Minu lapsed EI KÄI koolis, saage sellest üle.

Lühike tutvustus ühte vabaõppe blogisse "Porine elu" (A muddy life). Senegali kolinud pere, kus kasvab kaks last, keda vanemad otsustasid kooli mitte saata.

Ellen Rowland: Kirjutan raamatut vabaõppest ja kavatsen "Minu lapsed ei käi koolis, saage sellest üle" kasutada  pealkirjana. See pealkiri jõudis minuni Prantsusmaal, kus me lastega reisisime, et tutvustada nendele nende juuri. Reis juhtus olema samal ajal, kui Prantsuse lapsevanemad, õpetajad ja valitsusametnikud panid uue kooliaasta alguse puhul suuri lootusi lastele, kes pidid astuma uude õppeaastasse teritatud pliiatsite, kootud sviitrite ja lõunasöögikarbiga, et võita omale a la Michelini täht.

Kogu meie reisi vältel, küsiti lastelt pidevalt, miks nad ei ole koolis. Samas ma imetlen Prantsuse lapsevanemate kommet pöörduda küsimusega otse laste poole, oodates just neilt vastust, mitte nagu mujal, kus vaadatakse hukkamõistva pilguga otsa lapsevanemale. Kuigi lühikeste söömispauside ajal on raske kokkuvõtvalt anda edasi elu, mis on kulgenud intellektuaalses vabaduses, olid minu laste vastused viisakad, lakoonilised ja ausad.

“Me saame hariduse kodus.”

“Jah, me õpime nii inglise, kui ka prantsuse keelt.”

“Ei, me ei järgi õppekava.”

Reisi jätkudes esitati jätkuvalt küsimusi ja ma märkasin, et laste vastused hakkasid omandama õigustamise varjundit. 

“Me kasutame palju interneti allikaid.”

“Eks me võime kunagi kooli minna, kes teab?”

“Noh, me reisime palju, meie jaoks on koduõpe ainus võimalus.”

Mis nüüd? Koos abikaasaga oleme alati oma lapsi julgustanud rääkima sellest, kuidas nad õpivad ja miks. Me tunneme, et nemad ise teevad oma tööd paremini, kui meie eales oleme seda suutnud. Kui lapsed olid palju nooremad ja ma seisin vastamisi nende samade küsimustega, olin kaitseasendis ja sattusin segadusse, kuna tundsin ennast kritiseeritavat. Kuuldes nüüd reisil olles oma laste vastuseid, sain aru, et ka nemad tunnevad hukkamõistu ja vajadust oma valikuid õigustada. Või veel hullem, tekivad kahtlused. Et kui nii paljud inimesed aina küsivad seda sama, äkki siis, oleme meie midagi valesti teinud? Peaks siis kooli minema?

Ka mina olen tundnud sama. Ühel puhkepausil, aitas minu poeg ühel mehel teed leida. Mehe ja poisi sõrmed liikusid mööda tohutut kaarti ja samal ajal mehe abikaasa vaatas kogu aeg kahtlustavalt üle õla meie ja meie laste poole – nagu oleks olnud päris kindel, et me oleme need lapsed röövinud, jõuga koolist eemaldanud ning viinud nad Lõuna Prantsusmaale. Teist selgitust ju ei oskakski leida? 

Kuigi koduõpe on Prantsusmaal lubatud, on seda vähe, see on rangelt reguleeritud ja kontrollitud, seega peaaegu maha laidetud. Alternatiivsed koolid, nagu Montessori, küll löövad oma õienupud siin-seal lahti aga nad on siiski ikkagi koolid. Täiskasvanu poolt juhitav, mingis asutuses õppimine on jätkuvalt normiks ja kõrgelt hinnatud. Seega ei ole üllatav, et inimesed peavad meie laste koolis mittekäimist paremal juhul kummaliseks ja halvemal juhul põhjendamatuks.  

Ma ei süüdista neid, kes selliste küsimustega välja tulevad. Meid on küsitletud igal pool, kus me oleme käinud – igas riigis ja väga erinevate inimeste poolt. Kuid ma leian, et see on kurb – inimesed ei oska arvesse võtta nende teadmiste ja õppimise väärtust, mis tuleb igapäeva kogemustest ja avastamistest. Olgu see siis lihtsalt mööda teist riiki rändamisest või muuseumi külastamisest. Ainult üks naine, keda me kohtasime,  õnnitles meid. Tema oli Soomest. 

See arvamus või idee, et ainus võimalus, kuidas lapsed elus edukad saavad olla, on siis, kui nad  veedavad oma lapsepõlve kuskil klassiruumis – see idee on niivõrd sissejuurdunud meie kollektiivsesse teadvusesse ja iga muu võimalus tundub ähvardusena kogu meie sotsiaalsele masinavärgile. Kuulekus, võistlemine ja meeletu tulemuste tähtsustamine on sõnum, mis näitab, et kool ei ole enam edu saavutamise paik, küsimus on ellujäämises. See on midagi sellist, millest me peame üle saama ja kiiresti. 

Prince Ea - Kaebasin just koolisüsteemi kohtusse

Lisasin eesti subtiitrid Prince Ea videole "kaebasin just koolisüsteemi kohtusse" - on lõbus ja kiire ülevaade. Ja tuleb ausalt tunnistada, et ise oma metoodikaga inglise keele selgeks saanud 13 aastane poeg tõlkis nendest subtiitritest enamiku:)

Alfie Kohn mõttetera

Mõnikord on lühike sõnum väärt paksu raamatut. Alfie Kohn´i tsitaat annab üsna julmal ja selgel viisil edasi seda, kuidas õpihimu kaob..

Peeter Sauter Mis koolis õpib õppima

Mulle meeldis Peeter Sauteri artikkel Maalehes ja toon selle siinkohal täismahus ära:

Vanasti räägiti, et kõige targem on inimene siis, kui ta lõpetab keskkooli. Sest siis on laiapõhjalised teadmised, aga pärast ülikooli lõpetamist on need spetsiifilised ja paari aasta pärast on teadmised veel spetsiifilisemad.

Tänapäevase gümnaasiumilõpetajaga on asi veel räbalam, sest teadmised vananevad kiiresti. Paar aastat pärast kooli on suur osa õpitust vananenud, ja mida kõrgem kool, seda kiiremini uuenevad spetsiifilised teadmised. Vaid algklasside tarkus jääb enam-vähem kehtima.

Äsja kuulsin kõrvalt arutlust, kuidas üks kirurg oli viimastel aastatel pühendunud tööle haigla juhatuses ja nüüd on kehvas seisus, sest kui teda uuesti juhatusse ei valita, siis kirurgiks ta ilmselt ei kõlba. Pole enam piisavalt proff ega kursis eriala uuendustega.
Tuttav elektroonikaprofessor, vanahärra, räägib, et ei jaksa ja ei viitsi hästi teadust teha, sest igal aastal tuleb läbi võtta tohutu ports erialast uuenevat materjali. Kui vanasti võis üht ettekannet pidada üle ilma aastaid, siis nüüd on eile kirjutatu ülehomme juba vana.

Humanitaaraladel on lihtsam. Pole mingit lineaarset arengut ega kaalukausse väärtuste jaoks. Ehk vaid humanitaarteoreetikud peavad vaeva nägema, et kogu uue kultuurispektriga vähegi kursis olla. Ja keegi tegelikult nagunii ei ole. Kõike uuenevat on selleks liiga palju. 

Need mõtted pääsesid mu peas veerema Tartus, kus tegime etendust, mille üks motiive on, et saime teatrikoolist diplomi justkui mitte millegi eest, ja see hakkas häirima. Nagu oleks koolil olnud vaja meist lihtsalt lahti saada.

Mina näiteks olin ühes diplomietenduses sõnatu sõjapõgenik. Ilmusin massistseenis hämarale tagalavale, seisin natuke, kuni näitlejad eeslaval rolli viskasid, nihelesin ning lõpuks sain minema hiilida. 

Teises lõputükis olin Mauruse koolis õpetaja. Pidin vaatama korra Indrekule mõtlikult otsa ja ütlema: “Mnjaa, nojaa, eks ta ole...” ning siis lahkuma väärikalt.

Selle eest saingi diplomi.

Koolivend Üloga oli sama lugu. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, tegime kahemehetükki ja mõlemale turgatas pähe, et teeme seda sellepärast, et diplomitöö jäi tegemata.

Ainult et kui me kooli lõpul veel natuke midagi laval teha oskasime, siis nüüd, pärast kolmekümneaastast pausi, ei oska ammugi enam. Ja ära ei õpi ka. Pealegi tehakse nüüd teatrit sajal eri viisil, millest meil õigupoolest aimu pole. Ja ega me enam uusi trikke ka õpi.

Et kool peaks eelkõige õpetama õppima, on väga vana mõte. Aga ma ei tea, kui hästi teostatav. Keskkool tegi mulle pigem õppimise vastikuks ja õpetas, kuidas hakkama saada nii, et ei õpi mitte midagi. Mis on muidugi väärtus omaette. Hiljem on seda universaalset oskust vaja läinud mitmel pool.

Teatrikool oli tegelikult võimalus ise õppida, sest ega õppima enam sunnitud. Aga kui keegi selle ka välja ütles, siis läks see minu kõrvust mööda.

Ja seega olen läbi pidanud ajama tõsisemate ametiteta, mis väljaõpet eeldavad. Sest mis amet see kirjanik ikka on. Sellist tööd võib teha mu meelest igaüks.

See on nagu orkestri dirigent, kes on nii kehv muusik, et ei kõlba isegi trummi lööma. No las siis dirigeerib.

Jah, ma ei tea, kas kuskil maailmas on olemas kool, mis keskenduks lihtsalt õppimise õpetamisele. Et kui selle nõksu kätte saad, siis vaatad juba edasi, kas õpid ise või otsid mõne aineõpetaja. 
Vist on õppimise õppimiseks ette nähtud elukool, ja mul on tunne, et olen selles alles algklassides. Õpetajateks on seal nii mu lapsed, naine kui ka mu head sõbrad. Aeg-ajalt juurdlen, mida nad mulle täna õpetasid ja üles andsid.

Kas õppimise enne surma ära õppida jõuan, on küsitav. Loobunud ma siiski veel pole.

Mõtisklusi septembrisse

01. septembri puhul - vabaõppel üles kasvanud Idzie Desmarais intervjuu

Idzie vabaõppe blogi on üks populaarsemaid ja tunnustatumaid selles vallas ning blogi nimi "I’m Unschooled. Yes, I Can Write" ütleb nii mõndagi tavakooli läbinute mõtlemisvõimest ja avatud meelest. Tema blogist on tõlgitud ka alljärgnev intervjuu.

http://yes-i-can-write.blogspot.com.ee/

Idzie Desmarais on kahekümnendates eluaastates noor naine, ta elab Monrealis (Quebec, Kanada) ja õpib elust enesest. Kui välja arvata 6 kuud lasteaeda, ei ole Idzie kunagi koolis käinud. Selle asemel kasvas ta üles omaenda huvisid järgides ja ise asju välja uurides. Hilises teismeeas vaimustus ta vabaõppest ja asus lugema kõike, mida oli võimalik vabadusel baseeruva hariduse kohta leida. Ta osales vabaõppe konverentsidel ja hakkas pidama populaarset vabaõppe blogi „  I’m Unschooled. Yes, I Can Write.“ (Ma olen vabaõppel. Jah, ma oskan kirjutada.)  

Küsimus: Miks vabaõpe aga mitte koduõpe? Miks just valik selle ja koduõppe ning loomulikult ka tavakooli vahel?

Vastus: Miks mitte tavakool – see oli mitme erineva põhjuse segu. Minu ema ei ole kunagi tahtnud mind kooli saata aga kuna minu isa tahtis, siis ma läksin lasteaeda. Kuid seal tekkisid kiiresti probleemid (kummaline/ropp kõneviis, mida rääkis paar aastat minust vanem laps) ja see veenis minu isa, et võib-olla oleks koduõpe siiski parem valik.

Aga miks vabaõpe – see oli lihtsalt midagi, millesse me loomupäraselt liikusime. Meie pere koduõpe oli algusest peale pehmeloomuline: ma ei pidanud iga päev tegema teatud kindlaid asju. Ema küll püüdis alguses seda sisse mingit õppekava, kuid kui tegemist ei olnud matemaatikaga, olin vaba iga kell  lõpetama sellega, mis mulle ei meeldinud. Aastate jooksul täitus meie maja huvitavate raamatute ja mängudega, me osalesime mõnedel koduõppe kogukonna kursustel ja töötubades ning ma võtsin osa paljudest erinevatest  tegelustest alates Loodusklubist kuni prantsuse keele tundideni. Koos oma õega, kes on minust kaks aastat noorem, õppisime kõike, mis meid vaimustas või huvitas ja alati oli kõrval entusiastlik vanem, kes oli valmis viima meid raamatukokku, kohalikule üritusele või kuidagi teisiti meiega aega veetma. 

Pärast lõplikku ütlust: „Ei mingeid matemaatika õpikuid enam, ma vihkan seda liiga palju.“ – olin siis umbes 10 aastane – said meist tõelised vabaõppurid, ehkki me ei kasutanud veel paar aastat seda mõistet. 

Kuid meie õpikogemused, ükskõik millist mõistet me erineval ajal ka ei kasutaks, olid alati väga paindlikud ja enamjaolt entusiasmist  juhitud.  Minu ema oli alati ja on ka jätkuvalt kirglik õppur, kõikide asjade osas ja see mõjutas algusest peale tema lapsekasvatusviise ja kodust õppimist. 

K: Mida pead sa kõige paremaks saavutuseks, mis tuli tänu vabaõppele?

V: Üks parimaid asju on kindlasti kirjutamine ja oma kirjutiste eestkõnelemine! Mul on edukas blogi, minu avalikud esinemised on olnud nii kaugel nagu Texases ja ka siinsamas Montrealis, minu kirjutised on ilmunud mitmetes ajakirjades ja raamatus ning ma saan palju kirju inimestelt kõikjalt maailmas, kes on tahtnud mulle öelda, kui väga nad hindavad minu artikleid. See tähendab mulle väga palju ning need on saavutused, mille üle ma olen uhke. Olen teinud omale nime autori ja kõnepidajana!

K: Kas sa tulevikus plaanid lasta oma lastel olla vabaõppel või saavad nad ise valida, kas nad soovivad minna kooli? 

V: Kindlasti ma kavatsen lasta oma lastel vabalt õppida ja neil on vanemana vabadus teha valik ja otsustada, kas nad tahavad minna kooli. Kui nad on väikesed? Ma ei tea ja ma arvan, et ma ei ole võimeline sellele küsimusele vastama enne, kui mul on oma lapsed. Usun, et see sõltub  lapsest ja üldisest olukorrast ning sellest, milline koolivõimalus on olemas. 

K: Mida arvasid sinu vanemad, perekond ja sõbrad sellest, et olid vabaõppel? Mida nad arvasid alguses ja mida nüüd? 

V: Ausalt? Suures osas ma ei tea. Võib-olla tuleb see üllatusena aga vabaõpe ei ole midagi sellist, mida ma regulaarselt arutaksin inimestega, kes ei ole koduõppest või alternatiivsest haridusest huvitatud. Ühele minu lähedasele sõbrale meeldib siiani mind ja minu õde uutele inimestele tutvustades öelda, et me oleme vabaõppel kasvanud. Ma ei tea, kas ta teeb seda seetõttu, et peab vabaõpet huvitavaks anomaaliaks või identiteedi oluliseks osaks.  Minu ema oli kõige entusiastlikum koduõppe ja hiljem vabaõppe eestkõneleja ning ta pole tänaseni muutunud. Isa tunded on nende aastate jooksul liikunud üles ja alla. Ma usun, et vahel ta muretseb ja vahel tunneb ennast hästi. Kõike kokku võttes on see üsna pudru ja kapsad variant. 

K: Mis on sinu arvates kõige olulisemad vabaõppe omadused, mis tekitavad tegelikus elus erinevuse selles osas, kas laps on õppinud vabaõppel või koolisüsteemis?  

V: Kõigepealt vabaõppe paindlikkus ja individuaalsus: fakt, et iga vabaõppur õpib erinevaid asju erineval viisil, teda juhivad tema huvid, tema vajadused, tema perekond ja kogukond.  Minu jaoks on see tõeliselt oluline, omada noores eas nii palju valikuid ja võimalusi selles osas, mida ja kuidas õppida. Samuti usun, et see panustab terve kogukonna arengule, mis koosneb erinevastest indiviididest, kellel on erinevad oskused ja tugevused, kes on enesekindlad selles, mida nad teavad ja milles nad head on. 

Teiseks võimalus õppida keskkonnas, mis on turvaline, toetab kasvamist. Võrreldes kooliga ei ole püüd asju õppida (ja vahel mitte hakkama saada) seotud  võistlemise, stressi ja häbiga. Õppimisprotsessis on palju vähem survet ja palju rohkem rõõmu. Kui sinu pea kohal ei ripu seda läbikukkumisega seotud terrorit – sa ei ole terve grupi teiste silmade ees, sind ei vaata kullipilgul õpetaja ja ei ole kontrolltöid, mis mõõdaksid seda, kas sa oled piisavalt hea. Ilma hirmuta on palju kergem võtta riske, proovida uusi asju ja avastada uusi oskusi. Ma usun, et võimalus valida omale õpikeskkonda (kodu, raamatukogu, õpituba, grupp, kogukonna keskused), on tõeliselt jõuline abivahend emotsionaalse tervise ja arengu juures.  Lastele on oluline hargneda ja osaleda uutes olukordades siis, kui nad tunnevad, et on selleks valmis ja võimelised, mitte aga olema paigutatud keskkonda, mis põhjustab stressi ja ärevust ning ilma võimaluseta sealt lahkuda. 

Eelnevat kokku võttes arvan, et suurim erinevus tavakooli süsteemi ja vabaõppe vahel on see, et iga vabaõppe rada on täiesti unikaalne ja üles ehitatud õppuri vajadustele ja huvidele. Lapsi respekteerides ja neist hoolides lubatakse neil kasvada viisil, mis toetab nende heaolu.  

Peter Gray vaba mängu tähtsusest

Lisasin eestikeelsed subtiitrid mängu uuriva teadlase Peter Gray esinemisele. Lihtsad ja arusaadavad näited, hirmuäratav statistika ja meie võimalused.