pühapäev, 7. aprill 2013

Lapse raevuhood - mida need näitavad


Attachment Parenting fraasi tõi välja lastearst William Sears - see   lastekasvatuse filosoofia põhineb kiindumise teoorial arengupsühholoogias. Vastavalt kiindumise teooriale, moodustub lapsel tugev emotsionaalne side oma hooldajatega lapsepõlves ja sellel on elukestvad tagajärjed. Tundlik ja emotsionaalne  kasvatus aitab lapsel kujundada turvalist kiindumuslikku sidet, mis soodustab lapse sotsiaal-emotsionaalset arengut ja heaolu. Attachment Parenting eesmärgiks on suurendada lapse arengus turvalist seotust ja vähendada ebakindlat seotust.  
Eesti keeles on Attachment Parenting tõlgitud kui turvaline kiindumissuhe oma lapsega. Authentic parenting - Autentses lastekasvatuses on vanemate soov olla enda ebatäiuslikkusest teadlik ja seda tunnistada. Autentne - ehtne, algallikatel põhinev.

Hea haldajas Naomi Aldort , kes on suurepärase raamatu autor ja 3 lapse ema, kirjutab oma enda imelisel moel väga kaunilt lapsest ja tema olemusest:
Ilma võitluseta lapsi kasvatades
Küsimustele vastab Naomi Aldort
Naomi Aldort PhD, perenõustaja, on raamatu „Raising Our Children, Raising Ourselves“ (kasvatades last, kasvatades ennast) autor. On andnud välja populaarsed CD-d, annab konsultatsioone ja teeb töötube kogu maailmas. Kirjutab lastekasvatust puudutavaid artikleid ajakirjadele Kanadas, USA-s, Austraalias, Inglismaal ja teda on tõlgitud ka paljudesse teistesse keeltesse – Taani, Prantsuse, Saksa, Heebrea, Jaapani, Hiina, Indoneesia ja Hispaania. Ta on abielus, kolme lapse (kes ei ole kunagi käinud koolis) ema. Tema noorim poeg on paljude auhindadega pärjatud tšellomängija Oliver Aldort (OliverAldort.com.). Keskmine poeg pianist ja helilooja  Lennon Aldort, (LennonAldort.com) – iseõppinud pianist, hakkas kuulmise järgi klaverit mängima kolmeaastaselt, muusikat kirjutama 13 aastaselt ja ka vanim  Yonatan Aldort kasvas üles ilma ühegi koolipiiranguta. Õppis ise lugema 6 aastaselt ja armus kirjutamisse 15 aastaselt. 18 aastaselt soovis minna ülikooli ja tegi väga hästi kõik vajalikud testid (ehk siis riigieksamid), õpib Evergreen Kolledžis (liberaalne kunstikool). Naomi enda koduleht on  www.authenticparent.com.

Küsimus: Kui ma ei tee või ei anna oma lapsele, mida ta tahab, siis ta karjub nii kõvasti, et ma ei tea, mida teha. Ma praktiseerin kiindumuslikku suhet oma lapsega ja vastan alati viivitamata lapse vajadustele. Olen teie raamatust lugenud, vastamisest raevuhoole kui eneseväljendusele, mitte kui vahendile midagi saada.  Kuid kui ma seda püüan teha, siis mu laps ei jäta järele ja ta loobib asju ning isegi lööb. Kuidas sellist harjumust muuta? 
Vastus: Raevuhoogusid on vaadatud, kui lapse kasvamise vältimatut osa, kuid nad ei ole seda. Raevunud laps on kas liiga kontrollitud ja võitleb oma iseseisvuse eest või elab ta illusoorses maailmas, kus kõik peab minema tema tahtmist mööda. Sellest, mida sa kirjutad tundub mulle, et laps ei ole ülearu piiratud vaid on sõltuvuses sellest, et kõik läheks tema tahtmiste kohaselt või ta mõtleb, et sulle meeldimiseks peab ta olema kogu aeg õnnelik. Me õpetame lapsi raevutsema, kui asjad ei lähe nende ootuste kohaselt ning me vastame nende ja  enda tahtmistele ärevuse või paanikaga.  Ütlete, et kui kohtlete raevuhoogu kui eneseväljendust, siis laps ei lõpeta. Hästi. Ta ei peagi lõpetama raevutsemist või ütlema, mida ta tahab. Vastupidiselt, kui te kuulate ja lubate seda, siis ta tunneb ennast turvaliselt ja võib ennast vabalt väljendada. Aktiivne kuulamine ilma tingimusi seadmata ja ootusi püstitamata. Kui kuulatakse ära rahulikult, siis laps otsustab, et ta on piisavalt tugev oma tunnete kogemiseks. Ta õpib, et nutmist ei ole vaja karta ja et ta on sinu armastust väärt hoolimata sellest, kes ta on (st ta ei pea alati olema õnnelik – milline kergendus!). Kui ta jätkab „nõudmiste esitamist“, jätkake kuulamist:  tal võib olla õigus ja sina oled olnud ülemäära piirav või on lapsel  tekkinud uskumus, et ta ei saa elada ilma selleta, mida soovib ning kui ta jätkab saad sina reaalsust tema jaoks muuta. 
Rahu tõmbab Rahu ligi ning see muudab sinu ja lapse vahelist dünaamikat, toimub arusaamine, et elu on juba täiuslik, olenemata soovidest ja plaanidest. Külgetõmbe seadus on tänasel päeval üsna populaarne aga meie materialistlikus kultuuris püüame ligemale meelitada seda, mida tahame, mitte aga ei püüa tunda rõõmu olemasolevast. Tegelikkuses, olles õnnelik sellega, mis sul on, tõmbab see palju enam õnne juurde. Laps ei ole sõltuv sellest millegi saamisest, et olla õnnelik. Ta on sündinud õnnelikuna.  Edasi tuleb see, mida me oma eeskuju ja reageeringutega tema tahtmistele õpetame. Kui laps kogeb ennast iseseisvana (mitte piiratuna) ja vanemaid liitlastena, siis nad võtavad juhendamise tänuga vastu. Nad usaldavad oma vanemaid, kuna on kindlad, „Ema ja Isa teevad minu jaoks kõik.“  Nad on võimelised nautima elu, mis ei lähe alati nende tahtmist mööda – see vaatenurk baseerub oma vanemate jälgimisel ja järgimisel.  Oliver, oma kolmandal eluaastal sai kingad jalga ja mantli selga minu abiga; ta võttis oma palli ja oli valmis minema parki. Ta oli väga elevil. Telefon helises. Üks ema vajas mu nõuandeid. Ma tulin ukse juurest, kus Oliver seisis ära ja ütlesin, „Me ei lähe praegu.“
„Miks?“ küsis Oliver.
“On üks ema, kes mind vajab.”
“Ah,” vastas Oliver. (Pange tähele, et kui te nüüd selle koha peal tunnete kurbust, siis mida see võiks teie lapsele selles situatsioonis õpetada. )  Oliver oli rõõmust särav, kui ta pani oma palli kõrvale, võttis kingad jalast ja jooksis mängutuppa. Ta oli elevil ja unustas oma mantli seljast võtta. Oliver elas hetkes, armastas elu ka selle muutuste ajal. Ma ei ole kunagi talle õpetanud olema kurb muutuste hetkel.
Aasta hiljem saabusid „halvad uudised“, me saime tunda oma plaanide purunemist, kuna meie suurepärane tšelloõpetaja kolis ära. Oliveri vend ütles spontaanselt, „Kui põnev, ma mõtlen praegu, kuhu see võiks meid viia.” Oliver naeris ja me nautisime uue ootusärevust ning loomulikult see uus tuligi meie ellu hoopis suurema ja paremana, kui tühja läinud plaanid seda olid. Usaldades lapse (ja sinu enda) sisemist rõõmu ja emotsionaalset tugevust, võib ära hoida aastaid kestvaid raevuhooge.  Sa mõtled, et ta ei saa sellega hakkama; kuid ta saab. Kas sina suudad hakkama saada tema püüdega sellega hakkama saada? Kuidas nad õpivad raevutsema?
Oma tahtmise kinnisidee tekib mõnedel hästi hoitud ja end turvaliselt tundvatel lastel põhjusel, et oma suure armastusega (samas ikka kõige paremate kavatsustega) õpetame neile, et nad on emotsionaalselt nõrgad ja et nad ei saa rahu enne, kui nende tahtmine on täitunud.  Me oleme paanikas, kui nad nutavad ja me teeme akrobaatikat, et vältida igat pisarat ja endast väljaminekut. Kuigi on suurepärane reageerida igale beebi vajadusele, ei tähenda see seda, et vaja on paanikaga reageerida või elimineerida lapse emotsionaalsed väljendused.  Laps, kes peab käima oma teed, tunneb sageli end lämmatatuna oma vanemate poolt,  lüües ja asju loopides, kuna ta ootab kättesaamatut universumi – imede maad, kus ta saab kõik, mida iganes tahab. Ta tunneb ennast petetuna, kuna reaalsus erineb lubatud illusioonist. (Reaalsus on tegelikult palju parem, kuna laps õpib selles armastama seda, mis tuleb. ) Sina oled õpetaja. 
Kui väikelaps kukub, siis ta vaatab sinu poole, et näha kuidas ennast tunda. Kui sa naeratad, siis ta tõuseb püsti ja liigub edasi või (haiget saades) tuleb kallistuse järele ja seejärel jookseb edasi. Sama moodi, vaatab ta sinu poole, et milline võiks olla tunne, kui sa midagi tahetut ei saa. Kui sa jooksed vastama tema igale soovile nii, nagu sa seda teed rinnabeebi esmaste vajaduste puhul, siis ta tunnetab oma tahtmisi sama primaarsena, kui armastust, turvatunnet ja toitu ning seega ka karjub vastavaltVaatamata sellele, kuidas see kõlab – kommi mittesaamine ei ole trauma; sellega last ei  kiusata, kahjustata, röövita.  Laps ei saa peatuda ega küsida endalt, „Kas ma tõesti suren, kui ei saa kommi või minna parki?“ Kui ta saaks näha tõde (et mittesaamine on samuti ok), siis ta saaks aru, et mitte iga kord tema soovid ei täitu. Võimsad inimesed ei ole need, kes saavad, mida tahavad - vaid need, kes suudavad ilma selleta olla. Neil on eesmärgid ja nad tegutsevad olemata sõltuvuses teatud lõpptulemusest; nad reageerivad muudatustele rõõmuga.
Segadus kehtestamisega
Paljud vanemad ajavad kehtestamise segi sümpaatiaga. Ülearune ja dramatiseeritud kehtestamine ja püüd kiirustades kompenseerida või tähelepanu eemale juhtida õpetab väikelapsele, et midagi on valesti ja ta on langenud ohvriks ja saanud haiget.  Ta tunneb end seejärel veel halvemini ning võib lüüa ja raevutseda veelgi enam. Sellise segaduse vältimiseks õpetan ma lihtsustatud kehtestamist. Kõige sagedamini on parim lihtsalt kuulata ja kallistada.  Või öelda midagi lihtsat nagu, „Ma saan aru, mida sa tunned.“ Teinekord võibolla soovid kinnitada fakte ja seda lahkel hääletoonil. Laps tunneb sidet; ta teab, et teie teate, mida ta kogeb, et tema tunded on lubatud, väärt kogemist ja ei ole probleemi. Selle asemel, et öelda, „Oh, küll ei vea. Oled vist ärritunud, et tahtsid nii väga mängida Liisa nukuga... „ ütle pigem „Ma näen, et sa soovid, et võiksid mängida Liisa nukuga. Märkasin, et Liisa mängib sellega just praegu. Mida sulle meeldiks selle asemel teha?“  Kui talle meeldiks nutta, paku oma armastavaid käsi ja kõrvu. Mitte ära korruta pidevalt draama üksikasju või püüa tema jaoks reaalsust muuta. Ta saab reaalsusega ise hakkama, kui sina saad. Kallista ja musita teda, ütle et armastad teda, kuid ära lasku temaga koos tema draamasse. Sel viisil  saab ta sinust kinni hoida (tema side reaalsusega) ja „veest“ (tema draama) välja tulla.  Kui sa oled rahulik, siis ta võib nutta või karjuda ja isegi (siin ei ole ajalist piirangut) valida mõne muu tegevuse.
Rahu algab sinust
Rahulikkuse õpetamine algab sellest, kui oled rahulik oma poja raevuhoogude ajal. Ta võib nutta täiest kõrist ja teada, et ta nutab nutmise pärast. Vahepeal leia üles see olukord, kus sa arvasid, et elu peab minema nii nagu sina tahad. Üks paremaid kohti, kuskohast alustada on sinu ja poja vahelised suhted.  Kui ta ei saa minna oma tahtmist mööda, siis ta karjub. Kui ta karjub, siis ei saa sina olla oma tahtmist mööda, kuna sa soovid rahumeelset ja õnnelikku last ja tema ei ole seda.  Nii sa püüad teda rahustada, tähelepanu kõrvale juhtida või teha midagi, et see karjumine kord lõppeks. Laps näeb vanemat, kes ei suuda eluga hakkama saada, kui püüab oma tahtmist mööda minna; ta tahab õnnelikku last. Isegi kui sa püüad oma tundeid varjata, püüa lapse raevuhoo ajal kinni oma sisemine sõdimine. Märka kuidas (kui sa arvad, et laps ei peaks karjuma) sa tunned ärevust ja sinu enda meel karjub.  Siis, kujuta ennast ette ilma selle ideeta, et laps peaks olema kogu aeg õnnelik ja ei tohiks karjuda. Kas sa näed, kui rahumeelne sinu maailm oleks ilma selle illusioonita? Sa võid armastada oma last tingimusteta, pole oluline kuidas ta ennast tunneb. Ta ei saa traumat. Ta ainult usub mõttesse, mida on harjunud uskuma, et  peab saama oma tahtmist. Kui sinu eesmärgiks on karjumise lõpetamine, siis oled sa nagu tema, soovid, et elu läheks nii nagu sina tahad. Kui sa lõpuks lapse raevuhoo ajal hakkad oma meeles seda protsessi nägema, siis kirjuta üles need mõtted, millele sa oma peas tahtmatult kuuletud:   minu laps on õnnetu; ma olen halb ema; mul on halb oma last karjumas näha … jne. Vaatle igat mõtet, et näha, kas see on põhjendatud, kasulik või väärt uskumist. Ja ennekõike püüa aru saada, kas see mõte ühendab sind lapsega või lahutab teid? Kas sa oled vanem, kes sa tahad olla, kui sa seda mõtet usud? Siis vaata järgi, kuidas oleks olla ilma ühegi mõtteta ja märgata kergendust ja vabadust armastada oma last. Selle asemel, et temaga manipuleerida selle raevu ajal, too rahu iseendasse. 
Kas ta lõpetab raevutsemise, kui minu muutun rahulikuks?
Kui sa oled rahumeelne temaga, siis sul ei ole vaja, et ta oleks keegi peale tema enda. Nagu ma juba varem ütlesin, ei ole hea teha asju mingi konkreetse tulemi tarbeks. Selle asemel, vastates rahu keskmest, suudate jääda ühendusse ja suudate ka oma lapsest aru saada ning olete võimeline paremini tema vajadusi täitma. Sinu lapsele võib meeldida karjuda või ta naudib teatud tulu, mida sa kogemata tahtmatult pakud. Meelele meeldib ennast korrata ja ta püüab otsida tõendusi, et asi on seda väärt. Lihtsalt armasta teda, ära oota midagi vastutasuks; sinu armastus ongi vastutasu. Mõned lapsed raevutsevad palju, kuna liiga paljud nende soovid on tagasi lükatud. Ole helde ja planeeri oma elu viisil, mis austab sinu lapse individuaalseid vajadusi. Ära püüa temast teha endale ettekäänet, kasutada relvana või nõuda, et ta mängiks omaette;  oleks rohkemat, kui tema iga võimaldab. Loo tingimusi ja püüa prognoosida, kuhupoole asjad võivad liikuda, et vältida mittevajalikke probleeme.  Ole autentne ja lahke. Kui sul on võimalik midagi ära hoida, siis tee seda ilma temaga näägutamata. Aga kui midagi ei ole võimalik, ära püüa seda kompenseerida ega satu paanikasse. Kohtle kõiki elusündmusi võrdselt nii imeliste kui tavalistena.  Anna eeskuju oma lastele, et mis iganes ka ei juhtuks, alati võib leida sealt tagant mõne ime. Näita, kui põnevil sa oled otsimaks õhtusööki, kui midagi on põhja kõrbenud või kui lõbus võib olla rehvivahetus. Naera enda üle ja armasta hoolimata sellest, kuidas laps tunneb. Elu ei ole paikapandud tööülesanne; see on siin, et avastada tundmatut. 

5 kommentaari:

  1. Tere.
    Lugesin teksti läbi, aga natuke arusaamatuks jäi.
    Kui mul laps midagi ei saa või ma midagi keelan, siis ta hakkab jonnima, ning ei jäta järgi, kuidas peaksin käituma? Hetkel viime mehega ta pikema jonnimise peale nurka edasi jonnima, teise tuppa. Aga tekstist aru saades peaksin ma lihtsalt laskma tal jonnida? Sest lohutamine on ju kõrvalejuhtimine ja see ei ole hea nagu ma tekstist aru sain.

    VastaKustuta
  2. See Naomi raamat on ikka väga hea ja peaks sinu küsimusele vastama (kui sa loed inglsie keeles). Ma tõlgin blogisse varsti siit ühe peatüki, mis seletab veidi pikemalt lahti.
    Jah, peaks laskma tal väljendada oma tunnet ja kui lapsel lasta oma tunnet lõpuni väljendada (ilma talle meelehead andmata, ilma karistamata, ilma teise tuppa saatmata)siis ta jonnib seni, kuni tema probleem tema jaoks lahendub.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu laps on 8 aastane ja ta reageerib üsna tihti nutu, kisa ja käraga, kui annan talle märku, et vaja on minna hambaid pesema või magama või vaja on hakata õppima. Olen tal siis lasknud end tühjaks nutta ja välja elada, sest ta on väga emotsionaalne laps - elab välja nii head kui ka halvad emotsioonid. Aga see on üsna väsitav mõnikord... Ja mõnikord tunnen, et ei oska selle olukorraga midagi peale hakata, sest sellised emotsioonid ei lase rahulikult keskenduda vanemal lapsel oma õppetöösse näiteks. Mida siis ikkagi teha?

      Kustuta
    2. Mulle siiski jääb arusaamatuks. Kas lasen tal jonnida ja karjuda oma tegevusi jätkates? Pean ma seisatama ja teda jälgima? Lasen tal karjuda ja röökida samal ajal, kui ise tegutsen. Teen syya, koristan tube, triigin? Jonnituju võib kesta ikka päris kaua, kas ma pean selle siis kaasa tegema, korrutades kuidas ma teda armastan ja naeratama kui pillub asju, näiteks minu äsja triigitud pesu... See võib olla tõhus muinasjutus aga kas ka päris elus? Kas meil on nii palju aega? Lõpudelõpuks võiksin ju päevad läbi istuda ja naeratada oma lapsele aga ma ei tea... meie elu ymber ringi on kujunenud ju teistsuguseks. Ei ela ju koopas, kus mees toob uluki lauale, kondid vedelevad seni kui kõdunevad. On ju selge, et meil täiskasvanutel on kohustusi hakkama saada niii paljudel tasanditel. Kui minu mõttemaailm ymberkujundada, et mitte miski pole olulisem kui lapse rahulik areng(kus pööran ainuti tähelepanu tema tujudele, ilma et ma muuga tegeleksin samal ajal. Kaldun arvama, et mu pere lõpetaks asotsiaalsena. Mis on lastele veel hullem. Muidugi erineks olukord, kui oleksin miljonär või eeldus et elaksin heaoluriigis. Muidugi on eestis palju inimesi keda sellised raamatud ja seminaarid puudutavad, kuna seda kõike on võimalik lubada, elu nagu seriaalis LIHTNE ELU. Mul isegi ei ole lasteaia kohti oma kahele võsukesele. Myrgeldame, karjume, kakleme, kallistame nagu päris elus. Ma praegu ei näe kyll kohta ega aega et ma laseksin oma lastel5632tr65ui9 lihtsalt röökida ja jonnida- kallistuste ja mõistva naeratuse saatel. Läheb nurka ja maadleb oma probleemid ise sirgeks. Kui mu lastest ei tule geeniuspianisti ja imedirigenti siis jätkem omale kõik meelde, et ka publik on oluline ja vajalik.

      Kustuta
    3. Ma saan küsimusest aru ja N. Aldort oskab sellele ka ilusti vastata - ometi see vastus tuleks üsna pikk. Et kõik ilusti lahti seletada postitasin ma kokkuvõtte esimesest peatükist koos ühe näitega ja teen need ka teistest peatükkidest. Kohe järgmisena tuleb tehnika, mida kasutada ka jonnihoogude puhul

      Kustuta