omaette.
Peaaegu kõik tööd meie
ühiskonnas on tsentraliseeritud. Et seda ümberkujundamist välja lülitada, tuleb
lastele õpetada mõtlemist tuleviku töökohtadest, mitte sõltumatust elatisest. Vanemaid tuleb õpetada aktsepteerima
elukestvat alluvust kui vabadust koormavatest kohustustest ja et lastest saaksid
poliitilise võimu anonüümsed agendid, kes on vabad vastutusest. Pole ime, et meie rahvus on nii sügavalt
lapsik. Uue Ameerika majanduse on üles ehitanud Astor, Vanderbilt, Harriman,
Carnegie ja Rockefeller, kes on Ameerika üle ujutanud koolieelse propagandaga.
Need mehed on ära ostnud iga tähtsama ajalehe ja ajakirja, et koloniseerida üldsuse taju. Lühemalt öeldes,
on nad veennud rahvast, et istumisaeg koolis on hariduse ekvivalent (mis
tähendaks, et me oleme jäänud uskuma koolis oldud aeg = hariduse tasemega).
Kuid nende endi eludes ei paista üldse olevat mingit seotust koolipiirangutega.
Noorte inimestena, on ühed tuntumad nimed seotud pigem tehases töötamise kui
kooliskäimisega. Täna oleme
tunnistajateks kooli-impeeriumi laienemispüüetele ehk püüdele kehtestada
kohustuslik ülikool.
On fakt, et Google ja Twitter ja
Microsoft ja Apple ja Dell ja Oracle on tooted, ms pärinevad enamjaolt
ülikoolist väljalangenute või üldse mitte ülikoolis käinute peast, samamoodi
nagu CNN, Avis Rent A Car, Whole Foods Markets, Ikea, ja kõik kiirtoidu ja
meelelahutus ettevõtete ketid. Pedagoogiline ja poliitiline anomaalia, millest
harva räägitakse. Veel üks anomaalia: kõik rahvusvaheliste matemaatika ja
teiste teaduste olümpiaadide esiotsas
olevad rahvused saadavad oma lapsed kooli palju vähemateks tundideks, kui meie
seda teeme. Singapuris – sageli matemaatika esikohti omav – on 247 tundi vähem
kooliaega.
“Tänan, ma ei
soovi”
Mida head on meile
sajandipikkune sundkoolitus teinud? Positiivne asjaolu siin on, et see aitas
purustada müüdid eriteadmistest ja hierarhiast. “Viiemeestest” õpilased ei ole elus saanud
paremini hakkama kui „kolmemeestest“ õpilased – näiteks George Bush, John Kerry või Al Gore. Sinu elu
ei ole ruineeritud, kui kooli jaoks oled nimetatud „lootusetus“ või „düsleksiliseks“,
nagu seda tehti Thomas Edisoni või Ingvar Kamprad´iga, IKEA asutajaga, kellest
sai peale koolist väljaviskamist jalgrattal kalakaupmees. Kolmemehed nagu president Franklin D. Roosevelt ja president John F. Kennedy
ei jäänud elus toppama. Standardiseeritud koolitamine ei sobitu meie kaasaja
väljakutsetega. Paljulubavad võimalused peituvad internetis ja hüperdemokraatia
suunal; eemal professionaalsest juhendamisest. Bazaari tarkuse juures, mitte
katedraali omas. Me vajame relvadeta mässu. Viisakad individuaalsed keeldumised
oleksid meie kilbiks, mitte mõttetute status quod kaitsvad läbirääkimised. Lühike
deklaratsioon: “Tänan, ma ei soovi” peaks olema meie võitluses standard
väljendiks. Kui see leviks koolis,
võiksid lapsed kirjutada risti üle kontrolltööde, „Ma eelistan seda tööd mitte
teha.“ Ei mingid vabandusi ega pikki selgitusi. Lihtsalt see lühike lause. Tee
hästi läbimõeldud eitustest oma
tavapraktika: „Ma eelistan mitte küsida luba tualettruumi minekuks.“ „Ma
eelistan mitte pähe õppida ajalooraamatutes pakutavaid kaheldavaid tõdesid, kui
nad üldse tõed on.“ “Ma eelistan mitte
käia koolis.“
Ainus tee sellest lämmatavast lõksust välja, kuhu me oleme
sattunud – lõks, mida majandab peale sunnitud kool – on visata liiva nende
pöörlevate kivide vahele – täpselt nagu kolonistid saboteerisid Briti
Impeeriumi. Lõhkugem kõverpeeglid oma peeglisaalis ja lõpetagem sellega nüüd ja
igavesti, kild killu haaval enne kui see meisse sisse lõikab.
