Ingrid Vooglaid intervjuu

Vahelduseks tõlkelugudele tuleme korra Eestisse ja küsime, kuidas läheb koduõpe siinkandis...

Ingrid (pildid teinud Liis ja Ivo Luik )

Sel ajal kui mina veel kodu ja vabaõppest midagi ei teadnud olid sina teemaga juba kaua aega tegelenud. Kuna ja kuidas sa jõudsid üldse koduõppe teemani ja millised olid esimesed allikad, kuskohast sa vastuseid leidma hakkasid?

Ingrid: Päris esimene kord, mil ma teadlikult koduõppe ideega kokku puutusin, oli vestlus ühe inimesega nõudepesu kõrvale. Kuna ma sellest veel midagi ei teadnud, tekkisid mul kohe kõik levinumad vastuväited, mida hiljem teisteltki kuulnud ja lugenud olen. "Mina küll ei oska ise lapsele kõiki aineid õpetada, mul on vaja karjääri teha ja oma elu ka elada ja kuidas lapsed niimoodi teistega suhelda ja maailma tundma õppida saavad." Kummalisel kombel olid esimesed mõtted kodus õpetamise raskusest seotud keskkooli füüsikaga.

Seejärel hakkasin aga koduõppega seotud vestluseid mujal järjest rohkem tähele panema ja selle üle mõtlema. Olin tol perioodil usin perekool.ee kasutaja ja lugesin seal Merje Luugi kirju koduõppest, kodussünnitusest ja inim- ja loodussõbralikust elust. Mingil hetkel 2005. aastal, kui olin juba mõnda aega lugenud, kirjutasin Merjele, et Eestis oleks vaja koduõppe katusorganisatsiooni. Merje tutvustas mind Tiia Leisiga, kes õppis parajasti Inglismaal haridusteadust ning oli samuti talle kirjutanud. Hakkasime tihedalt kirju vahetama ja arutama, mida ja kuidas oleks Eestis vaja koduõppe soodustamiseks muuta. Sellest sündis Eesti esimene koduõppe konverents suvel 2006 ja MTÜ Eesti Koduõppe Keskus (http://koduope.ee).     

Tiia soovitas mul lugeda John Holti kui koduõppe liikumise isa teoseid. Tellisin tema "Teach Your Own", mis oligi vist esimene pikem tekst, mida koduõppest lugesin. Otsisin internetist inglise keeles infot koduõppe ja Tiia soovitusel eriti vabaõppe (unschooling) kohta ning liitusin erinevate listidega. Üks esimesi, kelle artikleid ja listipostitusi ma pikka aega jälgisin, oli Sandra Dodd (http://sandradodd.com/unschooling.html).  

Koduõppe suvepäevad

1.      Ka mina lugesin sel ajal perekooli ja Merje postitusi. Eelkõige kodusünnituse kohta, kool jäi sel ajal veel kuskile õhku rippuma. Sellest  on nüüd pea 10 aastat möödas.  Praegusel hetkel on internetis võimalik lugeda juba väga paljusid kodu/vabõppe teemalisi blogisid (mujal riikides). Mis on selle aja jooksul Eestis muutunud ehk kui palju me selles vallas edasi oleme läinud?  

2.      Oi, väga palju on muutunud. Kui MTÜ Eesti Koduõppe Keskus 2006. aastal alustas, siis oli üsna levinud, et nii õpetajad, suvalised inimesed nö tänavalt kui isegi üks haridusametnik teadsid kindlalt väita, et koduõpe ilma arsti loata on seadusevastane. Kuigi 6. klassini oli juba aastaid ka vanema soovil koduõpe seaduslik olnud. Õpetajad ei tahtnud last oma klassi koduõppele võtta, sest kartsid vastutust tulemuste eest ja kogemusi oli väga vähe. Uue koduõppe korra järgi vastutab tulemuste eest lapsevanem, mitte enam õpetaja. Pered, kus lapsed olid koduõppel, olid ise rajanud teid ja suhteid koolis ja loonud endale võimalusi. Osadel oli palju vabadust teha nii nagu ise õigeks peeti, sest ei olnud nö sissetallatud radu ja reegleid, et kuidas kõik peab olema. Teised järgisid kooli poolt määratud rangeid ettekirjutusi tiheda kõikehõlmava kontrolliga ja usaldamatuse õhkkonnas. Praeguseks on ühiskonna üldine teadlikkus oluliselt tõusnud. Me ei ole küll teinud arvamusuuringuid, kuid vähemalt mina kohtan iga aastaga aina enam võõraid inimesi, kes omal algatusel hakkavad rääkima koduõppest, kui tore, et on selline võimalus ja vanematel inimestel on olnud kahju, et nende laste lapsepõlves sellist asja ei olnud. Õpetajatel on rohkem kogemusi sellise koduõppega, kus vanemad on täitsa normaalsed inimesed ning nad näevad, et koduõppel oleval lapsel on kohati paremad  võimalused õppimiseks kui koolis käival lapsel. 

Ka praegu on koole, kus kardetakse koduõpet ja päris palju inimesi, kes teadmatusest või kusagilt poole kõrvaga kuuldud koledate lugude taustal arvavad, et koduõpe on kahjulik, kuid neid on vähem ja nad ei mõjuta üldist pilti enam nii palju. Samuti on praegugi peresid, kes koduõppel järgivad õpetaja seatud rangeid reegleid, järgivad täpselt klassi kava ja käivad tihedalt kontrollis. Kuid praegu saab sellisele perele juba öelda, et kui koostöö ei suju, siis alati on koole, kus koduõppesse inimlikumalt suhtutakse ja te ei pea tingimata kohalikus koolis kirjas olema. Muidugi on võimalik, et reegleid on palju seepärast, et vanem ise tunneb ennast ebakindlalt ja tahabki, et tal oleks täpselt lühikesed sammud ees. Samuti on võimalik, et vanem on kooli läinud eeldusega, et kindlasti on õpetajad vaenulikud ja ei usalda vanemat ning üritanud ennast kohe agressiivselt kehtestada. Keegi ei taha teha  koostööd inimesega, kes suhtleb ähvarduste, stseenide ja üleoleva tooniga ning õpetajad ei ole siinkohal erand. Igal pool üle Eesti on väga toredaid õpetajaid, kes ehk ei hüppa kohe rõõmust, kui kuulevad, et neile tahetakse koduõppel olevat last klassi panna, kuid sõbraliku suhtlemisega ja viisakalt oma nägemuse tutvustamisel oma pere koduõppe toimimisest oleks valmis avama ennast sellele võimalusele. Eriti, kui on näha, et vanemad on koduõppe enda jaoks läbi mõelnud. See põhimõte kehtib igal pool elus.  

  

HTM on meie kogemuses alati toetav olnud ning tõlgendanud koduõppes lubatut palju laiemalt kui õpetajad. Ka eestlased peavad koduõppe blogisid (nimekiri http://koduope.ee/?id=7), osad neist vabaõppe sugemetega. Kõik blogid küll ei uuene enam, kuid arhiivis leiab ikka kasulikku. Avaldatud on artikleid erinevatest koduõppeperedest, telekas on näidatud ja raadios räägitud. Igal aastal on kaks korda võimalus osaleda koduõppe päevadel ning kohtuda inimestega, kes teevad koduõpet või kaaluvad seda ja arutada kõike, mis mureks. Aegajalt korraldatakse ka väiksemaid kokkusaamisi ja ühistegemisi. Erinevates Eesti piirkondades on algatusgrupid, kes soovivad ühiselt koduõpet korraldada. 

Facebookis on igapäevaselt aktiivne ja üsna rahvarohke koduõppe grupp (https://www.facebook.com/groups/393567910736818/ ).

 

Sa oled kirjutanud koduõppe teemalisi artikleid, millised on olnud vastukajad? 

Ingrid: Koduõppe valdkonnas tegutsemine on mulle õpetanud, et artiklitega võib muuta maailma. Kui tahad midagi saada, siis küsi selgelt, konkreetselt ja kohe kõige kõrgemat taset, mida suudad ette kujutada. Isegi, kui maksimaalset kohe ei saa, siis juba poolele teele vastu tulek on kõrgem kui see, mida paljud julgevad üldse küsida. 

Oma esimese artikli koduõppest kirjutasime Tiiaga kahekesi 2006. aasta suvel. Esialgu pidi artikkel avaldatama ajakirjas Haridus ja seda soovinud ajakirjanik tahtis, et artikkel keskenduks mingile probleemile. Provokatiivsuse tõstmiseks panime pealkirjaks "Kas lapsi saab vanemate kätte usaldada?". Lõpuks avaldas selle hoopis Õpetajate Leht. (http://www.opleht.ee/Arhiiv/2006/03.11.06/tekstid/peamearu/2.html) Valmistusime artikli kirjutamiseks nädalaid materjale kogudes ja lisasime lõppu kõige kõrgelennulisemad Koduõppe Keskuses arutatud ettepanekud koduõppe korra parandamiseks. Peaaegu mitte keegi Koduõppe Keskuses ei uskunud, et need võidaks reaalselt vastu võtta, eriti veel nii varajases järgus, mil ühiskonna teadlikkus koduõppe kui sellise olemasolust ja seaduslikkusestki oli väga madal. Meieni selle artikli järel eriti mingit tagasisidet ei jõudnud ja me ei teadnud, kui hoolega HTM-is Õpetajate Lehte loetakse ja kui tõsiselt seal artikleid võetakse. Me ei olnud haridusministriga (Tõnis Lukas) kohtunud ning kuigi olime teda konverentsile kutsunud, oli tal samal päeval muul sündmusel vaja osaleda, kuid me eeldasime positiivset meelestatust. Üllatus oli suur, kui üks MTÜ liige avastas seaduseelnõude kogust koduõppe korra uuendamise eelnõu, kus oli varasemaga võrreldes tehtud olulisi muudatusi ja nende põhjenduseks mainitud MTÜ Eesti Koduõppe Keskus ettepanekud. Kuigi keskkooli asemel pikendati vanema soovil koduõpet senisest 6. klassist 9. klassi lõpuni ja riiklikust õppekavast sõltumatuse asemel sai sõltumatuse kodus klassiga ühte takti käimisest individuaalse õppekava näol (mis siiski tugineb kooli õppekavale, mis omakorda tugineb riiklikule) ning hindamisel määratleti ainult minimaalne tihedus kord poolaastas, oli seda kõike ikkagi kordades rohkem kui enne ning Eestist sai hoobilt üks koduõppesõbralikuma seadusandlusega riike Euroopas. Ja hindamise meetodid on niikuinii iga õpetaja oma valida nii koolis kui kodus, lihtsalt koolis on keskkonnast ja laste hulgast tingitud valikuvõimalus palju väiksem kui kodus. 

Individuaalse õppekava koostamise juhendi leiab  http://koduope.ee/?id=40

Uusim koduõppe kord (kehtiv alates 1. jaanuarist 2014) on https://www.riigiteataja.ee/akt/103092013039  

 

Kui palju on praegu Eestis lapsi koduõppel? Milline on 10 aasta kasv? Ma vaatasin USA-s on olnud üsna hüppeline miljonilt järsult kahele miljonile. (Või kui palju seda infot üldse kuskile keskusesse koondatakse)?

Ingrid: Vanema soovil koduõppele jäänud laste hulk on olnud aastati hüplik. Meie esimestel aastatel kasvas see 76lt lapselt 2006/2007 õppeaastal 96le lapsele 2008/2009 õppeaastal ja seejärel langes 55le lapsele 2010/2011 aastal. 2011/2012 aastal aga jälle tõusis 88 lapsele. 

Ametlik statistika ei anna siiski päris täpset ülevaadet kuna on korduvalt juhtunud, et koolis, kus teadaolevalt on kindlasti laps koduõppel, EHISe kirjade järgi ühtegi koduõppelast ei ole. Viimaseid andmeid meil ei ole. 

Statistika (allikas: EHIS 10.11 seis vastaval õppeaastal)

Õppeaasta	Koduõpe vabemate soovil	Koduõpe tervislikel põhjustel	Kokku
06/07	79	1069	1148
07/08	90	988	1078
08/09	96	571*	667
09/10	77	543	620
10/11	55	310	365
11/12	88	255	343

Tabeli tärni juurde käiv tekst: 

* Tervislikel põhjustel koduõppel olnud õpilaste arvu vähenemine 2 õppeaasta jooskul on tingitud õpilaste koguarvu vähenemisest valdavas sihtrühmas (mõjutab eeskätt 3. kooliastet) ja koduõpet reguleeriva määruse muutumisest.

Tervislikel põhjustel koduõppel olevate laste hulga suur langus tuleneb sellest, et tervislikel põhjustel koduõppele jäämine tehti ametlikult keerulisemaks. Varem jäeti lapsi vahel tervislikel põhjustel koduõppele, kuigi selleks tegelikult vajadust ei olnud. Samuti püüti mõnes koolis õpetajale tülikaid lapsi koduõppele suunata. 

Mis sulle endale kodu/vabaõppe juures meeldib ja millised suunad? Millisena näeksid sina tulevikus õppimist või ehk milline võiks olla nö toimiv kool? 

Ingrid: Minu jaoks on koduõpe loomulik lapse kasvamise viis. Koduõppel laps kasvab kodus, oma pere keskel. Kuna koduõppel on üsna vähe lapsi, vaadatakse seda kui alternatiivi koolile neile, kellele kool millegipärast ei sobi. Minu jaoks on vastupidi. Koduõpe on loomulik asjade käik ja kool on alternatiiv neile, kes erinevatel põhjustel ei taha või suuda oma lastele koduõpet pakkuda. Väga vajalik alternatiiv, sest tänapäeva elukorraldus on selline, et valdav osa inimesi kas ei taha oma lastega nii palju aega koos veeta või ei saa seda endale majanduslikult lubada või tunnevad ennast omaenda lastele kasvukeskkonna loomisel ebapädevana. Samuti on inimesi, kellele meeldib tiheda kogukonnana toimetada ja laste õpetamist ühiselt korraldada. Sageli on siiski tegemist lihtsalt vooluga kaasa minemisega, peatumata mõtlemiseks, et on võimalik ka teisiti. Kool on kiiresti muutunud nii tavaliseks, et on ununenud, et see on meil olnud vaid mõnisada aastat. 

Erinevaid lähenemisi sellele, millistest põhimõtetest lähtudes koduõpet korraldada ja kuidas see igapäevaselt välja näeb, on väga palju. Kui ma alguses hakkasin koduõppe vastu huvi tundma, siis kujunes minu lemmikuks vabaõpe ehk inglise keeles unschooling. Vabaõppe üks keskseid ideid on, et lapse jaoks on õppimine sama loomulik kui hingamine ja vanemate ülesanne on luua keskkond, milles laps saab vabalt õppida ning toetada tema huvi püsimist ja kasvamist. Sageli võib märgata, et laps, kes läks kooli ootusäreva, õpihimulise ja maailma avastamisele avatuna, on paari aasta jooksul kaotanud pea igasuguse huvi ja soovi teadlikult midagi uut õppida. Õpetamise püüdlustega on õpirõõm ja valmisolek õppida hävitatud. Lähtudes plaanist hulgale lastele teatud aja jooksul teatud järjekorras teatud asjad korraga ära õpetada, jääb konkreetse lapse õpivalmidus ja -rõõm sageli tähelepanuta. Ei arvestata, et on võimalik ainult aidata inimesel midagi õppida, mitte talle seda ühepoolselt õpetada. Olen kohanud täiskasvanuid, kes aastaid pärast kooli lõpetamist hakkavad vaikselt mõtlema, et ehk võiks mõnda raamatut lugeda, lihtsalt huvi pärast. Siiani olid nad seda koolist saadud negatiivsete kogemuste tõttu vältinud.    

Vabaõpe on samas ka kõige enam valesti mõistetud ja kuritarvitatud suund koduõppes. Pealiskaudsel tutvumisel on lihtne võtta mõni üksik kontekstist väljas olev artikkel, blogipostitus või listikiri ja üldistada oma tõlgendused selles jagatud nõuannetele universaalseteks reegliteks, mis nõnda postituste, kirjade ja suuliste jagamiste kaupa järjest edasi levivad. Vabaõpe on konkurentsitult vanemalt kõige enam pühendumist eeldav lähenemine. Kui teiste lähenemistega võib koduõppepäeva vastavalt oma ettevõtmiste mahukusele kell 12 või kell 16 lõpetatuks lugeda ja seejärel muu elu juurde asuda ning pidada nädalavahetusi, vaheaegu ja pikki suvepuhkuseid, siis vabaõpe kestab 24/7 aastaringselt sünnist kuni lapse kodust lahkumiseni. Vanematelt eeldatakse isiklikku suurt huvi pidevalt õppimise, kasvamise ja maailma avastamise vastu, mis oleks lastele igapäevaselt eeskujuks ja neid kaasa tõmbaks. Vabaõpe ei saa toimida peres, kus vanemad ei huvitu ise edasi õppimisest, ei usu oma lapse võimesse õppida ning tahavad aega veeta mugavalt meelelahutust tarbides, hoiduda keerulistest vestlustest suvalisel hetkel kerkival teemal, ei ole valmis aitama lapsel tema lõppematutele küsimustele vastuseid otsima ja ennast uutesse olukordadesse panema. Samuti ei saa vabaõpe toimida peres, kus vanematel ei ole töö tõttu või muudel põhjustel aega lapsega koos olla või kui vanemad ei ole vabaõppe või isegi koduõppe kasulikkuses üksmeelel. Vabaõpe ei ole see, kui laps istub päevad läbi üksi kodus arvutis või hängib linnapeal. Vabaõpet on vahel samastatud lapse hooletusse jätmisega (inglise keeles negligence), sest selle nime kasutamine on atraktiivne neile, kes ei taha või jõua lapsega tegeleda või kes ei suuda toimivaid piire seada. Vabaõppes rõhutatakse lapse kui täisväärtusliku inimese õigusi, vabadusi ja väärikust, kuid lapse õigused ei saa kunagi astuda üle vanema väärikusest. Toimival vabaõppel õpib laps elama perekonnas nii, et kõik üksteisega arvestavad. Talle õpetatakse, et kui ta käitub külas halvasti, siis teine kord teda sinna külla enam ei kutsuta ja keegi ei taha temaga mängida. Õiguste tunnustamine ei ole ainult ühesuunaline. Kui laps vanemat ründab ja häälekalt solvab ja vanem sealjuures mõtleb, et lapse õigus ennast väljendada on tema õigustest olulisem, siis on tegemist lihtsalt oskamatu vanemaga, mitte vabaõppega. 

Ka lapse õigust tarbida kõikvõimalikku tervist kahjustavat kraami on sageli seostatud vabaõppega, jättes tähelepanuta, et laps teeb oma valikud eranditult keskkonnas, mille vanemad on enda ümber loonud ja valinud. Keskkond, mille vanemad enda ja lapse ümber oma valikutega loovad, paneb paika valikud, mille olemasolust laps teadlik on. Püsivalt kodus kasvava lapse jaoks on väljaspool kodu ja peret avastatud uued võimalused väiksema tõmbejõuga, kui kodune keskkond ja vanemad on püsivalikutes stabiilsed. Laps, kes sööb koduseid toite, võib poes huvi tunda värviliste krõpsupakendite vastu, kuid see, et talle pakend huvi pakub, ei tähenda, et ta tahab seda, mis paki sees on, eriti kui ta ei teagi, mis seal sees on. Vanema vastutus on pakkuda lapsele kodus tervist toetavaid toite ja mitte täita kappe rämpstoiduga igaks juhuks, et äkki lapsele see meeldib ja siis oleks vale teda sellest eemal hoida. Ning mitte sattuda paanikasse iga kord, kui laps külas saab midagi, mida kodus ei sööda, vaid lasta sel rahulikult jäädagi ühekordseks külas saadud asjaks. Samamoodi televiisoriga - lapse teleka ette panemine, et omal oleks rahulik toimetada, ei ole vabaõpe. Vabaõppel tähendab piiramatu telekavaatamine seda, et vanem vaatab koos lapsega ja arutab temaga nähtut. Ning ei eelda, et päevad mööduvad teleka ees, vaid elab ise aktiivset ja huvitavat elu, milles laps tahab osaleda, mitte kogu aeg teleka ees istuda. Vabaõpe ei sobi inimestele, kes tahavad mugavalt elada ja ei taha tegeleda elu huvitavamaks loomisega, kui laps kipub teleka taha kaduma. Lihtsalt öelda, et see on keelatud, on palju lihtsam kui pingutada selle nimel, et lapsel oleks muud rõõmsat tegemist, mis teda ilma telekakeeluta paeluks. Vabaõpet võib pidada ka luksuseks, mida vähesed saavad tegelikult toimivana endale lubada.

Hiljem olen aastate jooksul avastanud ka mitmeid teisi huvitavaid lähenemisi. Viimase paari aasta lemmik on Thomas Jeffersoni nimeline lähenemine (TJEd), mis ühendab endas vabaõppe, klassikalise koduõppe ja teadlikult tugeva aluspõhja loomise varases lapsepõlves. Sellest kirjutasin pikemalt http://looduskodu.wordpress.com/2013/06/04/thomas-jeffersoni-nimeline-koduoppe-suund/. Kolmas minu jaoks ligitõmbav lähenemine on Charlotte Masoni pedagoogika, kus on suur rõhk loodusel ja kirjandusel. 

Millisena näeksid sina tulevikus õppimist või ehk milline võiks olla nö toimiv kool? 

Usun, et haridusmaastik muutub järjest mitmekesisemaks. Võimaluste paljusus suureneb veelgi nii pedagoogiliste lähenemiste kui korralduslike lahenduste osas. Kindlasti tekib juurde väikseid kogukonnakoole, kus vanemad on ise panustanud kooli aluspõhimõtete väljatöötamisse ja osalevad ka igapäevases töös vastavalt oma annetele. Lähiajal tegutsevad kõrvuti nii riiklikud, kohaliku omavalitsuse, kohaliku kogukonna, üleriigilise kogukonna koolid, erinevad õpikeskused, koduõppe ühendused kui üksikud koduõppepered. Arvan, et kõik need vormid jäävad veel kauaks püsima. 

Toimiv kool on selline, mis sobib konkreetsele kogukonnale ja milles lapsed saavad tervena ja õnnelikuna kasvada ning ühiskonnas oma koha leida. 

Mina unistan sellisest kogukonnakeskusest, kus kohalikud elanikud pakuvad erinevaid kursuseid ja töötubasid, mida keegi hästi oskab, korraldavad kontserte, etendusi, näituseid, laatasid, klubisid, loenguid ja seminare, kutsuvad kaugemalt juhendajaid ja tegijaid. Need kursused ja töötoad on avatud igas vanuses osalejatele ja ka lapsed saavad täiskasvanutele õpetada midagi. Seal saavad koos käia nii koduõppepered kui kooliõpilased ning igaüks valib endale need kursused ja tegemised, mis talle huvi pakuvad. Saab võtta nii üksikuid töötubasid kui ka mõneaastaseid programme. Seal on näiteks erinevad ehituskursused, kokandustunnid, telgedel kudumise töötuba, vilepilli vestmise, mesilaste ja kompostiusside pidamise, ravimtaimede korjamise ja kasutamise tunnid, arhitektuuri ja restaureerimise klubid jne. Ja see keskus asub ökoloogiliselt toimivas külas.   

 

Enamjaolt kardetakse koduõppe osas kõige enam sotsialiseerumise ja matemaatika probleemi. Kas sinu arvates need on probleemid? Ja mis on praegu Eesti koduõppijate juures probleemiks?

Sotsialiseerumine ja matemaatika ei ole koduõppes kui sellises probleemid. Samamoodi võiks öelda, et käsitöö või eesti keel on koduõppes probleemiks. Matemaatika võib olla probleem nende koduõppeperede jaoks, kus vanemad tunnevad ennast selles vajalikul tasemel ebapädevana, ei leia oma tutvusringkonnast mitte kedagi, kes oleks valmis selles last aitama ning ei ole valmis ka kedagi palkama. Sama kehtib iga teise aine kohta, mida konkreetses peres ei osata õpetada. Koduõpe ei tähenda, et üks vanem peab üksi kõik ained lapsele selgeks tegema. Osades peredes vanemad jagavad omavahel aineid või klasse, osades leitakse konkreetses aines koduõpetaja, osad kasutavad huvikoolide pakutavat. Koduõppepered saavad omavahel koostööd teha ning üksteist aidata nende ainetega, milles tugev ollakse. Alati saab leida ka mõne keskkooliõpilase või tudengi, kes oleks valmis last aitama.

Sotsialiseerumine on ühiskonnas toimimiseks kõlbulikuks saamine. Üldiselt toimib see koduõppel paremini kui koolis. Koolis käiv laps on suure osa ajast koos grupi ühes piirkonnas elavate ühevanuste laste ja õpetajatega ning kõik lapsed tegelevad samal ajal samade asjadega samas järjekorras ja saavad selle eest lõpuks numbrid. Elu ei ole selline. Elus valib inimene eriala ja töö vastavalt oma huvidele, on ümbritsetud erinevates vanusegruppides ja erineva taustaga inimestega, keda ei huvita, mis numbreid nad kunagi millegi eest said ning soovi korral saab kolida mujale või vahetada tööd ja eriala. On leitud, et koduõppel kasvanud noored on ühiskonnas aktiivsemad. Nad on harjunud õppima sisemise motivatsiooni ajel, nad on harjunud, et neisse suhtutakse nagu täisväärtuslikku inimesse, kelle arvamus loeb, nad on kogenud, et neil on aega ja võimalused uurida vastuseid küsimustele, mis neid huvitavad ja süveneda pikemaajaliselt ühte asja ilma päevi 45 minutilisteks seostamata juppideks killustamata. Neil on olnud lubatud esitada küsimusi, nad on suhelnud erinevate inimestega ja sageli saanud osaleda erinevates huviringides või -koolides. Ameerikas kõrgkoolid otsivad koduõppelt tulnud noori, sest kogemused on näidanud, et koduõppelaps on iseseisev õppija, kes teab, mille nimel ta õpib ja miks ta kõrgkoolis on. 

Sotsialiseerumine võib olla probleemiks peres, kes veedab elu ainult koduseinte vahel ilma teiste inimestega eriti suhtlemata või kus vanemad on pikad päevad tööl ja laps üksi kodus. Kuid sellised pered ei kipu lapsi koju jätma.     

Kõige suurem probleem on Eesti koduõppeperede jaoks ilmselt praegu see, et neid on alles väga vähe ja keeruline on enda lähedal leida peresid, kellega koostööd teha, pidevalt kogemusi jagada ja üksteisele toeks olla. On koduõppe suvepäevad, mis sel suvel tulevad juba üheksandat korda, ning talve- ja sellest õppeaastast ka sügis- ja kevadpäevad, kus on võimalik teiste koduõppeperedega kokku saada. On mõned algatused koduõppeperede tihedamaks koostööks konkreetsetes piirkondades. Kuid peamine püsiv suhtlemise võimalus on praegu ikkagi veel internetis. Facebookis on üsna aktiivne koduõppe grupp:  https://www.facebook.com/groups/393567910736818/ ja kokkusaamiste infol saab silma peal hoida aadressil http://koduope.ee.

Et säiliks Armastus lugemise ja matemaatika vastu

Postitan siia veel ühe Amy Milstein artikli tema blogist

Nõue, et laps käiks koolis umbes 6 tundi päevas, 180 päeva aastas, ca 10 aastat hoolimata sellest, kas ta seal õpib midagi või mitte, hoolimata sellest, kas ta juba teab sellest teemast või mitte, hoolimata sellest, kas ta on suuteline mingis valdkonnas liikuma edasi palju kiiremini ja paremini kui teised – see on selline vägivald kodanikuõiguste vastu, et mõned täiskasvanud julgevad selle vastu midagi ette võtta. Kuid laps, kes avaldab vastupanu, saab koheldud kriminaalina.  - John Holt

… last, kes avaldab vastupanu, koheldakse kriminaalina...

Mida me mõtleme?

Võimalik, et vaatame pealt üht kohutavaimat sõda – otse meie silme all  

Meie laste surma

Otse meie silmade all.

Ei?

Minu sõber märkis mulle täna, et sundides lapsi pähe õppima korrutustabelit (või mingit muud matemaatikaga seotud ainest) on võrdne sellega, et sundida kedagi pähe õppima juba lahendatud  ristsõna. See ei ole mitte ainult piinavalt igav, vaid võtab asjalt kogu mängulisuse, kogu avastamise- ja loomisrõõmu.  

Tal on muidugi õigus.

Tänase kooli suurim kuritegu on „õppimise“ varjus laste sundimine lugemise ja matemaatika osas. Sundides neid aina nooremas eas loobuma oma huvidest ja loomingulisusest, pannakse neid rügama „peab“ asjade nimel. Lugemine ja matemaatika on esirinnas, kuna nende kahe teema kohta arvab igaüks, et need on põhihariduse jaoks ülima tähtsusega. Meie vabaõppurid teame seda ka, kuna see on esimene küsimus, mida meilt küsitakse, kui kuuldakse, et meie lapsed õpivad ilma sunnita või ettekirjutatud õppekavata. „Kui kuidas on MATEMAATIKAGA?!“ tuleb kõigepealt ja õige pea järgneb „Aga kuidas nad LUGEMA õpivad?!“ 

Ma ei eita siinkohal  lugemise ja matemaatika tähtsust. Need on vajalikud abivahendid, mida saab praktilistel eesmärkidel või puhta rõõmu allikana kasutada.  

Ja just seetõttu, ei tohiks lapsi MITTE KUNAGI sundida neid aineid õppima. 

Just nimelt. Sundides last lugema enne, kui ta on selleks valmis, tähendab loomulikku viisi tappa lapses armastus lugemise vastu. Oh muidugi ta õpib sundides selle ära, kuid on väga suur võimalus, et ta hakkab seda vihkama. Sest miks muidu Jenkins Group   2003 uuringu alusel, 42% of kolledži lõpetanutest ei ole lugenud ühtegi muud raamatut! MITTE ÜHTEGI. 80% USA majapidamistest ei osta või ei loe raamatuid (2002 aastal).   57% kõikidest ostetud raamatutest jäävad lõpetamata. 1/3 kõikidest gümnaasiumi lõpetajatest ei loe edaspidi enam ühtegi raamatut (ja need kes lähevad kolledžisse satuvad selle ülaltoodud 42% sisse) 

Kohutav?  Mina aga imestan, et need numbrid on nii väikesed, arvestades seda, et järjest rohkem lapsi sunnitakse hirmuga vait ja pannakse ennast tundma rumalana, kui nad ei püsi eakaaslastega samas tempos. Ja võimalik, et 15-20 aasta pärast, kui ühtlaseks tambitud mass lõpetab kooli, on need numbrid palju suuremad. 

Ja siis see matemaatika. Matemaatika on üks looduse imesid. See on kõikjal meie ümber, igal pool. Ja on tõsiasi, et ma avastan seda praegu, kui kooli lõpetamisest on möödas 20+ aastat. Ma vihkasin matemaatikatunde.  Ma vihkasin fakti, et õige vastuse leidmine ei ole piisav -  sa pead ka lahenduskäigu panema kirja „õigel ettenähtud“ viisil. Milline tobedus!  Minu füüsikust sõber vangutas oma pead, kui me rääkisime neist asjadest. Suured avastused matemaatikas tulid sageli inimestelt, kes mõtlesid sellest täiesti ebatavalisel viisil. Kuid koolis on ainult üks õige viis asju teha. Lahendus on siin sama hästi, kui kivisse valatud. 

Ükskord, mõned aastad tagasi, rääkis minu poeg mulle ühe loo. Koolis oleks seda nimetatud „tekstülesandeks“. Ta rääkis, et kui sul on 10 sõpra ja nad toovad sulle  igal aastal sünnipäevaks kingituse  ja seda kuni sinu elu lõpuni, siis 90 eluaastaks oled sa saanud 900 kingitust. Ta osutas sellele kui tõsiasjale ühel hommikul, mil me ootasime lifti. Ta oli 5 aastat vana ja ei olnud mitte kunagi teinud mingeid matemaatilisi ülesandeid õpikust või töövihikust; ta ei teadnud, kuidas kasutada kalkulaatorit ja ei olnud kunagi harjutanud korrutustabelit. Ma küsisin, et kuidas sa seda tead ja ta hakkas mulle seletama kogu seda viisi nii, et ma ei suutnudki seda jälgida. Kuid tema jaoks oli sel mõte sees ja mina  ei hakanud väitma vastupidist

See ongi „matemaatika“ avastamine ja see on täpselt selline asi, mida koolides ei julgustata ja mida tavaprogrammid kunagi ei kasuta.   

Selline häbiasi, et meie järeleandmatu püüdlus saavutada testides kõrgeim punktiarv, jätab meid ilma igasugusest rõõmust, mida õppimine endas kätkeb. Lugemisest on saanud lihtsalt järjekordne valus kohustus, millele tuleb alluda, et saada hea hinne ühele paberitükile. Sel pole mingit ilu ega maagiat. 

Matemaatika on lihtsalt üks hunnik arve paberil, sageli lihtsalt pähe tuubitud ja ilma mingi praktilise väljundita. Peale testi ennast ei oma see mingit seost elu enesega.   

Me oleme loonud maailma, kus kõik lapsed õpivad pähe juba lahendatud ristsõnu – kokkupandud puslesid.   

See kõik annab meile veel ühe võimaluse toetada ja rääkida vabaõppest, kuna sellest oleneb Armastus lugemise ja matemaatika vastu. 

 

.

Valides mittelineaarse tee

 Amy Milstein on alloleva artikli autor ja tema pealkirjale Valides mittelineaarse tee  lisaksin täpsustuseks: ehk miks peaks kõik ja kogu aega mööda sirgjoont (nööri) käima?

Amy Milstein on NYCHEA (ehk New York City Home Educators Alliance – eesti k. New Yorki koduõppe liidu) aktiivne liige. Koos abikaasaga kasvatavad nad vabaõppel oma kahte last 12 aastast Maya´t ja 8 aastast Beni´i, kes ei ole kunagi käinud koolis. Amy on pärit Indiana Columbusest, käinud Earlhami kolledžist ja hilisemalt loobunud kraadiõppest New Yorgi Ülikoolis. Milsteinid on suurlinna vabaõppe pioneerid. Nende eesmärgiks on teadlikkuse tõstmine vabaõppe alal, mis võib olla jätkusuutlik ja elujõuline valik vanematele, kes otsivad alternatiivset võimalust tabapärasele koolistruktuurile. Amy blogi www.unschoolingnyc.com

Amy kirjutab:Kuna me hakkasime uskuma, et valitud tee peab olema lineaarne – sirgjooneline? Et teatud asjad peavad olema selgeks õpitud enne, kui saab õppida järgmist asja?

Käsikäes selle ideega, et „tähtsad“ teemad peavad olema igapäevaselt läbi vaadatud ja nii aasta-aastalt, eesmärgiga see selgeks saada igas punktis.  Ebaoluliseks peetakse asjaolu, kas meid need teemad huvitavad või mitte – seda lihtsalt nõutakse.

Olen mõtisklenud, kas inimesed ei märka, et elu ei toimi sel viisil? Algupärane õppimine  on looduses harva sirgjooneline ja kui kellelgi on vaimustus teatud teema või tegevuse vastu, siis nad ei vaja käsku, et seda ala praktiseerida; vastupidi – sul on raske neid sellest eemal hoida.

Mis puudutab mind ennast, siis minu huvid on mind haaranud lainetena. Hiljuti olin lugemise lainel. Samuti olen teinud paari viimase kuu jooksul suurel hulgal fotosid. Enne pühasid ma õmblesin iga päev. Varasemalt sügisel valmistasin rohkem peakatteid, kui keegi eales suudaks ära kanda. Läbi kogu suve viibisin veel ühel lugemislainel. See tundub saabuvat tsüklitena. Ja mingiks ajaks ma sukeldun täielikult ühte asja ja teisi teen väga vähe. Mul oli alati raamat kaasas ja oli aegu, kus ma lugesin 3-4 raamatut nädalas. Sel ajal on teised hobid ja huvid kuskil tagaplaanil. Kuid nad ei ole kunagi täiesti kadunud.

Ja just seetõttu ma ei muretse, kui üht minu lastest haarab mingi tegevus täielikult endasse, nii endasse, et ta ei huvitu millestki muust … jah, isegi sel juhul, kui see huvi on videomängude vastu (nagu Minecraft). Ma tean, et seda ei loeta hariduse hulka kuuluvaks, kuid see ei olegi asja tuum. Sest mingil hetkel võtab järgmine huvi teatepulga üle ja täidab omakorda suurema osa ajast. Õppimine ei ole nii sirgjooneline, kuid ta on järjepidev.

Mida öelda neile, kes arutlevad, et lapsed peavad olema suutelised keskenduma ühele asjale (tavajuhul asjale, mis neile ei meeldi) rohkem kui paar kuud, kuna „tõelises maailmas“ on vaja seda edukaks töötamiseks? Mulle tundub, et need inimesed vaatavad tagasi, mitte edasi, mitte seda, mis toimub tegelikult.

Lineaarse elu teine nimi on tööorjus. Elevus, teostumise ja terviklikkuse tunne asetsevad sirgjoonelisest ettemääratletud teest eemal, need asuvad käänakutel, ringides ja ebakorrapärastes kujundites – oma kõhutunde järgimises, vahel liikudes aeglaselt ja vahel kiiresti.  Valed stardid ja surnud lõpud on osa reisist – vahel väga oluline osa.

Ei ole vaja sundida oma lapsi õppima lineaarselt. Julgustage neid õppima nende endi valitud meetoditel ja neile sobivas vormis. Nende elu saab nii olema palju rikkam. 

Kas ma annan neile piisavalt? Ehk … Kui vabaõpe tundub sarnanevat hooletusse jätmisega

Artikli autor Theresa Shea on 3 vabaõppel oleva lapse ema. Tema luulet ja kirjutisi on avaldatud mitmetes ajakirjades ja raamatutes. Amatöör viiulimängijana kulutab palju oma ajast muusikale ja lastele muusikat tutvustades

Koduõppurid on tavaliselt laiali puistatud siia-sinna, lähedalasuvatesse linnadesse ja sellise ebaühtlase jaotuse tõttu on nende mõju peavoolu lapsekasvatuse suundadele väike.  Mul endal on haruldane õnn elada naabruses seitsme teise koduõppe perega. Meie kohalik mänguväljak on kooliajal täidetud igas vanuses lastega. Päikeselistel pärastlõunatel kohtume üksteisega sageli raamatukogus. Eelmisel talvel organiseerisime koduõppurite hokimängu kogukonna liuväljal. Päikeselistel päevadel, kui lapsed uisutavad jääl, on mul kahju, et koduõppurid on ainsad, kes sellisel ilusal päeval saavad siin olla. 

Me oleme metsik aines, halb eeskuju koolilastele! Me esindame alternatiivset elustiili. Kui me kõik kokku koguneme, tundume ähvardava massina. Me oleme elav tõestus sellest, et mitte kõik lapsed ei pea 5 päeval nädalas viibima oma kogukonnast eemal. Naabruses on palju lapsi, kuid üksteise järel väheneb see arv lasteaedade ja algklassidesse minejate arvel. Meie olemasolu tõttu, kuuleme me sageli, kui koolilapsed küsivad oma vanematelt: „Miks mina ei võiks olla koduõppur?“ 

Neid vabadusi, mida koduõppurid naudivad – ei ole varaseid voodisseminekuid, sissemagamisi, kodutöid, kui nimetada vaid mõningaid – paistab ohustavat peavoolu lastekasvatust.  Tunnen, et kooliskäivate laste vanemad taluvad meid ja vahel tundub, et nad püüavad meid vältida. Tõenäoliselt toimub hukkamõistmine. Või alternatiivselt - neil on meist kahju.  Nad ei kujuta ettegi, et veedaksid kogu päeva oma lastega. Kui aga nende oma lapsed informeerivad neid koduõppe laste olemasolust, siis on neil piisavalt laskemoona, millega kinnitada õppekavade ja igapäevase kooliskäimise hädavajalikkust. Igal võimalikul juhul lipsavad neist välja nende tegelikud mõtted koduõppe kohta. Kuid see on ok, kuna koduõppuritena, oleme kõik ühendatud samade hinnangute ja süüdistuste siltide alla. Vahel me lävime seltskondlikult ettevaatusega, vahel täiesti vabalt. Mis kõige tähtsam, et säilitada mingidki suhted, me hoiame oma arvamuse rutiinselt endale. Peale seda, igaüks meist usub, et me  teeme oma laste jaoks parima. Ükski tee ei ole täiuslik ja teeks vähe head, kui me looksime rinde „nende vastu“, vastasseisu. Kuigi ma tean, et koduõppurite arv meie kogukonnas ei ole üldse vähemuses, ei oma see tähtsust. Minu laste eakaaslasteks täiskasvanueas saavad olema tõenäoliselt enamjaolt koolis õppinud. Mõned neist on toime tulnud paremini, kui teised. On mõttetu vaadata, kes neist on koolis käinud ja kes mitte, nad on üks generatsioon ja nad leiavad ühisnimetajad, et koos edasi minna. Minu meelest, on tänapäevane lastekasvatus suurem väljakutse, kui eales varem. Mitte ühelgi ajal varem ajaloos ei ole pööratud nii palju tähelepanu ja  ega kulutatud aega, et analüüsida, kuidas lapsed arenevad, kuidas nad ei arene ja mida meil on vaja teha, et neid aina arendada. Kahjuks, on tänastel lastel ka väga suures koguses diagnoose kõikvõimalike puudujääkide ja käitumuslike probleemidega. Professionaalsed patoloogid analüüsivad juba lasteaialaste kõnet. Lugemistestid tehakse ülimalt varases eas.  Koolid praktiseerivad ranget isolatsiooni, mida teatakse nimega „fire drills“ (Loctdowns on mõiste, mis esialgselt kasutati vanglate ja haiglate teatud olukorra kirjeldamiseks. Isoleeritud kohana on ka kool muutunud nende eelmistega sarnaseks  http://en.wikipedia.org/wiki/Lockdown). Üks võib peaaegu, et füüsiliselt tunda seda pinget kollektiivis, kus koolilapse ema hinge kinni pidades loodab, et tema laps ei satu koolivägivalla ohvriks või ei satu   õppimises mahajääjate hulka. Ajakirjade artiklites arutletakse võistleva lastekasvatuse ohtudest ja lõksudest. Kuskil sel teel oleme kaotanud oma tegelikud eesmärgid. Ohjeldamatu individualism on asendamas koostoimivat kogukonda ja üha enam ning enam inimesi tegutsevad mitte kogukonna osana, vaid individuaalsete pereüksustena (ja isegi sellises üksustes on sageli šokeeriv koostoimimise puudumine). Koduõppe kogukonnas toimib omavaheline suhtlemine suuremal määral hädavajadusest, võib-olla seetõttu, et me otsime automaatselt üksteist, et rohkem sotsiaalselt läbi käia. Igal juhul, isegi mitte laskudes diskussioonidesse teemadel: milline kool on parem, millist õpetajat ma oma lastele sooviks või kes saab paremaid hindeid,  ei ole ma siiski immuunne kaasaegse lastekasvatuse muredele ja komistuskividele. Võib-olla ütleb see minu ja minu ebakindluse kohta rohkem, kui koduõppe kohta. 

Koduõpe on ala, mis esitab mulle väljakutse, kus ma ei saa süüdistada „õpetajaid“, kui mu lapsed ei näi midagi õppivat. 

Ma ei ole ema, kes alati on teadnud, et just koduõpe on tema laste jaoks. Minu õnneks on mul olnud sõpru ja naabreid, kes on olnud juba teemas „sees“ ja vastanud minu paljudele küsimustele. Üks sõber ütles, „Ma ei tahtnud, et päeva parima aja veedab minu lastega keegi teine.“  Sel hetkel liisk langes, ma sain aru, et ka mina ei soovi seda. Enamiku ajast olen ma õnnelik elust õppiv kolme lapse ema (9, 7 ja 5 aastase) ja sügavalt tänulik selle vabaduse ja paindlikkuse eest, mida minu pere naudib. Mitte tuues kooli koju ega järgides mingit kindlat õppekava võimaldab meil paika panna enda oma päevakava, teha spontaanseid plaane, lamada või lugeda terve päeva või asuda ükskõik millisele seiklusele, mille elu meie teele toob. Minu lapsed ei ole kunagi käinud koolis ja välja arvatud kord, kui nad soovisid minna päevahoidu sealse mänguväljaku ja põnevate mänguasjade pärast, ei ole nad eales soovinud kooliga ühineda. Ma pean märkima, et on päevi, kui ma sean kahtluse alla oma pedagoogilised uskumused koduõppe kogukonnas ja kahtlen – kas ma annan oma lastele piisavalt. Ma ei ole eriti kaval, nagu näete ja peale muusikatundide olen ma vältinud panemaks lapsi tegeluskohtadesse, millel on ette kindlaksmääratud õpitulemused. Loomulikult on lastekasvatus midagi sellist, mida ei teha isolatsioonis, kuid olen alati kehitanud õlgu koos teiste lastevanematega, kas siis kodu- või kooliõppel omadega, kui meid kaasatakse nö „üliproduktiivsetesse“ tegelustesse.  Vahel ma soovin, et omaksin Teflon kihti ja suudaksin tõrjuda heatahtlikke nõuandeid või rõhutatud viiteid üliambitsioonikatelt lastevanematelt, kes on kindlad, et nad teavad täpselt, mis on parim nende lastele. Headel päevadel suudan väga edukalt hoida oma pere poolt valitud teed ja ka ennast kaitsta, kui tekib vajadus. Kuid halbadel päevadel (näiteks siis, kui  lapsed lakkamatult tülitsevad, majas valitseb kaos või minu kannatlikkus on madalseisus) leian end tundmas ohvrina, mida tekitab uskumus, et teised inimesed teevad oma lastega palju huvitavamaid asju, kui mina. Sel ajal, kui ma püüan rahuliku hetke jaoks sulgeda ennast vannituppa, on need teised pered kindlasti töötamas teadusprojektide, savimudelite voolimise ja puutöö kallal, võtavad õmblustunde või teevad magamistoas seinamaalinguid.

Kontrastiks – minu päevad koos lastega on suurel määral struktureerimata ja mitte-ambitsioonikad. Minu lapsed tavajuhul magavad sisse. Vahel alustame päeva lugemisega. Vahel lähevad nad oma teed ja kuulavad raamatute salvestisi, mängivad nukumaja ja Legodega või mängivad koridoris hokit. Mingil ajal päeval küsivad nad, kas me ei võiks kõik koos minna kohvikusse (jah, minu pärastlõunase kohviisu tõttu on mul kolm kohvikulast). Ma armastan hommikuid, mis algavad aeglaselt ja voolavad ilma igasuguse kiirustamiseta. Siis miks, kui ma olen oma igapäevase eluga rahul, on mul kalduvus võrrelda oma vabaõppe režiimi teistega? Kus on peidus see kahtluse seemneke või kuskohast see hirm tuleb? Mulle tundub, et ma ei ole immuunne võistlevate lapsevanemate kultusele, kus tänapäevased pered on seotud liiga paljude tegevustega. Siis ma püüan teadlikult sellele peavoolu lõksule vastu panna, kus lapsevanemad pidevalt nutitelefone sõrmitsedes tormavad siia-sinna.  Ei, ma mõtlen, et minu tungil võrrelda on süütunnete sisu. Kuna minu lapsed koolis ei käi, tundub mulle, et ma olen eemal mingist suurest mullist ja minu pere ning mina suudame kuidagi hakkama saada ilma, et libiseksime mõnda auku selles üli- ja üleplaneeritud maailmas, ja siis me suudame kõik selle üle naerda. See ei saa ju kesta, või saab?

Kuid siin on üks konks: ma tunnen süüd, kuna tegelikult naudin laste üksijätmist ja seda, et initsiatiiv tegevuseks tuleks nende poolt.  On fakt, et mind teeb närviliseks asjaolu, et minu arvates olen ma andnud lastele parima kasvatuse siis, kui nad lõbustavad ennast ise. Loobumine vajadusest õpetada oma lastele spetsiifilisi oskusi või ainest, teeb mind aeg-ajalt rahutuks. Kas ma ei peaks võtma selle nende õpetamise asja rohkem käsile? Kas ma ei peaks iga nädal neile õpetama selgeks teatud arvu uusi asju selleks, et ma ei jätaks vahele ühtegi nende silmapaistvat võimet, mida nad võivad omada? Kas sügaval sisimas olen ma väga kindel vabaõppe struktureerimata elus või olen ma lihtsalt laisk? Kas vabaõpe, omal moel, ei ole lihtsalt laste mittekasvatamise vorm? Loomulikult, ma küpsetan oma lastega, kui nad seda küsivad ja muidugi ma ajan koos poistega jäähallis taga litrit või ajan kindlal käel tikkimisnõela silmast läbi lõnga tütrele. Kuid ma olen sama õnnelik, kui nad teevad omaette omi asju. On tõsiasi, et suures osas ma tegutsen uskumusega, et ei ole minu töö algatada suuri projekte oma laste jaoks. Mulle meeldib uskuda, et kõige parim, mida mina saan teha on anda neile vabadus. Headel päevadel ma ei tunne ennast süüdi, kui lasen neil endil leida midagi, mis neid huvitab, kuid halbadel päevadel mõtlen: kas tõeline koduõppur ei peaks palju rohkem oma lastega tegelema? Kas ei peaks olema mingit liiki „plaan“? Tavajuhul ma läbin nö haridusteaduslikku kriisi, kui külastan lapsevanemat, kes elab rohkem struktureeritud koduõppe elu. Nagu me kõik teame, on koduõppe kogukonnas väga suur hulk pedagoogilisi uskumusi ja ei ole vähe tegelusi, milles kaasa lüüa. Tõtt öeldes võivad igapäevased valikud olla tohutud.  Kuid püüdes hoida elu lihtsana, loodan mitte liialt kiirustada ja luua mingit laadi  igapäevane jätkusuutlik  eluiha. Mis siis juhtub, kui minu lapsed kulutavad oma päeva kuulates raamatusalvestisi ja ehitavad Lego klotsidega või joonistavad? Mis siis on, kui nad mängivad juuksurisalongi või kujutlevad, et nad on kosmoselaeval? Kas omab tegelikku tähtsust, et minu vanim poeg suudab peast üles lugeda paremusjärjestuses kõik 30 NHL võistkonda, kuid ei suuda meelde jätta 10 maakonda ja kolme territoriaaljaotust? Kas ma olen sel juhul temaga läbi kukkunud? Või kas ta mitte ei saa seda kunagi tulevikus ise välja uurida? Mulle on alati olnud oluline meeles pidada kirjanik Allison McKee fraas, et mitte ainult minu lapsed ei ole vabaõppel, vaid seda olen ka mina. Seda on hea teada ajal, mil  ma langen kahtlustesse enda valitud raja suhtes. Saan aru, et need tulevad minu enda koolitatud lapsepõlve juurest. Ma sain kuldtähti, võitsin kõnevõistlusi. Minu õppimine oli kindlalt piiritletud ja mulle öeldi alati, mis ajaks on vaja valmis saada ajalootöö või anda üle kirjand. Kas ma armastasin kooli? Ei. Ma lihtsalt juhtusin olema piisavalt tark saama häid hindeid ilma erilise pingutuseta. Lastekasvatuse seisukohast võttes, vaatan oma kooliajale tagasi kerge kahetsusega. Kui ma ei oleks pidanud minema kooli, mis ma oleksin siis teinud? Üks tuttav naine rääkis mulle kunagi, et tema poeg hakkas hilja rääkima. „Kui tema minuga ei rääkinud, siis ka mina ei rääkinud temaga,“ naeris ta. Ometi õppis poiss rääkima. Ma usun, et sama asi toimib ka minu lastele. Kui ma ei juhi ega survesta neid, siis nad saavad loomulikult lahkuda minu juhtimise alt ja hakata ennast ise juhtima. Välja arvatud see, et ma palun neil muusikat harjutada iga päev, olen andnud neile nii vabad käed kui võimalik. Olen alati lähedal, kui on vaja juhatust ja selgitan, kui nad seda küsivad. See ongi võtmepunkt – lasta neil küsida. Ma ei püüa neilt küsimusi välja meelitada ega ei testi neid küsimuste abil, millele mina juba tean vastust (ei ole kusjuures eriti lihtne oskus!).

Kui minu noorim poeg Levi hakkas esimest korda kirjutama oma nime, siis ta kirjutas seda:   I-V-E-L. Ma olin hämmeldunud! Ta õppis ise kirjutama! Ma ei osutanud sellele, et ta kirjutas oma nime tagurpidi. Sest ta teadis oma nime ja mina teadsin, et ühel hetkel ta hakkab seda kirjutama õigetpidi, ja nii mingil ajal juhtuski.  Mõnede inimeste jaoks on fakt, et ma ei parandanud tema kirjutist („Oi ei Levi, sa kirjutasid oma nime tagurpidi; see peab olema L-E-V-I“) märk vanemliku kasvatuse puudumisest. Kas pole mitte minu kohus ja töö teda parandada? Jah, kui tal läheb valesti ja ta küsib minult, „Kas nii on õige?“ Kuid ta ei ole  kunagi küsinud.  Olen täiesti kindel, et paljud minu naabritest ja tuttavatest usuvad, et minu vabaõppe meetodid on kahtlustäratavad.  Minu lapsed, näiteks, on sageli ainukesed vanemliku järelvalveta lapsed, kes mängivad väljas. Aastaid olin koos abikaasaga selgitanud neile liiklusohutust ja me oleme kõndinud nende kõrval, kui nad olid väga väikesed. Nüüd me usaldame, et kõik läheb hästi. Kui mitte, siis eeldame, et üks lastest leiab meid üles. Kuid teistele vanematele meie tänaval tundub meie lastekasvatusviis hooletusena. Nad teavad väga vähe sellest, kui palju meie lapsed omavahel koos mängivad sel ajal, kui nende lapsed on koolis. Ma pean ka märkima, et kui lapsed olid ühel õhtul väljas pimedani (mil kell näitas 23.15) mängides mängu sära-pimeduses helendava võlukepikesega, siis tajusin järsku, et sel viisil võin oma vabaõppe elustiili tõttu väga kergesti sattuda vastuollu lastekaitse ameti või sotsiaalametiga. Kas nad ei peaks sel ajal juba olema voodis või vähemalt ruumis sees?

Nii varasemalt kui ka praegu võib mõni teine lapsevanem öelda mulle midagi, mis järsku heidab valgust sellele, mida nad tegelikult koduõppest mõtlevad. Üks minu sõber, kelle lapsed käivad koolis rääkis mulle hiljuti uuest klaveriõpetajast, kelle ta lapsele leidis. Kuna ma ise mingil ajal mõtlesin vahetada oma lapse muusikajuhendajat, siis esitasin talle mõned küsimused.  Ta vastas, et klaveriõpetaja oli olnud väga rahul, et tema tütar käib koolis, sest talle meeldivat lapsed, kes on distsiplineeritud. „Ma ei ole kindel,“ jätkas ta, „mida ta teeks koduõppe laste puhul.“ Muidugi ei tahtnud minu sõbranna sellega millelegi vihjata, kuid tema kommentaar näitas välja tema tegeliku arvamuse, et koduõppurite elus puudub distsipliin. Mida ma tahtsin küsida, kuigi ei teinud seda, oli see, kuidas tema arvates õpib laps „distsipliini“ olles viidud hommikul kooli ja viibides seal piiratult kogu oma aja kuni kella 15.22? Loomulikult on minu sõbra arvamus distsipliinist see üldlevinud: see tähendab teha seda, mis sulle öeldakse. 

Mina ise eelistan sõna „distsipliin“ defineerida võimena struktureerida oma aega või veel parem võimena juhtida oma vabadust. 

Enamik inimesi usuvad, et saates oma lapsed kooli on kergem, kui hoida neid kodus. See on teooria, et päevane eraldatus aitab omandada suuremat kannatlikkust. Kuid see ei tööta sel viisil. Vanemlikkusel on oma „tsoon“.  Kui sa kunagi lähed päevaks või kaheks kuskile ilma lasteta, siis saad aru, mida ma silmas pean. Ma tulen koju tagasi mõeldes, et olen täiesti täis leebet kannatlikkust aga kulub vaid veidi aega, et see kaoks, kui kõik läbisegi ühekorraga minuga räägivad. Keegi ei saa astuda lapsekasvatusse sisse ja välja sujuvalt. Üllatavalt olen avastanud, et mida rohkem ma lastega aega veedan, seda kergem on koos nendega olla. Kool loob terve müriaadi probleeme, mida vanematel tuleb aktsepteerida, et säilitada oma nö „vabadus“. Mina koos oma õdede-vendadega veetsin lapsepõlve koolis. 10 kuud aastas olime me lahutatud 5 päeva nädalas – parima osa päevast. Kui me tulime tagasi koju, vaatasime televiisorit või mängisime sõpradega ja siis oli meil veel rohkem „kooli“ kodutööde näol. Lastekasvatus mida meie kogesime oli nö üleminekuline – me läksime üle kooli, koolist läksime taas üle koju ja siis olime jälle valmis kooliks. Enamik koolivabast ajast kulus kooliks ettevalmistamisele. Räägin seda teile seetõttu, et saaksite aru – oma laste vabaõpe ei olnud minu jaoks mingi loomulikult tekkinud asi. Võttis tükk aega enne, kui ma sain üle sellest vajadusest, mis sundis lastega seotud asju siduma haridusteadusliku vaatenurgaga. Kui hästi mulle sobitus Allison McKee anekdoot artiklis Meie laste vabaõpe on iseenda vabaõpe, kus ta märkis, et võttis üle oma poja tiigi projekti, et soovitada, kuidas paremini kaardistada muudatusi. Alles hiljem avastas ta, et lisades nii palju erinevaid võimalusi ja ettepanekuid vähendas ta oma poja enesekindlust, loomulikku imestamisvõimet ja rõõmu tema algse idee üle. Kuid tee pealt eest ära astumine või oma asjadega tegelemine ei tule kergelt. Seega on tavalised aeg-ajalt üles kerkivad kahtlused vabaõppe osas ja paratamatud langused, kui võtab võimust uskumus, et äkki see on hoopis lapsekasvatuse puudumine. Hea uudis on aga see, et iga kord, kui ma läbi selle madalseisu lähen, tulen sellest august välja hoopis uues kohas – uue tugevusega, enesekindlamana ses osas, et elust õppimine on just see, mida minu pere vajab ja millest kasu saab.

See on „koolitatud“ hääl minu peas, mis tahab mind panna uskuma, et lapsed ei õpi midagi, kui ma koolist loobun. Ma näen kuhjadega tõestusi, mis näitab vastupidist. Minu vanim poeg Dashiell näiteks, õppis ise lugema siis, kui ta oli 8 aastane. Ta ei pidanud läbima mingeid tähestiku harjutusi ega häälikuõpetust. See oli tema enda huvi, mis pani ta liikuma. Ta tahtis ise lugeda spordilehti. Sama huvi spordi vastu on aidanud tal omandada nii matemaatilisi oskusi kui geograafilisi teadmisi. Miks mitte võtta välja maailma atlas sel ajal, kui käib jalgpalli MM ja vaadata, kui kaugelt on kõik kokku tulnud? Minu tütar Sadie läbis vanema vennaga sama lugema õppimise tee, kui oli 7 aastane. Iga päev küsib ta kuidas kirja panna mingeid sõnu, mida ta kirjutab oma „raamatutesse“ ja kui oleme väljas palub ta sageli seletada, mida tähendavad märgid ja ütlevad reklaamid. Kahjuks hakkab ka tema varsti lugema. Ma ütlen kahjuks, kuna peale seda, kui lapsed hakkavad lugema on lõppenud ka see täieliku süütuse aeg, kui nad on immuunsed kirjutamiskultuuri suhtes, mis on nendega igal tootel ja igas poes ja grafitil linna majaseintel. Loodan, et tütar võtab omale aega, et õppida lugema ja loodan, et noorim poeg ei katkesta oma varajasi katsetusi. Ma võpatan juba rutiinselt, kui kuulen koolilaste vanemaid kurtmas raskusi, mis tekivad sundides 6 ja 7 aastasi lugema. Soovin, et mul oleks julgust neile öelda, et jätku lapsed rahule. Kuhu meil on nii kiire? Lastel on terve elu, et saada literaadiks. Nende lugemisoskuse eelne elu on nii lühike. Pikas perspektiivis, ei ole halb küsida „tähtsaid“ pedagoogilisi küsimusi. On tõsiasi, et need on mind ülimalt tugevdanud ja kinnitanud minu intuitiivset tunnetust vabaõppe osas. 

Ma tahan oma lastele anda lapsepõlve, mis ei ole täielikult juhitud kellast. Ma tahan, et neil oleks aega arendada oma kujutlusvõime maailma. Ma tahan, et nad teaksid – vabadus igapäevasest pähetuupimisest ei ole miski, mis ilmtingimata täiskasvanueas takistuseks saab. Ja ma tahan, et nad saaksid aru – nad ei pea elama elu, milles on vaja nurisemata kannatada, kuna kõik teised teevad samamoodi. 

tean, et paljudele vanematele, kes elavad peavoolu tavapärast elu, tundub minu vabaõppe tee kahtlustäratava ja vanemliku hoole puudumisena. AGA, kui „vanemliku hoole puudumine“  tähendab seda, et ei ole kindlat magamamineku ja ärkamise aega, ei ole „distsipliini“ ja ei ole piiratud ettekirjutatud elu, siis las ta olla. Mina tean, et olen oma perele leidnud sobiva tee. Ja ma tunnen ennast nii, nagu oleks vabanenud mingist suurest surutisest.