10 asja, mida sa peaksid teadma koduõppe emade kohta!

Koduõppe blogisid on meeletult palju ja mulle meeldib aeg-ajalt erinevatest paikadest innustust leida. Üks selline vahva postitus koduõppe emade kohta on kirja pandud Kris Bales blogis Weird unsocialized homeschoolers (veidrad sotsialiseerimatud koduõppurid). Emad, kes on valinud koduõppe tunnevad kõikjal maailmas sedasama, mida sinagi tunned. On hea teada, et sa ei ole üksi!

Kris Bales kirjutab: Koduõppe ema on paljude jaoks kummaline tabamatu elukas. Ma jagaks teiega 10 asja, mida te selle hämmastava olendi kohta teada võiksite. Ütlen ka, et ma ei esine siin mitte kõigi koduõppe emade eest. Lihtsalt paljusid neist tundes, on lustakam kasutada „meie“ häält.

1. Meil ei ole superinimese kannatlikkust.

Olen seda öelnud varasemalt ja kordan veelgi: koduõppe emad ei ole superkannatlikud musternaised. See on üks suur MÜÜT. „Jah, just nii“ – karjun ma sinu peale teiselt poolt arvutiekraani. Ei ole tõsi. Vale puha. Stereotüüp. 

Üks koduõppe ema kommenteeris kunagi minu kirjutist  Public School Parents’ Guide to Homeschooling Parentspost,  sõnadega “Sul ei ole piisavalt kannatlikkust koduõppe jaoks? Noh, minul ka mitte!“

2. Meil ei ole õpetaja diplomit.

Jah loomulikult on neid, kellel on, kuid enamikul mitte. Kuid ma võin teile öelda, et mulle on õpetaja diplomiga emad väga palju kordi öelnud, et õpetaja haridus on rohkem takistuseks, kui abiks sel juhul, kui koduõppele jäävad omad lapsed. 

Sest vaadake, õpetaja haridus valmistab inimest ette sellisteks asjadeks, nagu klassiruumis toimuva juhtimiseks.  Kuigi me arvame, ei kata see haridus siiski eriti hästi ka seda, mis puudutab mida õpetada. Tänapäeva mõistes on meil koduõppe jaoks valida nii tohutu materjali hulgast, et „mida õpetada“ ei saa olla enam probleemiks. Maailm on tegelikult meie jaoks klaasiruum – ja veel kui hämmastav klassiruum.

3. Meid tüütab see, kui te räägite meile kõigest, mis võib olla koduõppega valesti. 

Ma ei ole tavaliselt nüri aga siis hakkab teilt tulema. Kui me kohtume toidupoes kassajärjekorras või kaubamajas või te juhtute lugema meie blogisid ja ütlete siis, mis kõik valesti on! See on tüütu!

Ma mõtlen siinjuures erinevust selles osas, kas sa oled lihtsalt keegi, kes tunneb huvi meie elustiili vastu. Kuid kui sa oled võõras – hoia oma negatiivsed arvamused koduõppe kohta endale. Vastasel juhul võid sa üllatuda ja eriti seetõttu, et me tõenäoliselt ei kavatsegi võõra arvamuste tõttu oma meelt muuta.

 

4. Mõnedele meist on kodumajandus väljakutseks.

Ma võin küpsetada ja suudan ka nööbi riidetükile tagasi ette õmmelda. See ei pruugi alati ilus välja näha, kuid vähemalt saab see asi tehtud. Minu maja ei ole sugugi mitte alati korras ja kui ma olen üritanud midagi aias kasvatada, siis on tulemuseks hunnik närbunud taimi. 

Ja ma tean, et ei ole üksi. Mitte me kõik ei kasvata oma teravilja, ei küpseta oma leiba ja ei elune pisikestes farmides … paljud muidugi teevad seda ja ma kadestan neid selle tõttu.

5. Meile meeldib õppida oma laste kõrvalt. 

Me ei tea kõike ja enamik meist ei väidagi seda (mõned meist ütlevad, et teavad kõike, kuid ka paljud üldhariduslike ja erakoolide emad väidavad seda samuti). Ja see ongi koduõppe puhul üks suurepärane asi – ka meie ise saame õppida – oma laste kõrvalt. See lubab meil oma endi teadmisi avardada ja näitab lastele, et õppimine ei lõpe kunagi.  

6. Matemaatika kohutab meid.

Hästi, ma tean, et on olemas arvutiekraanide taga klõbistavaid matemaatikageeniusi. Ma ei mõista teid. Ma räägin praegu matemaatika foobikute kamba nimel. Matemaatika kohutab meid. Võib-olla kohutab isegi keemia. Või füüsika.

Need vanemate klasside matemaatika ja teaduse teemad tekitavad hirmu paljude koduõppe emade südames, kuid on palju erinevaid viise olla koduõppel ka keskkooliõpilasega ja teha seda, mida lastel on vaja teha, hoolimata sellest, et me võime mõne kooli asjaga kimpu jääda.

Ja siiski on alati olemas see „laste kõrval õppimise“ asi. Mõnikord me avastame, et need kunagi raskena tundunud teemad ei ole enam nii keerulised, kui neid uuesti vaadata. Eriti, kui mõni käsiraamat on saadaval.  

7. Mõnikord me oleme öösiti üleval ja muretseme, et oleme oma lapsed ära rikkunud. 

Vahel saavad hirm ja kahtlused su kätte. Seda reeglina keset ööd, kui maja on vaikne ja sa lebad unetuna voodis. Võib-olla on meile mõjunud need asjad, mida Sina oled meie blogidesse kommentaariks kirjutanud või vihjanud meile toidupoe järjekorras seistes. See on hakanud meie peades keerlema. 

Võib-olla on tegemist meie puuduolemise tundega või tunnetame eriti selgelt raskust, et meie laste haridus toetub  täielikult meie õlgadele. Võib-olla on see mõte, et meie lapsed võivad hiljem süüdistada koduõpet  kõiges selles, mis nende elus võib valesti minna. 

Võib-olla on tegemist lihtsalt seedehäirega. Mis see iganes ka ei oleks – on tegemist öödega, mil me vähkreme voodis ja muretseme, et meie suurimad hirmud ja kahtlused võivad saada tõeks. 

Tavaliselt ärkame siis hommikuti ja tajume, et alati võib olla puudujääke, ükskõik kus ja kuidas sinu laps haridust ei omandaks ja me tõepoolest teeme kõike hästi. Ja vahel saame aru, et võib olla neid nõrku kohti, kus meil on vaja oma lapsi rohkem toetada või kus meil, vanematel on vaja rohkem teadlikkust ning me võtame siis ette vastavad sammud. 

Meil on meeles ka asjad, milles me süüdistasime oma vanemaid ja mõistame siinjuures, et osa sellest on lihtsalt inimloomuse juurde kuuluv  ning sel on vähe tegemist hariduslike valikutega. 

8. Me teeme vahel vigu.

Oleme inimesed. Vahel keerduvad asjad puntrasse. Kui mina olin koolis, siis näiteks vaene Pluuto oli veel planeet ja  ookeaneid oli neli (sellised tagasivaated teemal „me ei tea kõike“). Nii saavad olla ka vigadest õppimise momendid. Vahel teeme me vigu teadmatusest. Hiljaaegu oli palju juttu autoriõiguste osas. Kas te teadsite näiteks, et kui sinu laps kirjutab vastused märkmikku, mida on võimalik hiljem uuesti kasutada tarbitava tekstina, siis toimub autoriõiguste rikkumine?  Ja kuni siiani,  ei teadnud seda ka mina..

Enne, kui sa kopeerid või kaustad tasuta midagi, mida keegi teine peale tegeliku autori on internetis jaganud, tee endale selgeks, millised koduõppe materjalid on legaalseltkopeeritavad. 

Seni kuni me ( ja meie lapsed) õpime oma vigadest ning liigume edasi, ei saa ma aidata, kuid arvan, et neil vigadel on kindel eesmärk. 

9. Me tõesti ei püüa oma lapsi ära rikkuda. 

Tõesti. Me ei otsustanud koduõppe kasuks seetõttu, et tahtsime oma laste elu ära rikkuda. Koduõpe ei ole kergelt tehtud otsus. Me tõepoolest teeme seda, mida peame parimaks oma lastele – meie lastele mitte sinu omadele. Me ei mõista sind hukka. 

10. Me ei vahetaks oma koduõppe elustiili mitte millegi vastu. 

Kõigi oma tõusude ja langustega; murede ja hirmudega; ja inimestega, kes rõhuvad sellele, et me rikume oma lapsi; me tõepoolest ei vahetaks koduõppe elustiili mitte millegi muu vastu. Meile meeldib koos oma lastega olla. Me õpime ise nende kõrvalt. Meile meeldib olla nende kõrval hetkedel, kui nad esimest korda avastavad midagi uut. Me armastame seda hullumeelset Ameerika mägedele sarnanevat sõitu, mida nimetatakse koduõppeks.  

Ja veel üks asi, mida sa peaksid teadma sellisest arvamusest: „Ma olen koduõppel - Milles on sinu superjõud?“ See peaks olema naljakas. Ma ei arva, et koduõppel olemine teeb mind üldse milleski „super-super“. Vahel ma leian, et olen superhea vaadates mõnd sellist saadet nagu „Are You Smarter Than a Fifth Grader.” (kas sa oled targem kui viienda klassi õpilane)

Kuidas on sinuga koduõppe ema? Mida peaksid inimesed sinust teadma?

---------------------------------------------------------------------------------------------------------

Ma ise võingi siinjuures öelda midagi enda kogemuste kohta. Kõik ülaltoodu käib samamoodi eesti emade kohta. Minagi ei hiilga kannatlikkuse ja leebuse poolest, kui tegemist on kolme elava lapsega. Üldse ei meeldi mulle, kui minu arvamus ja otsus kahtluse alla seatakseJ.  Ja siinjuures ärgem haarakem kohe sõnasabast – kannatlikkuse puudumine ei tähenda laste peksmist või muud räiget vägivalda. Ma mäletan, et kui ma olin teises klassis, siis meie asendusõpetaja – vanem korpulentne naine – tutistas lapsi. Mina langesin selle võika tutistamise osaks ainult üks kord. Kuid poisid ja mõned tüdrukud said seda tunda sagedamini. Ja see pilt on mul siiani silme ees, kuidas näost punetav õpetaja läheb 8 aastase lapse juurde, paneb mõlemad käed tema juustesse ja tutistab nii, et lapse jalad kerkivad maast üles ja kogu tema keha rapub. Seega ärgem omastagem imelist kannatlikkust ka koolisolevatele õpetajatele ja klassis valitsevale olukorrale.

Mäletan ka vastupidist juhtumit. 7 klassi poisid viisid oma ülienergilise hüplemise, karjumise jms käitumisega hullumeelsuse äärele noore, imekena, rahuliku, naeratava õpetaja. Kolme kuuga meie suures koolis – muutus ta nö „närvihaigeks“ karjuvaks vihaseks monstrumiks. See õpetaja tuli kõige paremate kavatsustega kõrgkoolist õpetama „toredaid õpihimulisi“  lapsi. Ta ei leidnud neid. Ja meie õpilastena ei olnud huvitatud. Sellised noored hakkajad meeldivad õpetajad võiksid leida omale tegevust kodust kodusse käies ja väikesele ringile midagi tutvustades/õpetades/edasi andes.

Võiks arvata, et kui mina lõpetasin kooli 27 aastat tagasi, siis on asjalood muutunud. Mitte eriti. Kuna minu vanemad lapsed on alles mõned aastad tagasi kooli  lõpetanud – tutistamisi, kõrvast sakutamist, raamatuga lajatamist tuleb ette selle vahega, et minu ajal said käskkirju õpilased, nüüd saavad käskkirju õpetajad. Õpilased on julgemad kodus kaebama ja vanemad on julgemad selle peale skandaali tõstma. Vastupidine olukord – et vaiksemad õpetajad langevad õpilaste võimu alla, on jätkuvalt. Sellest hoolimata äratab koduõpe mõnes õpetajas veel surmahirmu: oh issand, mis neist lastest küll saab?

Noh issand teab, mis on saanud kooliskäinud lastest – tee veidi krimi ja haiglastatistikat, loe viisakatest ja intelligentsetest suhtlemisviisidest delfi kommentaaride hulgast. Vaata ajalehtede pealkirjadest, kes taaskord altkäemaksu ja raiskamise, varastamise ja valetamise, peksmise ja tapmise puhul  on tähelepanu pälvinud. Kohtu alla läheb kurjategija, siis politseinik, siis kohtunik, siis riigikogu liige. Vaata Eesti rekordeid alkoholismis, AIDSis, narkootikumides. Positiivseid näiteid ära samuti vahele jäta. Vaevalt, et koduõppe lapsed saavad hullemad olema.

Ma ise olen kohanud koduõppe emana samuti suhtumist -  jah sina saad seda teha, sa oled nii tark – oskad keemiat! Noh. Keemia ei ole elus veel kõik, või kuidas? On siis sinul, kes sa seda postitust loed oma elus keemiat vaja läinud – sel määral, mida koolis õpetatakse? Pikemal juhul kestab kool 12 aastat, sellest keemiat õpid 6 kooliaastal. Sa elad keskmiselt 75 aastat. Peale kooli sa jätkuvalt õpid - omandad erialasid ja loobud neist; täiendad ennast ja saad paremaks valitud alal. Oled suurepärane spetsialist, kuid jääd töötuks. Saad tööd, kuid mitte õpitud erialal. Asud täiesti võhikuna mõnele alale, kuid taipad ja arened tööd tehes kiirelt.  Ja ma näen läbi aastate, et inimesed lõpetavad kooli ja ei oska: kas kirjutada, või lugeda ja loetut mõista, või keemiat, või matemaatikat, või füüsikat või ei tea kõiki Aafrika riike ja nende pealinnu, või joonistada, või viisakalt rääkida, või olla lahke kõigi teiste vastu jne. Ometi on nad istunud õpikute ja õpetajaga ruumis ja tegelenud kodus. Ikka ei oska. Ei tahagi sageli seda näit. koolifüüsikat osata.

Mina näen asja nii, et me kõik oskame matemaatikat, ja emakeelt, füüsikat ja keemiat, geograafiat ja bioloogiat. Kõiki neid aineid sisuliselt, tegelikult ja tervikuna mitte tundes me ei saaks elada. Elab ainult tervik, kus kõik üksikained on ühinenud omavahel läbipõimunud kogumiks. Kui sa oled osanud sündida, kui sa hingad ja sööd ning söödut seedid, kui sa näed ja kuuled ja haistad ja maitsed, kui sa kõnnid ja jooksed ja roomad ja ujud, kui sa oskad olla kevades ja talves ja suves ja sügises, kui sa oskad oma sõpradega aega veeta ja teha seda, mis sulle meeldib ja ka seda, mida on vaja – siis sa juba oled omandanud nii matemaatika, füüsika, keemia, loodusteadused, emakeele ja inimeseõpetuse, kehalise kasvatuse jpm. Igaühes avaldub mõni aine rohkem, teine vähem. Igaühes meist on erinev kombinatsioon. Minus on sageli eesplaanil keemia-biokeemia. Sinus võib-olla kunst. Ja sinus  midagi hoopis muud. Vahel on esiplaanil keemia, vahel kirjandus, vahel tants jne.  Ma ei eitagi, et osadest inimestest saavad teadlased ja spetsialistid, kes inimloomuse ühe osakese võtavad ja selle uurimisele pühenduvad. Nad võtavad meie terviklikust olemisest välja matemaatika ja omakorda sellest trigonomeetria ja omakorda sellest veel üheainsa võrrandi ja tegelevad sellega 70 aastat ja kirjutavad raamatuid. Ühestainsast inimkeha valgust on kirjutatud tuhandeid lehekülgi.

Mulle tundub, et loodus või reaalsus on briljantne. Keerates kuubiku ühte külge – muutuvad kõik teised. Üks inimene maailmas muutub ja muutub kõik muu. Muutub päev ööks ja koos sellega iga hetk. Üks haigus kaob, teine tuleb asemele. Üks mure kaob, teine tuleb asemele. Üks spetsialist kaob, teine tuleb asemele. Laskem lahti selles mõttest, et elu ja kool on sarnased mõisted. Koolil ei ole midagi tegemist sellega, mida sa oma elus oskama saad. Kooli keemiaõpikust arusaamise puudumine ei tähenda, et sa ei oska keemiat. See tähendab, et tervikule lähenemine läbi sellise vaatenurga sulle ei sobi. Sa oskad seda teistmoodi ja ka see on õige.

Valisin koduõppe - kuidas edasi? Vol 2 koolimudelist vabanemine

Allolev Jeanne Faulconer artikkel on järjeks eelmisele Oled valinud koduõppe -kuidas edasi vol I postitusele. Kokku on koolidetoksit puudutavaid artikleid tulemas veel viis.
Koduõppele jäämise oluliseim ja raskeim samm on nn deschooling - vabanemine kooli mudelist. Minu kogemus ütleb, et see on väga tõsine probleem, millega silmitsi seista. Seda alahinnatakse. Mina olen sellega maadelnud aastaid - see väheneb üha, kuid aeg-ajalt tõstab uuesti pead. Teadmine, et selline asi on üldse olemas - on alguses suur samm edasi... 

Kas sa oled otsustanud koduõppe kasuks?

Siis vajad sa tõenäoliselt teatud määral „koolidetoksit“ – vabanemist kooliga seotud sundmõtetest.

Enamik vanemaid, kes tänapäeval on oma lastele koduõppe valinud, on ise käinud koolis. Me oleme elanud nii palju aastaid üldhariduskooliga maailmas, kus taoline kool on olnud hariduse lipulaevaks. 

Kool on  status quo.

Kool on  vaikimisi aktsepteeritud kindel-ainus tee.

Kool on  norm.

Paljud minu  kooliõpetajatest on muutunud koduõppe sõbralikeks ja läbi aastate rääkinud mulle, et lapsevanemana on raskeimaks asjaks koduõppele üleminekul vabanemine kooli mudelist. 

See ei ole üllatav. Me oleme nüüdseks elanud ja hinganud üldhariduskoolidega koos  paar sugupõlve ja selline massiivne institutsioon on endaga kaasa haaranud  peaaegu igaüht ning jätnud maha teatud komplekti ootusi, kuidas peaks haridus omandatama. 

Igaljuhul on koduõppega edu saavutamine raskendatud seni, kuni lapsevanemad ei ole läbinud koolidetoksit – st kuni nad hakkavad vaatama oma laste haridusele sõltumatult  nendest asjadest „mida peab koolis tegema“.

Hariduse mõiste ümbermõtestamine.

Kui alustad koduõpet ja jätkad sellega aastaid, siis leiad end ümber mõtestamas väga paljusid neist asjadest, mida peetakse seoses kooliga enesestmõistetavaks:

• Kus peaks õppimine aset leidma?
• Kuna peaks õppimine aset leidma?
• Kes peaks õppimise tegevuskava paika panema?
• Kuidas peaks õppimine toimuma?
• Kas ma vajan kontrolltöösid, et hinnata oma laste õppimist?
• Kas me vajame kooli-tüüpi õpikuid?
• Kas ma peaksin õppimist premeerima toiduga, privileegidega või materiaalsete asjadega?
• Kui tähtis on hinnete tasandi olemasolu?
• Kas vaikne korralik keskkond on kõikide asjade õppimise jaoks parim?
• Kas minu laps õpib oma potentsiaali kohaselt, kui minu õpetamine baseerub miinimum standarditel?
• Kas ma peaksin vastuseid peitma?
• Kas on abistav või vajalik panna õpingutele või vigadele hindeid?
• Kas faktide päheõppimine on oluline tänases informatiivses maailmas?
• Kes siin vastutab?

Ja nii edasi ja edasi...

Õppimise ümberdefineerimine

Kõik need ülaltoodud asjad on olulised koolimaailmas. Teame, et kooli maailmas saavad lapsed meelehead ja pidusid, kui nad saavutavad õppimises püstitatud eesmärgid. Me teame, et klassi juhtimine – hoidmaks lapsi vaikselt ja korralikult – võtab tavapärases kooli klassiruumis suure osa energiat ja on vajalik kaose vältimiseks. Me teame, et hinded ja klassi number on esmajärguline.  Me teame, et lapsed peavad kordama fakte õpekava raames oleva materjali baasil tehtud kontrolltöödes. Me teame, et õppimine toimub laua taga, õppekava järgi ja seda annab edasi õpetaja. Me teame, et laps hakkab lugema 6 aastaselt ja on võimeline „lugedes õppima“ teisi aineid kolmandas klassis. 

Kuid üks kokkuvõtlik lühike vastus koduõppe maailma kohta: laps võib õppida väga palju liivakastis mängides sel ajal, kui tema ema loeb talle raamatut, mis ei ole seotud ühegi ametliku õppekava ainega, kui teda ei hinnata ja kui ta ei saa selle eest kooki ja kuigi see lugu võib-olla mõeldud lugemiseks palju vanemale eagrupile .

Me teame, et lapsed, kes on kasvanud raamatute ja lugemise rikkas keskkonnas võivad hakata lugema palju hiljem (kui 6 eluaastal) ja sellegipoolest on nendega kõik täiesti korras.

Me teame, et isegi need vähesed koduõppurid, kes alustasid koduõpet laua taga istudes, hülgasid need ruttu millegi kodusema kasuks, kuna lapsed armastavad teha oma asju põrandal, söögilaua alla tehtud telgis, puu otsa ehitatud majakese, voodis, arvuti taga. Ja muidugi on jätkuvalt  väga levinud kohaks köögilaud.

Ja – palju enam õppimist toimub autos ja kogukonnas – rohkem, kui mitte- koduõppurid seda mõistavad. 

Me teame, et koduõppe lapsed on valmis minema kolledžisse ja tööle, vahel ilma eksamite ja hinneteta, vahel mõnd testi tehes ja mõnd hinnet saades ja vahel palju hiljem alles keskkoolis teste tehes ja hindeid saades. 

Me teame, et lapsed suudavad õppida fakte mitte ainult rutiinse päheõppimise kaudu, vaid ka läbi kunsti ja jutuajamiste ja enesekorrigeerimise kaudu.

Me teame, et „kooli“ tegemine ei võta 8 tundi aega ning seega me ei pea alustama kell 8 hommikul. 

Me teame, et vahel on õige anda lapsele vastus kätte – on teada palju koduõppureid, kes on nii teinud tagantjärele tööd raskete matemaatikaülesannetega. 

Kuigi kogenud koduõppe emad võivad sulle öelda palju asju, mida nad on avastanud, oled sa isiklikult ikkagi koolidetoksi protsessis, kuna kooliga seotud sundmõtted ja dogmad on paljudesse meist niivõrd sügavale juurdunud.

Vähem kogenud koduõppe emad võivad kogeda kriisi kriisi järel, kui vabastavad järjepanu ühe sundmõtte teise järel.

Aga see on nii täiuslik õppekava. Ja see on nii kulukas!

Meist ei saa noid laisku koduõppureid. Meie alustame hommikul kell 7.

Meie kasutame lugemisgraafikut. 10 punkti iga vastavale klassile mõeldud raamatu lugemise eest ja kui 100 punkti käes, siis võib valida auhinna.

Me teeme iga päev ühe peatüki igast ainest

Siis tuleb välja, et kulukas täiuslik õppekava lendab tükkideks, kuna sinu laps ei pea õppima täpselt selles stiilis, mida õppekava nõuab. Tuleb välja, et sa liigud paari tunniga päevas materjaliga niivõrd kiirelt edasi, et ei ole mingit mõtet alustada kell 7 hommikul.  Tuleb välja, et stiimulitega plaanid hoiavad sageli tagasi, motiveerimise asemel ei motiveeri last. Tuleb välja, et sinu lastele hakkab meeldima vana Egiptus niivõrd, et sa nende kõrval tegeled sellega mitu nädalat

Aga mis saab õppekavast? Tunniplaanist? Kiituskirjadest? Tunnikavast?

SA OLED KODUÕPPEL!

Vaatame üle oma suhted kooli normidega. 

Kui toimub koolipainest vabanemine, leiad end muutmas oma suhtumist kooli normidesse. 

Mõned koduõppe vanemad on tõesti leidnud, et hommikul kell 7 alustamine toimib nende perele ja nad jätkavad sellega. Mitte sellepärast, et läheduses olev kool alustab samal ajal, vaid seetõttu, et see sobitub nende ellu. Teised pered leiavad, et varajane algus on lihtsalt kohutav: on siis ema öökull või  nõuab beebi tähelepanu just sel ajal või väsivad lapsed liiga vara tõustes päeva teisel poolel. 

Mõned emad loobuvad sellistest asjadest nagu kiituskirjad, edupunktid, kuid mõned kasutavad neid edasi. 

 

Mõned emad vaatavad huvi vana Egiptuse vastu võimalusena kasutada pikemaid ühe aine õppemooduleid koduõppe stiilina.  Teised näevad selles võimalust liikuda rohkem eklektilise koduõppe või vabaõppe poole. Mõned jälle näevad selles huvis võimalust teha huvidele vastav õppekava ja seada sisse teatud päevakava.  

Kui sa ennast lapsevanemana vabastad koolinormidest, leiad vastuseid, mis võimaldavad sul aidata oma lastel õppida väljaspool kooli mudelit. 

Sa saad aru, et on täiesti normaalne seada küsimärgi alla hariduse institutsionaalsed aspektid – kuna sinu laps õpib perekonnas, mitte institutsioonis.  

Oled valinud koduõppe. Kuidas edasi? vol I

Ma valisin mõned artiklid koduõppega alustamiseks ja nn deschooling ehk koolidetoksi – koolipainest vabanemise protsessi selgitamiseks – lehelt http://www.thehomeschoolmom.com/ . Selle lehega alustas aastal 2000 Mary Ann Kelley ja praeguseks on siin tohutult materjali igale maitsele.

Alustan päris algusest Jeanne Faulconer (kes on kolme koduõppe poja ema) artikliga OLED VALINUD KODUÕPPE. KUIDAS EDASI? -

Kui oled teinud järsu kannapöörde ja  oma lapsed koolist ära võtnud selleks, et alustada koduõppega, siis on ees omajagu pikk tegemist vajavate asjade nimekiri. Tundub, et need tegemist vajavad asjad peavad olema kiirelt korda aetud ja nii, et lapsed ei jääks tahaplaanile.

 Kui alustad koduõppega, siis üks tavaliselt kahe silma vahele jääv asjaolu – eriti, kui sa ei planeerinud koduõpet - on sinu ja lapse vajadus saada aru koolikogemuse ja koduõppele jäämise põhjuste osas. 

Et aidata sul toime tulla suure muudatusega, mida järsk koduõppele üleminek  kaasa toob on minu soovitus: räägi oma lugu.  

Oma loo rääkimine sellest, kuidas sa jõudsid koduõppeni võib olla väga jõuduandev, sarnaselt sünnilugude, suguvõsalugude jms juttudega, mis kirjeldavad isiklikku teekonda.  

Kui alustad koduõpet aasta keskel, siis on selle rääkimine hea võimalus reageerida olukorrale koolis, mis sinu jaoks ei toiminud. Sa püüdsid seda toimima panna, võib-olla isegi aastaid. Mõningatel juhtudel võid sa olla  a la “ma ei hakka kunagi koduõpet tegema“ vanem või õpetaja või hariduse eestkõneleja, kellel on siiani olnud peamiseks juhtmõtteks „koduõppuriteks on koolis mahajääjad“.” Sul võib tekkida arusaadav vajadus selgitada igaühele, kuidas sa jõudsid koduõppeni. Räägi oma lugu, et jõuda oma otsuses ise selgusele. 

Mõningaid soovitusi oma loo rääkimiseks.

Vali hoolikalt oma kuulajaskonda. Sa ei saa oodata toetust mitte-toetajatelt. Leia või loo turvaline koht oma loo rääkimiseks, kas isiklikult  või kirjutades. Pea aga meeles, et osa perekonda, sõbrad ja poliitikategelased ei nõustu sinu otsusega. Blogid, Facebook koduõppe grupid, reaalajas koduõppegrupid, koduõppe konverentsid, koduõppe päevad ja muud sarnased tegemised pakuvad turvalisi kohti oma koduõppe teekonna kirjeldamiseks.

Saa aru, et sa kuuled koduõppe kohta ka liialdusi – nii neilt, kes ütlevad, et koduõppel jäävad su lapsed lolliks (mis muidugi ei ole tõsi) ja neid, kes väidavad, et koduõpe on garantiiks edule tulevikus (kahjuks ei ole ka see tõsi). Sa saad oma loole vastukaja, mis varieerub suurelt iga inimese kogemusest koduõppega ja sellest, kuidas see on sobitunud nende poliitilise, sotsiaalse, religioosse ja majandusliku vaatenurgaga.  

Saa aru, et koduõppurid on kuulnud seda varemgi, ja paljud pikaajalised koduõppurid on liikunud edasi. Läheb veidi aega ja need, kelle lapsed alustasid oma haridusteed koolipingis ei keskendu enam sellele, miks kool ei sobinud. Nad hakkavad vabanenuna rohkem aega veetma, aidates oma lastel õppida kodus. Paljud (kui mitte kõik) kogenumad koduõppurid mõistavad, millises staadiumis sa parasjagu oled ja ulatavad sõbraliku kuulava kõrva; siiski tea, et kõik neist ei ole samal tasandil.  

Kuula jooksvalt kogenud koduõppurite lugusid – nende hulgas võib olla radasid, kuhu sina oma tulevikus koduõppe kuudel ja aastatel satud.  Hoia suhtlustasand avatuna, kuula. Saa aru, et värske koduõppurina ei ole sa ainus, kes peegeldab seda vähemust hariduses; pikema kogemusega koduõppurid samuti töötavad kõike läbi enda ja oma kasvavate laste jaoks. Sinule võib see kõlada teistmoodi – koduõppes õige väljundi otsing ja mure keskkooli pärast – kuid ka need vanemad tahavad oma lugusid rääkida ja sina saad õppida nende otsingutest ja praktikast.

Väldi üleüldist kooli mustamist. Kui sa räägid oma lugu, pea meeles, et mitte kõik koduõppurid ei oma koduõppele jäädes koolist negatiivset  kogemust. Lisaks, mida üldsus aeglaselt on omaks võtmas, paljud vanemad kasutavad  haridusalaste meetodite segu: osad lapsed on koduõppel ja osad käivad üldhariduslikus või erakoolis. Osad õpetavad lapsi koduõppel teatud eluperioodi ja seejärel kavatsevad saata nad keskkooli.  

On väga häid filosoofilisi arutlusi selle teema kohta, et „kool“ ise on ajast ja arust ning kohustuslik kooliharidus ning standartiseerimine viib patoloogiateni. Kuid igal juhul on palju koduõppureid, kes ei vihka kooli. Rääkides kellegagi isiklikult, tuleb mõista, et neil ei pruugi olla sama mõtteviis, mida sina arvad neil olevat. Kui oled rohkem huvitatud kooli ja koduõppe poliitilistest ja sotsiaalsetest mõjudest, siis otsi foorumeid, kus need teemad on arutusel. Tegemist on teemaga, mis on sinu isiklikust loost palju laiema kõlapinnaga. 

Lase oma lastel rääkida nende lugusid. Pead taipama, et kui sina oled oma teekonda selle otsuseni jaganud, siis laste endi lugu koolist lahkumise kohta on nende oma. Nad võivad igatseda kooliga seotud inimesi ja asju viisil, mis sind üllatab, eriti, kui nad tundsid end seal õnnetutena. Lase neil rääkida nende omi lugusid koduõppele üleminekust. Kuula. Esita leebelt avatud küsimusi. Kuula oma lapsi ses osas, kuidas nad end tunnevad ja kuidas mõtlevad oma üleminekust koduõppele ja see on esimene võimas viis näidata neile, et sa oled usaldusväärne koduõppe vanem.

Sa võib-olla tahad aidata oma lapsel sisse seada privaatset blogi, kirjutada kirju vanavanematele, luua suletud facebook grupi või jagada turvaliselt Instagramis ja mujal sotsiaalmeedias. Mõned võivad tahta filmida video „erinevustest koolis ja koduõppel“ või mõnd muud versiooni nende uuest lähenemisest haridusele. Mõned tahavad jääda suhtlema sõpradega koolist, samal ajal kui teised leiavad uued koduõppe sõbrad. Igal juhul, nende koosmängud ja koosveedetud aeg võimaldab sinu lastele jätkuvalt avanevaid võimalusi ennast väljendada ja rääkida oma lugusid kulgevas ajas väikeste osade kaupa. Laske sel võtta niipalju aega, kui vaja.    

Pööra tähelepanu sellele, kuidas koolidetoks (deschooling) mõjutab jutustusi aja möödudes. Mõlemad, nii vanema koolidetoks, kui sinu lapse koolidetoks muudab sinu enda ja sinu lapse arusaamist koolist ja koduõppest ning sellest, mis „peaks“ juhtuma kodul baseeruva haridusega. Teiste sõnadega sinu ja sinu lapse lood muutvad aja jooksul. 

Algusaja koduõppele jäämise otsuse lood on tavaliselt „tundmatus kohas vette hüppamise“ lood – ja mõnedele inimestele võivad need seostuda hirmuga, otsusega teha paremini, rahulolematus „sundolukorra“ üle, mis koduõppega võib kaasneda või vaikiv nõusolek sellega, et koduõpe on ainus võimalus. Loomulikult ka teatud ootusärevus ja elevus uutest võimalustest ning lootus, et paremad päevad on ees.

Kui sa oled lahti lasknud eelarvamustest, kuidas „peab“ hariduse andmine toimuma ehk arvamusest „peamiselt nagu kooli mudeli kohaselt, mitte koduõppe mudeli järgi“, siis hakkab sinu lugu muutuma, kuna uue definitsiooni järgi toimub sinuga koolidetoks (deschooling). Ja kui sa ei tea midagi koolidetoksist – koolipainest vabanemisest, siis loe palun kindlasti koolidetoksiga seotud artikleid. Loe kõike, mida koolidetoksist lugeda on, kuna see on tõenäoliselt kõige olulisem faktor selleks, et saada koduõpe alguses hästi toimima.

Võib olla ka, et oma koduõppe loo rääkimisega kaasneb kasu terapeutilisest vaatenurgast. Küsimusest „kuidas ma jõudsin koduõppeni?“ sünnib küsimus „Kuhu me siit läheme?“. Sinu koduõppe lugu võib teisi inspireerida ja toetada, aidata sul endal leida perspektiiv, panustada igati tervenemisse neis punktides, kus on seda vaja ja see viib edasi lootusteni ja plaanideni, mis toetab sinu lapsi ja nende haridust.  

Meil Eestis ei ole koduõppe veel nii massiline, kui seda mujal. Kuid alustamine, nn deschooling ehk koolipainest vabanemine ja palju muud on selles protsessis kindlasti väga sarnane. Eesti keeles ei ole niipalju foorumeid ja võimalusi nendel teemadel suhelda ja üldsus kindlasti on suures osas täiesti teadmatu selles osas, et USA, Kanada, Inglismaa Iirimaa jne kodu- ja vabaõppe peresid tuleb juurde igal aastal hüppeliselt palju. Ja koduõppureid on nendes riikides mitte kümneid, vaid miljoneid.  Ajakirjas Pere ja Kodu koduõpet puudutavas artiklis, kus kirjutati ka meie ja veel kahest perest, oli koheselt näha ka meie ametkonna ja pedagoogilise hariduse madalat taset ja kitsast silmaringi – logopeed annab oma arvamuse: „koduõppel on need lapsed, kes on endale või teistele ohtlikud“. Aplaus. Ma ise ütleks, et kõiki neid meedia ja tuttavate vahendusel loetud-kuuldud koolivägivalla juhtumite paistel on päris kindel, et kõige ohtlikumad eksemplarid on korralikult koolis ja seetõttu võivad vanemaealised koduõppurid julgelt omapead oma kodukohas ringi liikuda – vähemalt ajal, mil koolitunnid kestavad.

Ja loo rääkimine on väga hea soovitus, seda ma ütlen oma kogemusest ja kõik nii toimuski – alguses tungiv vajadus rääkida oma lugu, ohata kooli rumaluse ja mõttetuse üle, käia üle see, mis ei toiminud. Ja siis aegamisi hakates proovima, milline tegutsemine sobib meie perekonda. Koolidetoksiga süviti tegelema hakkamine – kõikide tugevalt sissetambitud dogmade järk-järguline lammutamine. Ja vabanemine ning sellega seotud rõõm nii enda hakkama saamise, kui laste võimaluste üle. Avastamisrõõm on üsna palju jõudu andev. Oma lugu on kindlasti muutunud ja edasi läinud ning ma siiani räägin neid kitsas ringis palju.

Oma lugusid meil saab kindlasti rääkida-kuulata koduõppe kevad-sügis-talvepäevadel, mitu päeva kestvatel suvepäevadel.

Inglise keeles lugejale on maailma väga tohutu ja leia ainult aega ning tahtmist – võimalusi on meeletult.

Ka koolimustamise üldine suund on olemas – ja ma viimasel ajal näen seda juba üsna selgelt. Kuid kasutan vahel siiski. Kooli nn mustamine, mida näiteks esindab endine tunnustatud õpetaja John Taylor Gatto (kelle artikleid on ka siin blogis) on väga hea viis, kuidas väga teadmatu inimene järsult üles raputada. See, kes mustab tugevalt koduõpet saab küllaga vastu kooli mustamist. Reeglina aga mustab koduõpet see, kes sellest midagi ei tea. Kooli mustavad kõige enam reeglina endised haridustegelased, kritiseerivad väga tugevalt endised õpetajad ja ka psühholoogid, kes ise on lapsevanemad. Sestap mina olen koduõppe algusaastatel sellest kooli sarjamisest leidnud teatud pidepunkti, teatud astme, mis kergendab edasiminekut. Et mitte araks lüüa, et mitte tagasi pöörduda sealt, kuhu olen juba jõudnud.

Momendil ma olen seal, kus näen – koolimajas on sundseisus nii õpetaja, kui õpilane. Süsteem aga sellisena nagu ta tsivilisatsioonis meil on ei saa midagi paremat luua, sest algküsimus ja algpõhjus on juba tasakaalust väljas. Kooli ei ole võimalik luua toimivana. Ma usun, et toimib ühe küla baasil olev kool, mida ma tegelikult kooliks ei nimetaks. Külas on keskus, kuhu arvuliselt vähe lapsi saab koguneda, seal aega veeta mõne täiskasvanu juuresolekul. Igasugune püüd kooli mingi haridusliku edumeelse meetodiga parandada, ei saa toimida või toimib ainult üksikute jaoks. Niipea, kui edumeelne meetod rakendub seal, kus klassis on üle 10 õpilase ja kus koolis on üle 80-100 inimese, avalduvad kõik tavakooli negatiivsed probleemid. Edumeelne meetod lihtsalt kaob nende alla. Me oleme globaliseerumas, tsentraliseerimas – seda kindlasti. Inimlik aspekt hakkab kaduma järjest enam. Kõik allutatakse paberile, keskmisele, korrale. Ja perekond, kes tegelikult on kõige alguspunkt kaotab oma iseseisvuse, sõltumatuse ja . Koos sellega  tegelikult saab alguse ka globaalse tsivilisatsiooni lõpp. Perekond on väike üksus, mis on väga paindlik, avatud, võimeline. 

Nagu meie keha bakterite maailmas – teadlased ütlevad, et bakterid toetavad meie keha just sellega, et nad on nii väikesed, seega kiirelt võimelised muutuma, uuega kohanema, vastu panema uutele probleemidele. Perekond on samamoodi võimeline oma laste eest hoolitsema, neid harima, ja igapäevase kooseluga kogukonnas  kasvavad väga mitmekülgselt haritud inimesed. Mitte nii nagu suur ühiskond oma globaalsuses teeb – aeglaselt uut proovides, aeglaselt käske liigutades ülalt alla ja püüdes suuri masse korraga pöörata-keerata-paigal hoida, vaid nii nagu väike kogukond on võimeline tegema – kiirelt reageerima muudatustele, kiirelt uuendusi vastu võtma, kiirelt loobuma sellest, mis ei toimi, kiirelt kohandama seda mis toimib konkreetse olukorra jaoks. Selline suutlikkus on võimalik ainult perekonnas ja mitme perekonnaga ühenduses – väikeses kogukonnas. Kool ei saa toimida nii, et täna lähen, homme mitte, esimesse tundi ei lähe, kolmandasse lähen. Perekonnas on see võimalik. Väikeses külaski. 

Ja nii kasvab peres reaalse elu olukordadega kohanduv laps. Õpib käigult muutuma ja muutma. Globaalses plaanis läheb 10 aastat, kui lõpuks mingi muudatus on sisse viidud ja siis on see lootusetult vananenud. Probleem kooliga ei ole siiski veel täiesti uppunud globaalsesse plaani – veel on võimalus. Asi seisab lapsevanemate taga. Me ei peaks nutma, kui erakoolidelt toetused ära võetakse – see on suur võimalus anda lapsele võrdne koht perekonnas. Kuldne võimalus alustada koduõppega. Alustagem oma loost ja koolipainest vabanemise protsessiga. Lapsel ei ole probleemi – vanemal on. Laps on rahul oma kodus ja perekonnas. Vanem ei ole – ta arvab, et laps peab minema kooli. On see tõsi? Oled sa absoluutselt veendunud, et see on tõsi? Vajalik? Möödapääsmatu? Kui sinu esimene vastus on jah, siis koolidetoks (deschooling) on sinu esimene aste.

Veebruari mõtteteri

Ühes Growing Without Schooling varasemas numbris märkis John Holt, et enamik tema sõpru on

VKPKK (inglise k. ASPS - angry at school but protecting schools) - vihased kooli peale, kuid kaitsevad kooli. Nad näevad probleeme ja ohtusid, kuid ei suuda lahti lasta kooli ideest. Selline kahepalgeline suhtumine ärritas Johni ... Tema lähenemine, kui ta mõistis, et koolid ei muutu, oli teha midagi täiesti erinevat. Pat Farenga

VABAÕPE:

„On tuntud kui huvist lähtuv, lapse poolt juhitav, loomulik, orgaaniline, eklektiline või iseõpe. Hiljuti hakati „vabaõppe“ mõistet kasutama koduõppe vormi puhul, kus ei kasutata fikseeritud õppekava.

Kui mind sunnitakse veel enam täpsustama, siis ma defineeriksin vabaõppe nii -

 lapsele antakse nii palju vabadust reaalsest maailmast õppimiseks, kui tema vanemad suudavad

seda rahulikult taluda.“

Pat Farenga, John Holt veebilehelt

„Nii nagu oli varasemalt, on ka praegu – ei oma tähtsust, mida näitavad kontrolltööd;

väga vähe sellest, mida õpetatakse koolis saab selgeks, väga vähe jääb meelde sellest,

mida õpetatakse ja väga vähe kasutatakse seda, mis meelde jääb.

Asjad, mis jäävad meelde ja mida me kasutame on need, mida me oma koolivälises

igapäevases tegelikus elu välja uurime ja millega kokku puutume.“

John Holt

„Minu huviks ei ole paremaks teha „haridust“, vaid teha sellele lõpp;

Lõpetada see inetu ja ebahumaanne inimeste vormimise süsteem ja aidata

neil kujundada iseennast.“

John Holt

„Iga laps, kes saab veeta mõned tunnid päevas (või soovi korral rohkem) koos talle

meeldivate täiskasvanutega, kes on huvitatud maailmast ja armastavad sellest rääkida,

õpivad enamikel päevadel oma vestlustest palju rohkem, kui nad õpiksid terve nädala jooksul koolis.“

John Holt