Kullake - sinagi oled ju vabaõppel!

Mis Eesti kord maailma teiste selliste riikidega (nagu USA, Kanada, UK, Austraalia, Jaapan, Holland, Prantsusmaa, Hispaania jt)  ühele pulgale aitab jõuda on kindlasti vabaõpe:). 

Siin Eestis, tuletagem endale aga meelde, et kõik me oleme vabaõppel – just nimelt, ka koolis käivad lapsed. Peatu korraks tammumast teiste sissetallatud rajal mõtlemata ja küsimata endalt: miks ma seda teen ja kas seda on üldse vaja? On vabaõppel need, kes käivad koolis ja ülikoolis, ka need , kes seal kunagi käinud ei ole või on sealt välja visatud, on medalitega  ja cum laude lõpetajad ja vaevu läbivedajad. Miks ma nii väidan? Kõik on vabaõppel ja nüüd oleneb vanemast, kas ta sellest aru ka saab ja kui palju ta oma jõudu, aega, sundi ja raha selle eitamiseks kulutab. Nagu ma olen juba varasemalt näite toonud, lahkus Eckhart Tolle koolist juba 10 eluaastal ja naases koolisüsteemi peale aastaid vabaõpet. Sellest hoolimata oli ta suuteline asuma doktorantuuri Cambridge Ülikooli. Ja miljonid inimesed kogu maailmas teavad täna Eckhart Tollet, räägivad temast, tsiteerivad teda, on talle tänulikud. Maailma parima haridusega ja korralikult koolis käinud inimesed ehitasid ja töötasid Saksa koonduslaagrites – ka nemad on tuntud omal moel.  Väga paljud, kes läbivad cum laude terve kooliprogrammi, ei saa sisse ei Cambridge ega mõnesse teise ülikooli. Ja see polegi oluline. Ma tean meest, kes peale 8 klassi koolist lahkus ja hiljem tuntud ja tunnustatud ärimeheks sai. Ma tean inimest, kes kuldmedaliga lõpetas ja ülikooli rahanduse lõpetas ja nüüd pottsepa ametit peab. Ma tean inimest, kes vaevu suutis 12 klassi läbi vedada ja aastaid hiljem asus ülikooli maastikukujundust ja aiandust õppima ja on nüüd sel alal väga suurepärane.  Ma tean inimest, kes mitme ülikooli diplomiga on lihtsalt paadunud narkomaan. Ma tean inimest, kes lõpetas viitega ja on hullumajas. Ma tean inimest, kes ei osanud mitte midagi ja oli kõigi arvates „lootusetu loll“ ja nüüd on ta tuntud meelelahutaja. Ma tean inimest, kes vanemate sunnil lõpetas muusikakooli ja ei võta kunagi ühtegi pilli kätte ega armasta laulda. Ma tean inimest, kes ei ole kunagi muusikat õppinud, kuid mängib paljusid pille. Ma tean inimest, kes mitme diplomiga istub juba pikka aega vanglas. Ma tean inimest, kes on 5 klassi haridusega enamiku oma elust istunud vanglas, kuid kelle olemus ja intellekt on enamat, kui ma korralikult koolitatud ja õpetatud inimeste juures kohanud olen. Ma tean inimest, kes … Võib kirjutada ka nii – ma tean  terveid klasse koolis, keda õpetatakse ühtemoodi ja kellest mitte ükski ei omanda neid teadmisi sama „hästi“. Kujutage ette, inimesed on erinevad…

Hoolimata sellest, kas me käime koolis või mitte, õpime hästi, ülihästi või mitte – jõuame ikka sinna, kuhu me jõuda tahame … või kuhu jõuda ei taha ehk ei taha vanemad, et tema laps sinna jõuaks. Ta jõuab siiski. Või ei jõua. Milleks siis kool, milleks selline pingutamine, sundimine, ühesuguseks tegemise protsess. Milleks selline rabamine, häbenemine ja muretsemine, et äkki minu laps ei ole nii hea, nii tark, nii korralik kui teised. Kus on need teised nüüd, aastakümneid hiljem. Peale kõiki neid koole ja treeninguid ja huvikoole. Peale kõiki neid püüdlusi, et laps oleks nii nagu mina seda tahan ja nii nagu peab ja nii nagu on kombeks. Arvate, et tegemist on üksikjuhtudega? Et ainult üksikud kooli lõpetajatest on elu pahupoolel? Kuna meil on politsei, eeldan ma, et meil on ka kurja tegijaid ja rohkem kui üks. Kuna meil on vanglad, eeldan, et meil on vange ja rohkem kui üks. Kuna meil on narkopolitsei, eeldan, et meil on narkomaane ja rohkem kui üks. Kuna meil on nii palju haiglaid, eeldan, et meil on palju haigeid ja neid on rohkem kui üks. Kuna meil on … Me elame ju duaalses maailmas. Kui meil poleks nii palju „halbu“ inimesi, kuhu kõik need „head“ panna? Kes on üldse hea ja kes paha? Kellegi jaoks on kontoris tasuva töö tegemine ülim – ja see keegi ei saa sinna kontoris ilma autota ja nendeta, kes auto teevad, ei saa ilma nendeta, kes prügikasti tühjendavad, ei saa nendeta, kes kaevavad ja teevad teid, mida mööda autoga sõita. On vaja riideid ja transporti, on vaja kohvioa korjajaid ja savi kaevandajaid, metsa langetajaid ja igat masti teenindajaid. Enamik neist on saanud ameti selgeks läbi vajaduse ja huvi ja valikute ja meistri jälgimise ehk õppinud elust enesest. Olnud vabaõppel. Enamik ei kasuta kooliõpikutes kirjutatut üldse või maksavad selle eest, et seda unustada. Unustada enese sundimise, eneseusalduse ja eneseväärtuse kaotuse. Miks ei võiks vabaõppega alustada kohe? Milleks aastaid iseennast ja lapsi sundida läbi kohustuste ja vastumeelsete protsesside jada, kui lõpptulemus ei ole teada, ei ole ennustatav ega ostetav-müüdav.   Milleks aastaid meelitada, keelitada, ähvardada last, sulgeda kõrvad-silmad tema hingele, kui lõpptulemuseks ei ole nagunii see, mida te ootate. Miks tallata lõpmatuseni ühte ja sama teed, kui see ei toimi - ei sinu ega lapse jaoks. Kuna me oleme arukad, siis miks mitte teha teisi valikuid. Minister ütleb, et koolid leiavad halvasti üles geeniusi! Ära sa ütle:). Loomulikult on see nii. Kool ei saa seda teha, ei ole suuteline seda tegema, ükskõik millist lähenemist kasutada. Sest proovi 100km tunnikiirusega autoaknast näha erilisi puid, putukaid, taimi. Ei suuda leida, sest KÕIK ONGI GEENIUSED!!! KÕIK ON ja meie ei leia seda mitte kellestki üles ega suuda seda toetada sellises sunnil põhinevas keskkonnas. Küsige Eckhart Tollelt, kõikidelt maailmakuulsatelt näitlejatelt, muusikutelt, kunstnikelt – kuidas nad oma geniaalsuse leidsid või kuidas neid leiti. Nad lahkusid koolist või visati sealt välja.  Kuidas leida Talleggi kanalast kuldmune munev kana?   Ei ole leitud ega leitagi. Mitte kunagi. Sestap need, kes ei anna alla lasevad enanst välja visata või lahkuvad. Et mitte protsessi nii kriitiliseks ajada, võib ju seda ennetada ja lasta vabaõppel igal geeniusel leida oma isklik rada. 

Eesti, nagu muu maailm on täis rahulolematut inimest: rahulolematut oma tööga, oma suhtega, oma sissetulekutega, oma tervisega ja rahulolematu kõigi teistega enda ümber. Kõik teevad tööd, mis neile ei meeldi, ei sobi. Kuid ennast kuulata ei julge. Mõned aastad tagasi lõpetanud klassi noored ütlevad peaaegu ühest suust – nad läksid õppima seda, mida vanemad tahtsid. Mitte keegi neist ei ole rahul. Suur osa uputavad seda kurbust alkoholi. Võib-olla selle tõttu kasvab vaba- ja koduõppurite arv terves maailmas ülikiiresti. Püüa siis selle hirmuga leppida, teda vabastada ja temast aru saada – selle hirmuga, mis paneb sind arvama, et laps vabal õppel ehk õppides elust enesest  on loodusõnnetus, ei oska rääkida, kirjutada, kardab inimesi ja elu …  

Vabaõppes ei ole läbikukkumist - Wendy Priesnitz

Enamikul inimestel, kes elavad kasvõi veidi teistmoodi, kui ühiskonnas tavaks, on aeg-ajalt kahtlusehetked. Elust enesest õppijad ei ole erandid. Kui koole üldse poleks, siis pered peavad valima, kuidas elada ja siin ei saa olla mingeid nö eksimusi. Olen kuulnud vahel peredest, kes peavad ennast vabaõppes „läbikukkunuteks“ või ütlevad  „vabaõpe ei sobinud meie lastele“. Kuid mida mina olen sellistel juhtudel avastanud on see, et vabaõpe ei toiminud nende – see tähendab lapsevanemate jaoks.  Koolidetoks (puhastada ennast uskumustest, mis on seotud koolis käimise ja seal olemisega) ei ole meie jaoks kerge. Ja kui me selle töö tegemata jätame, siis leiame ennast pidevalt võrdlemas – võrdlemas oma lapsi koolis käivate lastega – eeldades, et kooli standarditel on mingi reaalne tähendus (või, et koolis käinud lapsed vastavad alati või peaaegu alati nendele standarditele).

Näiteks võime otsustada, et meie elust õppiv laps on matemaatikas „problemaatiline“. Üks ema ütles mulle, et tema 7 aastane tütar võib liita-lahutada, korrutada-jagada murdusid kokkamise ajal, kuid muul ajal ei oska vastata küsimusele, kui palju on 6 x 8.  Ta arvas, et see on ametliku matemaatikaõppe puudulikkus ja ütles, et nad pöörduvad tagasi riikliku õppekava juurde…

Probleemiks ei ole see, kui sa ei suuda jätta meelde korrutustabelit, on väga spetsiifiline kuidas ja kus keegi õpib.  Mina käisin koolis ja ei suutnud kunagi seda tobedust pähe õppida. Ja kui ma ükskord taastusin sellest pideva püüdmise frustratsioonist ja kahjust, mida selline sundõppimise protsess tegi minu eneseusu ja minu matemaatikahuviga, siis ei olnud enam mingeid takistusi selle omandamiseks, nagu ei olnud enam takistusi ükskõik millise oskuse omandamiseks.  

Teine probleem on seotud struktuuriga. Mul ei ole mingit arusaamist selles osas, miks inimesed võrdsustavad elust enesest õppimise struktuuri puudumisega. Huvil põhinev, enda valitud, aktiivne õpe, mis tuleneb elust loominguliselt rikkas keskkonnas  sisaldab endas väga erinevaid struktuure. Kui nad elavad usaldamise ja respekti õhkkonnas, siis loovad lapsed ise omale sobiva organiseeritud elu ja ka aja kasutamise. Probleem kerkib üles siis, kui vanemate vajadus struktuuri või paindlikkuse osas erineb lapse omast. Just selle tõttu tuleb vanemal lahutada oma vajadused lapse omadest. Kuid konflikt ei ole vabaõppe süü.

Teine kiusatus on mõelda, et elust õppimine on kergem või lõdvem vorm koduõppest, kuna ema või isa ei järgi õppekava, ei õpeta, ei motiveeri, ei  meelita. Nendele, kes istuvad kriitikute pingis – ja ka mõnedele neile, kes alustavad elust õppimisega – tundub see liiga lihtne! See ongi lihtne, kuid mitte ilmtingimata kerge. Näiteks neile, kellele meeldib mängida kooli ( või, kes on ametilt õpetajad), kes ei ole kunagi edasi liikunud ilma kontrollita (sunnita) või kes ei jaga oma laste huve, on vabaõpe raske töö. Teised vanemad leiavad lakkamatu elust õppimise protsessi ja lastele huvi pakkuvate asjade pakkumise olevat liiga nõudliku.   Ja – kontrolltööde ja testide puudumine (ehk puudub aken, mille kaudu sa saaksid vaadata oma lapse ajju), on suureks väljakutseks neile, kes ei saa kontrollida, ka õppimine tõepoolest toimub. Õppimine toimub kõige paremini siis, kui eesmärk puudub ja see on lihtsalt elamise kõrvalprodukt. Teadmine, et see nõuab usaldust nii meie endi, kui laste vastu,  ei ole kerge. Võib-olla kõige suurem asi, mis vanemaid paneb arvama, et nad elust enesest õppimise protsessis „läbi kukuvad“ on see, et nad defineerivad kontseptsiooni liiga jäigalt ja samas püüdes asju teha nii, nagu teeb keegi teine. Loomulikult tunned sa end läbikukkununa, kui ei suuda järgida vabaõppe reegleid! Kuid mis siis, kui reegleid polegi? Kui me oleme suutelised unustama formuleeringud, „eksperdid“, arvamused, printsiibid ja reeglid, mis määratlevad meie suhtlemise viisi koos lastega. Kui me lihtsalt tuuniksime ennast laste vajaduste ja huvide lainele – peaksime olema võimelised looma auhinnalise omaenese perekonna elust õppimise stiili. Ja me peaksime ennast tundma vabalt, et muutuda vastavalt oma või laste vajadustele ja sealjuures mitte tundma ennast „läbikukkunutena“.

OSHO lastest, kasvatamisest ja haridusest

Kogu haridussüsteem on olemas selleks, et hävitada intelligentsus või juhtida teid intelligentsi juurest mälu juurde. Mälu on kasulik, praktiline. Intelligentsus on ohtlik, sellest pole kasu, kui tahetakse säilitada käesolevat olukorda, seadusi.

Laps on sündinud – ja ta on väga avatud fenomen, ülimalt intelligentne. Aga me kargame talle kallale, hakkame tema intelligentsi hävitama. Me hakkame tekitama temas hirmu. Te nimetate seda õpetamiseks, te nimetate seda lapse ettevalmistamiseks, et ta suudaks eluga toime tulla. Tema ei karda, aga teie tekitate temas hirmu. Teie koolid, kolledžid, ülikoolid – need teevad ta üha ebaintelligentsemaks. Nad nõuavad tobedaid asju. Nad nõuavad tobeduste meeldejätmist, selliste, milles laps ja tema loomulik intelligentsus ei näe mingit mõtet. Milleks? Laps ei näe sellel mõtet. Milleks neid asju talle pähe tuupida? Aga ülikoolis, kolledžis, kodus, perekonnas ütlevad heasoovijad: „Tuubi! Praegu sa ei tea, aga hiljem saad teada, milleks seda vaja on.“

Tuubi pähe ajalugu, kogu see mõttetus, mida inimesed on teistele teinud, kogu see hullus – õpi seda! Laps ei näe sel mõtet. Mis tähtsust sel on, mis kuningas valitses Inglismaad sellest ajast selle ajani? Aga ta peab need tobedad asjad pähe õppima. Tema intelligents on järjest rohkem koormatud, sandistatud. Üha rohkem tolmu koguneb ta intelligentsusele. Selleks ajaks, kui inimene ülikooli lõpetab, on ta ebaintelligentne – ülikool on oma töö teinud. Väga harvad on juhused, et keegi lõpetab ülikooli ja jääb intelligentseks. Väga vähesed inimesed on suutnud ülikooli käest pääseda, seda vältida, lõpetada ülikooli ja ikkagi oma intelligentsuse säilitada – seda juhtub väga harva. See on teie hävitamiseks loodud suurepärane mehhanism.

Hetkel, millal sinust saab haritud inimene, oled muutunud ebaintelligentseks.

 

Õpetaja muudkui kordab lastele: „Kuulake hoolega! Pange hästi tähele!“ Tegelikult lapsed kuulavad ja panevad tähele küll, aga hoopis midagi muud. Kooliõues laulab kõigest väest üks lind – ja laps kuulab lindu hoolega. Keegi ei saa öelda, et laps ei kuula, keegi ei saa öelda, et laps pole meditatiivne, keegi ei saa öelda, et laps pole sügavalt keskendunud – ta ju on! Ta on õpetaja täiesti unustanud, ta on tahvlile kirjutatud tehted täiesti unustanud, sest teda valdab täielikult see lind ja linnulaul. Aga õpetaja ütleb: „Kuula hoolega! Mida sa seal teed? Ära vahi ringi!“

Tegelikult segab õpetaja ise last! Laps ju ongi tähelepanelik – see toimub iseenesest. Laps on lindu kuulates õnnelik. Aga õpetaja segab teda, õpetaja ütleb: „Sa ei pane üldse tähele“ – õpetaja lihtsalt valetab! Laps ju oli tähelepanelik. Mis parata, kui lind oli tema jaoks kütkestavam? Õpetaja polnud nii kütkestav, arvutamine polnud lapsele nii huvitav.

Meid ei panda siia maa peale mitte selleks, et hakkaksime matemaatikuteks. Mõnda last lind ei huvitagi; lind võib laulda aina valjemini ja valjemini, aga see laps näeb ainuüksi tahvlit. Siis ongi matemaatika just tema jaoks. See on tema meditatsioon, loomulik meditatsioonseisund, mis puutub matemaatikasse.

Lapsi aga hakatakse algusest peale selle võistluse ideega mürgitama. Kui ta kord ülikooli lõpetab, on a juba täielikult mürgitatud. Talle on kogu aeg sisendatud, et ta peab teistega võitlema, et elu seisneb tugevamate ellujäämises. Aga siis ei saa elu kunagi pühitsemine olla.

Tõeline haridus ei õpeta võistlemist; ta õpetab koostööd. Ta ei õpeta, kuidas teistest jagu saada ja ise esimeseks tulla. Ta õpetab sulle, kuidas luua, armastada ja õnnis olla, võrdlemata ennast teistega. Ta ei õpeta sulle, et õnnelik oled sa vaid siis, kui sa oled esimene – see on täielik mõttetus. Lihtsalt esimeseks tulles ei saa keegi õnnelikuks, ja enne on kogetud nii palju häda ja viletsust, et esimeseks saades oled sa sellega juba harjunud.

Kui sa ükskord presidendiks või peaministriks saad, on viletsus muutunud sinu teiseks loomuseks. Muid olemisviise sa enam ei tunnegi; sa jäädki õnnetuks.

Tõeline haridus ei õpeta sulle, kuidas esimeseks tulla. Ta õpetab sind rõõmu tundma sellest, mida sa teed, ja mitte ainult tulemusest.  

Ükski edasipüüdlik inimene pole kunagi õnnelik olnud; tõtt öelda on edasipüüdlik inimene maailmas kõige õnnetum. Meie aga koolitame oma lapsi ikka edasipüüdlikeks: „Ole esimene, jõua tippu, siis oledki õnnelik!“Aga kas te olete kunagi näinud, et keegi oleks ühtaegu tipus ja õnnelik? Kas Aleksander Suur oli õnnelik, kui ta oli maailma vallutanud? Ta oli üks õnnetumaid inimesi, kes maailmas üldse on elanud. Diogenese õndsuse nägemine tegi ta kadedaks. Kui aga keegi hakkab kadestama kerjust…?

Kõik lapsed on sündides ekstaatilised. Ekstaas on loomulik. See pole omane ainult suurtele tarkadele. Ekstaasi toome kõik siia maailma kaasa; kõik tulevad ekstaasiga ilmale. Ekstaas on elu sisim tuum. Ta on elusolemise osa. Elu ongi ekstaas. Iga laps toob maailma ekstaasi, aga siis hüppab ühiskond lapsele peale, hakkab ekstaasivõimalust hävitama, hakkab last õnnetuks muutma, hakkab teda tingimustega ümbritsema. Ühiskond on neurootiline ja ei saa ekstaatilisi inimesi lubada. Nad on ühiskonnale ohtlikud. Ekstaatilist inimest ei saa juhtida; see pole võimalik. Juhtida saab  ainult õnnetut inimest. Ekstaatiline inimene on paratamatult vaba. Ekstaas ongi vabadus. Kui sa oled ekstaatiline, ei saa keegi sind orjaks teha. Sind ei saa niisama lihtsalt hävitada; sind ei saa veenda vanglas elama. Tahaksid tantsida tähtede all, tahaksid tuulega kaasa minna, tahaksid kõnelda päikese ja kuuga. Sul on vaja avarust, lõpmatust, hõlmamatust. Sind ei saa veenda pimedas kongis elama. Sind ei saa orjaks muuta. Elad oma elu ja ajad oma asja.

Juba varasest lapseeast ei lasta meil vabadust maitsta, sest kui me juba kord teaksime, mis vabadus on, siis me enam järele ei annaks, enam kompromisse ei teeks – me ei oleks enam nõus pimedas kongis elama. Oleksime valmis pigem surema kui laskma ennast orjaks teha. Jaataksime iseennast.

Kui laps on kord vabadust maitsta saanud, ei hakka ta enam kunagi kuuluma ühtegi ühiskonda, ühtegi kirikusse, ühtegi klubisse, ühtegi parteisse. 

Ta jääb indiviidiks, ta jääb vabaks ja paneb enda ümber veerema vabaduselained.

Lapsel ei lasta vabadust maitsta. Kui laps emalt küsib: „Emme, kas ma võin õue minna? Päike paistab, ilm on ilus ja ma tahaksin ümber meie kvartali joosta,“ vastab ema otsekohe – painatult, kinnismõtteliselt: „Ei!“ Laps ei palunud midagi erilist. Ta tahtis lihtsalt välja hommikupäikese kätte minna, ta tahtis päikesepaistet, värskest õhust ja puudest rõõmu tunda – ta ei palunud midagi erilist! -, aga ema ütleb ei, sest temas on mingi ränk paine. Harva juhtub, et ema ütleb jaa, harva juhtub, et isa ütleb jaa. Isegi kui nad seda ütlevad, siis väga vastumeelselt. Isegi kui nad ütlevad jaa, tekitavad nad lapses süütunde, et ta on neid sundinud, et ta on midagi valesti teinud.

Alati kui laps ennast õnnelikuna tunneb, ükskõik mida ta parajasti teeb, tuleb paratamatult keegi teda takistama: „Ära nii tee!“ Pikkamööda hakkab laps mõistma: „Alati, kui ma õnnelik olen, on midagi valesti.“ Muidugi ei ole ta kunagi õnnelik siis, kui ta teeb seda, mida teised käsevad, sest see ei ole tema sees tekkinud tahtmine. Laps saab aru, et õnnetu olla on õige, õnnelik olla aga vale. Nende asjade vahel tekib tugev seos.

Kui laps tahab kella lahti teha ja vaadata, mis seal sees on, kargab kogu perekond talle kallale: „Lõpeta! Sa lõhud ju kella ära. See on paha.“ Laps vaatab lihtsalt kella sisse; see oli teaduslik  uudishimu. Ta tahtis näha, mis kella tiksuma paneb. Kõik oli õigesti. Kell ei ole nii väärtuslik kui tema uudishimu, tema uuriv vaim. Kellal pole mingit väärtust – isegi kui ta katki läheks, ei oleks midagi katki – aga kui uuriv vaim katki läheb, siis puruneb väga palju; laps ei hakka kunagi tõe järele pärima.

Või siis on ilus õhtu, taevas on tähti täis ja laps tahab õues olla, aga on aeg magama minna. Laps pole üldse unine; ta on täiesti ärkvel, väga-väga ärkvel. Ta satub segadusse. Hommikul, kui ta on väga unine, hüütakse talle: „Tõuse üles!“ Siis kui magamine talle meeldis, kui voodis oli nii tore, kui ta tahtis teist külge keearata, natuke kauem magada ja und näha, oldi tema vastu: „Tõuse üles! On aeg ärgata.“ Nüüd on ta täiesti ärkvel, ja ta tahaks tähtedest rõõmu tunda. See on väga romantiline, väga poeetiline hetk. Lapsel on põnev. Kuidas ta niiviisi magama minna saaks? Ta on nii erutatud, ta tahaks laulda ja tantsida, aga teda sunnitakse voodisse minema: „Kell on juba üheksa. Aeg magama minna.“ Nüüd rõõmustab last ärkvelolu, aga ta peab magama minema.

Kui laps mängib õues, sunnitakse teda sööma tulema. Lapsel pole üldse kõht tühi. Kui tal kõht tühi on, ütleb ema: „Praegu pole söögiaeg.“ Nii hävitatakse ekstaasi võimalus täiesti, hävitatakse võimalus olla õnnelik, rõõmus ja rahul. Kõik see, mis last iseenesest rõõmustab, tundub olevat vale ja kõik see, mis teda üldse ei huvita, tundub olevat õige.

 Vanemate vanemad tegid nendega sedasama; nüüd teevad nad sama oma lastega. Nii hävitabki üks põlvkond teise.

Inimesest saab päriselt inimene alles siis, kui ta hakkab igavust tundma. Eks teate ise: kõige intelligentsemal lapsel on alati kõige igavam – sest miski ei suuda kauaks tema tähelepanu köita. Varem või hiljem põrkab ta selle tõsiasjaga kokku ja küsib: „Mis edasi saab? Mida teha? Sellega on ühel pool. Olen seda mänguasja näinud, olen selle sisse vaadanud, olen selle lahti teinud, seda uurinud, ja nüüd ongi kõik – mida edasi teha?

Nii sünnibki soovimatu laps – ema kõhkles algusest peale, kas sünnitada või mitte. See kõik avaldab lapsele mõju. Laps kindlasti tajub neid pingeid. Kui ema mõtles aborti teha, oli see lapsele kindlasti haavav. Laps on osa ema kehast, iga võbelus jõuab temani. Või kui ema on kimbatuses, kõhkleb ega tea, mida teha, tajub ka laps kõhklusevärinaid ja ebakindlust – ta kõlgub elu ja surma vahel. Siis tuleb laps kuidagi ilmale, ema aga arvab, et ta sündis juhuslikult – nad ju proovisid rasestumisvastaseid vahendeid, aga see ei läinud korda ja laps on nüüd olemas – sellega tuleb lihtsalt leppida. Niisugune leppimine pole armastus.  Lapsel pole algusest peale armastust. Ja emagi tunneb ennast süüdi, sest ta ei anna nii palju armastust, nagu ta loomulikult andes andnud oleks. Sellepärast hakkab ta armastust asendama. Ta sunnib last liiga palju sööma. Ta ei suuda lapse hinge armastusega täita ja püüab siis täita tema keha toiduga. See on aseaine. Minge ja vaadake ise. Emad on nii neurootilised. Laps ütleb: „Mul pole kõht tühi,“ aga ema sunnib teda ikka sööma. Lapsest ta ei hooligi, last ta ei kuulagi. Ta annab aseainet; kui armastust pole, tuleb anda toitu. Siis kasvab laps suuremaks – armastust pole ikka ja talle antakse raha. Rahast saab armastuse aseaine.

Lapski hakkab arvama, et raha on armastusest tähtsam. Kui armastust pole, siis ei ole midagi katki, aga raha peab kindlasti olema. 

Kauneim armastusjutt, mis eales laste kohta kirjutatud

Oma sõpradelt ja armsamalt soovime jagamatut tähelepanu, soovime koosveedetud aega, soovime aktsepteerimist oma elule ja valikutele. Oma töölt ja töökaaslastelt aktsepteerimist, austust, valikute vabadust. Soovime valida seda, kuhu me läheme ja mida teeme. Sageli me ei saa seda ja oleme õnnetud või isegi raevus – süüdistades, nõudes, armukadetsedes. Kuid elu turg kehtib ka siin  - praegustes suhetes –  saame just seda, mida anname. Mitte alati sama inimesega. Vaadakem, mida me oleme nõus andma oma lapsele? Aktsepteerimise tema valikutele?!? Jäägitu tähelepanu? Ainult kahekesi veedetud aega, nii palju, et tass saaks täiesti täis? Me soovime aina saada, jättes väiksemad ja nõrgemad täielikult kõigest ilma. Me  ei saa anda ja ega siis nõudagi teistelt suhetelt enamat. Tasakaal läheks paigast ära.

Meil ei ole aega, meil ei ole julgust ega tahtmistki astuda sissetallatud rajalt välja. Sellelt rajalt, kus me ometi pidevalt hädaldame ja õnnetud oleme. Andke, andke ja andke – vastu anda on nii raske. Kerge on viia lapsed lasteaeda/kooli, kus nende vajadused rahuldamata jäävad. Kus on kirjas siis, et lapsed peaksid õnnelikud olema? Kui ei pea, siis nad ei olegi ja ka sina ei ole. Sa ei saagi soovida endale oma inimsuhetes kõike seda, mida lastele antud ei saa. Afirmatsioonid, kujustamised - ahmime endale maa ja taeva rikkused kokku, loome ning kirjutame oma unistustesse kaunid ja mõistvad partnerid, inimsuhted - kus aga on meie lapsed? Miks me siis ei alusta oma unistuste täideviimist - need võimalused ju kisendavad meie nina all.

Lapsed eemal, püüame - kuidas öeldaksegi – oma elus midagi saavutada, ennast väljendada, silma paista. Samal ajal otsides hullunult vaimseid kursusi, õpetajaid, raamatuid, terapeute, et leida armastust ja rahulolu käesolevas. Nälg jäägitu tähelepanu, austuse, aktsepteerimise vastu on niivõrd suur, et oleme enda füüsiliselt paksuks söönud. Me  isegi  ei tunne, kuskohast meie nälg alguse saab. Otsides aina uusi retsepte, haarates aina uuema tableti, superfoodi, dieedi, riideeseme jm järgi, oleme ikka näljas. Samal ajal on meie pereliikmed lasteias/koolis/kõikjal mujal. Meie jookseme ringi ja otsime aga oma kõige olulisemad vaimsed õpetajad  - lapsed - oleme endast eemaldanud, sunniviisiliselt taraga ümbritsenud, et nad sealt kergesti minema ei pääseks. Et me  ei leiaks teed iseenda juurde. Lapsed ei ole asjatult just sellisena meie juurde tulnud. Nende püüded meid pidevalt aidata ja meid vaimselt-füüsiliselt ülendada on lõputud. Ometi nii paljudel lastel on jaks üsna otsas, jäägitu tähelepanu – armastuse väljenduse puudus on ka nende tassid üsna tühjaks jätnud. Suured seltskonnad välistavad inimliku läheduse; suured majad ja suured saalid täis inimesi, kel ei ole aega ei tähelepanu ega huvitatuse jaoks. Otsida järjekordset pilli või retsepti tühjuse täitmise jaoks. Otsida järjekordset ravi oma lapsele. Otsida järjekordset ideaalset suhet partnerluses. Otsida sõpra … Ja praeguses hetkes tähelepanu asemel pakume nii endale kui lapsele järjest uusi retsepte, järjest magusamaid toiduimesid... 

Tänase lastekaitse päeva puhul – katkend ühest ilusamast raamatust, mis eales armastuse kohta on kirjutatud – „Armastuse“ peatükk Nami Aldort raamatust „Raising children, raising ouerselves“

ARMASTUS

Kuigi me armastame oma last,  ei tähenda see, et laps kogeb armastust või tunneb ennast armastatuna. Kui laps ei ole teadlik meie armastusest, tunneb ta ennast ebaturvaliselt ja ei ole võimeline ennast väljendama.

Põhjus, miks laps ennast meiega ühendatuna ei tunne, on selles, et me ei väljenda oma armastust viisil, mida laps saab vastu võtta.

Me  ei vala lillele vett, kui see õitseb – me kastame lille enne, et ta puhkeks õitsele. Sama lapsega. Laps peab tundma ennast meie armastuses turvaliselt ja alles siis saab ta õitsele lüüa. Ja vastupidi, kui armastust kasutatakse lapse kontrollimiseks, siis ta hakkab selles kahtlema. Näiteks, kui sinu isa näitas oma armastust sinu vastu välja ainult juhul, kui tõid koju häid hindeid, siis sinu sees oli kahtlus: kas ta ikka mind tõeliselt armastab.

LAPS EI OLE SIIN HINDAMISEKS JA SEEJÄREL ARMASTUSEGA AUTASUSTAMISEKS. IGA LAPS ON OMA SÜNDIMISEST SAADIK VÄLJA TEENINUD ARMASTUSE JA VÄÄRT ARMASTUST. Armastus on armastus ainult siis, kui see on tingimusteta.

Vahel ajavad vanemad armastuse segi käitumisega: laps peab saama kõik, mida ta tahab. Mitte keegi ei saa kogu aeg kõike, mida ta tahab. Näiteks, me ei saa sõita autoga nii nagu isu on; vahel tuleb peatuda, et hiljem edasi saada. Teiste vajadused nii takistavad, kui kaitsevad meie vabadust. Sellel ei ole midagi pistmist armastusega. Püüdes muuta maailma nii, et täituks lapse iga tahtmine, võib lapse loomulik emotsionaalne areng saada kahjustatud. Laps on sündinud tegelikku maailma ja sinu sotsiaalsesse kogukonda.

Kohtle teda, kui endaga võrdset, samas arvestades ka temale seatud piiranguid. Lapsel ei pruugi olla veel võimet oodata või jagada, kuid see ei tähenda, et ta võib segi pöörata kogu maja, saada iga mänguasja või kiskuda sind juustest. Teda armastada tähendab, et sa leiad hoolivad võimalused tema vajaduste täitmiseks ning oled empaatiline ja toetav, kui elu ei täida tema soovi.

Nii armastuse vastuvõtmine, kui andmine peab olema tingimusteta. Kui laps peab oma emotsioone väljendama ettevaatusega ja armastuse jaoks on teatud mõõdupuu, siis muutub ta rahutuks ja hakkab kahtlema oma väärtuses.

Me ei tunne ennast turvaliselt, kui on hirm, et meie käitumine või tegutsemine ei ole aktsepteeritav.

See ei ole nii, et meie vanemad ei armastanud meid, kuid paljudele meie seast on vabadus tingimusteta armastust kogeda varjutatud kultuuriliste normide ja lahendamata valuga minevikust.

Paljud ei ole kogenud tingimusteta armastust ka siis, kui nende vanemad neid täielikult armastasid. Olles nüüd silmitsi oma lastega, tunnevad nad valusat võimetust anda seda, mida ei ole kogenud. Paljud on kasvanud üles hirmus, et me ei vasta oma vanemate ootustele ja nad ei armasta meid  - midagi, mida me oma lastele ei soovi.

Kui lapsel ei ole mingit kahtlust sinu armastuses tema vastu, siis on ta võimeline tegutsema autentselt, vabana murest sinu hinnangute osas ning kui ta soovib sulle meeldida, siis ta tuleb vastu sinu vajadustele. Ta ei hakka sind aitama seetõttu, et teenida välja armastust, vaid seetõttu, et ta sind armastab.

Lapse armastamine on tema maagilisuse nägemine ja tema vaatenurga väärtuslikuks pidamine. See ei tähenda, et sa peaksid armastama segiaetud tuba või väiksemale õele haiget tegemist. Kuid lähenedes praeguses hetkes (mitte omi vanu salvestisi läbi mängides) neile olukordadele  armastuse lähtepunktist, siis sa näed tema vajadusi ja saad öelda, „Oh mis lõbus võib olla ube laua alla loopida,“ või „Ma näen, kui endast väljas sa oma õe pärast oled. Kas sa tahaksid mulle näidata (rääkida), kuidas sa ennast tunned?“ Ja viid ta hellalt väiksemast õest eemale, püüdes aidata tal leida toimiv lahendus sellele probleemile.

Oma meele rahustamine ja olevikuhetkes olemine aitab olla kontaktis omaenese arukuse ja armastuse allikaga.

Armastus ei ole autasu

Vanemad on sageli kimpus armastuse väljendamisega agressiivselt käituva lapse vastu; kuid kui seda suudetakse, siis võite avastada, et lapse agressioon on tema kisendamine teie armastuse järele või tema vastamata vajaduste teiepoolse tähelepanu järele. Sinu armastus on PARIM VASTUS tema ahastusele. Tal ei ole kontrolli selle üle, mil viisil tema tunded välja purskuvad (see on sarnane täiskasvanutega, kes karjuvad ja ütlevad räigeid sõnu).

Me armastame last, mitte tema saavutusi või käitumist. Armastus on raam, mis annab kõigele värvi. Kui tunneme ennast lapsega koos ärritunult, siis kõik, mida vajame, on armastuse lisamine. Me tunneme siis rõõmu tema olemasolust – isegi sel juhul, kui me peame tema valiku tagasi lükkama. Selleks, et olla võimeline nii käituma, tuleb meil uurida oma mõttekäike (S. – S.A.L.V.E. protsessist) ja suuta olla olemasolevas hetkes. Sinu mõtted ei ole sina. Nad tulevad ja lähevad ning sul ei ole nende üle kontrolli. Mõtted ei ole tõde.

Sa tead, et armastad oma last; seega, kui sinu sõnad ei ole lahked ega armastavad, siis ei ole sa vastanud oma tegelikust olemusest.  Kui leida lahendus, mis lähtub armastusest, siis tekivad rahumeelsed lahendused, mis austavad igaühe vajadusi ja väärikust. 

Kui meid on lapsena tingimusteta kalliks peetud, siis me  ei vaja juhiseid, kuidas armastada. Sel juhul me ei tunnegi ühtegi teist teed. Me oskame oma lapsi ainult külluslikult armastada, seostamata seda nende tegudega. See on meie isiklik valu ja hirm, mis meie käitumises tingimusliku armastuse välja toob. Sel tuleb minna lasta.

Meie vähesed kogemused on üks põhjustest, miks me kardame anda. Me võime karta, et laps võtab meie armastust endastmõistetavalt ning haarab võimu enda kätte. Me võime ka tunda ennast haavatavalt, kui tingimusteta avatult anname. See on sama hirm, mis sundis meie vanemaid peatuma armastuse tingimusteta jagamisel. Laps peabki sinu armastust endastmõistetavana võtma, sest ainult sellisel pinnasel kasvab temast armastav, kaastundlik ja võimekas olevus.

Kuidas lapsed armastust kogevad?

Vajaduste rahuldamine

Kui lapsel on vabadus ennast väljendada, kui ta võib juhtida oma elu ning ta tunneb end turvaliselt teadmises, et tema vajaduste eest hoolitsetakse, siis ta kogeb ennast armastatuna ja väärtuslikuna.

SEEGA ESIMENE OLULISIM SAMM, et laps tunneks sinu armastust tema vastu toimub läbi usalduse ja tema vajaduste rahuldamise lapse tingimustel. Rahuldamata vajadused tõlgendatakse lapse poolt nii, et ta ei ole armastust väärt ning see tekitab kannatust ja valusaid emotsioone.

Üks viis, kuidas laps oma vajadustest teada annab on nõudmiste esitamine. Imik kasutab selleks nuttu ja teisi füüsilisi märke; väikelaps annab teada oma vajadustest käitumise ja sõnadega. Tule lapse vajadustele vastu valmisolekuga katkestada oma tegevus. Ole valmis ütlema „jah“  ja tee seda, mida vaja, et tulla vastu lapse vajadustele. Nõud võivad oodata – tema hing mitte. Telefoni saab panna postkasti – armastust mitte. Lõhutud taldriku saab vahetada uue vastu – murtud hing võib muutuda armiliseks. Segadus toas saab koristatud, kahjustus taastatud – sinu lapse tunnetus saab tõsiselt viga, kui ta näeb, et katki läinud asi või päevakava on temast rohkem väärt.

Lapse vajaduste rahuldamine ei tähenda seda, et laps mitte kunagi ei võiks oodata, kui sa oled midagi lõpetamas. Ja kui laps saab vanemaks ning ta tunneb ennast sinu armastuses turvaliselt, siis ta on ka suuteline tulema vastu mõningatele sinu vajadustele. Usalda protsessi, mis tuleneb tema autentsusest. Las initsiatiiv tuleb temalt, et sa teaksid – ta ei püüa sinu armastust välja teenida.

Sa võid seejuures ju mõelda meie ühiskonnas levinud arvamusest, et kõrged ootused toovad kaasa suured saavutused. Akadeemilised teadmiste või erialaste oskuste saavutamise püüdluste standardid seab õpetaja, kellega laps on otsustanud omal vabal valikul teha koostööd, et saavutada mingi tase. Õpetaja ja õpilane on võrdsed inimestena, kuid ei ole võrdsed treeningplatsil või õpitoas. Õpilane on otsustanud vastu võtta õpetaja juhendamise ja tasub enamjaolt sellega, et püüab saavutada teatud tasandi teadmisi või oskusi.

Sellised ootused aga ei sobi vanema ja lapse vahelisse armastavasse suhtesse (ega ka ühtegi teise armastavasse suhtesse). See kahjustaks nii suhet, kui ka autentse iseloomu arenemist. Sind ei ole lapse poolt palgatud, et juhiksid teda läbi elu; sa oled vabatahtlik ja püüad rahuldada tema vajadusi ja toita tema kasvamist armastusega. Armastada oma last tähendab olla rõõmus tema kasvamise protsessi üle nii, et laps on vaba olema tema ise igal sammul oma elus, vaba murest, et sa ei armasta või hooli temast, kui ta ei ela sinu ajakava või standardite kohaselt.

Selle asemel, et oodata väärikat käitumist, kohtle oma last väärikalt; selle asemel, et oodata temalt kannatlikust ja oma vajaduste austamist, ole lahke ja helde. Ta imab need oskused endasse, kuna ta armastab sind ja soovib sinuga kuuluda ühte.

See ei tähenda, nagu sa ei võiks kunagi midagi temalt paluda, kuid püüa jääda tema suutlikkuse piiridesse. Sa võid talt paluda olla vahel tasa, vahel oodata või tuua midagi – kuid respekteeri tema valikut, on see siis „jah“ või „ei“. Ta õpib nii austama inimeste valikuid samamoodi, kui austatakse tema omi.

Olen juba selgitanud varasemalt, et armastus ei tähenda anda lapsele luba teha haiget või vabadust teha, mis iganes tahetakse (sest mitte keegi ei saa teha alati, mida tahab). See tähendab vastutustundega pakkuda lapsele võimalust kasvada omal rajal.

Väga raske on lasta endast vabaks need ideed, mis meil on seoses lapse käitumise ja saavutustega. Kui beebi sünnib, siis oleme automaatselt kindlad, et temast saab „kerge“ ja „hea“ laps, kes kasvab üles positiivse, lahke ja edukana. Vaadates kultuuri meie ümber, näeme tervet ootuste ajagraafikut; ta peab tegema majapidamistöid teatud elueast, ütlema „tänan“ ja „palun“ ja „aitäh teile“, olema vastutustundlik, puhas ja VAIKNE. Kindlasti olete märganud, et vahel te isegi arvestate oma väärtust seoses lapse käitumisega, eriti   rahvarohkes kohas olles. Kas ta on piisavalt korralik? Kas ma olen hea lapsevanem?

Üks näide elust:

Amanda oli väike armas beebi, lihtne ja kogu aeg naeratav, soovis igale poole minna ning sobitus alati hästi.

„Olin kindel, et temast kasvab särav seltskondlik tüdruk. Praegu on ta 7 aastane ja alates juba kolmandast eluaastast on mul raske temaga üldse külastada nii täiskasvanuid, kui lapsi. Mul on nii piinlik. Ta lükkab teisi ja kisub endale asju. Ta kamandab teisi lapsi ja  ei korista enam enda järelt. Kui ta siseneb, on see nagu tornaado, mis läbi maja pühib.“

Küsisin Amanda emalt: „ Räägi mulle veidi rohkem oma ootustest.“

„Ma tahaksin, et ta märkaks seda korralagedust, mida ta enda ümber tekitab; et ta koristaks enda järel; mängiks teiste lastega nagu võrdsetega.“ ütles ema.

Ma küsisin: „Kas sa arvad, et ta suudab saada selliseks tüdrukuks, nagu on sinu kujutluspilt temast?“

Ema vastas: „Ei, praegu ta küll selline ei ole.“

Ma ootasin vaikselt ja ema jätkas: „ Ma armastan Amandat nii väga. Aga, mulle tundub, et ma armastan teda sel moel nagu ma sooviksin teda näha, mitte nii nagu ta on.“ Ema hakkas nutma: „Ma tahaksin teda armastada nii nagu ta on, kuid ma ei suuda.“

„See, mis sinu teel ees seisab, on ainult sinu enda mõte. Kas sa suudaksid kujutada ennast koos lapsega, ilma nende ootusteta puhtusest ja teistega võrdne olemisest?“

„Jah, jah muidugi. Ma armastaksin teda lihtsalt sellisena nagu ta on. Ma armastan teda väga palju.“

„Mida sa siis kardad kaotada, kui aktsepteerid neid omadusi, mis temas on“

„Inimesed arvavad, et ma olen halb ema, kuna ei suuda teda kontrollida.“ (See oli teine valus mõte, mida ema endas leidis). „Oh, see ongi kohutav. Ma hoian teda seltskonnast eemale, et ma ise saaksin ennast paremas valguses näidata. Kui kohutav.“ Ema vabises.

„Jah,“ ütlesin mina. „Kas sa praegu näed, kuidas sinu ootused lapse suhtes on sinu enda õppetunniks ning kui sa kuulaksid oma enda autentsust, siis see aitaks ka Amandaga suhtlemisel?“

„Ma ei tea. Ma tahan, et ta oma segaduse ise ära koristaks. Ma saan tegelikult aru, et mul oleks vaja omaenda meelesegadus tema suhtes kõigepealt ära koristada. Ja mul endal on ka piisavalt füüsilist segadust, mida koristada.“

„Mis on selle sooviga, et laps käituks teistega võrdselt?“ küsisin

„Ah muidugi, ma ise peaksin teda kohtlema võrdsena. Ma ei ole seda teinud.“

Ma lisasin: „Ja kohtle ennast võrdsena ka teiste lapsevanemate ja inimestega. Sa ei pea olema teistest parem läbi ingellikult ja täiuslikult käituva tütrekese.“

„Jah, ma saan sellest aru.“ Ema hakkas naerma: „See ongi kõik minus endas. Kas tead, vahel läheb mul täitsa hästi, just siis, kui lasen tal olla tema ise. Iga kord, kui läheme mänguväljakule, on ta nii õnnelik ja tegutsemislusti täis. Ta armastab ka trummi põristada ja vesivärvidega värvida või voolida tundide kaupa. Ta armastab ka küpsetada. Kuid mis on selle kamandamisega?“

„Mis sellega on?“ Küsisin mina. „Kas sinu arvates kamandamine ei ole kasulik või asjakohane?“

„Ei. Ta on kamandaja. Kui mul ei oleks sellist mõtet, siis ma imetleksin tema juhiomadusi. Ma olen hirmunud seetõttu, et olen ise väga häbelik.“

„Nii, Amanda on see, kes võtab vastu väljakutseid. Ta suudab vastutada suurema terviku eest. Me vajame juhte. Sul on seega suurepärane õpetaja,“ ütlesin emale.

Järgnevatel nädalatel jälgis Kara oma tütre juhirolli ning andis talle võimalusi korraldada „ohutumaid“ korralagedusi, ehitada, trummi põristada, ujuda, batuudil hüpata jms.

„Ma arvasin, et see saab olema raske,“ ütles Kara, „kuid, ma mitte ainult ei imetlenud Amandat sellisena, nagu ta on, vaid ka suurem osa meie probleeme on kadunud. Ta isegi soovib teatud määral koristada oma joonistamis- ja maalimisasju, kuna ta teab, et need on tema omad ning ta ei saa muidu neid ärakuivanuna hiljem enam kasutada. Ta on õnnelik iseenda ja ka minu üle.

Kõige hämmastavam asi juhtus taas tema onu majas. Onu Dave tuli tuppa ja palus asjad kokku panna. Amanda võttis juhtimise enda kätte ja andes teistele lastele ülesandeid, korjati kõik klotsid ja muud asjad korralikult ning rahulikult  kokku.“

Füüsiline kiindumusväljendus

Need meist, kes said lastena hulgaliselt kallistusi, musisid, kaisus olla, on loomulikult hellad. Kui aga lapsena ei ole saadud piisavalt füüsilise kiindumuse väljendusi, siis võid teadlikult neid  jagada ja vastu võtta. Lapsed vajavad igat liiki füüsilist kiindumusväljendust igapäevaselt. Musi magamamineku ajal, kallistamine või kaisus hoidmine toidavad hinge. See on vajalik seni, kuni lapsed seda aktsepteerivad ja naudivad. Paljud lapsed ei armasta musitamist, kuid „löövad nurru“ teie kaisus.

Lapsega, kes teie hellitused eemale tõukab, on teil vaja leida selline kehakontakti viis, mida ta naudib. Osad lapsed väldivad kallistusi ja musitamist ning just neil lastel on sageli kõige suurem vajadus füüsilise kontakti järele, samuti on nad ka kõige tundlikumad. Sel juhul katsetage sellist puudutamist, mis on kaudsem: joonistades sõrmedega tema seljale, silmsidet, hella puudutust, kõrvuti lugemist jms. Maga koos lapsega või jaga temaga magamisaegu: palju kaisus hoidmisi, jutuajamisi ja armastust on jagatud siis, kui laps on juba unne vajunud. Koos magamine on igas eas inimestel terveks ravinud paljusid emotsionaalseid traumasid. Sega ära kõhkle järgimast võimalust hoida magades kaisus oma last.

Jaga kiindumust ka teismelisega. Ta vajab seda  meeletult, kuid ei julge eales paluda. Poisid ei saa tavaliselt piisavalt kiindumusväljendusi, kui nad on teisemeas. Ära pelga tema suurust ega vahest liig jahedat käitumist. Ta vajab armastust. Ära puuduta teda tema sõprade ees või avalikus kohas, kuid jaga heldelt kallistusi, puudutusi, musisid kui olete omavahel. Telerit vaadates või lugedes aseta käsi tema õlale jne.

Lapsed, kes  väljendavad stressi läbi vägivalla, tavaliselt lükkavad vanemate hellitused eemale. See võib olla tingitud süütundest või ka liig tundlikust iseloomust. Selliste laste puhul aitavad füüsilised kiindumuse märgid üle saada tõrgetest ja muutuda vähem agressiivseks.

Laps, kes keeldub puudutustest, võib olla ka väga tundlik. Sel juhul kasuta võimalusi vanniskäikude ja magamaminekute ajal teda puudutada äärmiselt hellalt. Lisaks võiks sellisel lapsel olla võimalus näha vanemate omavahelisi hellu puudutusi.

Lapsed võivad tõrjuda puudutusi, kuna neid on varasemalt puudutatud nende tahte vastaselt. On äärmiselt oluline austada lapse keha! Vanaisa võib mõelda, et  head-aega musi on kohustuslik, kuid kui laps seda ei soovi – tuleks tema valikut austada. Füüsilised puudutused peavad olema jagatud lapse tingimustel. Vanematel ei ole mingeid „õigusi“ laste kehadele. Nõudes kallistust, musi või andes neid vastu tahtmist on vägivaldne tegu lapse keha suhtes. Kuna ilmselgelt nauditakse lapse kallistamist ja musitamist, siis ole tähelepanelik selle suhtes, kuna saab küllalt.

Kui me kohtleme lapse keha väärikusega, siis ta saab meie kiindumuslikest puudutustest kasu. Selline suhtumine aitab kasvada eneseväärikusel, stimuleerib häid tundeid ja intelligentsust, vähendab viha ja vägivaldseid emotsioone, arendab tervet keha ning aitab areneda lähedustundel.

Tähelepanu jagamine

Kuigi lapsed seda harva välja ütlevad, on nende üks olulisemaid küsimusi: „Kas ma olen oma vanematele piisavalt oluline, et nad veedaksid minuga nii palju aega, kui ma vajan?“ Lapsed ei tunne ennast armastatutena, kui saavad teie tähelepanu ainult osaliselt. Kui te lapsega rääkides vaatate talle otsa aga eemaldute oma tähelepanuga kasvõi sekunditeks, siis laps tunnetab seda koheselt ja võib teid puudutada või lükata. Seejärel võib laps  oma lugu uuesti alustada, kuna ta saab aru, et   olete oma mõtetega vahepeal mujal olnud. Kui te lapsega mängides loete, räägite telefoniga või uniselt haigutate, siis ta ei saa oma armastuse doosi kätte. Samuti ei tunne laps teiega armastuse sidet sel juhul, kui ta saab tähelepanu koos õe-vennaga. Jagatud tähelepanu ei asenda   fokuseeritud  individuaalset tähelepanu.

Mõned vanemad muretsevad, et nad rikuvad lapse ära, kui pööravad talle palju tähelepanu. Kuid koondatud tähelepanu  on erinev nö kanaemana ümber lapse  jooksmisest. Tegemist on armastuse sidemega, mis sarnaselt hoiab ka meid meie sõprade ja armsamaga. Oskate te ette kujutada sõprust või romantilist armastust ilma kahekesi koos oldud ajata? Inimesed edenevad sellises läheduses nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt. Et tugevdada oma lapses armastuse kogemust, anna talle segamatut kahekesi olemise aega, millal keskendud ainult talle ja laps saab seda aega ka ise juhtida. Ta vajab kogemust, mis näitab talle, kui oluline on tema osa sinu maailmas. Ta soovib näha, kui varmalt paned sa kõrvale oma raamatu, telefonikõne, teised kohtumised, majapidamis- ja paberitööd. Kui sul on mitu last, siis vajab selline segamatu tähelepanu kahe inimese vahel üsnagi head planeerimistööd. Lapsega kahekesi koosoldud aeg näitab talle mitte ainult sinu armastavat tähelepanu, vaid katab tema ühe esmase vajaduse – vajaduse inimliku läheduse järgi. Samas, kui sa oled lapsega kahekesi aga lähedust ei teki, siis see on hilisema madala eneseväärikuse ja kahtluste põhjuseks. Sinu jäägitu tähelepanu kahekesi koos olles – silmast-silma, on üks suurimaid armastusavaldusi.

Teismelised vajavad samuti kahekesi koosolemist. Nad kõiguvad ühest äärmusest teise – püüdes ühelt poolt näidata, et ei vaja teid enam ja samas testides teid, kas olete ikka nende jaoks olemas. Aktsepteerige teismelise vajadust ise oma elu vormida, kuid ärge „testist“ läbi kukkuge. Ühinege temaga teda huvitavatel vestlusteemadel; õppige tundma tema elu, tema mõtteid, tema tundeid ja pakkuge toetust, osalust ja rõõmu, et saate jagada koos temaga oma elu. Enamjaolt kuulake, mida teile öeldakse ja suunake oma tähelepanu täielikult sellele, mida teile näidatakse või soovitakse teiega jagada. On äärmiselt oluline, et te näeksite, kes laps tegelikult on ja ainult nii laps teie armastuse kätte saabki.

Peale seda, kui tema tähelepanu vajaduse tass on täis, võib väiksem laps soovida koos sinuga tegutseda: olla koos õhtusöögi valmistamise ajal, arvete maksmise ajal või koos muusika kuulamise/mängimise ajal. Lase sel protsessil ise voolata – ära nõua seda ega sea ootusi.

Paku nii segamatut tähelepanu, kui jagatud tegutsemist. Koos tegutsemine võib hõlmata sinu tööd, mida sa teed õlg-õla kõrval koos lapsega. Kuid väldi töötamast kauem, kui sinu laps seda suudab. Ole tema tunnete suhtes tähelepanelik, nii et laps saaks sellest tööst positiivse kogemuse. Kui sa soovid, et laps ühineks sinuga sinu tegemistes/toimetustes – jälgi, et ta valiks selle vabatahtlikult. Lapse võime koos tegutseda kasvab, kui tema vajadustele tullakse vastu; kui tema vajadused on rahuldatud; kui ta on saanud piisavalt tähelepanu ja toimuv tegevus kattub ka tema huvidega.

Tähelepanu andmisel ei tunne laps teiega seotust, kui soovite sel ajal panna ta tegema seda, mis teie arvates tuleb ära teha. Sel juhul tunneb laps ennast pigem kui vankriratas, mis täidab TEIE vajadusi ja sel juhul püüab ta täita TEIE ootusi. Nii tekivad kergelt kahtlused teie armastuses tema vastu. Samas, kui lasete lapsel juhtida, siis ta tunneb teiega tugevat sidet ning temas areneb võime algatada tegevusi ja ennast kehtestada.

Näide elust:

Max ei tundunud olevat õnnelik nagu tavaliselt ja tema ema Leanne hakkas aru saama, kui palju tegelikult lapse armastuse väljendusi tagasi lükkab – eriti sõnalisi väljendusi. Oli fakt, et Max ei väljendanud üldse oma armastust sõnaliselt. Leanne hakkas pöörama suuremat tähelepanu sellele, kuidas Max tajub armastatud olemist. Ema avastas, et Max soovis, et kuulataks tema lõpmatuseni näivaid jutte puust dinosaurustest – mis tol ajal olid tema elu keskpunktiks. Tipphetk saabus ühel hommikul, mil Leanne nägi, kui haiget tegi Maxile vanema õe väide, et vend ei huvitugi enam muust kui dinosaurustest.

Kui Leanne andis Maxile täieliku tähelepanu ja kuulas tema elevil juttu nende puust olendite mõõtudest, suurusest ja vastupidavusest, siis lapse nägu säras. . Supeldes ema armastuses, vajaski Max jäägitut ema tähelepanu ja huvi tema asjade vastu – nende asjade vastu, mis olid nii olulised praegu. Ema järgis sama teed pojaga igal hommikul. Lapse enesekindlus ema armastuses sai taas jõudud ning Maxi käitumine ja eneseväljendus oli taas täis rõõmu ning loomulikku joovastust.

Vahel me arvame, et jälgime lapse juhtimist, kuid ometigi püüame sinna ikka oma õpetust või selgitusi sisse suruda.

Tähelepanu andmine on armastuse süda. See nõuab lapse täielikku aktsepteerimist, tema juhtimise järgimist ja tema suhtlemisviisidele vastamist. 

Kui minu laps ei käiks koolis, siis ta ei teeks midagi peale mängimise...???

Elamine ja õppimine koos lastega

Vastab Naomi Aldort, PhD

Küsimus: “Minu tütar on nüüdseks koolist ära olnud 3 kuud ja kõik, mida ta soovib teha on mängimine. Mil iganes ma püüan saada teda laua taha istuma ja õppima, on ta selle vastu. Ma muretsen, et äkki ta ei hakka kunagi õppima ja see lõpeb pideva võitlusega. Mida ma saaksin teha?“

Vastus: Inimloomusele on üsna omane, et peale olulist pööret elus, tekivad kahtlused ja muretsemine. Sa oled mäe otsast õhku hüpanud, nüüd tuleb õppida lendama.  Kui sa soovid oma lapsele anda võimaluse õppida ja luua elust enesest, siis tuleb sul ületada usaldamise sild, mis on ehitatud üle mäsleva eksitavate oletuste jõe. 

Üheks selliseks oletuseks on arvamus, et õppimine peab välja nägema kuulamisena, lugemisena ja kirjutamisena. Kuid aju ei lakka eales õppimast, ükskõik, mida laps ka ei teeks. Paljud lapsed, saades võimaluse, istuvad harva ja nö "õpivad", kuna see ei ole nende jaoks efektiivne moodus õppimiseks. Sellest hoolimata ei ole nad kunagi maailma tunnetamast lakanud. Õppimine on peatumatu protsess nagu ka hingamine: Kas sa saad väikelast peatada, et ta  ei õpiks kõndima või rääkima või teda huvitava asja poole liikumast? Ta võib keskenduda pudru laialimäärimisele oma juustesse, joosta ringi või imetleda sipelgat. Mida iganes laps teeb – ta õpib kogu aeg. Tõepoolest, õppimisel ei ole kindlat spetsiifilist füüsilist väljendusvormi, kuna see on igas eas inimolemuse loomulik osa. Teine müüt, mida oleme omale lasknud pähe tampida on mingite  „põhiteadmiste“ õppimine. Oleme me eales muretsenud sellepärast, kuidas Woody Allen oskab matemaatikat, Virginia Satir (tuntud Ameerika autor ja psühhoterapeut/pereterapeut) keemiat või Yoyo Ma (auhindadega pärjatud muusik) bioloogiat? Iseseisvale lapsele sünnitab iga vajadus ja huvi uue õppeprotsessi. Sarnaselt vajadusega kõndida ja rääkida, viib vajadus olla edukas ning kontakteeruda lapse nii lugemise, kui ka kõikide  teiste asjakohaste subjektide juurde. Igas vanuses   inimesed on õppinud selgeks selle, mida nad mingis eluetapis vajavad ja kuhu nende otsingud on neid toonud. Võidakse   märkida, et juhendamine viib õppimiseni ja me peame last piirama või teda meelitustega/premeerimisega panema tegema neid asju, mida nimetatakse „õppimiseks“? Kuid, kui sa võtad lapse koolist ära, siis pead aru saama, et oled jaganud süsteemi kontseptsioone. Need on loodud, et kontrollida ja manipuleerida lapsega ebaloomuliku ülesehitusega klassiruumis ja mis võitlevad tugevalt lapse loomuliku olemuse vastu.  Nüüd oled sa sellest võitlemisest vaba ja saad voolata koos lapsega ning austada tema valitud rada. Ei ole midagi valesti selles, et laps soovib mängida, kuna mäng on kõigi noorte imetajate seas kõige efektiivsem õppimismeetod. Loodus on disaininud mängu õppimise jaoks. See annab emotsionaalse arusaamise koos vahenditega, mis tagavad sotsiaalse, füüsilise ja intellektuaalse arengu.

On huvitav teada, et lapsed õpivad just mängides väga palju matemaatikat; nad jagavad, liidavad, korrutavad, loovad struktuure, muudavad asju jne. Väga vähesed vajavad oma hilisemas elus matemaatikat (peale põhiteadmiste) ja need, kes vajavad, mängivad juba lapsena numbritega ja seda omal initsiatiivil või õpivad selle ära paari kuuga. Täpselt samamoodi nagu õpivad selle ära nooremad täiskasvanud, kui nad seda tahavad.  Mil iganes sinu laps keskendub tantsule, Lego klotsidele, teiste ees esinemisele või peitusemängule, siis ta täiendab oma haridust ja küpsemisprotsessi. Paljud vanemad muretsevad oma suurte ootuste tõttu ja tunnevad puudust sellest, et nad ei tea selle väärtust, mida lapsed teevad.  Sinu tütre võime valida mäng demonstreerib tema tugevust ja eneseteadlikkust.  Paar aastat tagasi konsulteerisin ühte isa, kelle laps sõitis kogu suve rattaga ümber maja.  Tuli välja, et poiss katsetas relatiivsusteooriat – pidades silmas ühe koha peal seisvat müüri, mille kõrval ta sõitis. On muidugi tore, kui lapse tegevus omab niivõrd selget ja vanematele arusaadavat väljunditJ. Tavajuhul muutub mäng hiiglaslikuks veebikeskkonnaks lapse arenevas meeles, kus ta leiab sadu ja tuhandeid lahendusi, ilma, et see oleks meile nähtav või arusaadav. Siin tuleb meil toetada, respekteerida ja usaldada last ning võimaldada talle piisavalt kasulikku materjali ja informatsiooni. Te võite üllatuda, et see, mida laps õpib klassis või muus nö „istuvas  sundasendis“  saab selgeks palju kiiremini ja palju  loomulikumal viisil – mängides. Laps õpib harva seda, mida talle õpetatakse, pigem õpib ta nii piirangute kunsti või loobumist.  

Ta võib tunda trotsi, võib olla õppinud juba ennast mitte usaldama või püüab olla meele järele õpetajale/lapsevanemale jpm. Kuid teisest küljest, kui ta järgib oma kirgi, on ta keskendunud, tunneb ennast väärtuslikuna ja valitseb ise oma elu. 

Iga päev testivad  sugulased, meedia, sõbrad ja kogukond meie vanemlikku arukust ja me jääme kinni nende lõpututesse kahtlustesse, mida kordame oma peas. Kuulus poeet E. E. Cummings ütles: „Olla mitte keegi, kuid jääda iseendaks – maailmas, kus igal ööl ja päeval püüavad kõik teha sinust kedagi teist – mis tähendab, et sa võitled raskeimas lahingus, milles üks inimene saab võidelda ja see võitlus ei lõpe eales …“  

Sinu tütar soovib olla „eikeegi“ st jääda iseendaks. Sul on julgust ja arukust lasta ta vabaks programmist, mis ühelt poolt töötab ja teiselt poolt muudab ta kellekski teiseks. Nüüd tuleb sul anda iseendale sama vabastav usaldus. Ära mattu tavaoletuste surve alla, mis tahavad sulle dikteerida, mida sinu laps peab teadma. Kaitse tema iseseisvust, et ta suudaks leida oma tasakaalu meele ja hinge vahel.  Tema meeles ja hinges on olemas rada, mida mööda minnes ta saab olla tema ise – unikaalne, maagiline ja kordumatu. 

 

Matemaatikaõpetaja John Benneti suur küsimus ja vastused.

Minu nimi on John Bennett ja ma olen põhikooli ning gümnaasiumi matemaatikaõpetaja. Kuid ma pean teile midagi ütlema: Ma ei arva,  et see mida ma õpetan, oleks eriti oluline. Kui see oleneks minust, siis ma ei nõuaks, et matemaatika oleks kohustuslik põhikoolis-gümnaasiumis. Minu selline suhtumine ei ole alati selline olnud. See on tekkinud teatud aja jooksul.

Kõik algas sellest, mida ma ise nimetan suureks küsimuseks. Selliseks, mida peaaegu kõik õpilased igal aastal küsivad: „Härra B! Kas me ei võiks tegeleda päris eluga selle matemaatika asemel?“ Kuidas sellele siis vastata. Varasemalt, kui ma olin tõeliselt pühendunud „matemaatika-mees“, olin valmis neile tõestama, et matemaatika on elus igal pool. See on päevalille õie sisemuses olevas spiraalis. 

Sama spiraal on galaktikas ja sama spiraal on matemaatikas olev kõverjoon, mis omakorda on seotud π väärtusega, mis mulle endale tundub väga põnev. 

Kuid kahjuks, minu õpilased sellest ei vaimustunud:).  Aga ok. Mul oli ka teine variant varuks, et vastata suurele küsimusele. Selleks teiseks nö oluliseks selgituseks oli: matemaatika on vajalik, abistav. Teadus ei saaks ilma matemaatikata luua neid vajalikke ja  lahedaid asju nagu iPhone - internet sinu taskus. Siis veel  ei oleks ilma matemaatikata kuldvärava silda San Franciscos. Kas pole nii semud?? Uuuu? Sõbrakesed, kas pole siis nii?

„Nojah,“ vastati mulle pika näoga, „mis iganes sa ütled – matemaatika-mees.“

See variant siis ka ei töötanud. Aaa! Ma tean, millega see veel seotud on. Sa võid soovida tööd, kus on matemaatikat vaja!! Päh - ütlesid õpilased: Jälle see töö valimine ja muu värk.“ Ma ütlesin neile,  et võibolla siis mitte kohe aga mingil ajal tekib sul tahtmine – no näiteks kümne aasta pärast soovid sa saada inseneriks või teha muud sarnast. Ja siis - mees sa suudad seda!! Sa oskad seda! Ja mina olen see, kes sind on aidanud:). Läbi aastate on minu õpilased taas minuni jõudnud läbi e-mailide  ja kokkutulekute jms. Nad hõikavad: „Tere härra Bennett, kuidas läheb?“ Ja mina küsin vastu: „Kuidas siis matemaatikaga on, kasutad sa seda?“

Eeee ei, mitte eriti! – vastatakse. Neli neist on vastanud jah. Mis te arvate, kes nad on? … Õige! Nad on matemaatikaõpetajad:). Ja ma hakkasin ennast jälle vaevama sellega, et õpetan kasutut asja. Ärge saage minust valesti aru, kui õpilased tuleksid minu juurde ja ütleksid, et ma soovin saada inseneriks, kasutada matemaatikat, mulle meeldib matemaatika, ma armastan seda - lihtsalt armastan matemaatikat, mulle meeldib teadus. Siis ka see ei muudaks midagi. Kas teate miks? Aga mõelge üks minut- USA-s on 300 miljonit inimest. Nendest 1,5 miljonit inseneri ja see teeb 0,5 %. Noh korrutame selle arvu kahega, võtame iga inseneri kohta veel ühe inimese, kes kasutab oma töös palju matemaatikat. Jah, ka siis on see arv ikkagi ainult 1%. Ja nüüd ma küsin teilt, mitu protsenti inimestest ei vaja matemaatikat? Õige - 99% inimestest ei vaja seda. Järelikult on mul vaja tulla millegi veel parema peale, et vastata oma suurele küsimusele: „Kuidas kasutada matemaatikat tegelikus elus.“ Ja ma jõudsin välja tumedate jõudude juurde:). Ma kasutasin hirmutamist - hahaa – „Kas te teate mis,“ ütlesin oma õpilastele, „siin on üks teatud asi ja asja tume pool on see, et kui te saate häid hindeid st praegu gümnaasiumis on teil vaja teha hästi oma kontrolltööd ja testid ning siis võime koos kõigi täiskasvanutega kooris teile pidevalt korrata: Kui sa saad häid hindeid gümnaasiumis, saad paremasse kolledžisse. Kui sa saada paremasse kolledžisse, siis sa saad omale parema  töö. Kui sul on parem töö, saad rohkem raha. Kui sul on rohkem raha oled edukam ja õnnelikum... Kas pole?“ Te võite naerda aga minul oli vastus oma küsimusele olemas. Vastus olemas, taskusse pandud  – rahu majas? Kuid teate, ma ei tundnud oma südames heaolu. Ei tundnud end hästi, kuigi see töötas. Ma hakkasin oma semudega rääkima: „Hei, kuidas teil läheb?“ Meeste ja naistega – läbi Facebooki  jms. Ning ma sain aru, et kõige paremad hinded ei tähendanud automaatselt kõige edukamat. Mida iganes see ka ei tähendaks. Ja ka  kolledž ei  olnud edukuse garantiiks. Mis siis nende kõrgemate hinnetega on? SAT testi punktid (SAT test tehakse USA ülikooli sissesaamiseks) on olulised eks ole - mida  kõrgemad punktid minu õpilastel on, seda edukamad nad tulevikus on - on ju nii? Ma refereerin siinkohal tuntud haridusreformijat Alfie Kohn´i: „SAT näitab rohkem omandit kui teadmisi. Aasta aastalt on College Borad´ i (USA mittetulunduslik teabekeskus, kes müüb standart teste koolidele) oma uurimuses näidanud, et on olemas teatud side perekonna sissetulekute suuruse ja SAT testi punktitaseme vahel. Millega siis tahetakse öelda, et SAT test näitab lihtsalt, kui rikkad ülikooli astuja vanemad on! Ja siis ma hakkasin mõtlema ühest asjast, mille peale ma tulin. See vastus, mille olin juba omale taskusse pannud - sel  tuli minna lasta. See töötas, kuid polnud õige. Ma lakkasin püüdmast suhelda oma õpilastega  läbi matemaatika. Ma hakkasin lihtsalt nendega suhtlema. Alles nüüd hakkasid nemad minuga suhtlema ja oma lugusid rääkima. Ma kuulsin, kui palju stressi matemaatika neile igapäevaselt tekitab. Ja nii see ongi. Lugu, mida kuulen kõige enam, nimetan ma Härra Johnsoni looks. See kõlab umbes nii: No, ma olin matemaatikas päris hea...no mulle isegi, isegi meeldis see. Kuid teate, siis mingi aeg  kolmandas klassis ütles minu õpetaja mr Johnsson, et ma ei oska seda ja ma tundsin ennast rumalana.  Peale seda mulle enam matemaatika eriti ei meeldigi." Ma olen  sellist lugu kuulnud oma õpilastelt väga palju kordi.  See on traagiline. See ei peaks nii olema. Kuna see tekitab lastes stressi, siis laste stress tekitab stressi omakorda meis. Viimase 40 aasta jooksul on välja kujunenud termin "matemaatika ärevus". Ma ei tee nalja. Kas te teate raamatuid, mida on kirjutatud matemaatika ärevuse kohta? Kümneid ja kümneid. Te naerate!  Ma ei naljata. Mina pole seda kraami üles riputanud. Te võite googeldada ja leida netist tosinaid raamatuid selle kohta. Siin on mõned minu lemmikpealkirjad: "Haaratud matemaatika ärevusest"; "Matemaatika on rohkem, kui neli tähte" (math - ingl k. matemaatika). 

No kas pole tore! Olete kunagi kuulnud emakeele ärevusest või näiteks hispaania keele ärevusest? Ei!!! Kuid matemaatika ärevust teatakse juba 40 aastat! Kui ma oleksin nüüd väga nutikas mees ja töötaksin üliaktiivse müügimehena ravimitööstuses, siis kogu see Prozac ja Zolox toimiks kindlasti hästi!:) Matemaatika mees on disainitud Algebrexist (Algebrex - ravim) J. 

Selleks, et ravim saaks kaotada matemaatika ärevust, vaatame, millised on tema kõrvaltoimed: iiveldus, oksendamine, kõrge vererõhk ja seisund unetusest kuni suutmatuseni "lambaid lugeda". Ma teen küll nalja, kuid ma olen kohanud täiskasvanuid, kelle jaoks see ei ole naljakas. Pruugib mul vaid matemaatika kõnelusse sisse tuua ja nad on  valmis kõik üles tunnistamaJ ja  nad hakkavad värisema. See tundub lõbus, kuid tegelikult ei ole seda.  

Aga tuleme selle minu küsimuse juurde tagasi. Selle küsimuse juurde, millele  mina vastust otsisin: kas on võimalik matemaatikat siduda tegeliku eluga? Ma pidin sukelduma sügavale oma hinge ja sealt saama vastuse, mis tunduks mulle õige ja toimiks. Kas teate, mis see vastus oli? Vastus oli: ei saagi! Mul oli vaja tõstukit, et see vastus iseenda sügavaimast sisemusest taas üles oma pähe tuua. Jah, tegelikult me ei vaja kõrgemat matemaatikat igapäevaelus. Kuidas näiteks teie kasutate matemaatikat igapäevaelus? Mõelge mõni hetk. Esimene asi, mis teile meelde tuleb on raha, eks? Jah, kogu see finantsvärk, maksud, oma sisse- ja väljaminekute tasakaal. Mida te selleks vajate: korrutamist, lahutamist, liitmist ja jagamist. 

See on kõik. No mõned komakohad, mis liiguvad kümnete tuhandete märkimise poole:). Mida siis veel? No köögis toimetamine, küpsetamine nõuab teatud murdosade mõõtmist. Kusjuures suurte põhimurdude teadmist nagu 1/2 ja 1/4 aga mitte 3/17 + 2/8 ja muu selline bla-bla-bla. Me ei vaja enamat. Restoranis ja poes oskame arvestada oma 15% dippi ja 20% allahindlust. Oskame neid põhiprotsente arvestada ja sellest on küllalt. Nüüd küsime: KUI VANA TE OELTE, kui need põhiarvutused on selged? Just nimelt – umbes 10 aastane!!! Kui te olete algklasside lõpuks saanud selgeks kogu eluks vajamineva matemaatika,  siis mille jaoks on kogu see põhikooli ja gümnaasiumiosa? Laske tulla! Veenge mind ümber! Aga vähemalt mõelge sellest! Sest see vastus tuleb ühe matemaatikaõpetaja seest.

Aga enne, kui me vaatame, mis see suure küsimuse lõplik vastus on, võiks vastata  küsimusele: Miks me siis ikkagi siiani õpetame seda algebra värki? Siin on miks: Matemaatikal on kaks erinevat olemust. Deduktiivne ja induktiivne. Deduktiivne on loogiliste sammude jada, mis viib lahenduseni. Näiteks: kui ma lähen peale kooli sõpradega välja ja istun raamatukogus, siis ma õpin rohkem ja saan rohkem häid hindeid ja minu ema on õnnelik! Sellist viisi kasutame me iga päev. Induktiivne võimalus on, kui me vaatame andmeid, tuvastame suuna, leiame reegli. Näiteks, kui ma ajan selle teaduse endale pähe, siis ma saan hea hinde? Või kui ma proovin seda valemit ka mujal ja see toimib! See võib toimida ja võib toimida kogu aeg. Siin on teile üks deduktiivse meetodi näidis: 2x-1=9 siis 2x=10 ja x=5. Kuid teie matemaatika õpetaja annab teile neid kodus lahendamiseks miljoneid. Ja ootab, et oskaksite sama valemit kasutada nende kõigi puhul. Pole küll mingi eriline tõestus aga vähemalt mingi mõistlikum kasutamisviis sellele ainele. Minu jaoks oligi see suur väljakutse, et mitte näha ainult seda ühte võrrandit, vaid osata seda siduda kõigi teiste osadega. See ei pruugi alati toimida, sest kui x väärtuseks panna 0, siis langeb kõik kokku. Induktiivne meetod nii öelda ei toimi alati. Kuid on midagi,  mis toimib ja kas siin võikski olla vastus? Oma viimase 10 aasta õpetajakarjääri jooksul olen ma teinud tugevat koostööd mälumängudega, pusledega, strateegiamängudega. 

Kasutan neid mänge, et arendada välja analüütilised oskused. Kui me soovime klassiruumis saada mingigi koostöö, siis olen kindel, et kasutades selliseid asju, saame edendada analüütilist mõttevõimet. Ja suudame vastata vabalt meie õppekava sätestatule. Ma olen veendunud ja ma usun, et kui matemaatika kaotada põhikooli ja gümnaasiumi õppekavast, kui lasta inimestel, kes tunnevad huvi matemaatika vastu, seda  õppida ja neil, kes huvi ei tunne, lasta lihtsalt mängida neid mänge. See arendab nende mõtlemisoskust ja loogikat. Olen täiesti kindel, et need mängivad õpilased on täielikult  varustatud nii eluks vajaminevate oskustega, kui ka kõige vajalikuga oma unistuste järgimiseks ning nad suudavad täita oma elu eesmärki!!!

John Bennett on matemaatikaõpetaja ja 4 koduõppel kasvava lapse isa. Inspireeriv ja humoorikas video samal teemal on siin: