Pühapäev, 21. juuni 2015

Wendy Priesnitz "Mida hirm teeb"...

 Wendy Priesnitz on 2 täiskasvanud tütre ema ja ajakirjade sh Life Learning Magazine väljaandja. Tema nüüdseks täiskasvanud lapsed ei ole käinud kunagi koolis, mis 1970datel aastatel oli üsna haruldane juhus, seda enam, et Wendy on diplomeeritud kooliõpetaja. Nüüdseks on W. Priesnitz olnud 40 aastat vabaõppe eestkõneleja. Kuigi märgib, et sõna vabaõpe (unschooling) talle ei meeldi ja ta eelistab „elust õppimist“ või „elust, kui kooli ei eksisteeri“ http://www.wendypriesnitz.com/about_wendy.html

Allolev artikkel on Life Learning Magazine viimasest numbrist:


Hirm on tänapäeval ka paljude teiste eluvaldkondade taga, alates poliitikutest, kes motiveerivad meid valima (lubadustega meid kaitsta siis majanduskrahhide või terroristide veresauna eest), kuni korporatsioonideni, kes meelitavad meid ostma nende toodangut (ravimid, mis peaksid kaitsma meid ja meie lapsi või ravima terveks haigustest) ja autoriteetideni, mis hoiab meid ja meie lapsi ühel teel kõigi teistega (näiliselt meie/nende endi „heaolu“ pärast).
Ma ei taha siinkohal hakata seda komplitseeritud must-valgena käsitletavat teemat siinkohal pikalt lahkama, kuna kindlasti on olemas majanduslikud langused, terroristid, haigused ja ahistavad vanemad. Neid üksikasju jagub meedias piisavalt. Samas tundub olevat õige aeg meil kõigil mõelda selle üle, kas meid ja meie lapsi mõjutatakse ja/või manipuleeritakse hirmu abil ning kas selleks on üldse mingit vajadust või mitte ja kas võiks olla võimalik teistsugune – parem elamisviis.
Laste elektroonika kasutamine leiab käsitlemist mitmes teises artiklis. Siin on näha hirmu „cyberbullie“ (sotsiaalmeedia kasutamine ja rämpspostitustega teiste kahjustamine), pornograafia, vägivalla, meelte tuimuse või isegi sõltuvuse, nutitelefonide ja Wi-Fi tervist kahjustavate efektide, liigsest istumisest tekkiva ülekaalu ees. Mõned neist võivad olla vägagi murettekitavad. Aprillis ilmus artikkel The Atlantic´us, kus märgiti: „Selle asemel, et näha digitaalses maailmas noorte edasipürgimust, õpivad lapsed arvutiilma moonutatud olemust, mis peegeldab täiskasvanute hirmu.“
Üks elust õppiv kogukond usaldab laste oskusi ja võimeid. Kuid hirm võib usalduse minema peletada. Me võime karta teha vale asja, kasvatada oma lapsi valel viisil või teha neile haiget; me võime karta seda, mida teised mõtlevad või seda tundmatut, mis varitseb tulevikus. Hirm võib panna meid kahtlema  meis endis ja meie otsustes ning isegi tegutsema risti vastu sellele, mida me peame oma lastele parimaks.
Mida me siis siin saaksime teha? Ma mõtlen, et me võiksime endale anda sama nõu, mida oma lastele, kui nad hakkavad avastama maailma. Mu uurime oma hirmu allikat, me koostame plaani, kuidas toime tulla võimalusega, et siin võib midagi esile kerkida ja me õpime igast eksisammust, mida me teeme (eriti, kui need eksisammud nõrgendavad meie usaldust!). Oma lastega koostööd tehes  kohtume maailma ja selle võimalike ohtudega ja me ei keskendu hirmule, vaid laseme end motiveerida nende entusiasmil praeguse hetke ja tulevikupüüdluste poolt.
Kui ma vaatan tagasi oma põhikooli ja gümnaasiumipäevile (1950-60 aastatel), siis põhiline selle aja emotsioon oli hirm (või vähemalt ängistus). Ma kartsin pidevalt – alates esimest lasteaia päevast (ma nutsin, kuid nad palusid emal ära minna), eksamil läbikukkumist (seda ei juhtunud kunagi), peastarvutamise küsitlusi ja laval laulmist (minu kõri oli koheselt tihkelt kinni), kehalise kasvatuse tunnis väljapaistvat kohmakust (seda juhtus sageli), sõprade mitteleidmist (olin häbelik, kuid üsna populaarne), halba tunnistust (seda ei tulnud), oma kapi luku numbrikoodi ununemist (ma näen seda siiani unes), peale tunde jätmist ja seejärel kodus karistuse saamist (seda juhtus vahel), jne, jne, jne… Minu õpetajad ja vanemad uskusid, et hirm paneb lapsed hästi käituma – koolis tähendas see head hinnet.
Kui mu oma tütred olid väikesed püüdis minu ema kasutada hirmu argumendina, millega saata lapsi kooli. Kuid selleks ajaks olin ma hakanud aru saama, millist kahju võib hirm teha. Nüüdseks ma usun, et kogu edu, mida ma edaspidi kogesin, tuli hirmust hoolimata ja tänu hilisemas elus õpitud riskitaluvusele (ma õpin siiani seda täielikult omaks võtma).
Sellest ajast saadik ei ole palju muutunud. Bob Sullo kirjutab oma raamatus „Motiveeritud õpilane“ (Motivated Student), et paljud õpetajad usuvad siiani, et hirm on parim õpilase motivaator. Nende näidete nimekirjas, mida õpetajad õpilases õhutavad on läbikukkumise hirm, hirm vanematele helistamise ees, hirm õpetaja ees, hirm naeruvääristamise ees ja hirm ebameeldivate tagajärgede ees, isegi hirm tundmatu tuleviku ees. Kirjanik kinnitab: „Sihilik hirmu loomine klassis on jäänud üheks peamiseks strateegiaks, millega juhtida õpilase käitumist ja stimuleerida akadeemilisi saavutusi.“
Samas on vastupidise kohta kaalukaid tõendeid – tegelikult hirm pidurdab õppimist ja mis on veel sama oluline, et ei ole tegelikult erilist seost „õpilase käitumise“,  „akadeemiliste saavutuste“ ja tegeliku õppimise vahel. Tsiteerin Sullo´t veel: „Rääkides füsioloogiast - keskkonnas, mida iseloomustab hirm, ei suuda õpilased mõelda ja õppida sama efektiivselt, kui turvalises keskkonnas.“ Ja seda seetõttu, et inimene on loodud alalhoiu instinktiga. Hirm aktiveerib võitle või põgene mehhanismi, mis saadab suurenenud hulga hapnikurikast verd meie jalgadesse ja kätesse, et joosta eemale või asuda võitlusse. Ja kuna meie vere hulk on teatud piiratud koguses, siis jõuab ajju samal ajal verd vähem.
HIRMU VASTAND
Ma võin eeldada, et elust enesest õppivas majapidamises ei ole ei mõõkhambulisi tiigreid ega ka intellektuaalse hirmu kliimat. Samas on nii, et isegi kui keegi meisse hirmu ei süsti, võib mõne uue asja õppimine tunduda üheaegselt nii ohtliku seiklusena, kui ka äratada elevust. Inimene võib teha vigu ja tunda endas tervet müriaadi emotsioone alates pettumusest ja vihast kuni juubeldamiseni. Sestap vajavad eriti lapsed enne õpiseiklusele minekut äärmiselt turvalist, julgustavat ja mugavat keskkonda. Riski- ja eksimusteprotsessi toetab kõige paremini füüsiliselt, emotsionaalselt ja intellektuaalselt turvaline keskkond. 
Võtame näiteks lugemise. Tavapäraseks on olukord, kus teised lapsed on valmis naerma või parandama iga vea üle ja õpetaja (või isegi lapsevanem!) tahab liigagi innukalt „aidata“ ja korrigeerida (kui mitte süstida läbikukkumise hirmu) ning ebateadlikult isegi halvustab ja õõnestab enesekindlust. Selline keskkond on lapsele lugema hakkamiseks kõige halvim. Seega on lugema õppimise toetamise üheks parimaks viisiks anda lapsele aega ja ruumi olla sõnadega ning vältida pidevaid nõudmisi lugemise demonstreerimiseks, kuna laps võib eelistada teha seda privaatsuses. Me võime märgata, et laps alustab järjest enam trükikirja tundma õppimist –teeviitadelt ja reklaamplakatitelt või toidukarbi kaantelt ning varsti on käes aeg mõnele leheküljel või arvutitekstil.
Ma mäletan, et John Holt kirjeldas kunagi, kuidas ta aitas oma väikesel vennatütrel lugema õppida. Kõik, mis ta tegi, oli see, et ta lasi lapsel pugeda oma sülle ning luges talle ette ja hiljem lasi temal lugeda endale.  Laps ei soovinud ise ette lugeda seni, kuni ta tundis ennast füüsiliselt täielikult turvaliselt. Holt märkis, et tema sülest ronis tüdrukuke toa nurka linast meisterdatud telki. Nüüd oli ta piisavalt kindel, et lina ära võtta ja valjusti lugeda. Turvatunde ja privaatsus olid selles protsessis ilmselgelt üliolulised.
RISKI VÕTMINE
Õppimise protsess võib olla hirmutav, kuna nõuab riski võtmist. Tuletage meelde, kuidas meie täiskasvanud muutume haavatavaks, kui võtame endale uued väljakutsed – omandades uusi oskusi või teadmisi. Me lahkume oma turvatsoonist ja on tõenäoline, et ilmutame oma teel ebakompetentsust nii mõnigi kord enne, kui jõuame kompetentsuseni. See kehtib ka noorematele õppuritele ja seega on turvalise keskkonna loomine sellise riski võtmiseks parim julgustus.
Nii on optimaalseks elust õppimise keskkond turvaline, vaba sunnivahenditest, mis toetab riski võtmist, uudishimu ja avastamist. Kui me, pakkudes oma lastele vajalikku toetust ja turvalisust, julgustame (mitte ei sunni) uute väljakutsete ja teadmiste  saavutamist, siis meie lapsed arenevad paindlikeks, leidlikeks, ennast juhtivateks õppuriteks. Ja seda nad on olema mõeldudki.
Sama printsiip kehtib ka teistes eluaspektides, näiteks sotsialiseerumisel. Enesekindlus on juurdunud lastesse, kel on vabadus omas tempos siseneda keerukatesse sotsiaalsetesse olukordadesse. Midagi positiivset ei too endaga kaasa see, kui last sunnitakse osa võtma millestki, mis tundub talle hirmutav ning milleks ta ei ole valmis või ei tunne ennast küllaldaselt mugavalt mingi riski võtmiseks.

Kui inimene on hirmunud, siis ta pigem keskendub enese alalhoiutungile, mitte aga uute teadmiste omandamisele või oskuste arendamisele. Hirmule ei ole kohta õpikeskkonnas. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar