pühapäev, 24. veebruar 2013

Mis on hea sotsialiseerumine


MIS SIIS ON HEA SOTSIALISEERUMINE
Rachel Gathercole „THE WELL ADJUSTED CHILD” 2007

Sotsialiseerumine on oluline. Selles ei olegi kahtlust. Keegi ei soovi, et tema laps „ei sulandu”; ükski vanem ei taha, et tema laps oleks üksik, õnnetu, või ettevalmistamata tulevikusuheteks. Seetõttu on selge, miks laste sotsialiseerumise küsimus on nii teravalt tähelepanu all ja seda miks selle kohta (eriti koduõppijate puhul) nii palju päritakse.
Vanemad soovivad, et nende lapsed kasvaksid üles terves ja tugevas sotsiaalses keskkonnas. Murelikud kodanikud tahavad, et kõigil lastel oleks selline võimalus.
Kuid kahjuks – me teame täpselt mis on terve sotsialiseerumine, kuid ei oska määratleda milline keskkond seda soodustab. Ja millised lapsed: traditsioonilises koolis käinud, kodus õppinud või mõned teised – on korralikult või sobimatult sotsialiseerunud. Nii, et mis siis on hea sotsialiseerumine?
Tundub olevat päris lihtne küsimus. Aga kuigi igaüks on nõus, et sotsialiseerumine on oluline, ei ole ühist arusaama ega aktsepteeritud mõistet „hea sotsialiseerumine”. Ei ole kindlasti piisav kui hea sotsialiseerumise all mõistetakse seda kui „normaalset”. Peaaegu igal indiviidil on oma arusaam, mis on sotsialiseerumine (ja ka mis on normaalne) ja milline see olema peaks. Gümnaasiumi lõpetajatele ei ole olemas testi, mis näitakse nende taset sotsialiseerumise mõõdupuul, ega ole üldisi norme sotsialiseerumiseks. On teada ainult õnnelikus ja maailmas hästi hakkama saamine. Kuid ka need mõisted on väga erinevad isiklikud arusaamad.

Sotsialiseerumine on väga individuaalne mõiste. Meil kõigil tuleb valida millist liiki sotsialiseerumist me oma lastele tahame või õigeks peame. Kas on see „sulandumine ühiskonda”? On see ennast mugavalt tundmine? Olla koos teistega või rajada teed iseseisvalt-üksi või mõlemat? Eakaaslaste kollektiivse surve puhul kas sulanduda või hoida eemale? On see ettevalmistus kuulumaks mingisse gruppi? Või juhtida seda? Jne, jne. Seega nn sotsialiseerumise küsimus, mida kodõppijatele esitatakse sadu kordi sadade erinevate inimeste poolt, tähendab igakord sadat erinevat küsimust. Kas koduõppijatel on sõpru? Eneseväärikus? Kas nad saavad tööd kui kasvavad suureks? On nad „lahedad”? Kas nende vanemad lämmatavad neid? Kuidas nad õpivad toime tulema vägivallaga? Kuidas õpivad iseseisvust? Mõnikord tähendab sotsialiseerumise küsimus inimesele eelnevatest ühte, mõnikord mitut, vahel neid kõiki ning mõnikord hoopis midagi erinevat. Üks asi on kindel: sotsialiseerumine jääb tabamatult abstraktseks kontseptisooniks, mis teeb kodanikud, õpetajad, vanemad kartlikuks, kuna me lihtsalt ei saa aru millega on tegemist.
Mõiste ütleb, et „sotsialiseeruma” - see on sulandumine (fit) sotsiaalsesse keskkonda või treenima (train) sotsiaalse keskkonna jaoks. AGA millist liiki sotsiaalset keskkonda, seda ei märgita. Millisesse keskkonda peavad meie lapsed sulanduma. Kas tänasesse ühiskonda? Ühiskonda, mis võiks olla, kui lapsed on suureks kasvanud? Ühiskonda, millist me soovime, et oleks, kui lapsed on suured? Meie oma perekondlikku või religioossesse või kultuurilisse gruppi? Kellegi teise omasse? Koolikeskkonda? Välismaailma? Kes üldse otsustab, mis on sobilik sotsiaalne keskkond, millesse meie lapsed sulanduvad?

Kui me küsime, kas laps on hästi sotsialiseerunud, on küsimus üsna ambitsioonikas – isegi võib öelda mõtetu – seni kuni me ei tea, mis on küsija arvates sotsialiseerumine. (Me saame kergesti vastata sellistele küsimustele: Kas tal on sõpru? Kas ta tunneb ennast seltskonnas mugavalt? Kas tal on lauakombed? Aga põhiline küsimus „Kas ta suudab sotsialiseeruda?” ei ole enam nii lihtne. Me tavaliselt ei olegi enda jaoks seda mõistet paika pannud, kuna tahtmatult, ebateadlikult läheme kaasa kirjutamata ja väljaütlemata seadusega: kool on sotsialiseerumine .
Mõiste sotsialiseerumine jätab täiesti vastamata küsimuse, kuidas sulandumine või treenimine aset leiab või peaks aset leidma ning samuti milline on „sulandumise” või „treeningu” lõppvorm (et kuidas me teame, kas inimene on sulandunud). Kas see on siis kui ta on „lahe”? Respekteeritav? Respekteeriv? Sulandunud teiste lastega ühtlaseks massiks või tõusnud teistest kõrgemale?
Igalühel on nendele küsimustele erinev vastus. Aga võib-olla on meil siiski üks ühine seisukoht sotsialiseerumise küsimuses, me kõik soovime, et lapsed sulanduvad täiskasvanuna iseseisvalt.
Üks koduõppel oleva lapse ema jagas oma vaateid:
Sa funktsioneerid sellisel tasemel, et suudad manööverdada – sujuvalt liikuda antud ühiskonnas ja sel juhul ei ole koduõppijatel küll mingeid raskusi. Sa elad ikka oma elu; sa lihtsalt ei ela seda klassiruumis. Elades kuskil karbis või milleski sarnases ei õpi sa liikuma ümbritsevas ühiskonnas.
KAS SOTSIALISEERUMINE „TEEB SOTSIAALSEKS”?
Kui ma olen jalutanud pargis, kohtan mõnikord inimesi, kes jalutavad oma koertega. Nad annavad oma koerale võimaluse puutuda kokku teiste loomade (ja ka inimestega), sest nad aitavad koertel sotsialiseeruda. Sellest küljest vaadatuna tähendab sotsialiseerumine seda, et annab koerale harjumuse olla teiste loomade ja inimeste keskel. Võib tunduda, et me teeme sama lastega, kuid see ei ole nii. Lemmikloomi tuleb treenida ja harjutada keskkonnas olema, kuna nad on eemal oma looduslikust elukeskkonnast. Koer, kes kasvab üles nii, et ta ei puutu kokku teiste koertega on metsik, kuid ta ei vaja sotsialiseerumist. Kuna looduslikes tigimustes koer kasvab tugevate instinktidega ja nad on suutelised ise leidma teisi koeri (nad õpivad seda automaatselt oma vanematelt jt karja vms liikmetelt). Nii, ka inimene on loomult sotsiaalne olend. Me oleme bioloogiliselt programeeritud olema sotsiaalsed teiste inimestega.
Me oleme loomupäraselt sotsiaalsed olendid. Kõikides maailma paikades, kõikides tsivilisatsioonides, suguharudes, külades jms on inimene otsinud teist inimest; meie loomulik grupeerumine on perekond, suur osa inimestest on gruppeerunud väiksemalt või suuremalt hõimudes, külades, linnades ja teistes ühendustes. Me otsime teisi, et vastastikku toetada, jagada. Me teeme seda loomulikult nagu me püüame ohtlikes olukordades ellu jääda ja edasi minna. Me tunneme ennast hästi, endale meeldivas seltskonnas. See kõik eksisteerib nii nagu janu ja nälg, kuna on vajalikud meie terveks ja normaalseks eksisteerimiseks. Beebid nutavad, kui nad jäetakse üksi ja naeratavad kui nendega tegeletakse – räägitakse. Sünnist saadik me liigume teiste inimeste poole, algul on see ema-isa, õed-vennad ja siis edasi väljapoole. Teiste tähelepanu köitmiseks, nendega suhtlemiseks on meil hämmastavad võimed matkida, mängida, rääkida palju erinevaid keeli. Inimlapsi ei pea treenima sotsialiseerumiseks, nad on sündinud sotsiaalseteks.
SOTSIALISEERUMINE ON SOTSIAALSUSE ÕPPIMINE
Niisiis õpime erinevaid sotsiaalseid oskusi ja kontseptsioone, paljuski samal viisil nagu saame selgeks teised oskused, mis on inimestele omased – näiteks rääkimine, jalutamine, tahke toidu söömine. Sellest perspektiivist vaadatuna on sotsiaalne õpetus nagu iga teinegi õpetus. Õppida-omandada sotsiaalseid oskusi ei ole raskem kui omandada ükskõik milliseid oskusi niikaua kui on keegi (kas vanem või teine laps) kes meile neid oskusi modelleerib. Sotsiaalsed oskused saadakse perekonnas sama hästi, kui mõnes teises grupis. Kuna akadeemiliste oskuste omandamine on koduõppes väga edukas siis toimib edukalt siin ka sotsiaalne õppimine.
On fakt, et terve sotsiaalse arengu eeltingimuseks on armastus, turvatunne, kaastunne, distsipliin jne – ning see kõik on esmajoones perekonnas.
Kui sotsialiseerumine on tõepoolest sotsiaalne õppimine, tõuseb küsimus „milliseid oskusi ja hoiakuid lapsed õpivad või peavad õppima ja kes on see, kes otsustab?”. Siia juurde kuulub ka õpetus nii sotsiaalse maailma kohta kui ka selles elamiseks ja me saame valida kuidas lapsed seda õpivad. Kas tahame neile õpetada, et inimesed sotsialiseeruvad ainult endavanuste inimestega, võrdse intelligentsustasemega või sarnase sotsiaal-majandusliku tasemega grupiga või tahame lasta neil õppida, et maailm on täis erinevaid inimesi erinevas vanuses ja erinevatel eluradadel. Kas õpetame neile, kuidas vastastikku toimida inimeste seas, keda nad tunnevad ja armastavad või vastupidi – vaevalt teavad? Ja siis saame nende vastuste põhjal otsustada, milline on parim võimalus vastavate oskuste ja hoiakute õpetamisel. Kodusõppijad usuvad, et neil on parimad õppimisvõimalused perekeskses, ühiskonnal baseeruvas kontekstis ja nende põhjendusi on toodud läbi kogu raamatu.

KAS KOOL VASTAB „KULDSTANDARTILE”
Aga on olemas ka varjatud tähendus sageli väljakäidud sotsialiseerumisele: koolil-baseeruv sotsialiseerumine (või mida mulle meeldib nimetada „kooliseerumine”). Paljud usuvad, et koduõppijad ei ole piisavalt sotsialiseerunud lihtsalt seetõttu, et neil ei ole koolil-baseeruvat sotsialiseerumist. Nende loogika ütleb, et laps ei ole sotsialiseerunud, kuna kool on koht, kus toimub sotsialiseerumine. Kultuur, mis koosneb inimestest, kes peaaegu eranditult on õppinud, käinud ja kasvanud koolis, tunnistab vastuvaidlematult: kooli baasil sotsialiseerumine on sotsialiseerumine või vähemalt on see õige ja paremat liiki sotsialiseerumine.
On arusaamatu, kuidas inimesed, kes ei tea ühtegi teist teed „Rooma” peavad neid asju lõplikeks, sest nad ei ole näinud, et Rooma viivad ka teised teed ning asjad toimivad ka teistel viisidel. Fakt, et paljud mõtlevad koolist lahutamatuna sotsialiseerumisest seetõttu, et koolist on saanud inimeste meeltes lahutamatu osa lapsepõlvest endast. Enamik ei kujuta üldse lapsepõlve ette ilma koolita, kuna nende endi lapsepõlv on olnud lahutamatult kooliga seotud.

Ühiskonas defineeritakse head sotsialiseerumist teadvustamatult mitmetel erinevatel viisidel terminitega, mis samastavad koolilapse (või koolihariduse saanud isiku) kui „normaalse” ja teised kui „mittenormaalsed”. Koolikogemust ennast samuti defineeritakse kui „normaalset lapsepõlve”. Selliste teadvustamatute mõtte- ja käitumismallide valguses ei ole imekspandav, et kool hoolimata oma vigadest ja ebameeldivatest külgedest on muutunud paljude jaoks ideaalpaigaks, kus toimub sotsialiseerumine. Pealegi, sellist koolis käimise käitumist pole vaja mitte kusagil mujal elus kui koolis.
Vaatamata sellele, et me kõik tõeliselt soovime oma lastele õnnelikku lapsepõlve ja võimalust kasvada õnnelike ning funktsioneerivate vanematega saamaks nii oskusi edukaks suhtlemiseks – on meil tendents see unustada ja selle asemel keskendume lastele sotsiaalse kogemuse andmisele „vaieldamatus” vormis ehk koolikogemuse kaudu, mis võib olla meie tõelistest soovidest üsna kaugel.
Iga erinevust või puuduvat elementi (näiteks bussisõit) peetakse puudujäägiks, mõtlemata selle üle, kas see erinevus on üldse oluline või vajalik positiivses sotsiaalses õppimisprotsessis. Kui nad võib-olla ei tegutse ja ei näi koolilaste moodi, on koduõppijad ja nende vanemad järgimas eesmärki, mis on suunatud edule elus, seda nii akadeemilises kui sotsiaalses mõttes.
Fakt, et käesolevaks ajaks, kus USA-s on tavakool eksisteerinud üle 200 aasta, on lahutuste, mõrvade, narkootikumide tarbimise, enestappude, igat liiki funktsionaalsete häirete tase kõrgem kui ei iial varem. Endiselt usub meie kultuuriline keskkond, et kool on vajalik ja ideaalne paik laste sotsialiseerumiseks. Loomulikult ei süüdistata kooli nendes probleemides, sest mitte kool vaid vanemad on need, kes vastutavad oma laste sotsiaalse ja emotsionaalse hariduse eest. Mitte koolides vaid kodudes on need probleemid sündinud ja arenenud. Psühholoog John Gray Ph.D. ütleb oma raamatus „Children Are From Heaven” : „Meie laste probleemid algavad kodus ja neid saab lahendada kodus”. Tõepoolest perekond on vastutav lapse sotsiaalse, käitumusliku, hingelise ja isegi haridusliku kasvatuse eest ja paljud uuringud näitavad, et vanemad ja kodune elu on kõige mõjuvam fakor üldse.
Kui koolid oleksid vajalikud terveks sotsiaalseks arenguks siis oleks kogu inimkond 200 aastat tagasi olnud täiesti võimetu funktsioneerima ja arenema. Siiski on inimkond edukalt kasvanud ja kooseksisteerinud ning toonud meid tänasesse aega. Varasemad rassid sotsialiseerusid tõelises maailmas – ja see on peredes ja kogukondades.

Täna elame laialdases illusioonis, et kool on laste jaoks otsustav ja lõplik sotsiaalse aktiivsuse allikas. Ilma koolita, arvatakse – puuduvad lastel sõbrad, sünnipäevad-peod, lõbu – ühesõnaga sotsiaalne elu puudub.
Hoolimata kooli, kui „laste assortii” ja sotsiaalse aktiivsuse levinud kujundist on põhireegel siiski „tahtmatus seal olla”. Ei ole mingi saladus, et osadele lastele ei meeldi kool.
Õnneks on lapsed loomult sotsiaalsed. Nad ei vaja singulaarset institutsiooni aitamaks neil leida sõpru ja tegeleda põnevate asjadega. Sõbrad on kõikjal. Nad on naabruses, kirikus, sünagoogis, teistes religioossetes gruppides, skautide hulgas jne. Fakt, et ükskord hakates nägema inimeste elusid, kes elavad vabadena kooli tunniplaanist ja piirangutest, avastasin ma räige tõe: kool tegelikult vastandub sotsialiseerumisele. Ma mõistan, et see kõlab veidi naeruväärselt, kuid ma veenan teid, see on nii. 4 peatükis tuleb välja, et koduõpe annab lastele võimaluse veeta rohkem aega oma sõpradega, huvialadega. 5 peatükis näidatakse, kuidas perekondlik ühtsus julgustab last ja laseb tal leida erinevaid kogemusi. Ikka jälle ja jälle kuulen ma koduõppel olevatelt lastel, neid intervjueerides, et koduõpe võrreldes kooliga on andnud neile võimaluse veeta rohkem aega koos sõpradega.
Ühe 9 aastase koduõppija lugu: Mulle meeldib, et ma ei pea tõusma nii vara ja minema välja. Eriti meeldib mulle, et lemmikloomad on „koolis”. Võrreldes ajaga, kus ma käisin koolis on mul nüüd rohkem aega oma sõprade jaoks. Me räägime, mängime ja ronime puude otsas. Ma mängin samuti palju oma vendadega.
Ajal, kus on täiesti igapäevane kuulda järjest uusi lugusid koolivägivallast, ei ole mingit mõtet hoida üleval kooli, kui head sotsialiseerumise allikat. Perekonnad loobuvad koolist, kuna soovivad oma lastele midagi paremat. Hoolimata võib-olla tuhandete pühendunud ja oskuslike õpetajate, administraatorite, suunajate suurtest pingutustest on koolid läbikukkunud nii hariduslikult kui sotsiaalselt.. See on midagi uut; vanemad on kaua aega muretsenud koolisüsteemi puudujääkide pärast aga nad ei ole täpselt teadnud alternatiivsetest võimalustest – kuni siiani. USA-s kasvab koduõppel olevate laste arv aastas 10-20%. Nüüd, kus nad teavad, suletakse enda taga väga palju kooli uksi.
Alasti tõde – koolile saab anda kuldstandarti ainult üht tüüpi sotsialiseerumises: kooli baasil sotsialiseerumises. Aga on olemas teist liiki sotsialiseerumine: perekonna ja kogukonna baasil sotsialiseerumine.
Isegi John Dewey, üks kuulsamid ja mõjukamaid mõtlejaid 20 sajandil märkis, et kool on tehislikult eemaldatud ja lahutatud ühiskonnast ehk see on „üks koht maailmas, kus on väga raske saada kogemust” (Lines 2000). Koduõppijad on harvem ühiskonnast eemaldatud, selle asemel elavad nad päevast-päeva tõelises maailmas.
Kui küsimus „Kas koduõppijad suudavad sotsialiseeruda?” tähendab küsimust „Kas lapsed suureks kasvades tunnevad ja käituvad samamoodi kui kooliskäinud?” siis vastus on EI. Aga kui sotsialiseerumine on käsitletav ühiskonnas eduka ja õnneliku toimetuleku õppimise või omandamisena siis vastuseks on JAH.
PERE- ja KOGUKONNAL BASEERUV SOTSIALISEERUMINE
Pere- ja kogukonna baasil sotsialiseerumine on sotsiaalse kasvamise ja õppimise kogemus peres ja suuremas kogukonnas. See sisaldab endas igapäevast elamist ja vastastikust toimimist tõelises maailmas. Kuna kool on siiski teatud kunstlik mudel elust, olles välja lõigatud tegelikust kogukonnast ja majandusest, samas kui pere- või kogukond eksisteerib tõelises maailmas (Guterson 1992). See sisaldab endas tegeliku elu elamist, tähendusrikast vastastikust toimimist ja suhtlemist inimestega kõigis vanusegruppides, sotsiaal-maanduslikes gruppides, erinevaid võimalusi, sh tööl, kodus, pidudel, raamatukogudes, telefonitsi jne.
TAVALISEMAD MURED:
Kui inimesed küsivad kodusõppijatelt tavapärase küsimuse „aga kuidas sotsialiseerumsiega on?” siis nad tegelikult soovivad teada järgmisi asju:
„On see lahe?”
„Kas sa veedad piisavalt aega oma eakaaslastega?”
„Kui palju sa sarnaned kooliskäija lapsega?”
„Kas sulle meeldivad sinu vanemad?” „Kas oled vanematest vahel eemal? Tunned ennast mugavalt ilma vanemateta?”
„Kas sul on piisavalt sõpru? Kui palju? Kui lähedased?”
„Kas ta teab oma kohta?” (sugulased, vanemad)
„Kas ta on suureks saanuna piisavalt hästi ettevalmistatud tööturule sisenemiseks?”
„Kas ta suudab funktsioneerida ühiskonnas?”
„Kas temast saab hea kodanik?
Jne., jne
Me kõik küsime omal moel „Kas laps on õnnelik ja õpib olema terve, funktsioneeriv täiskasvanu? Kas temaga on kõik ok?”
Mõned neist küsimustest on lapse ettevalmistamisel tuleviku sotsiaalse elu jaoks ebaolulised, mõned mitte. Iga küsimus tuleks esitada eraldi, sest igaüks neist on oluline. Sotsialiseerumine ei ole üks neist asjadest, vaid kõik.
Omal viisil küsime me ju kõik „ Kas laps on õnnelik ja õpib olema terve, funktsioneeriv täiskasvanu? Kas temaga on kõik ok?” See on see, mida me kõik oma lastele soovime.
Kui peame meeles, et õnnelik lapsepõlv ja õnnelik funktsioneeriv täiskasvanu on hea sotsialiseerumise eesmärgiks, saame lõpuks hakata nägema ja mõistma koduõppe paljusid sotsiaalseid plusse.
Ma armastan koduõpet. Ma tunnistan, et koduõpe võib mitte olla sobilik iga lapse jaoks, mitte iga pere jaoks. Kuid ka kool ei ole sobiv iga lapse jaoks. Ma ei ütle, et tavakool on kõigi jaoks halb. Ma ei ütle, et koduõpe on kõigile hea. Ma ütlen lihtsalt, et kool on halb minule ja koduõpe vägagi sobiv.
Kõikides diskussioonides lapse vajadusest omavanuste seltskonna järele unustatakse teine äärmiselt oluline vajadus – see on vajadus olla omaette.
Kõik vajavad aega omaette olemiseks. Eriti introvertsed lapsed vajavad võimet tähelepaelikult kuulata ja ära tunda nende vajadusi ning veeta rohkem aega üksi või koos perega või mõne kindla sõbraga. Koduõpe pakub perele vabaduse valida erinevate sotsiaalsete väljundite vahel, veeta üks päev suures seltskonnas, teine päev aga vaiksemas pereringis. Harva veedetakse päev-päeva järel ühes ja samas sotsiaalses keskkonnas (suures grupis omaealistega).
Päris maailmas saavad need, kes eelistavad töötada üksi või väiksemas grupis, seda ka teha. Nad tunnevad ennast halvasti ja ei toimi suurtes gruppides. Ekstraverdid või need, kes armastavad oma ümber suurt hulka inimesi saavad samuti valida omale sobiva väljundi.
Koduõpe lubab sellisel eneseavastuslikel protsessidel kulgeda loomulikult ja mugavalt, valmistades lapsi vastavalt nende individuaalsusele pehmelt ette tulevikuvalikuteks.

PERE, KES MÄNGIB KOOS, JÄÄB KOKKU…

Kas lapsele on hea veeta nii palju aega koos oma perega? Kas nad ei muutu liiga sõltuvaks?
Seda raamatut kirjutades intervjueeris autor koduõppel lapsi ja nende vanemaid kogu USA-s ja Kanadas. Igas vanusegrupis, igal inimesel oli rääkida oma lugu. Aga oli ka üks üldine ühine tähelepanek: suurim eelis kooli ees oli kõigile aeg, mida nad veetsid koos ja kuidas see mõjus nende omavahelistele suhetele. Seda nii vanemate kui laste poolt vaadatuna.
Koduõppijatel on rohkem aega veeta koos oma pere ja sõpradega, see omakorda on kasulik lastele sotsiaalselt ning valmistab ette ja tugevdab neid tuleviku suheteks ja sotsiaalseteks olukordadeks.
Muretsetakse: kas koduõppijate vanemad ei suuda oma lastest lahti lasta?
Vastus sellele: esiteks - jah, suudame küll neist lahti lasta. See, et lapsed on koduõppel ei tähenda, et lapsed veedavad oma aeg pidevalt ümber vanemate tiireldes. Teiseks – me ei pea saatma lapsi minema nii vara kui meie kultuuriline keskkond meid uskuma panna tahab. Lapsed vajavad meid ja selleks vanemad lastel ongi.
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar