Muutuv tegelik maailm - vabaõppurite paradiis.

Mõtlesin peale suve lõppu hakata usinalt blogis kirjutama ... peale talve algust loen postitusi oma mõlemas blogis kokku ühe käe sõrmedel :). Lugesin siit-sealt artikleid, eelkõige vabaõppest ja ikka jõuan Wendy Priesnitz´i suhteliselt radikaalsete kirjutisteni, mida ma kõige enam naudin. Siin blogis on tema kirjutatut tõlgitud:  Mida hirm teeb; Tulevik ei ole etteplaneeritav; Sotsialiseerumise küsimus; Reaalses elus toimetulek

See artikkel tekitab väikest kõhedust. See on seotud artikli majanduse poolega. Selline äratundmine – et me alles tuleme sealt, kus kõike tuli ise teha ja tundus imeline, leida valmistoodangut poest. Kaua valmistoodangu peal elanud lääs tahaks tagasi isetegemise juurde. Kas meie ka seda soovime, on iseasi, kuigi üldine suund paistab kindlasti sinnapoole taaskord liikuma hakkavat. Reaalne elu on siis milline elu – see, mida vabaõppur elab koos pere- ja kogukonnaga igapäevaselt või see, mida koolilaps koolis istudes kogeb ja raamatutest õpib?   

Aga loeme artiklit J

Valmis muutma maailma.
Hariduse detsentraliseeritud vormiks detsentraliseeritud majandusprotsessis on vabaõpe – elust enesest õppimine.
 Wendy Priesnitz

“Ükski maailma probleemidest ei lahene enne, kuni maailma üksikisikud on muutunud põhjalikeks iseõppijateks.” ~ Buckminster Fuller

Üsna hiljuti sai „vabaõpe“ (ingl. k „unschooling“) – mida ma eelistan nimetada „elust õppimiseks“, avalikkuse suurema tähelepanu alla rohkem kui 15 minutiks, kuna paar julget perekonda lubasid peavoolu meedial heita pilgu nende elust õppimise kogemustesse. Laske nüüd tulla - pessimistid, negativistid ja huku ettekuulutajad!  Peamine mureallikas – kas lapsed, kes vabalt elust õppimas, suudavad toime tulla „tõelises maailmas“? Seda küsivad isegi inimesed, kes muidu tugevalt olemasolevat haridussüsteemi kritiseerivad. Nad muretsevad, et noored inimesed, kes on õppinud ilma koolita, ei ole piisavalt võitlusvõimelised; ei tunneta piire; ei oska piisavalt matemaatikat, botaanikat, ajalugu, grammatikat või Shakespeare või teisi aineid, mida nad „peaksid teadma“; ei ole piisavalt sotsiaalsed; kasvavad üles lohakuses ja päev läbi arvutimänge mängides... Ja siis veel üks mure, mida väljendati kommenteerijate poolt MSNBC veebilehel peale vabaõpet tutvustavate kirjutiste avaldamist: lapsed, kes juhivad ise oma õppeprotsessi, kasvavad põhiliselt üles juhtideks, mitte järgijateks ja neil on seega raskem vastu võtta korraldusi teistelt. Kehvasti küll, siis. 

Loomulikult teab igaüks, kes kasvõi korra on vabaõppuritega kokku puutunud, et need kartused on põhjendamatud ja ma ei hakka seetõttu siin nendel teemadel argumenteerima.

Kõik need hirmud baseeruvad ekslikel oletustel, et lapsed on oma loomult laisad ja huvitud ümbritseva maailma suhtes ning seetõttu tuleb neid õppima sundida ja et koolis õpetatavad faktid ja hoiakud õpitakse ka tegelikult selgeks.  Ja nad eeldavad, et edu (elus või mistahes alal) defineeritakse ühiskonna, mitte iseenda poolt ... hõlmates peamiselt raha ja/või staatust. Aga ma ei taha keskenduda sellele. 

Arvan, et kriitikute probleemiks on arusaam „tõelisest maailmast“.  

John Taylor Gatto on põhjalikult kirjeldanud seda, kuidas koolid on disainitud välja treima sõnakuulelike töölisi ja tarbijaid, kes sobituksid kapitalistliku majanduse hammasrataste vahele. Leian end nõustumas kriitikutega selles osas, et elust õppijad tõepoolest ei sobitu eriti hästi vorstitehasesse. Samas, see nii öelda „tõeline maailm“ on muutumas, kui mitte lausa kadumas ja noored inimesed, kes on kasvanud üles vastutades ise oma õppimise ja elu eest, on väga hästi ette valmistatud selleks, mis on tulemas (ja ka selle loomiseks).  

Kriitikud kardavad, et noored vabaõppurid ei ole ette valmistatud kiire tempoga, kõrge stressitasemega, võitlusliku, pikkade töötundidega ja kõrgelt kinnimakstud elustiiliks. Samas on paljude arvates selline elustiil varsti saamas minevikuks, kuna see ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. See oli osa kiiresti areneva kasumlikkuse laienemise, korporatiivse ahnuse ja pettuse, stabiilsete turgude, odavate kaupade ja rikkalike loodusvarade   ajastust.   Uuel ajastul, mil valuutasüsteemid ja -turud on kõikuvad, kliimatingimused ebakindlad ja keskkonnakulusid arvestatakse kaupade ja teenuste maksumusse, lööb väiksemamahuline ja piisavusel põhinev majandus (SEP https://en.wikipedia.org/wiki/Sufficiency_economy ) õitsele.  Kui me hakkame tootmise ja tarbimise süsteeme ökoloogiliselt jätkusuutlikumaks muutma, kerkib esile vajadus täiesti uute oskuste ja hoiakute järele.

See "tegelik maailm" millega toimetulemise pärast nii paljud vabaõppe laste osas muretsevad  ei ole tuleviku „tegelik maailm“, see on midagi mis loodi kuulekate tööliste ja tarbijate tarvis. Kuid ajad – ja majandus - on muutumas.

Kirjanik (sotsioloog ja ökonomist) Juliet Schor kirjeldab oma raamatus Plenitude, nii uut mudelit, kui ka oskusi, mida on vaja et toime tulla.  Ta kirjutab vajadusest, et  inimesed muutuksid rohkem „self-provisioning” (ehk on hea eesti keelne vaste „isemajandavateks“), kuna see on tee, mida mööda käia 21 sajandil. „Self-provisioning“ on lihtsalt öeldes iseenda jaoks tootmine, valmistades asju, mida saab kasutada elamiseks, müümiseks või vahetamiseks, et tagada omale vastav elustandard. Schor märgib, et see „kujutab endast tagasipöördumist elanikkonna laialdasema võimekuse juurde pakkuda ise endale toitu, riietust, peavarju.“ Taoline võimekus on kesk- ja kõrgklassi juures üsna rooste läinud, kuna nemad on töötanud väga kõvasti just tänases „tõelises maailmas“ ja seetõttu kulutanud raha valmisrõivastele, valmistoidule, vabaaja üritustele, mitte teinud neid asju ise. 

Aga isegi veel enne, kui praeguse majanduse  langus hoo sisse saab, on mõned neist kodustest oskustest – nagu aiandus, õmblemine, kudumine ja konserveerimine muutunud inimeste hulgas taas populaarseks. Võimalik, et olete tuttav blogiga Boing Boing. Selle asutaja ja kaastoimetaja Mark Frauenfelder (samuti ka ajakirja Make  toimeta) usub, et kogu see tee-seda-ise eetika on ainult osa protsessist. Ta ütleb, et  see on ka – vähemalt neile, kes on koolis käinud – õppimine, kuidas õppida  (veel üks vajalik oskus uue majanduse jaoks) ja suhtlemine nendega, kes jagavad meie huvisid.  

Olemas on juba vabahariduse võrgustik selliste oskuste nagu permakultuur, põhu ja savimajade ehituse ja taastuvenergia tehnoloogite, nagu päikese- ja biokütuste osas.  Suur osa õppest toimub lühiajaliste töötubade, interneti kursuste või erinevate praktikate raames. Palju on paneme kohe käed külge tegemist, mil tegelikud oskused õpitakse ära mingit reaalset projekti ellu viies (näit. põhumaja ehitades). Ja mis veelgi olulisem – kokku tulevad õppurid erineva tausta ja vanusega. 

Kui plentitude model (külluse mudel? – plentitude economics) toimib, siis me saame taolist õppimist nägema veel palju enam. Rohkem kui tänase majanduse tavapäraseid tööoskusi, vajavad inimesed oskuste ja hoiakute mitmekesistamist, mis aitaks neil rahuldada oma vajadusi väljaspool praegust turumajandust, kui majandus läheb üle -  kas teadlikult suunatud või loomulikule – uuele, enam jätkusuutlikule vormile.  

Kuna Schor ei ole ainus, kes toob välja, et vähenevad tööturud (vähem töökohti või rohkem töökohti, lühendatud töötundide arv ja mitmesugused muud liiki tööpuudus) annavad meile rohkem aega nende uute hoiakute ja oskuste arendamiseks. Mis on nendeks oskusteks? Peale eluliste oskuste veel paindlikkus, kohanevus, loov mõtlemine, uurimisvõime, motivatsioon, ajajuhtimine, kohanemine arvukate erinevate õppimisviisidega, tugevad perekondlikud ja kogukondlikud sidemed, enesekindlus, valmisolek ise teha. Kõlab nagu vabaõpe, kas pole ?!  

Need on just sellised oskused, mida ettevõtlusest kirjutavad autorid peavad hädavajalikuks, kui me oleme üle minemas uuele majandusele. Seth Godin’i uus raamat Linchpin on üdini sellest, kuidas tööstuslik mudel töötamise tarvis ei ole enam kasutatav. Godin märgib, et töö, mille eest tuelvikus inimestele makstakse on keeruline, uuenduslik, üks ühes tüüpi, loominguline asi.  

  

Urbanistlik teoreetik ja populaarne autor Richard Florida on sellega nõus. 

Ta usub, et meie viimane majanduslangus oli „suurem algseisu taastamine”, mis muudab oluliselt meie tehtavat tööd ja seda, kuidas me seda teeme.    Arusaamine seisab veel ees, kuid seda võib pidada tarbijaskonna sõjajärgse majanduse lõppu tähistavaks ja teadmistööle ja teenindussektorile tugineva ühe tõusu lõpuks.  

Mis on kolledžiga?

Kuigi osad õpilased saavad kolledžidest ja ülikoolidest mõned vajalikud osakused ja perspektiivid, on need oskused, nagu kogu õppeprotsess, paremini omandatav osana igapäevaelust. Ja sellest arusaamine on pannud järjest kasvava hulga akadeemikuid ja ökonomiste seadma küsimärgi alla hetkel valitseva idee, et igaüks vajab ametlikku keskhariduse järgset haridust.    

American University ökonomist Robert I. Lerman, seisab hea selle eest, et investeeritaks tööpraktikasse.  Ta usub, et see aitaks areneda noorte inimeste probleemilahenduse, otsuste tegemise, konflikti lahendamise ja läbirääkimise oskustel. Washingtoni osariigis 2008 aastal läbiviidud uuringus 2000 ettevõtte osas, olid just need eelnimetatud oskused puudu  värskelt palgatud töötajatel. 

Tööstusliku mudeli ülesehitus on vananenud ning lagunemas ja see võtab tööstusliku haridusmudeli endaga kaasa.

Isegi valitsuse statistika kinnitab, et idee „tegelikust maailmast“ on muutumas. Näiteks on USA Bureau of Labor Statistics (tööjõu statistika büroo) leidnud, et enamik töökohti tekib järgmisel dekaadil kohtades, kus bakalaureuse kraad ei ole vajalik.   Lisame sellele spiraalina kasvavad keskharidusjärgsetesse asutustesse sisenemise kulud -  kusjuures osa uuringuid ( sh Annette Lareau „Unequal Childhoods: Class, Race, and Family Life“) näitab, et  vanemate jõukus on peamine „hea“ töö saamise eelduseks ja inimesel on ainus valik, kas ta kirjutab välja tšeki või võtab laenu lihtsalt selleks, et saada töö. 

Peale selle, teatud asjade päheõppimine või teatud oskuste selgeks saamine selleks, et esineda hästi eksamil, ei ole uues majandusruumis kõige olulisem edu näitaja. Ettevõtjale omased hoiakud – riski võtmine, uudishimu, püsivus, sisemine motivatsioon, innovatsioon, juhtimine, strateegiline mõtlemine – need on olulised (isegi juhul, kui kellelgi oma äri ei ole). Ja need on asjad, mis koolis eduni ei vii! On hästituntud fakt, et paljud edukad (ja rikkad, kui me usume rikkuse olevat edukuse indikaator) ettevõtjad ei ole üldse kolledzi õppega alustanud või on jätnud selle pooleli. Mõtlen siinjuures  Steve Jobs´i - Apple, Bill Gates´i – Microsoft, Biz Stone - Twitter, Mark Zuckerberg´i  - Facebook, Richard Branson´it - Virgin; Michael Dell´i - Dell Computers, Larry Ellison´i - Oracle ….

Vajadus kuskile liikuda

Seth Godin

Hoolimata sellest, kas nad on ettevõtjad või alluvad, on selles uues, paindlikus, jätkusuutlikus majanduses rohkem inimesi, kes teevad tööd detsentraliseeritult. Tsiteerin veelkord Seth Godinit, sedakord tema blogipostitust pealkirjaga „Goodbye to the Office“ (Head aega kontorile):

“Kui me alustaksime kogu selle kontorivärgi moodustamisega täna, on mõeldamatau, et hakkame maksma renti/aega/tööle-koju sõidukulusid, et saada seda, mida meil vaja … Kui sul on vaja olla koosolekul, ole koosolekul. Kui on vaja koostööd teha, tee koostööd. Ülejäänud ajal tee tööd, kus iganes sulle meeldib ... Tulemuseks on kiirus, produktiivsus ning tohutu rahulolu.   Mis puudub ... koht, kuhu minna. Niipea, kui keegi selle välja nuputab, on kontor surnud.”

Elust õppijad on sellest osast aru saanud. Nad on harjunud õppima kus iganes ja millal iganes, seega nad teavad, et ei ole vaja kuhugi minna, et asjad saaksid tehtud – või õpitud. 

Clark Aldrich on üks neist ärimeestest, kes on tunnustavalt 

kirjutanud vabaõppest. 

Oma blogis Unschooling Rules, kirjutab ta, et muutus algab altpoolt üles inimestega, kes keskenduvad sellele, mis on parim neile ja nende perekondadele: „Hoolimata sellest, kui palju teadlasi ja akadeemikuid on nende palgalehel, ei „avasta“ tohutu rahvusvaheline korporatsioon eales vajadust orgaanilise, minimaalselt töödeldud, kohalikult kasvatatud toidu osas. Sellist uut ided tervisliku toitumise osas saavad arendada, propageerida ja põhivooluna ellu tuua sõltumatu mõtlemisega kirglikud inimesed, kes on võtnud enda kätte kontrolli oma kehadesse pandava üle.”

Samamoodi on eelkõige vabaõppurid, mitte kooliautoriteedid, tegemas põhjalikke muutusi hariduses. Ja samal ajal me valmistame oma lapsi ette hästi funktsioneerima uues, rohkem jätkusuutlikumas, tegelikus maailmas

Vana majandus on suremas ... ja koos sellega sureb meie traditsiooniline haridussüsteem ja tavapärane ärimudel. RIP. 

Allikaid

„Linchpin“ Seth Godin (Portfolio, 2010)

„Plenitude“ Juliet Schor (Penguin, 2010)

„The Great Reset: How New Ways of Living and Working Drive Post-Crash Prosperity“ Richard Florida (Harper, 2010)

„Drive“  Daniel Pink (Riverhead, 2009)

„Made by Hand“  Mark Frauenfelder (Portfolio, 2010)

Enne kui sa kooli lähed, mõtle, milleks kool on!

Düsleksia, kui kingitus. vol.2

Nii võib düsleksiku aju anda edasi selge kirjapildi kujutise.

















Lisasin ka teisele osale subtiitrid. Mõned aastad tagasi, kui ma esimest korda selle vestluse leidsin, oli see pikem ja põhjalikum. Keda huvitab Peteri vestlus Byron Katiega täies mahus, siis saab seda lugeda siit: Suur and nimega düsleksia.

Videost väljajäänud osa - 

KATIE: Mitte keegi peale teise düsleksiku ei tea, millisest põrgust sa oled läbi käinud. Kuidas inimesed on sind pidanud lükatavaks ja sind solvanud ja näinud sind pigem   jonnaka ja rumalana, kui düsleksikuna. Ja sina püüad kõigest väest omandada võimet, mida sul pole. See on põrgu.

PETER (nutab): See on andnud mulle nii palju kingitusi, kuid mõnikord halb lihtsalt saab su kätte ja sa ei suuda head näha.

KATIE: Ja karistamine, üha uuesti ja uuesti ja siis hirm, et keegi saab teada.

PETER: Jah, oli karistamine, kui ma olin koolis ja karistamine, mida ma ise endale olen teinud täiskasvanuna.

KATIE: Õpetajad panid sind püsti seisma klassi ette, et sa teeksid seda, mida sa ei suutnud.

PETER: Nad ütlesid: „Miks sa ei võiks lugeda seda peatükki klassi ees?“ See pani mind ennast tundma nii väiksena (näitab pöidla ja nimetissõrme otsi kokkupigistatuna)....

Lugemis- ja kirjutamishäire düsleksia iseenesest ei ole haigus, sellest ei kasva välja.... inimese aju tõlgendab kirjapilti hoopis erinevalt. Düsleksik võib näha tema ette pandud raamatutrükki või käsikirja ka niimoodi:

Düsleksia - lugemise ja kirjutamise keerulisest maailmast

Ma olen seda videot juba kunagi varasemas blogipostituses maininud aga hiljaaegu lisas Byron katie selle oma youtube videolisti ja ma sain teha eestikeelsed subtiitrid.
Siit leiab vapustava inimese, kes on esialgu õnnetu oma lugemis ja kirjutamisoskuse puudumise üle, kuid ta leiab üles selle nö halva asja  positiivsed küljed ja läheb siit edasi suurema eneseusuga:)
Video on kahes osas. Hetkel on valmis esimene osa:

Miks valida koduõppe - tutvustav video.

Lisasin eesti subtiitrid 6 minutilisele Brian Holdstworth koduõppe videole Juttu tuleb nii sotsialiseerumisest, kui ka akadeemilisest võimekusest kooli moodi :)

Zenilik vabaõpe Leo Babauta silme läbi

Vabaõppe materjale sirvides sattusin ühele ülevaatlikule ja toredale artiklile, tõlgin siinkohal Leo Babauta esimese artikli vabaõppest.

Kõige rohkem küsitakse minult vabaõppe vanemaks olemise kohta ja ei ole midagi muud, mida ma võiksin vanematele rohkem soovitada. See on hariduslik filosoofia, mis pakub kõigist õppemeetoditest suurimat vabadust ja valmistab kõige paremal viisil lapsed ette heitliku ja kiiresti muutuva tuleviku jaoks. Meie 4 last on juba aastaid vabaõppel.

Ja siiski, hoolimata sellest, et pean vabaõpet väga võimsaks, ei ole ma sellest kunagi kirjutanud. Seda sellepärast, et mul ei ole kõiki vastuseid. Tõsi on see, et kellelgi ei ole. Vabaõppe kogu ilu on vastuste osimises. Kui kellelgi on olemas kõik vastused, siis ei ole enam otsimist. Sestap mulle meeldib vabaõppe vanematele ja lastele õpetada, et otsimises on kogu asja rõõm. Kuid hetkel ruttan ma asjast ette. Mis siis on vabaõpe? Miks sa peaksid sellega tegelema? Kuidas sellega tegeleda? Mida oleks vaja lugeda? 

                                      Mis on vabaõpe?

Esiteks on see üks koduõppe vormidest. Kuid samas ei ole sellele lihtsat ühest vastust, kui vaid et see vastandub tavapärasele kooliõppele.  Vabaõppes ei ole üht kindlat rada ja vabaõppe inimesed teevad seda paljudel erinevatel põhjustel ja paljudel eri viisidel. 
Siiski üritan kirja panna, kuidas mina seda näen, vastanditena koolile:

• Koolis on ainetunnid, vabaõppes mitte
• Koolis on õpieesmärgid, seatud õpetaja ja koolisüsteemi poolt. Vabaõppes seab vabaõppur oma õpieesmärgid ise.
• Koolis antakse teadmisi õpetajalt õpilasele, vabaõppes on õpilasel võimalus anda endale ise materjale.
• Koolis on olemas kindlad õpikud ja õppematerjalide kogumid, vabaõppur saab valida paljude valikute seast: leitud raamatud, materjalid internetist, sugulastelt või vanematelt, väljast, muuseumidest, inimestelt, kes töötavad neid huvitavatel aladel, kõikjalt.
• Kool on struktureeritud, vabaõpe nagu džäss. Muutused toimuvad jooksvalt, nii nagu muutub õpilane.
• Koolis õpib õpilane järgima korraldusi, vabaõppur õpib ise mõtlema ja oma otsuseid tegema.
• Koolis tuleb õpilastel õppida tempos, mis on kooli õppekavaga ette nähtud, vabaõppurid õpivad omas tempos.
• Koolis toimub õppimine teatud kindlal ajal klassiruumis, vabaõpe toimub kogu aeg, ei ole vahet reaalse elu ja õppimise vahel.

Las ma võtan korra kokku: vabaõppes on elu ise õpetaja. Ei ole mingit "kooli tegemist" ... sa õpid kõigest kogu aeg.

Vabaõppurid õpivad lihtsalt nii nagu täiskasvanud: baseeruvalt huvist; uuritakse välja, kuidas midagi õppida, kui vaja toimub muutus, kasutades ükskõik milliseid kättesaadavaid allikaid, juhituna uudishimust ja praktilistest kaalutlustest, mitte sellepärast, et keegi teine peab seda tähtsaks. 

Just nii õpin mina vabakutselise kirjanikuna, ettevõtjana ja lapsevanemana. Nii hakkaksid õppima täiskasvanuna ka meie lapsed. Miks siis mitte lasta neil nii õppida kohe praegu?

Miks vabaõpe?

Mõelgem korraks, milleks kool on: laste ettevalmistamiseks tööks (ja eluks) tulevikus ... see tulevik on ilmselt aastakümne  või enama pärast. Nüüd mõelge dekaadi või enama muutustest: kui paljudel meist oli 13 aastat tagasi täpne ettekujutus, milline saab elu täna olema? Kas me teadsime majanduslangusest või muutustest tööjõuturul või midagi sellest, et iPadid ja e-raamatud saavad sellise laialdase kasutuse? Ja see on lihtsalt algus. 

Kui me ei saa ennustada, milline saab olema meie laste tulevik, kuidas saame siis täna otsustada, mida nad peavad tuleviku tarbeks õppima? Me valmistame neid ette tänasteks töökohtadeks, mitte tuleviku töödeks. Kool õpetab lastele teatud komplekti fakte ja oskusi, mida neil ei pruugi tulevikus vaja olla. 

Vabaõpe võtab teistsuguse lähenemise: lapsed õpivad, kuidas õppida, kuidas iseennast õpetada. Kui sa tead, kuidas õppida, kuidas endale midagi selgeks teha, siis oled ettevalmistatud igasuguse tuleviku jaoks. Tulevikus võivad olla vananenud need asjad, mida me oleme õppinud.  Inimene, kes teab, kuidas õppida, on võimeline tulevikus vajaminevat õppima. Inimene, kes oskab õppida ainult õpetaja käe all, vajab ka edaspidi õpetajat. 

Veel põhjusi vabaõppeks:

Nii õpivad ettevõtjad. Kool õpetab lapsi nagu häid töötajaid järgima instruktsioone, samas kui ettevõtjad võtavad vastutuse selle üle, mida neil on vaja teada ja teevad ise enda jaoks otsused, navigeerivad tundmatutes vetes. Vabaõpe valmistab lapsi robotite asemel ette ettevõtjateks.  

Palju loomulikum õppimisprotsess. Koolisüsteemi võib vaevalt pidada moodsaks leiutiseks ja enamik inimkonnast meie ajaloos on õppinud hoopis teistmoodi. Vabaõpe õppimismeetodina on olnud inimajaloos enim kasutusel - sealhulgas on sellised suurkujud nagu Leonardo Da Vinci, Leo Tolstoy, Mozart, Einstein ja Benjamin Franklin.

See on vabam.  Koolistruktuurid on sobivad inimestele, kellele meeldib, kui keegi teine teeb nende eest otsuseid. Kuid kui teile meeldib ise oma otsused teha ja välja uurida vajadustele vastavaid asju, siis on teil vaja rohkem vabadust.  

Me õpime koos lastega.  Koolis on paljud vanemad õppeprotsesis kõrvalejääjad ja tahavad, et õpetaja võtaks vastutuse nende laste hariduse eest. Vabaõppes õpid sa lastega koos. Kõige olulisem asi, mida ma olen teinud on olnud õppimine õppimise kohta. Me uurime välja, koos, kuidas inimesed õpivad, milline on igale lapsele parim viis õppida. 

Õppimine ei ole piiratud. Koolis on õppimine limiteeritud klassiruumi ja kodutöö ajaga. Peale seda arvavad lapsed, et õppimine peatub, nad lähevad mängima ja oma elu elama - kuna antud õppimine on neile igav ja nad teevad seda ainult sellepärast, et neid sunnitakse. Kui vabaõppurid õpivad, et õppimine toimub kogu päeva vältel, iga päev, olenemata sellest, mida sa teed. Kui sa ei uuri õpikut, kas see siis tähendab, et sa ei õpi? Kas sa ei õpi mängides, matkale minnes, võõrastega vesteldes? Kuidas on sellega, kui sa uurid välja, kuidas teatud õhtusööki valmistada või parandada katki läinud kraani või kuidas ehitada kindlust? Õppimine on kõikjal meie ümber ja see on lahe! Just seda õpetab meile vabaõpe.   

On kindlasti palju enam põhjuseid ja iga inimene leiab enda omad. Siia on toodud mõned minu omadest. See on raske osa, kuna ei ole ühte õiget viisi seda teha. Samas vanemad, kes alustavad vabaõppega tahavad alati teada KUIDAS SEDA TEHA? Meie igatahes tahtsime ja aus vastus oleks, et me ikka veel otsime vastust. 

Kuidas vabalt õppida?

See on raske osa, kuna ei ole ühte õiget viisi seda teha. Samas vanemad, kes alustavad vabaõppega tahavad alati teada KUIDAS SEDA TEHA? Meie igatahes tahtsime ja aus vastus oleks, et me ikka veel otsime vastust. 

Miks siin ei ole vastust? Sellepärast, et iga laps on erinev. Igalühel on erinevad vajadused, huvid, eesmärgid ja keskkond. Kuidas suhtuksid sina sellesse, kui keegi tuleb sulle ütlema, et on ainult üks õige viis oma elu elada, ainult üks viis oma tööd õigesti teha? Sa vihkaksid seda, kuna sinult võetaks vabadus ja koos sellega kogu rõõm. 

Öeldes teile ette, kuidas vabaõpet teha on nagu teie vabaduse ja rõõmu ära võtmine.Küsimused on kõikjal ja nendele vastuste leidmine on rõõm. 

Ma pakun mõningaid ideid, meie oma vabaõppest - kuid need on vaid ideed, et saaksid alustada!

Seotus ülikooliga - Meie 16 aastane poeg on otsustanud, et soovib minna kolledžisse ja seega õpib sisseastumiseks, ta võtab osa tasuta online ülikoolikursustest  ja kirjutab harjutamiseks oma valitud teemadel esseesid. Ta samuti õpib ise teda huvitavaid asju, nagu näiteks: programmerimist või 3D animatsiooni ning mängib kitarri.

Origami meister. Meie 13 aastane tahab hästi osata matemaatikat, seega ta osaleb Khan Akademy   kursustel. Samuti meeldib talle origami ja sõpruse käevõrude valmistamine ning noorteromaanide Archie koomiksite lugemine. Ta mängib klaverit ja loeb ning käib välja korvpalli mängimas, samuti meeldib talle õppida toitu valmistama. 

Hundid ja võlurid. Meie 8 aastane armastab lugeda huntide kohta ja teeskleb sageli, et on hunt. Samuti võlur ja libahunt. Talle meeldib mängida mänge ja meiega koos lugeda, jutte välja mõelda ning joonistada. Ta on endale päris hästi selgeks teinud matemaatika, kuigi me ei ole temaga seda valdkonda eriti koos õppinud.

Kindlused ja restoranid. Meie 6 aastane tütar armastab, kui talle loetakse ja ei huvitu eriti ise lugemisest, kuigi on õppinud lugema mänge mängides ja koos meiega lugedes. Talle ei meeldi matemaatika, kuid ta paratamatult kasutab seda mängides . Ehitab kindlusi ja tegeleb kunstiga ning armastab väljas mängida ning ette kujutada, et talle kuulub restoran või kauplus.

Küsimuste jõud. Kui lastelt küsida küsimusi, siis on see võimalus midagi välja uurida. Me otsime vastust koos, raamatutest või raamatukogust. 

Inimesed on lõputute teadmiste varaauk. Kui teie laps tahab olla kokk siis võib olla te teate kedagi, kes on kokaks või omab söögikohta. Kui teie laps tahab teha iPhone mängu, võib olla tunnete mõnd programmeerijat. Kui laps on huvitatud teadusest, võib olla tunnete mõnd merebioloogi. Jne, jne. Viige nad kokku teiste inimestega.

Mängud on sinu parimad sõbrad. Mängi igasuguseid mänge. Ära muretse selle konkreetse asja üle, mida lapsed võiksid õppida. Neil on lõbus ja nad õpivad, et elu võib olla mäng ja seda saab olla ka õppimine.

Lahedad projektid. Kunsti või teadusprojekt saab pakkuda palju rõõmu.  

Toetage huvisid. Kui laps on millestki huvitatud, näidake talle, kuidas leida enam või mängida sellega. 

Koolidetoks. Kui te olete vabaõppes uustulnuk ja teie lapsed on juba koolis mõnda aega käinud, siis on heaks ideeks "koolidetoks". See tähendab mitte muretseda mingi aeg õppimise või koolitamise pärast - mõned nädalad, paar kuud. Eesmärgiks on last (ja ka teid) tõmmata koolistruktuurilisest mõtlemisest/käitumisest välja. See võib olla väga raske, kuna meid on treenitud mõtlema kooli terminites.  Me mõtleme, et peame olema produktiivsed õpetajad ja õpilased ja et kool peab olema kodus läbi viidud teatud kindlal viisil ja kui laps ei õpi teatud viisil, siis sellel ei ole mingit väärtust. Kogu see kräpp vajab aega, et peast kaduda.

Kokkupuude materjaliga. Õpi andma lastele materjali - raamatud ja ajakirjad laotatuna kodus, vaadake huvitavaid telesaateid, mängige vanu lauamänge, minge välja ja avastage linna, kohtuge erinevate inimestega, otsige koos asju internetist. Selline materjal aitab neil avastada uusi huvisid - isegi kui nad alguses ei tundu olevat huvitatud, siis kokkupuude võimaldab anda impulsi, mida nad hiljem ise uurima hakkavad.

Õpid edasi liikudes. Kõige tähtsam on, et pead välja uurima, mis toimib sinu jaoks. proovi erinevaid asju. Mängi. Tee asju. Mine välja ja teemidagi, kohtu inimestega, tunne rõõmu uutest asjadest. Rõõm, alati rõõm, pole vaja teha rasket tööd, kui see ei paku rõõmu, ära eales sunni - anna tõuge.

Anna endale aega. Sa ei näe tulemusi kohe .. muutused sinu lapses toimuvad aja jooksul, nii kuidas ta õpib, et õppimine on lõbus ja seda on võimalik teha paljudel viisidel. Sa võid sattuda masendusse, kui sinu lapsed ei taha õppida või lugeda või kirjutada või misiganes. Selle asemel luba neil mängida muusikat või mängida muutumismänge või lugeda koomikseid või mängida õues. 

Usaldus on oluline. See on alguses raske (meie ikka veel õpime seda). Oluline on aga lapsi usaldada. Usaldada, et nad õpivad ise, minimaalse juhendamisega ja kui nad on millestki huvitatud, siis nad teevad selle endale selgeks. Me kõik mõtleme, et lasped ei saa iseseisvalt õppida, kuid nad saavad. 

Enne, kui sul tekib vale arvamus, tahan ma tunnustada Evat, kes teeb enamiku meie vabaõppe tööst ja on selles palju parem, kui mina (Eva on tõesti suurepärane, kuigi ta ise seda ei tunnista). Ta on selle teema kohta lugenud palju rohkem raamatuid ja lehitsenud veebilehti ning tema tegeleb igapäevaselt vabaõppega rohkem (kuigi ma aitan muidugi niipalju, kui saan). Ma tahaks tunnustada ka oma imelist õde Kat´i, kes inspireeris meid vabaõppele ja on üks toredamaid vabaõppe emasid, keda ma tean. 

 Igasugu lugemist vabaõppest

• Sandra Dodd – üks esimestest ja parimatest 
• John Holt – vabaõppe klassika
• A-Z Homeschooling – Hästi palju asju kodustele õppuritele
• Khan Academy – erinevad ainevaldkonnad, palju materjali
• Open Culture – suur valik tasuta õppematerjale, sh online kursused, keeleõpe jpm. 
• Clickschooling – uudiskiri, mis annab ülevaate erinevatest õppimisega seotud linkidest.
• Schmoop – lõbusamal viisil kirjanduse õppimine
• Reading Rants – raamatukogu töötaja soovitused noortele lugemiseks.
• Free Rice – mäng (erinevad ained).
• YouTube – lõputu allikas
• Self-Made Scholar – tasuta tunnid.
• Free-Range Kids – kuidas kasvatada vabasid lapsi
• The Sparkling Martins – vabaõppe inspiratsioon
• Homeschoolers Guide to Getting Into College – see ei ole mitte ainult võimalik, vaid ka vägagi teostatav. 
• Life Learning Magazine – palju artikleid vabaõppest
• Natural Child – lapse usaldama õppimine, tema usaldamine, kaastunne 
• Joyfully Rejoicing – hea ülevaade vabaõppe filosoofiast, palju viiteid
• Coursera – tasuta ülikooli kursused

Doris Lessingu mõtteid

Doris Lessing on kirjutanud palju raamatuid ja pälvinud 2007 Nobeli kirjanduspreemia. Koolist varakult lahkununa on temast ometi kirjaoskaja saanud:).