01. septembrit tähistades: kuidas õpetada koduõppe lapsele keemiat...

Ühtäkki köitis minu tähelepanu üks iseäralik fakt, et kodu- ja vabaõppe liikumise on algatanud õpetajad. Kui sa oled lugenud Päikesekooli tõlkeid, siis võid paljude autorite tutvustusest näha, et kõige radikaalsemad on just õpetaja diplomiga ja õpetaja kogemusega autorid. Mingil hetkel saingi aru, et see on vägagi loogiline - tänases koolis on kaks inimgruppi, keda ei austata. Esimeseks on õpetajad - neid ei austata, kuna nende teadmisi ja oskusi saadetakse kohustuslikus korras kuulama need, kes ei soovi, ei vaja või ei taha neid teadmisi omandada. Õpetaja on sunnitud pakkuma oma oskusi inimestele sunniviisiliselt. Teine inimgrupp on õpilased - ka neid ei austata, sest nad saadetakse omandama teadmisi, mida nad ei vaja ja ei hakka kunagi kasutama.  Puudub individuaalsete võimete toetamine nii õpetaja, kui õpilase puhul. 

Võiks küsida, kes siis on selle taga, et nii õpetaja, kui ka õpilane on kaotanud austuse, lugupidamise ja rõõmu õpetamisest-õppimisest? On see paha Rockefeller või on see salavalitsuste vandenõu? Tundub, et vastus on hoopis lihtsam. Kes viib õpilase kooli? Lapsevanem! Lapsevanem ei austa ei õpetajat ega õpilast. Laps saadetakse kooli suvaliste ainete mõttetusse merre, kuna lapsevanem ei suuda oma lapsele mõttetusi õpetada. Lapsevanem tahab, et tema tahtmine oleks primaarne. Lapse võimed, oskused, kalduvused ei ole olulised. Lapsevanem mõtiskleb, et ta ei oska keemiat ja jõuab siis üsna imelikule otsusele - laps peab keemiat õppima! Iga hinna eest. See, et laps väljub 12 aastat hiljem koolist ja ei oska ikka keemiat (ca 95% ei oska jätkuvalt peale kooli lõppu keemiat), ei tundu olevat oluline. Keemiaõpetaja kaotab oma sära, oma elurõõmu. Laps samuti. Lapsevanem on oma tahtmise saanud - last, keda keemia ei huvita ja kelle loomuses keemiavaimustust ei ole, on sunnitud jõuga tundidest osa võtma. Ta istub seal - seda küll. Aga selgeks ei saa. Ja ühegi õpetaja võimuses ei ole talle seda ka selgeks teha.  Austagem seega õpetajaid ja õpilasi - andkem ühtedele võimalus anda oma oskusi neile, kes seda soovivad ja laskem teistel valida oma huvide järgi...

Allpool koduõppe suvepäevade arutlus teemal: 

Kuidas õpetada koduõppelapsele keemiat?

 

Ma sain aru ühest olulisest asjast. Ja ma leidsin, et on olemas üks hea meetod, üks nipp, kuidas seda teha. Me kõik otsime üht lihtsat nippi - kas pole? Üht kõigile mõjuvat tehnikat, mis mõjuks kiirelt ja ei vaevaks meid?

JA SELLINE NIPP ON OLEMAS!!! Seda kasutatakse juba koolides!!!

Lühidalt: kui sa soovid oma lapsele õpetada keemiat ja laps ei ole keemiast huvitatud, siis TULEB RAKENDADA SUNDI. Sain aru ka sellest, et sunnimeetodid on täiuseni viidud koolisüsteemis. Eks seetõttu me oma lapsed kooli viimegi. Me tahame, et laps õpiks keemiat. Laps ei taha. Meie ei taha last sundida (õigemini ei saa sellega hakkama) ja seetõttu viime ta kooli. Las õpetaja sunnib. Mina pesen oma käed puhtaks ja kui õpetaja hakkama ei saa, siis süüdistan õpetajat. 

Esimene näide eelmisest aastast: Pika staažiga eesti keele õpetaja ütles mulle oma 7 klassi õpilaste eesti keele oskuse kohta: „Mul on klassis üks tark tüdruk ja 5 rumalat poissi.“ Sellele õpetajal on absoluutselt kõik: 30 aastane pedagoogistaaž, metoodika, õpetaja diplom, aasta õpetaja tiitel jpm. 6 õpilasest oskab eesti keelt hästi üks…!

Meie aga arvame, et last kodus õpetaval vanemal puudub õpetaja diplom, metoodika, kogemused. Kui mina läheksin selle klassi ette ilma haridusalase kraadita, metoodikata, kogemusteta, siis tulemus oleks sama. Miks? Seetõttu, et 6 õpilasest ainult ühel on huvi eesti keele ja kirjanduse vastu.

Teine näide eelmisest aastast: Staažika eesti keele õpetaja tütar on lõpetamas gümnaasiumi. Ees on kirjand. Õpilane on hea õpilane: väga heade ja heade hinnetega. Ta on käinud 12 aastat koolis, ta on pidanud püsivalt õppima ja lõpukirjandiks saanud emalt pidevalt juhendamist. Tema lõpukirjandi punktide arv on 30 (maksimum 100). Õppides koolis ja omades kodus pedagoogi ei vii kedagi 100 punktini.

Sestap sa võid palgata näiteks Sille, kes oskab keemiat ja tuua ta oma lapse juurde. Laps ei hakka keemiat oskama, sest see ei huvita teda. Sille oskab edasi ja veel paremini, sest talle meeldib keemia.

Jätke keemia õpetamata. Tundub ketserlik mõte? Kuid vaadake seda lähemalt. Kas me üldse teame, kui palju võib laps juba keemiast teada. Ma toon näite oma kogemusest:

Olen olnud toortoituja ja toortoiduga tegeleja juba 7 aastat ja täpselt samapalju ei ole ma keetnud kodus moosi. Vanad küpsetatud oskused on roostes:). Sel suvel tuli minu koju ootamatult (kutsumata) väga suur korvitäis mustikaid ja kirsse. Kuivatamise maht on piiratud, kõhu maht samuti. Otsustasin keeta mõned purgid moosi. Panin mustikad ja kirsid potti, keetsin ajasin läbi sõela, lisasin pruuni suhkrut, keetsin veel ja valasin purkidesse. Sain 6 purki moosi – kokku 2 liitrit. Järgmisel hommikul selgus, et kuumatöötlemisoskused on roostes ja moos oli jäänud liiga vedelaks. Jooksin poodi, tõin suhkrut lisaks. Panin moosi uuest patta, lisasin kilo suhkrut. Tõin sahvrist ühe purgi juurde. Valasin uuesti läbikeedetud moosi purkidesse – sain ikka 6 purki ehk 2 liitrit moosi. Mõtlematult porisesin, et ma ju panin veel ühe kilo suhkrut, miks siis ikka sama palju moosi tuli. 11 aastane poeg läks mööda ja ütles: „Sa ei saa rohkem moosi, sest suhkur, mida sa lisasid on hügroskoopne, ta imab vedeliku moosist endasse – kaal suureneb, maht mitte. Molekul tiheneb ja sa saad ikka 2 liitrit moosi…“. Kaal küll tõuseb aga maht ei muutu.

Sel hetkel ma juba teadsin, et tulen koduõppe suvepäevadele rääkima keemia õpetamisest. Ja ma huvi pärast tahtsin teada, palju minu laps ilma keemiat-füüsikat õpetamata teab. Küsisin, millest koosneb molekul? Vastus: aatomitest. Küsisin, millest koosneb aatom? Vastus: elektronidest. Küsisin, mis laeng on elektronidel? Vastus: Kõik on negatiivne. Küsisin, aga neutron? Vastus: Ära hakka, nii väikest robotit, mis mahuks aatomi sisse, ei ole veel tehtud ja järelikult on niikuinii kõik, mis on aatomi sees teoreetiline järeldus. Siin meie vestlus lõppes. Ma ei ole kunagi õpetaud talle füüsikat ega keemiat. Tema vastused ei oleks rahuldavad lõpuklassis, kuid on piisavad praegusel hetkel. Tal on ettekujutus. 

Ta on lugenud, filme näinud, tähele pannud, vaadelnud, kuulanud, koos oma pere- ja kogukonnaga elanud igapäevast elu ja paratamatult on igas olukorras, raamatus, filmis tükike elu. Ja igas elu tükikeses on kübeke keemiat. Mina arvan, et sellest piisab.

Ma olen tihti meenutanud oma ülikooliaega. Ja meenutanud ühele lähedasele inimesele, kuidas tema ülikoolis käis. Pool aastat elas lõbusat elu ja pidutses, kaks nädalat enne sessi (vahel ka kolm päeva enne eksamit), istus konspektidega (mitte enda omadega) maha ja tegi eksamid enamjaolt hindele hea ja väga hea. Ja nii viis aastat järjest. Nüüd 20 aastat peale ülikooli on ta jätkuvalt oma erialal väga edukas. Miks me arvame, et sama meetodit ei või kasutada juba varem. Need teemad ja alad, mis last huvitavad neid saab õppida täismahus, et anda huvile maksimum võimalus. Laps tegeleb nendega igal võimalikul hetkel. See on lapse enda valitud ala. Need teemad, mis ei huvita – neil ei ole niikuinii perspektiivi. Koolis või kodus, metoodikaga või ilma, diplomeeritud pedagoogiga või omapead – huvi puudusel ei saa miski aidata. Isegi sund on paljudel juhtudel võimetu. Me teame kõik oma koolikogemusest nutvaid lapsi ja kahemehi. Meelitused ja hirmutamine: soosingust, armastusest, hüvedest ilmajätmine on oma olemuselt samuti sund. Hiljuti ütles üks 9 klassi lõpetanu, et ei ole võimalik lähiringkonnast laenata keemia töövihikut, kuna kõik põletavad peale kooli oma töövihikud ära! Me jätkame aga kogu ühiskonnaga näo tegemist, et iga laps vajab keemiat vormis, mida koolis edasi antakse.

Sestap ka – kui teile (aga mitte teie lapsele) on oluline keemia ja kui ühiskond soovib mängida seda mängu, et keemia (mitte aga lapse loomulik anne) peab olema kõikide laste peades eksami ajal (sest muul ajal seda seal ei ole), siis võtate enne eksamit keemia õpiku – laps loeb selle läbi (ja te võite teda aidata) ning läheb eksamile ja teeb selle vähemalt miinimumi peale ära. Kui lapsevanem on väga teadlik, siis ta ei sunni last omandama ülihead hinnet seal, kus seda vaja ei ole. Nii on see alati olnud ja nii saab see olema ka edaspidi. Kas laps on võimeline näiteks 9 klassis ainult paari nädalaga omandama kahe aasta keemiakursuse. Ma arvan, et on. Seda enam, et kõik teavad keemiast alati midagi. Keemia õppeaine puhul õpib enamik lapsi koolis ainult eksami jaoks (st lapsevanema jaoks). Ja unustab selle kohe peale eksamit. Mõned rahutumad kannavad veel paar aastat teatud kilde endaga kaasas ja näevad rahutuid unenägusid. Koolist väljudes teavad paljud paari aasta pärast vaid seda, et vesi on H₂O. Ja kas nad sedagi täpselt teavad - nad teavad vett. 

 

Näide koduõppe perest, kus laps ON keemiast huvitatud. Tegemist 9 ja 10 aastase poisiga. Pliidil keeb potis vesi. Isa üritab võtta õpetaja rolli ja ütleb poistele: „Vaadake vesi keeb, Teate, mis vesi on - H₂O. See on vee aatom, kaks vesinikku ja hapnik…

Laps katkestab teda ja ütleb: „Isa! See on vee molekul, kus on kaks vesiniku (H) aatomit ja üks hapniku (O) aatom….

Keegi ei ole neile kunagi keemiat õpetanud. Nemad tunnevad huvi. Kuidas aidata keemiahuvi korral? See on lihtne. Raamatukogu, internet – youtube on täis igat liiki õppevideoid, ajakirjad. Ja miks mitte ka keemikust tuttav või mõni entusiastist keemiaüliõpilane. Suure huvi korral oskab tulevane keemik keemiat juba enne kooli minekut.

Niipalju kui mina mäletan olid minu klassi matemaatika, füüsika ja keemiageeniused seda juba siis, kui nad kooli tulid. Ja nad olid alati õpetajast ja õpikust ees. Nad ei kuulanud tunnis, nad lahendasid tagapingis olümpiaadi ülesandeid. Neid ei juhendatud, nad haarasid lennult.

Need, kes minu klassis olid esimeses klassis matemaatikas kolmemehed, olid seda ka gümnaasiumi viimases klassis.

Oli neid, kes väga visa õppimise ja koduse sunniga, said hindeks nelja või isegi viie – kes käisid tegemas järeltöid, pingutasid, poetasid pisara ja püüdsid kodustele meelehead teha. See oli ja on võimalik, et täieliku huvipuuduse korral saab rakendada sunnimeetmeid nii, et hindeks tuleb "hea". Kuid see oli sunnitud teadmine, matemaatika ei voolanud neis vabalt, nad ei osanud sellega eksperimenteerida, mängida, rõõmu tunda. Higi otsa ees püüti olla parim - anda oma parim ema-isa heaks. teenida välja nende armastus. Peale kooli ei ole keegi neist kasutanud 4 klassist kõrgemat matemaatikat:). Nad on elus ja edukad omal alal - sellel, mis neile sobib ja mida nad oskavad...