Vabalt õppivad lapsed ja edukus.

Veidi Wendy Priesnitz kirjasulest vabalt õppivate laste edukaks saamisest ja sellest, mida keegi edukuseks peab: 

Koolil olevat palju eesmärke, sealhulgas sotsialiseerumise ja kultuuriõpetuse osa. (Minu arvates on reaalsus siiski selline, et kool on koht, kuhu viiakse lapsed täiskasvanute tööajaks – kuid see on eraldi teema). Paljude inimeste jaoks on kooli peamiseks eesmärgiks laste ettevalmistamine „edukaks“ täiskasvanueluks. Ja loomulikult arvatakse seetõttu tihti, et kooli puudumine võrdub edu puudumisega täiskasvanuna. 

Selline mure on mitmel viisil põhjendamatu. Esiteks: finantsiliselt kõige edukamad inimesed maailmas on vähese koolikogemusega.  Ja teiseks: Edukuse mõiste on isikuti väga erinev. 

Finantsilist edu ja staatust hinnatakse kõige enam nende poolt, kes muretsevad koolis mittekäivate laste eluks ettevalmistuse pärast.  Kui veenate neid inimesi kaevama veidi sügavamalt, siis nad võib olla laiendavat seda mõistet, paigutades selle alla ka õnnelikkuse, rahulolu karjäärist, aktiivseteks kodanikeks saamise ja veel mõningaid teisi, rohkem esoteerilisi asju. Aga olla finantsiliselt funktsioneeriv täiskasvanu – st toetades ennast, perekonda ja majandust – on midagi, mida enamik inimesi edukuse all silmas peab.  Ma olen sellest oma varasemates artiklites kirjutanud, et elust enesest õppivad lapsed on sellise edukuse jaoks hästi ette valmistatud ... kui see on see, mida nad tahavad. 

Loomulikult ei näe igaüks edu vaid raha numbrites. Edu definitsioon, mida sageli omistatakse Ralph Waldo Emersonile, ütleb, et edukas on see „kes on palju naernud, võitnud laste kiindumuse ja intelligentsete inimeste lugupidamise ning ausate kriitikute tunnustuse, üle elanud valesõprade reetmise, hinnanud ilu ja jätnud maailma endast maha parema paigana, olles siis maailmale andnud terve lapse, aia või  paranenud sotsiaalse keskkonna.“

Kool ei õpeta enamikku neist asjadest. Ei õpeta ka seda, mida Stephen Downes – Kanada Riikliku Teadusnõukogu (Canada’s National Research Council) vanemteadur  ja eestvedaja õpetab –  ta märgib, et edukas kulgemine tähendab, kuidas:

• näha ette tagajärgi
• lugeda
• osata eraldada tõde fiktsioonist
• olla empaatiline
• olla loominguline
• suhelda hästi
• õppida
• olla terve
• väärtustada ennast
• elada sisukalt

Kool ei tee ka nende asjadega suurt midagi.

Samas oskavad lasped ise suurepäraselt edukaks saada. Nad naeravad palju, on isereguleeruvad ja enesekindlad. Nad hindavad ilu, on loovad ja õpivad kergesti. Nad küsivad teraseid küsimusi ja eksperimenteerivad lakkamatult. Kuid kõik see võib kaduma minna, kui heade eesmärkidega täiskasvanud üritavad neid „edukaks“ saamiseks ette valmistada.  Nende tähelepanu suunatakse väliselt väliselt määratletud edu auhindade, diplomite, medalite saavutamisele. Ja siis muutub sihtkoht kõige tähtsamaks ja protsess ebaoluliseks.  

Mul võttis aastaid, et ületada täiskasvanute poolt sisendatud neurootiline perfektsionism. Ma õppisin, et nii koolis, kui ka kodus tähendab edukas olemine head ja ebaedu – ehk  ka läbikukkumine - halba.   Läbikukkumine tuli koos häbi ja naeruvääristamisega, mitte tavapärase sammuna õppeprotsessis.   Ebaõnnestumise hirm on paralüseeriv. See paneb meid keskenduma sellele, kuidas mitte läbi kukkuda. Me muutume passiivseks ja hakkame vältima riski võtmist.  Me hoiame ennast täisväärtusliku elu elamisest tagasi ja sellega koos ka võimalustest olla edukas.   

Ja see toob meid taas kord lugupidamise ja väärikuse juurde, mis on toetava lastekasvatuse oluliseks osaks. Kui meie lapsed elavad oma elu nende endi tingimustel, mitte püüdes vastata kellegi teise ootustele, siis nad saavad edukaks. Võin seda lõputult korrata.