Oled valinud koduõppe. Kuidas edasi? vol I

Ma valisin mõned artiklid koduõppega alustamiseks ja nn deschooling ehk koolidetoksi – koolipainest vabanemise protsessi selgitamiseks – lehelt http://www.thehomeschoolmom.com/ . Selle lehega alustas aastal 2000 Mary Ann Kelley ja praeguseks on siin tohutult materjali igale maitsele.

Alustan päris algusest Jeanne Faulconer (kes on kolme koduõppe poja ema) artikliga OLED VALINUD KODUÕPPE. KUIDAS EDASI? -

Kui oled teinud järsu kannapöörde ja  oma lapsed koolist ära võtnud selleks, et alustada koduõppega, siis on ees omajagu pikk tegemist vajavate asjade nimekiri. Tundub, et need tegemist vajavad asjad peavad olema kiirelt korda aetud ja nii, et lapsed ei jääks tahaplaanile.

 Kui alustad koduõppega, siis üks tavaliselt kahe silma vahele jääv asjaolu – eriti, kui sa ei planeerinud koduõpet - on sinu ja lapse vajadus saada aru koolikogemuse ja koduõppele jäämise põhjuste osas. 

Et aidata sul toime tulla suure muudatusega, mida järsk koduõppele üleminek  kaasa toob on minu soovitus: räägi oma lugu.  

Oma loo rääkimine sellest, kuidas sa jõudsid koduõppeni võib olla väga jõuduandev, sarnaselt sünnilugude, suguvõsalugude jms juttudega, mis kirjeldavad isiklikku teekonda.  

Kui alustad koduõpet aasta keskel, siis on selle rääkimine hea võimalus reageerida olukorrale koolis, mis sinu jaoks ei toiminud. Sa püüdsid seda toimima panna, võib-olla isegi aastaid. Mõningatel juhtudel võid sa olla  a la “ma ei hakka kunagi koduõpet tegema“ vanem või õpetaja või hariduse eestkõneleja, kellel on siiani olnud peamiseks juhtmõtteks „koduõppuriteks on koolis mahajääjad“.” Sul võib tekkida arusaadav vajadus selgitada igaühele, kuidas sa jõudsid koduõppeni. Räägi oma lugu, et jõuda oma otsuses ise selgusele. 

Mõningaid soovitusi oma loo rääkimiseks.

Vali hoolikalt oma kuulajaskonda. Sa ei saa oodata toetust mitte-toetajatelt. Leia või loo turvaline koht oma loo rääkimiseks, kas isiklikult  või kirjutades. Pea aga meeles, et osa perekonda, sõbrad ja poliitikategelased ei nõustu sinu otsusega. Blogid, Facebook koduõppe grupid, reaalajas koduõppegrupid, koduõppe konverentsid, koduõppe päevad ja muud sarnased tegemised pakuvad turvalisi kohti oma koduõppe teekonna kirjeldamiseks.

Saa aru, et sa kuuled koduõppe kohta ka liialdusi – nii neilt, kes ütlevad, et koduõppel jäävad su lapsed lolliks (mis muidugi ei ole tõsi) ja neid, kes väidavad, et koduõpe on garantiiks edule tulevikus (kahjuks ei ole ka see tõsi). Sa saad oma loole vastukaja, mis varieerub suurelt iga inimese kogemusest koduõppega ja sellest, kuidas see on sobitunud nende poliitilise, sotsiaalse, religioosse ja majandusliku vaatenurgaga.  

Saa aru, et koduõppurid on kuulnud seda varemgi, ja paljud pikaajalised koduõppurid on liikunud edasi. Läheb veidi aega ja need, kelle lapsed alustasid oma haridusteed koolipingis ei keskendu enam sellele, miks kool ei sobinud. Nad hakkavad vabanenuna rohkem aega veetma, aidates oma lastel õppida kodus. Paljud (kui mitte kõik) kogenumad koduõppurid mõistavad, millises staadiumis sa parasjagu oled ja ulatavad sõbraliku kuulava kõrva; siiski tea, et kõik neist ei ole samal tasandil.  

Kuula jooksvalt kogenud koduõppurite lugusid – nende hulgas võib olla radasid, kuhu sina oma tulevikus koduõppe kuudel ja aastatel satud.  Hoia suhtlustasand avatuna, kuula. Saa aru, et värske koduõppurina ei ole sa ainus, kes peegeldab seda vähemust hariduses; pikema kogemusega koduõppurid samuti töötavad kõike läbi enda ja oma kasvavate laste jaoks. Sinule võib see kõlada teistmoodi – koduõppes õige väljundi otsing ja mure keskkooli pärast – kuid ka need vanemad tahavad oma lugusid rääkida ja sina saad õppida nende otsingutest ja praktikast.

Väldi üleüldist kooli mustamist. Kui sa räägid oma lugu, pea meeles, et mitte kõik koduõppurid ei oma koduõppele jäädes koolist negatiivset  kogemust. Lisaks, mida üldsus aeglaselt on omaks võtmas, paljud vanemad kasutavad  haridusalaste meetodite segu: osad lapsed on koduõppel ja osad käivad üldhariduslikus või erakoolis. Osad õpetavad lapsi koduõppel teatud eluperioodi ja seejärel kavatsevad saata nad keskkooli.  

On väga häid filosoofilisi arutlusi selle teema kohta, et „kool“ ise on ajast ja arust ning kohustuslik kooliharidus ning standartiseerimine viib patoloogiateni. Kuid igal juhul on palju koduõppureid, kes ei vihka kooli. Rääkides kellegagi isiklikult, tuleb mõista, et neil ei pruugi olla sama mõtteviis, mida sina arvad neil olevat. Kui oled rohkem huvitatud kooli ja koduõppe poliitilistest ja sotsiaalsetest mõjudest, siis otsi foorumeid, kus need teemad on arutusel. Tegemist on teemaga, mis on sinu isiklikust loost palju laiema kõlapinnaga. 

Lase oma lastel rääkida nende lugusid. Pead taipama, et kui sina oled oma teekonda selle otsuseni jaganud, siis laste endi lugu koolist lahkumise kohta on nende oma. Nad võivad igatseda kooliga seotud inimesi ja asju viisil, mis sind üllatab, eriti, kui nad tundsid end seal õnnetutena. Lase neil rääkida nende omi lugusid koduõppele üleminekust. Kuula. Esita leebelt avatud küsimusi. Kuula oma lapsi ses osas, kuidas nad end tunnevad ja kuidas mõtlevad oma üleminekust koduõppele ja see on esimene võimas viis näidata neile, et sa oled usaldusväärne koduõppe vanem.

Sa võib-olla tahad aidata oma lapsel sisse seada privaatset blogi, kirjutada kirju vanavanematele, luua suletud facebook grupi või jagada turvaliselt Instagramis ja mujal sotsiaalmeedias. Mõned võivad tahta filmida video „erinevustest koolis ja koduõppel“ või mõnd muud versiooni nende uuest lähenemisest haridusele. Mõned tahavad jääda suhtlema sõpradega koolist, samal ajal kui teised leiavad uued koduõppe sõbrad. Igal juhul, nende koosmängud ja koosveedetud aeg võimaldab sinu lastele jätkuvalt avanevaid võimalusi ennast väljendada ja rääkida oma lugusid kulgevas ajas väikeste osade kaupa. Laske sel võtta niipalju aega, kui vaja.    

Pööra tähelepanu sellele, kuidas koolidetoks (deschooling) mõjutab jutustusi aja möödudes. Mõlemad, nii vanema koolidetoks, kui sinu lapse koolidetoks muudab sinu enda ja sinu lapse arusaamist koolist ja koduõppest ning sellest, mis „peaks“ juhtuma kodul baseeruva haridusega. Teiste sõnadega sinu ja sinu lapse lood muutvad aja jooksul. 

Algusaja koduõppele jäämise otsuse lood on tavaliselt „tundmatus kohas vette hüppamise“ lood – ja mõnedele inimestele võivad need seostuda hirmuga, otsusega teha paremini, rahulolematus „sundolukorra“ üle, mis koduõppega võib kaasneda või vaikiv nõusolek sellega, et koduõpe on ainus võimalus. Loomulikult ka teatud ootusärevus ja elevus uutest võimalustest ning lootus, et paremad päevad on ees.

Kui sa oled lahti lasknud eelarvamustest, kuidas „peab“ hariduse andmine toimuma ehk arvamusest „peamiselt nagu kooli mudeli kohaselt, mitte koduõppe mudeli järgi“, siis hakkab sinu lugu muutuma, kuna uue definitsiooni järgi toimub sinuga koolidetoks (deschooling). Ja kui sa ei tea midagi koolidetoksist – koolipainest vabanemisest, siis loe palun kindlasti koolidetoksiga seotud artikleid. Loe kõike, mida koolidetoksist lugeda on, kuna see on tõenäoliselt kõige olulisem faktor selleks, et saada koduõpe alguses hästi toimima.

Võib olla ka, et oma koduõppe loo rääkimisega kaasneb kasu terapeutilisest vaatenurgast. Küsimusest „kuidas ma jõudsin koduõppeni?“ sünnib küsimus „Kuhu me siit läheme?“. Sinu koduõppe lugu võib teisi inspireerida ja toetada, aidata sul endal leida perspektiiv, panustada igati tervenemisse neis punktides, kus on seda vaja ja see viib edasi lootusteni ja plaanideni, mis toetab sinu lapsi ja nende haridust.  

Meil Eestis ei ole koduõppe veel nii massiline, kui seda mujal. Kuid alustamine, nn deschooling ehk koolipainest vabanemine ja palju muud on selles protsessis kindlasti väga sarnane. Eesti keeles ei ole niipalju foorumeid ja võimalusi nendel teemadel suhelda ja üldsus kindlasti on suures osas täiesti teadmatu selles osas, et USA, Kanada, Inglismaa Iirimaa jne kodu- ja vabaõppe peresid tuleb juurde igal aastal hüppeliselt palju. Ja koduõppureid on nendes riikides mitte kümneid, vaid miljoneid.  Ajakirjas Pere ja Kodu koduõpet puudutavas artiklis, kus kirjutati ka meie ja veel kahest perest, oli koheselt näha ka meie ametkonna ja pedagoogilise hariduse madalat taset ja kitsast silmaringi – logopeed annab oma arvamuse: „koduõppel on need lapsed, kes on endale või teistele ohtlikud“. Aplaus. Ma ise ütleks, et kõiki neid meedia ja tuttavate vahendusel loetud-kuuldud koolivägivalla juhtumite paistel on päris kindel, et kõige ohtlikumad eksemplarid on korralikult koolis ja seetõttu võivad vanemaealised koduõppurid julgelt omapead oma kodukohas ringi liikuda – vähemalt ajal, mil koolitunnid kestavad.

Ja loo rääkimine on väga hea soovitus, seda ma ütlen oma kogemusest ja kõik nii toimuski – alguses tungiv vajadus rääkida oma lugu, ohata kooli rumaluse ja mõttetuse üle, käia üle see, mis ei toiminud. Ja siis aegamisi hakates proovima, milline tegutsemine sobib meie perekonda. Koolidetoksiga süviti tegelema hakkamine – kõikide tugevalt sissetambitud dogmade järk-järguline lammutamine. Ja vabanemine ning sellega seotud rõõm nii enda hakkama saamise, kui laste võimaluste üle. Avastamisrõõm on üsna palju jõudu andev. Oma lugu on kindlasti muutunud ja edasi läinud ning ma siiani räägin neid kitsas ringis palju.

Oma lugusid meil saab kindlasti rääkida-kuulata koduõppe kevad-sügis-talvepäevadel, mitu päeva kestvatel suvepäevadel.

Inglise keeles lugejale on maailma väga tohutu ja leia ainult aega ning tahtmist – võimalusi on meeletult.

Ka koolimustamise üldine suund on olemas – ja ma viimasel ajal näen seda juba üsna selgelt. Kuid kasutan vahel siiski. Kooli nn mustamine, mida näiteks esindab endine tunnustatud õpetaja John Taylor Gatto (kelle artikleid on ka siin blogis) on väga hea viis, kuidas väga teadmatu inimene järsult üles raputada. See, kes mustab tugevalt koduõpet saab küllaga vastu kooli mustamist. Reeglina aga mustab koduõpet see, kes sellest midagi ei tea. Kooli mustavad kõige enam reeglina endised haridustegelased, kritiseerivad väga tugevalt endised õpetajad ja ka psühholoogid, kes ise on lapsevanemad. Sestap mina olen koduõppe algusaastatel sellest kooli sarjamisest leidnud teatud pidepunkti, teatud astme, mis kergendab edasiminekut. Et mitte araks lüüa, et mitte tagasi pöörduda sealt, kuhu olen juba jõudnud.

Momendil ma olen seal, kus näen – koolimajas on sundseisus nii õpetaja, kui õpilane. Süsteem aga sellisena nagu ta tsivilisatsioonis meil on ei saa midagi paremat luua, sest algküsimus ja algpõhjus on juba tasakaalust väljas. Kooli ei ole võimalik luua toimivana. Ma usun, et toimib ühe küla baasil olev kool, mida ma tegelikult kooliks ei nimetaks. Külas on keskus, kuhu arvuliselt vähe lapsi saab koguneda, seal aega veeta mõne täiskasvanu juuresolekul. Igasugune püüd kooli mingi haridusliku edumeelse meetodiga parandada, ei saa toimida või toimib ainult üksikute jaoks. Niipea, kui edumeelne meetod rakendub seal, kus klassis on üle 10 õpilase ja kus koolis on üle 80-100 inimese, avalduvad kõik tavakooli negatiivsed probleemid. Edumeelne meetod lihtsalt kaob nende alla. Me oleme globaliseerumas, tsentraliseerimas – seda kindlasti. Inimlik aspekt hakkab kaduma järjest enam. Kõik allutatakse paberile, keskmisele, korrale. Ja perekond, kes tegelikult on kõige alguspunkt kaotab oma iseseisvuse, sõltumatuse ja . Koos sellega  tegelikult saab alguse ka globaalse tsivilisatsiooni lõpp. Perekond on väike üksus, mis on väga paindlik, avatud, võimeline. 

Nagu meie keha bakterite maailmas – teadlased ütlevad, et bakterid toetavad meie keha just sellega, et nad on nii väikesed, seega kiirelt võimelised muutuma, uuega kohanema, vastu panema uutele probleemidele. Perekond on samamoodi võimeline oma laste eest hoolitsema, neid harima, ja igapäevase kooseluga kogukonnas  kasvavad väga mitmekülgselt haritud inimesed. Mitte nii nagu suur ühiskond oma globaalsuses teeb – aeglaselt uut proovides, aeglaselt käske liigutades ülalt alla ja püüdes suuri masse korraga pöörata-keerata-paigal hoida, vaid nii nagu väike kogukond on võimeline tegema – kiirelt reageerima muudatustele, kiirelt uuendusi vastu võtma, kiirelt loobuma sellest, mis ei toimi, kiirelt kohandama seda mis toimib konkreetse olukorra jaoks. Selline suutlikkus on võimalik ainult perekonnas ja mitme perekonnaga ühenduses – väikeses kogukonnas. Kool ei saa toimida nii, et täna lähen, homme mitte, esimesse tundi ei lähe, kolmandasse lähen. Perekonnas on see võimalik. Väikeses külaski. 

Ja nii kasvab peres reaalse elu olukordadega kohanduv laps. Õpib käigult muutuma ja muutma. Globaalses plaanis läheb 10 aastat, kui lõpuks mingi muudatus on sisse viidud ja siis on see lootusetult vananenud. Probleem kooliga ei ole siiski veel täiesti uppunud globaalsesse plaani – veel on võimalus. Asi seisab lapsevanemate taga. Me ei peaks nutma, kui erakoolidelt toetused ära võetakse – see on suur võimalus anda lapsele võrdne koht perekonnas. Kuldne võimalus alustada koduõppega. Alustagem oma loost ja koolipainest vabanemise protsessiga. Lapsel ei ole probleemi – vanemal on. Laps on rahul oma kodus ja perekonnas. Vanem ei ole – ta arvab, et laps peab minema kooli. On see tõsi? Oled sa absoluutselt veendunud, et see on tõsi? Vajalik? Möödapääsmatu? Kui sinu esimene vastus on jah, siis koolidetoks (deschooling) on sinu esimene aste.

Veebruari mõtteteri

Ühes Growing Without Schooling varasemas numbris märkis John Holt, et enamik tema sõpru on

VKPKK (inglise k. ASPS - angry at school but protecting schools) - vihased kooli peale, kuid kaitsevad kooli. Nad näevad probleeme ja ohtusid, kuid ei suuda lahti lasta kooli ideest. Selline kahepalgeline suhtumine ärritas Johni ... Tema lähenemine, kui ta mõistis, et koolid ei muutu, oli teha midagi täiesti erinevat. Pat Farenga

VABAÕPE:

„On tuntud kui huvist lähtuv, lapse poolt juhitav, loomulik, orgaaniline, eklektiline või iseõpe. Hiljuti hakati „vabaõppe“ mõistet kasutama koduõppe vormi puhul, kus ei kasutata fikseeritud õppekava.

Kui mind sunnitakse veel enam täpsustama, siis ma defineeriksin vabaõppe nii -

 lapsele antakse nii palju vabadust reaalsest maailmast õppimiseks, kui tema vanemad suudavad

seda rahulikult taluda.“

Pat Farenga, John Holt veebilehelt

„Nii nagu oli varasemalt, on ka praegu – ei oma tähtsust, mida näitavad kontrolltööd;

väga vähe sellest, mida õpetatakse koolis saab selgeks, väga vähe jääb meelde sellest,

mida õpetatakse ja väga vähe kasutatakse seda, mis meelde jääb.

Asjad, mis jäävad meelde ja mida me kasutame on need, mida me oma koolivälises

igapäevases tegelikus elu välja uurime ja millega kokku puutume.“

John Holt

„Minu huviks ei ole paremaks teha „haridust“, vaid teha sellele lõpp;

Lõpetada see inetu ja ebahumaanne inimeste vormimise süsteem ja aidata

neil kujundada iseennast.“

John Holt

„Iga laps, kes saab veeta mõned tunnid päevas (või soovi korral rohkem) koos talle

meeldivate täiskasvanutega, kes on huvitatud maailmast ja armastavad sellest rääkida,

õpivad enamikel päevadel oma vestlustest palju rohkem, kui nad õpiksid terve nädala jooksul koolis.“

John Holt

Seth Godin Lõpeage unistuste varastamine

Lisasin eesti keelsed subtiitrid Seth Godini videole "Lõpetage unistuste varastamine". 

Jaanuari tsitaadid

"Haridussüsteemi üks probleem on see, et ta on kohandatud ära tundma ainult teatud tüüpi intelligentsust ja see on uskumatult piirav - väga, väga piirav. Intelligentsusel on nii palju harusid ja inimesed, kes struktuurist väljaspool oleksid oma ala parimad, lähevad lihtsalt kaotsi." Bruce Springsteen

"Kuidas saab olla, et väikesed lapsed on nii intelligentsed ja suur inimene nii rumal? See peab olema haridus, mis selle põhjustab." Alexandre Dumas


"See on sinu ja ainult sinu tee. Teised võivad seal käia koos sinuga, kuid mitte keegi ei saa käia seda sinu eest." RUMI

"Radikaalne vabaõpe tähendab sinu elu prioriteetide muutmist. Kultuurilise tava kohaselt on primaarne institutsioon, nüüd asetub esimesele kohale perekond. Koolid avaldavad survet vanematele, et perekond jääks teisejärguliseks. Õpilased peavad alluma õpetajatele, vanemad peavad alluma koolidele. Kui sa valid vabaõppe, oled valinud vabaduse sellisel tasandil, mida sa ei ole kunagi pidanud võimalikuks. Ja sa saavutad selle, kui sa seda tõepoolest tahad." Dayna Martin

"Koolid on loodud eeldusel, et elus on kõik saladus; et elukvaliteet sõltub selle saladuse teadasaamisest; et neid saladusi saab teada ainult korrapärase järgimise teel; ja et ainult õpetajad võivad need saladused korralikult paljastada. üksikisiku koolitatud meel kujutleb maailma nagu klassifitseeritud pakettidega püramiidi, millele pääsevad ligi vaid need, kellel on õiged sildid." Ivan Illich

"Te kuulete sageli sõna "sotsialiseeruma", mis peab tähendama midagi, mida kõige paremini teevad koolid - nad sotsialiseerivad lapsi. Ei nad ei tee seda. Sa õpid rääkima väikese kildkonna omavanuste inimestega, sa õpid vihkama, hukka mõistma ja kartma endast vanemaid ja sa õpid põlgama endast nooremaid. Sa vaevu eksisteerid." John Taylor Gatto, New York linna aasta õpetaja 1989, 1990, 1991 ja New York osariigi aasta õpetaja 1991

André Stern eesti subtiitritega loeng TEDx Dijon

Milline meeletu hirm ja kinnistunud uskumus peitub kooli taga. Inimeste näod sageli kivistuvad, kui na kuulevad, et lapsed ei käi koolis. Tundub, et esimene pilt 43 aastasest mehest, kes ei ole koolis käinud on selline:


Või selline:


igaljuhul üksi, ja igatpidi oskamatu. Sest maailm, milles ta kasvab ei oskaks teda õpetada? Maailm tema ümber on niivõrd kade, et inimene tuleb siit maailmast ära võtta - isoleerida - ja viia inimene koolimajja ühte tuppa, kus ta saab maailma raamatutest ja videofilmidest tundma õppida?

Kuidas tundub vaadata ja kuulata 43 aastast kirjanikku ja pillimeistrit, kes ei ole kunagi käinud koolis (eesti subtiitrid):

Eesti subtiitritega video matemaatika õpetaja J.Bennet arutlusest, miks me peale algklasse matemaatikaõpet ei vaja.

Leidsin aasta-paar tagasi tõlgitud subtiitrid sellele imetoredale TED sarja loengule, kus matemaatikaõpetaja John Bennet väga humoorikal ja samas mõtlemapaneval viisil räägib matemaatika õpetamisest ja selle vajadusest ...

Kui vaatad videot ja eesti keel automaatselt ei tule, siis vajuta hammasrattale ja vali sealt estonian.

01. septembrit tähistades: kuidas õpetada koduõppe lapsele keemiat...

Ühtäkki köitis minu tähelepanu üks iseäralik fakt, et kodu- ja vabaõppe liikumise on algatanud õpetajad. Kui sa oled lugenud Päikesekooli tõlkeid, siis võid paljude autorite tutvustusest näha, et kõige radikaalsemad on just õpetaja diplomiga ja õpetaja kogemusega autorid. Mingil hetkel saingi aru, et see on vägagi loogiline - tänases koolis on kaks inimgruppi, keda ei austata. Esimeseks on õpetajad - neid ei austata, kuna nende teadmisi ja oskusi saadetakse kohustuslikus korras kuulama need, kes ei soovi, ei vaja või ei taha neid teadmisi omandada. Õpetaja on sunnitud pakkuma oma oskusi inimestele sunniviisiliselt. Teine inimgrupp on õpilased - ka neid ei austata, sest nad saadetakse omandama teadmisi, mida nad ei vaja ja ei hakka kunagi kasutama.  Puudub individuaalsete võimete toetamine nii õpetaja, kui õpilase puhul. 

Võiks küsida, kes siis on selle taga, et nii õpetaja, kui ka õpilane on kaotanud austuse, lugupidamise ja rõõmu õpetamisest-õppimisest? On see paha Rockefeller või on see salavalitsuste vandenõu? Tundub, et vastus on hoopis lihtsam. Kes viib õpilase kooli? Lapsevanem! Lapsevanem ei austa ei õpetajat ega õpilast. Laps saadetakse kooli suvaliste ainete mõttetusse merre, kuna lapsevanem ei suuda oma lapsele mõttetusi õpetada. Lapsevanem tahab, et tema tahtmine oleks primaarne. Lapse võimed, oskused, kalduvused ei ole olulised. Lapsevanem mõtiskleb, et ta ei oska keemiat ja jõuab siis üsna imelikule otsusele - laps peab keemiat õppima! Iga hinna eest. See, et laps väljub 12 aastat hiljem koolist ja ei oska ikka keemiat (ca 95% ei oska jätkuvalt peale kooli lõppu keemiat), ei tundu olevat oluline. Keemiaõpetaja kaotab oma sära, oma elurõõmu. Laps samuti. Lapsevanem on oma tahtmise saanud - last, keda keemia ei huvita ja kelle loomuses keemiavaimustust ei ole, on sunnitud jõuga tundidest osa võtma. Ta istub seal - seda küll. Aga selgeks ei saa. Ja ühegi õpetaja võimuses ei ole talle seda ka selgeks teha.  Austagem seega õpetajaid ja õpilasi - andkem ühtedele võimalus anda oma oskusi neile, kes seda soovivad ja laskem teistel valida oma huvide järgi...

Allpool koduõppe suvepäevade arutlus teemal: 

Kuidas õpetada koduõppelapsele keemiat?

 

Ma sain aru ühest olulisest asjast. Ja ma leidsin, et on olemas üks hea meetod, üks nipp, kuidas seda teha. Me kõik otsime üht lihtsat nippi - kas pole? Üht kõigile mõjuvat tehnikat, mis mõjuks kiirelt ja ei vaevaks meid?

JA SELLINE NIPP ON OLEMAS!!! Seda kasutatakse juba koolides!!!

Lühidalt: kui sa soovid oma lapsele õpetada keemiat ja laps ei ole keemiast huvitatud, siis TULEB RAKENDADA SUNDI. Sain aru ka sellest, et sunnimeetodid on täiuseni viidud koolisüsteemis. Eks seetõttu me oma lapsed kooli viimegi. Me tahame, et laps õpiks keemiat. Laps ei taha. Meie ei taha last sundida (õigemini ei saa sellega hakkama) ja seetõttu viime ta kooli. Las õpetaja sunnib. Mina pesen oma käed puhtaks ja kui õpetaja hakkama ei saa, siis süüdistan õpetajat. 

Esimene näide eelmisest aastast: Pika staažiga eesti keele õpetaja ütles mulle oma 7 klassi õpilaste eesti keele oskuse kohta: „Mul on klassis üks tark tüdruk ja 5 rumalat poissi.“ Sellele õpetajal on absoluutselt kõik: 30 aastane pedagoogistaaž, metoodika, õpetaja diplom, aasta õpetaja tiitel jpm. 6 õpilasest oskab eesti keelt hästi üks…!

Meie aga arvame, et last kodus õpetaval vanemal puudub õpetaja diplom, metoodika, kogemused. Kui mina läheksin selle klassi ette ilma haridusalase kraadita, metoodikata, kogemusteta, siis tulemus oleks sama. Miks? Seetõttu, et 6 õpilasest ainult ühel on huvi eesti keele ja kirjanduse vastu.

Teine näide eelmisest aastast: Staažika eesti keele õpetaja tütar on lõpetamas gümnaasiumi. Ees on kirjand. Õpilane on hea õpilane: väga heade ja heade hinnetega. Ta on käinud 12 aastat koolis, ta on pidanud püsivalt õppima ja lõpukirjandiks saanud emalt pidevalt juhendamist. Tema lõpukirjandi punktide arv on 30 (maksimum 100). Õppides koolis ja omades kodus pedagoogi ei vii kedagi 100 punktini.

Sestap sa võid palgata näiteks Sille, kes oskab keemiat ja tuua ta oma lapse juurde. Laps ei hakka keemiat oskama, sest see ei huvita teda. Sille oskab edasi ja veel paremini, sest talle meeldib keemia.

Jätke keemia õpetamata. Tundub ketserlik mõte? Kuid vaadake seda lähemalt. Kas me üldse teame, kui palju võib laps juba keemiast teada. Ma toon näite oma kogemusest:

Olen olnud toortoituja ja toortoiduga tegeleja juba 7 aastat ja täpselt samapalju ei ole ma keetnud kodus moosi. Vanad küpsetatud oskused on roostes:). Sel suvel tuli minu koju ootamatult (kutsumata) väga suur korvitäis mustikaid ja kirsse. Kuivatamise maht on piiratud, kõhu maht samuti. Otsustasin keeta mõned purgid moosi. Panin mustikad ja kirsid potti, keetsin ajasin läbi sõela, lisasin pruuni suhkrut, keetsin veel ja valasin purkidesse. Sain 6 purki moosi – kokku 2 liitrit. Järgmisel hommikul selgus, et kuumatöötlemisoskused on roostes ja moos oli jäänud liiga vedelaks. Jooksin poodi, tõin suhkrut lisaks. Panin moosi uuest patta, lisasin kilo suhkrut. Tõin sahvrist ühe purgi juurde. Valasin uuesti läbikeedetud moosi purkidesse – sain ikka 6 purki ehk 2 liitrit moosi. Mõtlematult porisesin, et ma ju panin veel ühe kilo suhkrut, miks siis ikka sama palju moosi tuli. 11 aastane poeg läks mööda ja ütles: „Sa ei saa rohkem moosi, sest suhkur, mida sa lisasid on hügroskoopne, ta imab vedeliku moosist endasse – kaal suureneb, maht mitte. Molekul tiheneb ja sa saad ikka 2 liitrit moosi…“. Kaal küll tõuseb aga maht ei muutu.

Sel hetkel ma juba teadsin, et tulen koduõppe suvepäevadele rääkima keemia õpetamisest. Ja ma huvi pärast tahtsin teada, palju minu laps ilma keemiat-füüsikat õpetamata teab. Küsisin, millest koosneb molekul? Vastus: aatomitest. Küsisin, millest koosneb aatom? Vastus: elektronidest. Küsisin, mis laeng on elektronidel? Vastus: Kõik on negatiivne. Küsisin, aga neutron? Vastus: Ära hakka, nii väikest robotit, mis mahuks aatomi sisse, ei ole veel tehtud ja järelikult on niikuinii kõik, mis on aatomi sees teoreetiline järeldus. Siin meie vestlus lõppes. Ma ei ole kunagi õpetaud talle füüsikat ega keemiat. Tema vastused ei oleks rahuldavad lõpuklassis, kuid on piisavad praegusel hetkel. Tal on ettekujutus. 

Ta on lugenud, filme näinud, tähele pannud, vaadelnud, kuulanud, koos oma pere- ja kogukonnaga elanud igapäevast elu ja paratamatult on igas olukorras, raamatus, filmis tükike elu. Ja igas elu tükikeses on kübeke keemiat. Mina arvan, et sellest piisab.

Ma olen tihti meenutanud oma ülikooliaega. Ja meenutanud ühele lähedasele inimesele, kuidas tema ülikoolis käis. Pool aastat elas lõbusat elu ja pidutses, kaks nädalat enne sessi (vahel ka kolm päeva enne eksamit), istus konspektidega (mitte enda omadega) maha ja tegi eksamid enamjaolt hindele hea ja väga hea. Ja nii viis aastat järjest. Nüüd 20 aastat peale ülikooli on ta jätkuvalt oma erialal väga edukas. Miks me arvame, et sama meetodit ei või kasutada juba varem. Need teemad ja alad, mis last huvitavad neid saab õppida täismahus, et anda huvile maksimum võimalus. Laps tegeleb nendega igal võimalikul hetkel. See on lapse enda valitud ala. Need teemad, mis ei huvita – neil ei ole niikuinii perspektiivi. Koolis või kodus, metoodikaga või ilma, diplomeeritud pedagoogiga või omapead – huvi puudusel ei saa miski aidata. Isegi sund on paljudel juhtudel võimetu. Me teame kõik oma koolikogemusest nutvaid lapsi ja kahemehi. Meelitused ja hirmutamine: soosingust, armastusest, hüvedest ilmajätmine on oma olemuselt samuti sund. Hiljuti ütles üks 9 klassi lõpetanu, et ei ole võimalik lähiringkonnast laenata keemia töövihikut, kuna kõik põletavad peale kooli oma töövihikud ära! Me jätkame aga kogu ühiskonnaga näo tegemist, et iga laps vajab keemiat vormis, mida koolis edasi antakse.

Sestap ka – kui teile (aga mitte teie lapsele) on oluline keemia ja kui ühiskond soovib mängida seda mängu, et keemia (mitte aga lapse loomulik anne) peab olema kõikide laste peades eksami ajal (sest muul ajal seda seal ei ole), siis võtate enne eksamit keemia õpiku – laps loeb selle läbi (ja te võite teda aidata) ning läheb eksamile ja teeb selle vähemalt miinimumi peale ära. Kui lapsevanem on väga teadlik, siis ta ei sunni last omandama ülihead hinnet seal, kus seda vaja ei ole. Nii on see alati olnud ja nii saab see olema ka edaspidi. Kas laps on võimeline näiteks 9 klassis ainult paari nädalaga omandama kahe aasta keemiakursuse. Ma arvan, et on. Seda enam, et kõik teavad keemiast alati midagi. Keemia õppeaine puhul õpib enamik lapsi koolis ainult eksami jaoks (st lapsevanema jaoks). Ja unustab selle kohe peale eksamit. Mõned rahutumad kannavad veel paar aastat teatud kilde endaga kaasas ja näevad rahutuid unenägusid. Koolist väljudes teavad paljud paari aasta pärast vaid seda, et vesi on H₂O. Ja kas nad sedagi täpselt teavad - nad teavad vett. 

 

Näide koduõppe perest, kus laps ON keemiast huvitatud. Tegemist 9 ja 10 aastase poisiga. Pliidil keeb potis vesi. Isa üritab võtta õpetaja rolli ja ütleb poistele: „Vaadake vesi keeb, Teate, mis vesi on - H₂O. See on vee aatom, kaks vesinikku ja hapnik…

Laps katkestab teda ja ütleb: „Isa! See on vee molekul, kus on kaks vesiniku (H) aatomit ja üks hapniku (O) aatom….

Keegi ei ole neile kunagi keemiat õpetanud. Nemad tunnevad huvi. Kuidas aidata keemiahuvi korral? See on lihtne. Raamatukogu, internet – youtube on täis igat liiki õppevideoid, ajakirjad. Ja miks mitte ka keemikust tuttav või mõni entusiastist keemiaüliõpilane. Suure huvi korral oskab tulevane keemik keemiat juba enne kooli minekut.

Niipalju kui mina mäletan olid minu klassi matemaatika, füüsika ja keemiageeniused seda juba siis, kui nad kooli tulid. Ja nad olid alati õpetajast ja õpikust ees. Nad ei kuulanud tunnis, nad lahendasid tagapingis olümpiaadi ülesandeid. Neid ei juhendatud, nad haarasid lennult.

Need, kes minu klassis olid esimeses klassis matemaatikas kolmemehed, olid seda ka gümnaasiumi viimases klassis.

Oli neid, kes väga visa õppimise ja koduse sunniga, said hindeks nelja või isegi viie – kes käisid tegemas järeltöid, pingutasid, poetasid pisara ja püüdsid kodustele meelehead teha. See oli ja on võimalik, et täieliku huvipuuduse korral saab rakendada sunnimeetmeid nii, et hindeks tuleb "hea". Kuid see oli sunnitud teadmine, matemaatika ei voolanud neis vabalt, nad ei osanud sellega eksperimenteerida, mängida, rõõmu tunda. Higi otsa ees püüti olla parim - anda oma parim ema-isa heaks. teenida välja nende armastus. Peale kooli ei ole keegi neist kasutanud 4 klassist kõrgemat matemaatikat:). Nad on elus ja edukad omal alal - sellel, mis neile sobib ja mida nad oskavad...