Õppimine ei ole midagi sellist, mis sinu eest ära tehakse

Wendy Priesnitz artikkel õppimisest: 

Võib-olla kõige põhilisem eeldus, mis meie ühiskonnal hariduse kohta on, on see, et õppimine saab ja peab olema midagi nö inimesele antut/toodetud. See eeldus viib järgmiseni: õppimine on kooliks nimetatava asutuse poolt tehtava töö tulemus. Me eeldame, et inimesed – eriti lapsed – ei taha õppida ja ei õpigi, kui nad jätta omapead. Seega me sunnime lapsi tulema ühte kohta kokku, jagunema vanuse järgi ja istuma seal pikki tunde, et me saaksime neid „õpetada“. Ka paljud neist, kes on loobunud traditsioonilisest koolist ja valinud koduõppe, usuvad, et haridus on midagi sellist, mida tuleb lastele „anda“. Sel juhul jätkub lastega manipuleerimine, et neid õppima sundida, samuti jätkub ka hinnangute andmine ja laste töötlemine erinevatel viisidel, mis viib tihti „probleemi“ või isegi „haiguse“ diagnoosimiseni, kui lapsed ei taha mingit täiskasvanute poolt valitud asja õppida. 

Kahjuks ei ole see eeldus vettpidavam, kui see, et tervise heaolu sõltub haiglaravi tulemustest. Mõni võib pärast haiglaravi terveks saada ja on olukordi, kus inimene saab ellu jääda ainult tänu haiglas viibimisele. Kuid on ka juhtumeid, kus haiglas olemine on tervenemisprotsessi pidurdanud või on haiglas viibides jäädud veel enam haigeks, kas siis valesti määratud ravi tõttu või üles korjates mõne nakkuse.  Enamik inimesi oleks aga terved, kui nad võtaksid vastutuse oma heaolu eest enda õlule, mitte ei jookseks haiglasse iga väiksemagi köhatuse puhul.  

Samamoodi õpivad inimesed koolis. Ka siin võib öelda, et  kool on paljudele inimestele ainsaks ja osadel juhtudel ka parimaks õpikeskkonnaks.   Seda seetõttu, et nad keskenduvad pigem õpetamisele, kui õppimisele. Inimesed ei vaja õpetamist selleks, et õppida. Me oleme sündinud uurima ja  õppima oma ümbritsevast keskkonnast.  Beebid on aktiivsed õppurid, nende põletav uudishimu motiveerib neid õppima seda, kuidas maailm töötab. Kui neile võimaldatakse turvaline, toetav keskkond, siis nad õpivad suure huviga ja loomulikult edasi – sel viisil ja sellises tempos, mis neile paremini sobib. On fakt, et te ei saa takistada lapsi õppimast nende endi kogemustest. Nad eksperimenteerivad alati põhjuse ja tagajärjega. Ja oma ümbritsevast keskkonnast  imavad nad endasse tohutult informatsiooni – õppides käima, rääkima ning tegema paljusid imelisi asju.

Kognitiivpsühholoog Alison Gopnik, kes on kaasautor uuringus „Võrevoodi teadlane,” ütleb, et beebide ajud on arukamad, kiiremad, paindlikumad ja hõivatumad kui täiskasvanutel. Vastupidiselt levinud arvamusele, kinnitas antud uuring, et väikelaps mõtleb loogiliselt, jõudes kiiresti abstraktsete printsiipideni. „Nad mõtlevad, leiavad seoseid, teevad järeldusi, otsivad selgitusi ja isegi eksperimenteerivad.“

Hiljuti manalateele läinud Harvardi arengupsühholoog Robert White nimetas seda õppimisinstinkti „tungiks pädevuse poole“. Ja ta pidas selle all silmas seda, et me oleme sündinud vajadusega mõjutada oma ümbrust; kontrollida maailma, milles me elame. Me ei istu lihtsalt maha ega oota kuna maailm meie juurde tuleb (kui meil pole just kästud vaikselt istuda ja oodata).  Me püüame aktiivselt maailma enda jaoks selgeks teha, sellest aru saada. Ja loomulikult tähendab see avastamise katkematu protsess, et me lakkamatult õpime ... ja kogeme rõõmu õpitust. 

Mõne psühholoogi arvates on rõõm, mida me tungist õppida saame, ühtlasi ka motivatsiooniks.  Võib-olla on see iseenda poolt juhitava õppimise hedonistlik külg ka selle varjupooleks? Kuidas saab midagi nii olulist olla ühtlasi ka lõbus? Kas õppimine võib tõesti olla nii lihtne ja vaevata? Kahjuks, muutes õppimise sunniviisiliseks tegevuseks - tahtlikult või mitte - lämmatavad koolid loomuliku soovi maailma avastada ja avastatut omandada.

Kuna koolid lämmatavad nälja õppimise järele, siis tundub õppimine olevat raske ja meile tundub, et lapsed vajavad motivatsiooni. Manipuleerimise ja motivatsiooni tööriistade hulka kuuluvad auhinnad ja terve kogum igavatest töövihikutest kopeeritud mõttetuid “lõbusaid” harjutusi. Reaalsuses ei ole inimestel õppimiseks väliseid auhindu vaja. Me ei õpi seetõttu, et protsess on lõbus, vaid seetõttu, et õppimine lubab meil midagi saavutada. Ja see saavutus on piisav auhind. 

Sellegipoolest on õppimises midagi enamat, kui silmale esmapilgul paistab. See on tegelikult väga keerukas vaimne protsess. Pole tähtis, mis teema see on või kui motiveeritud me oleme, igas eas inimesed õpivad siis, kui neil on aega uurimiseks, teabe töötlemiseks, projekti sukeldumiseks, spontaanseteks tegevusteks või isegi kõrvalradadele ekslemiseks. Me õpime end läbi probleemide kündes ja leides rahulolu saavutustest.  Õppimine on protsess, milles uuritakse asju välja, leitakse seoseid, saadakse ideid, võetakse riske, tehakse vigu ilma läbikukkumist või häbistamist kartmata ja proovitakse üha uuesti.  Optimaalne õpikeskkond pakub võimalusi avastamiseks, küsimuste ja ideedede uurimiseks.   

Avastamine viib õppurid maailma tundma õppima. Romaanide lugemine tekitab huvi ajaloo vastu. Müügialuse kokkuseadmine nõuab ja arendab teadmisi aritmeetikast. Suhtlus vanaemaga lihvib loomingulist kirjutamisoskust. Vestlus tagaaias entusiastliku mõttekaaslasega võib kaasa tuua ühiste huvide poole püüdlemise - mitte sellepärast, et kaks inimest oleksid samas vanuses, vaid seetõttu, et neil on kirg ühise teema vastu.

Tõeline õpetaja on selle õppeprotsessi hõlbustaja, kaasautor ja toetaja, mitte keegi, kes üritab õppimist luua, kontrollida või sellega manipuleerida. Selline toetus nõuab respekti õpilase vastu ja tema usaldamist, temaga rääkimist. Pakkudes võimalusi suhelda inimeste ja olukordadega, jagades ja modelleerides õppimist, toetades riskimist ja vigade tegemist protsessis, rikastades keskkonda raamatute, pliiatsite ja teiste materjalidega, tähistades häid ideid ja rahuldustpakkuvaid saavutusi; ja aidates otsida vigu, kui asjad valesti lähevad. See tähendab ka, et lastele antakse aega oma ideede uurimiseks, ning ollakse paindlik ja kannatlik vaatleja protsessis, mis ei tundu alati olevat järjestikune ja organiseeritud.

Koolid ei ole mõeldud aktiivseks õppimiseks. Siin ei ole võimalik pakkuda piisavalt võimalusi, aega, ruumi või paindlikkust selleks, et juhtida ise oma õpet, kuigi mõned õpetajad väidavad, et just seda nad teevad. 

Aktiivsetele õppuritele võib võimaldada ligipääsu teadmiste/oskustega inimeste juurde, kuid nad ei vaja õpetajate motivatsiooni ega sundi. Aktiivsed õppurid ei vaja sundimist ega kellegi teise päevakava või õppekava kohustuslikku järgimist. Nad ei vaja õppimiseks ametlikke tunde, mis on  ette nähtud teatud kindlatel päevadel.

Samuti ei vaja aktiivne õpe hindamist. „Läbinud“ või „läbi kukkunud“ mõistete kontseptsioonid on olulised ainult sellistes olukordades, kus hariduse all mõeldakse teatud kindlaksmääratud lattidest ülehüppamist ja kus arvestatavat tulemust vaadatakse majandusliku efektiivuse perspektiivist. Keegi ei vaja hindeid ega teste selleks, et õppida. 

Kui me sekkume või üritame kontrollida või mõõta loomulikku õppimisprotsessi, siis me võtame lastelt avastamisrõõmu ja piirame nende kartmatut suhtumist probleemide lahendamisse. Me oleme kõik kogenud sellist sekkumist. Minu kaheaastane tütar tahtis ise kingi jalga panna. Ta pani uhkelt vasaku jala kinga paremasse jalga, siis kulutas 10 pikka minutit, et moodustada paeltesse massiivne sõlm. Tema vanaema ei suutnud kauem enam oodata ja ütles: „Sa teed kõike seda valesti. Lase vanaema teeb seda ise!“ Tütar purskus pisaratesse. Õnneks oli mul võimalik vahele segada, kuna vanemana on just minul õigus kaitsta last sellise „abi“ eest. Laps ei pea tundma sekkumist ega hirmu, kui ta õpib midagi uut või ei tule esimesel korral ideaalse tulemuseni. 

Kui inimesed kardavad või on segaduses või neid on veendud, et miski on liiga raske  või et nad on rumalad, siis nad vaikivad ... ja see ei ole õppimisprotsessi jaoks hea. Kõige kindlam viis kedagi riski võtmise osas kartlikuks muuta, on neile läbikukkumise võimalusi demonstreerida. Nii õppisin mina koolis „ebakompetentsust“.   Sestap ei ole ime, et meie koolid on täis  igavlevaid, pettunud, vihaseid, passiivseid lapsi, kes on kaotanud oma võimekuse – ning ka soovi – küsida, kogeda ja õppida. 

Nemad on siiski veel õnneseened. Vähem vedanud on neil, kelle pettumus ja madal enesehinnang viib neid vale käitumiseni ning nad saavad kooli poolse „hoolitsuse“ tulemusel diagnoosiks müstilised „haigused“.  Neid haigusi nimetatakse üldjoontes tähelepanu puudulikkuseks või õpiraskusteks. Arstid ja teadlased kasutavad selliseid termineid nagu tähelepanupuudulikkuse häire (ADD), tähelepanupuudulikkuse hüperaktiivsuse häire (ADHD), ADD-kombineeritud tüüp, ADD- predominantly inattentive type, executive function disorder (EFD) ja  oppositional defiant disorder  (ODD). Vanemad ja õpetajad nimetavad neid kõiki sageli lihtsalt hüperaktiivsuseks. 

Seejärel määratakse ravi, vähendatakse ootusi õppeedukuse osas ja õppiraskustega diagnoositud lapsi eraldatakse sageli oma eakaaslastest. Ravimiks määratakse sageli üsna ohtlik ravim Ritalin.

Enamiku nende laste ravimine ravimiga ei ole vajalik. Vaimuhaiguse asemel kannatavad nad pigem selle all, mida võiks nimetada „koolipuudujääkideks“.  Võimetus keskenduda, lühiajaline tähelepanu, unistamine, liiga häiriv või isegi asju lõhkuv käitumine ja paljud muud tajutavad probleemid võivad sageli olla tingitud koolikeskkonna mõjust või sobimatust õpetamisstiilist, mitte sellest, et õpilastel puudub võime õppida. Seda, mida meie hüperaktiivsuseks nimetame, võib olla põhjustatud ärevuse, toiduallergiate, igavuse või arvuti ja televisiooni poolse ülestimuleerituse poolt. 

Mõned psühholoogid märgivad, et pannes lastele külge ühe neist niinimetatud „häire“ või „puue“ siltidest, on lapse süüdistamine, tema ohvriks tegemine. Süsteem, mis ei ole hakkama saanud nende laste harimisega, karistab nüüd neid selle eest, et nad ei õpi. Minevikus öeldi selliste laste kohta, et nad „unistavad keset päeva“ või on „energiat täis“.  Aga väga harva, kui üldse, arvati, et sel juhul on tegemist psühhiaatrilise haigusega ainult selletõttu, et nad ei sobinud teatud kindlasse struktuuri.   On fakt, et sellised lapsed olid tegelikult  sageli väga loomingulised, suurepärased muusikas, tantsus, kirjutamises või leiutamises – kui neile lubati neid tegevusi. 

Kuigi institutsioon nimega kool ei ole paljude laste jaoks parim koht õppimiseks, on sel üks teine tähtis funktsioon. Laste kohustuslik kogunemine tööpäevadel teatud tundideks mingisse ehitisse, aitab  vanemaid, kel on vaja lastehoidu, õpetajaid, kellele meeldib regulaarne töö väljakutseid nõudvas ametis ja kõiki teisi ametimehi, kes seda isntitutsiooni teenindavad.   Kuid meil oleks vaja endile tunnistada, et selline tööstuslik mudel, millel meie koolisüsteem põhineb, ei ole loodud õppureid toetama.  Lastest on saanud koolitööstuse toodang. Sel viisil vajab kool õpilasi rohekm, kui õpilased vajavad kooli!

Nüüd me oleme seadnud kahtluse alla eelduse, et  haridust antakse/toodetakse inimestele. Millega me selle asendame? Alguses tuleb meil ümber pöörata oma arvamused õppimise kohta. Meil tuleb eraldada see, mis tõesti aitab õppimisele kaasa  sellest, mis koolid ütlevad, et aitab. Ja meil tuleb hakata usaldama lapse soovi ja võimet õppida.

Meil tuleb uurida, kuidas meie oma lapsed aktiivselt õpivad ning tagada neile keskkonda, kus õppimine saaks toimuda.  Paljude perede jaoks tähendab see laste vabaõpet. Kuid see tähendab ka, et meil tuleb kogukondades läbi teha deschooling (kustutada endas selle, mida me oleme kooli all silmas pidanud) ja võibolla tuleb see läbida kogu ühiskonnal.   Igaüks – vanemad, mittevanemad, vanavanemad, õpetajad, poliitikud ja ärisektor – peab võtma vastutuse õpikeskkondade loomise ja säilitamise osas. See hõlmab endas käitumise modelleerimist; keskkonna turvaliseks, ergutavaks ja respekteerivaks muutmise; ressurssidele juurdepääsu pakkumise; lohutamise, kui asjad lähevad valesti; ja tähistamise, kui asjad lähevad korda. Siis tuleb ennast teelt eemale hoida ega tohi õppimisprotsessi sekkuda enne, kui meid pole kutsutud. Tegelikult peame usaldama igas vanuses inimesi - pereliikmeid, töökaaslasi, naabreid ja alluvaid -, et nad suudavad asjad ise välja mõelda (kui nad just meie abi ei küsi).

Samal ajal võiksime me oma kogukondades teha koostööd, et luua õppiv ühiskond, mis asendaks koolid sellisena nagu me neid praegu teame. Kui refereerida Gardneri multiintelligentsuse mudelit, siis võime hakata nägema, et igapäevaelu pakub lihtsalt täisspektriga õpikeskkonna, mis hindab individuaalseid erinevusi ja sobib iga lapse võimete ja vajadustega.  Meil oleks vaja nõuda, et meie poliitikud kasutaksid maksuraha selleks, et rahastada raamatukogusid, muuseume, teatreid jms institutsioone – jah isegi ka koolimaju -  selleks, et need saaksid pakkuda igas eas  inimestele ruumi avastamiseks, teineteisega suhtlemiseks ja õppimiseks (inimeste endi intitsiatiivil loomulikult). 

Institutsioonid peaksid olema selleks, et neid saaks kasutada, mitte et midagi toota. Kui need on efektiivsed, siis inimesed kasutavad neid. Kui need on ligipääsetavad ja stimuleerivad, siis nad muutuvad loomulikult iseorganiseeruvaks, on avatud indiviidide ja perede rühmadele, kes teevad koostööd selleks, et kasutada ruume ja ressursse õppimist soodustavate kogemuste pakkumiseks.  

Mida me ei peaks tegema – ei ole vaja luua uusi koole. On need siis erakoolid või kodukoolid vms - mis jätkuvalt toetavad vanu uskumusi selle kohta, kuidas lapsed peaksid õppima või mis kontrollivad laste elu.