Doris Lessingu mõtteid

Doris Lessing on kirjutanud palju raamatuid ja pälvinud 2007 Nobeli kirjanduspreemia. Koolist varakult lahkununa on temast ometi kirjaoskaja saanud:).

Jaanuari mõtteterad

Minu lapsed EI KÄI koolis, saage sellest üle.

Lühike tutvustus ühte vabaõppe blogisse "Porine elu" (A muddy life). Senegali kolinud pere, kus kasvab kaks last, keda vanemad otsustasid kooli mitte saata.

Ellen Rowland: Kirjutan raamatut vabaõppest ja kavatsen "Minu lapsed ei käi koolis, saage sellest üle" kasutada  pealkirjana. See pealkiri jõudis minuni Prantsusmaal, kus me lastega reisisime, et tutvustada nendele nende juuri. Reis juhtus olema samal ajal, kui Prantsuse lapsevanemad, õpetajad ja valitsusametnikud panid uue kooliaasta alguse puhul suuri lootusi lastele, kes pidid astuma uude õppeaastasse teritatud pliiatsite, kootud sviitrite ja lõunasöögikarbiga, et võita omale a la Michelini täht.

Kogu meie reisi vältel, küsiti lastelt pidevalt, miks nad ei ole koolis. Samas ma imetlen Prantsuse lapsevanemate kommet pöörduda küsimusega otse laste poole, oodates just neilt vastust, mitte nagu mujal, kus vaadatakse hukkamõistva pilguga otsa lapsevanemale. Kuigi lühikeste söömispauside ajal on raske kokkuvõtvalt anda edasi elu, mis on kulgenud intellektuaalses vabaduses, olid minu laste vastused viisakad, lakoonilised ja ausad.

“Me saame hariduse kodus.”

“Jah, me õpime nii inglise, kui ka prantsuse keelt.”

“Ei, me ei järgi õppekava.”

Reisi jätkudes esitati jätkuvalt küsimusi ja ma märkasin, et laste vastused hakkasid omandama õigustamise varjundit. 

“Me kasutame palju interneti allikaid.”

“Eks me võime kunagi kooli minna, kes teab?”

“Noh, me reisime palju, meie jaoks on koduõpe ainus võimalus.”

Mis nüüd? Koos abikaasaga oleme alati oma lapsi julgustanud rääkima sellest, kuidas nad õpivad ja miks. Me tunneme, et nemad ise teevad oma tööd paremini, kui meie eales oleme seda suutnud. Kui lapsed olid palju nooremad ja ma seisin vastamisi nende samade küsimustega, olin kaitseasendis ja sattusin segadusse, kuna tundsin ennast kritiseeritavat. Kuuldes nüüd reisil olles oma laste vastuseid, sain aru, et ka nemad tunnevad hukkamõistu ja vajadust oma valikuid õigustada. Või veel hullem, tekivad kahtlused. Et kui nii paljud inimesed aina küsivad seda sama, äkki siis, oleme meie midagi valesti teinud? Peaks siis kooli minema?

Ka mina olen tundnud sama. Ühel puhkepausil, aitas minu poeg ühel mehel teed leida. Mehe ja poisi sõrmed liikusid mööda tohutut kaarti ja samal ajal mehe abikaasa vaatas kogu aeg kahtlustavalt üle õla meie ja meie laste poole – nagu oleks olnud päris kindel, et me oleme need lapsed röövinud, jõuga koolist eemaldanud ning viinud nad Lõuna Prantsusmaale. Teist selgitust ju ei oskakski leida? 

Kuigi koduõpe on Prantsusmaal lubatud, on seda vähe, see on rangelt reguleeritud ja kontrollitud, seega peaaegu maha laidetud. Alternatiivsed koolid, nagu Montessori, küll löövad oma õienupud siin-seal lahti aga nad on siiski ikkagi koolid. Täiskasvanu poolt juhitav, mingis asutuses õppimine on jätkuvalt normiks ja kõrgelt hinnatud. Seega ei ole üllatav, et inimesed peavad meie laste koolis mittekäimist paremal juhul kummaliseks ja halvemal juhul põhjendamatuks.  

Ma ei süüdista neid, kes selliste küsimustega välja tulevad. Meid on küsitletud igal pool, kus me oleme käinud – igas riigis ja väga erinevate inimeste poolt. Kuid ma leian, et see on kurb – inimesed ei oska arvesse võtta nende teadmiste ja õppimise väärtust, mis tuleb igapäeva kogemustest ja avastamistest. Olgu see siis lihtsalt mööda teist riiki rändamisest või muuseumi külastamisest. Ainult üks naine, keda me kohtasime,  õnnitles meid. Tema oli Soomest. 

See arvamus või idee, et ainus võimalus, kuidas lapsed elus edukad saavad olla, on siis, kui nad  veedavad oma lapsepõlve kuskil klassiruumis – see idee on niivõrd sissejuurdunud meie kollektiivsesse teadvusesse ja iga muu võimalus tundub ähvardusena kogu meie sotsiaalsele masinavärgile. Kuulekus, võistlemine ja meeletu tulemuste tähtsustamine on sõnum, mis näitab, et kool ei ole enam edu saavutamise paik, küsimus on ellujäämises. See on midagi sellist, millest me peame üle saama ja kiiresti. 

Prince Ea - Kaebasin just koolisüsteemi kohtusse

Lisasin eesti subtiitrid Prince Ea videole "kaebasin just koolisüsteemi kohtusse" - on lõbus ja kiire ülevaade. Ja tuleb ausalt tunnistada, et ise oma metoodikaga inglise keele selgeks saanud 13 aastane poeg tõlkis nendest subtiitritest enamiku:)

Alfie Kohn mõttetera

Mõnikord on lühike sõnum väärt paksu raamatut. Alfie Kohn´i tsitaat annab üsna julmal ja selgel viisil edasi seda, kuidas õpihimu kaob..

Peeter Sauter Mis koolis õpib õppima

Mulle meeldis Peeter Sauteri artikkel Maalehes ja toon selle siinkohal täismahus ära:

Vanasti räägiti, et kõige targem on inimene siis, kui ta lõpetab keskkooli. Sest siis on laiapõhjalised teadmised, aga pärast ülikooli lõpetamist on need spetsiifilised ja paari aasta pärast on teadmised veel spetsiifilisemad.

Tänapäevase gümnaasiumilõpetajaga on asi veel räbalam, sest teadmised vananevad kiiresti. Paar aastat pärast kooli on suur osa õpitust vananenud, ja mida kõrgem kool, seda kiiremini uuenevad spetsiifilised teadmised. Vaid algklasside tarkus jääb enam-vähem kehtima.

Äsja kuulsin kõrvalt arutlust, kuidas üks kirurg oli viimastel aastatel pühendunud tööle haigla juhatuses ja nüüd on kehvas seisus, sest kui teda uuesti juhatusse ei valita, siis kirurgiks ta ilmselt ei kõlba. Pole enam piisavalt proff ega kursis eriala uuendustega.
Tuttav elektroonikaprofessor, vanahärra, räägib, et ei jaksa ja ei viitsi hästi teadust teha, sest igal aastal tuleb läbi võtta tohutu ports erialast uuenevat materjali. Kui vanasti võis üht ettekannet pidada üle ilma aastaid, siis nüüd on eile kirjutatu ülehomme juba vana.

Humanitaaraladel on lihtsam. Pole mingit lineaarset arengut ega kaalukausse väärtuste jaoks. Ehk vaid humanitaarteoreetikud peavad vaeva nägema, et kogu uue kultuurispektriga vähegi kursis olla. Ja keegi tegelikult nagunii ei ole. Kõike uuenevat on selleks liiga palju. 

Need mõtted pääsesid mu peas veerema Tartus, kus tegime etendust, mille üks motiive on, et saime teatrikoolist diplomi justkui mitte millegi eest, ja see hakkas häirima. Nagu oleks koolil olnud vaja meist lihtsalt lahti saada.

Mina näiteks olin ühes diplomietenduses sõnatu sõjapõgenik. Ilmusin massistseenis hämarale tagalavale, seisin natuke, kuni näitlejad eeslaval rolli viskasid, nihelesin ning lõpuks sain minema hiilida. 

Teises lõputükis olin Mauruse koolis õpetaja. Pidin vaatama korra Indrekule mõtlikult otsa ja ütlema: “Mnjaa, nojaa, eks ta ole...” ning siis lahkuma väärikalt.

Selle eest saingi diplomi.

Koolivend Üloga oli sama lugu. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, tegime kahemehetükki ja mõlemale turgatas pähe, et teeme seda sellepärast, et diplomitöö jäi tegemata.

Ainult et kui me kooli lõpul veel natuke midagi laval teha oskasime, siis nüüd, pärast kolmekümneaastast pausi, ei oska ammugi enam. Ja ära ei õpi ka. Pealegi tehakse nüüd teatrit sajal eri viisil, millest meil õigupoolest aimu pole. Ja ega me enam uusi trikke ka õpi.

Et kool peaks eelkõige õpetama õppima, on väga vana mõte. Aga ma ei tea, kui hästi teostatav. Keskkool tegi mulle pigem õppimise vastikuks ja õpetas, kuidas hakkama saada nii, et ei õpi mitte midagi. Mis on muidugi väärtus omaette. Hiljem on seda universaalset oskust vaja läinud mitmel pool.

Teatrikool oli tegelikult võimalus ise õppida, sest ega õppima enam sunnitud. Aga kui keegi selle ka välja ütles, siis läks see minu kõrvust mööda.

Ja seega olen läbi pidanud ajama tõsisemate ametiteta, mis väljaõpet eeldavad. Sest mis amet see kirjanik ikka on. Sellist tööd võib teha mu meelest igaüks.

See on nagu orkestri dirigent, kes on nii kehv muusik, et ei kõlba isegi trummi lööma. No las siis dirigeerib.

Jah, ma ei tea, kas kuskil maailmas on olemas kool, mis keskenduks lihtsalt õppimise õpetamisele. Et kui selle nõksu kätte saad, siis vaatad juba edasi, kas õpid ise või otsid mõne aineõpetaja. 
Vist on õppimise õppimiseks ette nähtud elukool, ja mul on tunne, et olen selles alles algklassides. Õpetajateks on seal nii mu lapsed, naine kui ka mu head sõbrad. Aeg-ajalt juurdlen, mida nad mulle täna õpetasid ja üles andsid.

Kas õppimise enne surma ära õppida jõuan, on küsitav. Loobunud ma siiski veel pole.

Mõtisklusi septembrisse