Reede, 6. september 2019

Kool on mäng, mis tuleb võita?




Will Richardson on endine õpetaja ja nüüdne aktiivne haridustegelane, kirjutades raamatuid, artikleid, olles aktiivne nii youtubes, twitteris. Forbes on nimetanud teda üheks viiest mõjukamaks häälest haridusettevõtjate hulgas.   Mulle jäid tema postitused silma twitteris, tema ühest blogipostitusest lugesin koolimängust:

"Me vaevu teadvustame seda, kuid  me võtame peaaegu kõike, mida me koolis teeme, kui mängu, mida tuleb „võita“. 
Vähemalt õpilased võidavad, kui nad teevad seda, mida on vaja teha, et saada tunnistus ja ootuspärane akadeemiline staatus. 
Vanemad võidavad tehes seda, mida vaja, et nende lapsed saaksid ülikooli või veel parem „heasse“ ülikooli. 
Õpetajad ja ametnikud võidavad, kui õpilaste hinded ja eksamitulemused paranevad iga aastaga. 

Probleem on selles, et võite koolimängu "võita" ilma, et  selles protsessis palju õpiksite - välja arvatud muidugi oskus mängu võita. See on ka Robert Friedi raamatu „The Game of School“ (Koolimäng) eeldus, et kuna me paneme nii palju rõhku punktidele ja hinnetele ning kontrolltöödele, siis pärsime laste loomulikku kalduvust õppida.  
Veel üheks probleemiks on, et nii õpilaste, õpetajate, kui ka koolide jaoks muutub pettus valikuks. Vahel hädavajaduseks. 



Pahad vanemad
Selles mõttes on mind avalikuks tulnud skandaalide taustal tõsiselt hämmastanud see piir, milleni jõukad vanemad on olnud nõus minema, et võita „koolimäng“.   
Esiteks, on meil  “Varsity Blues Scandal”, kus tuntud näitlejad, ärimehed ja muidu rikkad inimesed maksid suuri summasid selle eest, et nende lapsed saaksid mainekatesse ülikoolidesse. Kokku esitati kuues osariigis süüdistus 50 inimesele.   
Siis tuli välja, et jõukad vanemad kandsid oma laste eestkoste vähem jõukate sõprade ja sugulaste lastele, et lapsed kvalifitseeruksid saama finantsabi. 
Lisame siia veel New York Times artikli “Need Extra Time on Tests? It Helps to Have Cash” ja meil ongi palju näiteid selle kohta, kuidas vanemad halvale teele lähevad. Õppimisest ei ole neis kolmes viidatud artiklis üldse juttu.

Pole vaja naerda (või olla üllatunud), et nüüd räägitkase juba hoopis sellest, kas rikastel on või ei ole võimalust „osta paremaid geene“.   Ma tsiteerin Feng Zhang´i: „Vaadates seda, mida vanemad on nõus tegema, et oma lapsed ülikooli saada – siis mõned inimesed kindlasti maksavad geneetilise parendamise eest.“




Mängu reeglid
Me oleme alati teadnud, et reeglid on erinevad neile, kes on abivajajad ja neile, kes seda pole. Et kaardilt vaadatuna on parimad tulemused seotud elukohaga. Paljudel värvilistel lastel ja tõelise (mitte ostetud) puudega lastel on traditsioonilises mõttes selle mängu mängimisel "võitmiseks" rohkem takistusi ja vähem võimalusi.  

Laste jaoks on võidustrateegiad erinevad, need varieeruvad klassiruumist klassiruumi, ühest vanusegrupist teise ja koolist kooli. Paljudes koolides on õpetamist ja õppimist puudutava selge, elujõulise visiooni puudumine ja keskendumine ainult mõõdetavatele tulemustele viinud selleni, et puudub järjepidevus ja tekivad vastuolud.  

Mõned on tulnud välja arvamusega, et püüdes koolimängu võita, saavad õpilased omale oskusi, mida nad vajavad toimetulekuks täiskasvanute maailmas: kuidas adapteeruda muutuvate tingimuste ja ootustega; kuidas suhelda teistega, et saavutada kollektiivset edu; kuidas leida kellegi silmis armu jne. Kahjuks õpivad lapsed selle võidutähe all ka seda, kuidas petta, teisi ära kasutada ja „võita“ teiste arvelt.  


Seega mida me saaksime teha, et koolimängu oleks vähem?

Ei ole kerge reegleid kiiresti muuta. Me oleme koolimängu mängimises muutunud niivõrd meisterlikuks, et isegi kui me teame selle kahjustavat mõju, on raske lõpetada. 
Minu jaoks tähendab mängu muutmine loo muutmist. See tähendab keele muutmist. Mulle meeldis, kui Stephanie Pace Marshall keeldus oma kooli nimetamast gümnaasiumiks, ta eelistas selle kohta öelda „kujutlusvõime ja uuringute labor“.  Ja fakt, et nad ei pane hindeid, muudab mängu veelgi – minu arvates  ongi hindamise ärajätmine parim viis, kuidas koolimängu katkestada.   
Vanemate, õpilaste, ülikoolide ja teiste abiga saame me ümber defineerida ka „edukuse“, eemaldades selle oskuste mõõdetavatest tulemustest.    
Saame ümber mõelda nende loosungite osas, mis ärgitavad õpilasi ja õpetajaid aina enam võistlema ning tegema endale selgeks, mida „võitmine“ kooli jaoks tähendab. 
Sel hetkel, kui me oleme muutuste poole teel, on meil võimalus vaadata tõsisema pilguga iga õpilase ja õpetaja koolikogemusele ja küsida endalt, kas need kogemused sobivad meie õppimise ja lastega  seotud väärtuste ja uskumuste kaardile.  Kui me seda teeksime, siis ma arvan, et oleme palju ära teinud selleks, et panna võidu asemel rõhk õppimisele.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar