KES PEAKS MINU LAPS OLEMA?

Kes peaks minu laps olema?

 

David H. Albert   on koduõppe isa, kirjutaja ja populaarne lektor koduõppe teemadel. On mitmete raamatute autor sh “And the Skylark Sings with Me,” “Homeschooling and the Voyage of Self-Discovery,” ja “Have Fun. Learn Stuff. Grow. Homeschooling and the Curriculum of Love.” Tema järgmine raamat  “What Really Matters,” on kirjutatud koos  Joyce Reed´iga. David elab, töötab ja kirjutab Olympia´s, Washington´s. Tema raamatuid saab tellida www.skylarksings.com.

Milline on teie nägemus lapse tegelikest huvidest ja mil viisil teda toetades, kasvab temast leidlik, enesega rahulolev, elujaatav isik? Kes täpselt on see isik, keda te õpetate  ja kuidas te kavatsete jõuda soovitud tulemuseni?  Ja milline lähenemisviis võiks teid aidata? 

Kui asi puudutab haridust, siis ma armastan kõike „alternatiivset“. Oma täiskasvanuelu jooksul olen ma lugenud läbi kõik, mida alternatiivsete koolide kohta on kirjutatud. Ma võin kanda ette ajaloolise tähtsusega Francisco Ferrer’i Kaasaja kooli (Modern Schools), mis kõigepealt avati Hispaanias ja seejärel New York´is(tunnustatud Will Durant oli esimene juhataja!), ja siis tulid juba koolid Piscataway´s ja Lakewood´s, New Jersey´s. Teismelisena juba lugesin ahnelt Summerhill´i ja jälgisin pöidlad peos  Sudbury Valley koolide edu. Ma olin inspireeritud Maria Montessori’i töödest Rooma kodutute seas juba mõned sajad aastad tagasi. Ka  Rudolf Steiner’i koolid, mis kõigepealt teenisid Stutgarti tehaste tööliste lapsi ning tema biodünaamilise põllumajanduse alused.  Albany Vabakool on jäänud eredana minu teadvusse. Minu Gandhi sõbrad Indias on pannud aluse mõnedele täiesti imelistele „eksperimentidele“. Ja on palju, palju teisi, keda ma imetlen.

On ka tavakoolides viidud läbi palju huvitavaid eksperimente. Sellest kaugusest, millest mina seda kõike näen, on neil kõigil üks peamine edukust tagav joon: pühendunud, hoolivad ja raskeid lahinguid pidavad ristisõdijad (paremat terminit ei oska siia tuua), kes tõesti hoolivad lastest ja sageli panevad liig palju oma isiklikku elu sellesse protsessi. Või veel täpsemalt väljendudes – laste toetamine ja nendest hoolimine on saanud nende inimeste isiklikuks eluks ja ma austan neid selle eest. 

Kahjuks, just selle ühise teguri tõttu, korduvad uuenduslikud programmid sageli nii alternatiivsetes kui ka eriprogrammidega tavakoolides. Nad vajavad väga erilisi inimesi (mul on au olla paljudega neist tuttav ja olen uhke, et paljud neist on ka minu sõbrad) ja need erilised  omakorda on üsna defitsiitne kaup. Olen nüüdseks piisavalt vana, et näha, kuidas üks ja sama “innovatiivne“ eriprogramm kordub ühe maakonna piires ning isegi ühes ja samas koolis. Kolmekümne aastane vaheaeg ja taas sama uuendus, mida hilisemalt keegi ei mäleta.    On raske arutleda sel teemal, kas globaalses plaanis  minu sõbrad on saanud teha midagi olulist või mitte. Võimalik, et me kõik oleme kui üksteisele järgnevad veetilgad suurel kivil. 

Loomulikult on mitte nii väga ammu aega tagasi olnud see praegu kogetav üldhariduslik kool alternatiivse suuna esindaja. Mitte ükski tsivilisatsioon enne meid ei ole allutanud kõiki noori 5 kuni 18 eluaastani, keda kusjuures ei ole süüdi mõistetud mitte ühegi kuriteo eest (peale selle, et nad on noored), kohustuslikku vangistusse, jaotades vangid piiratud ruumidesse grupeerituna vanuse järgi. Eitades nende kõige põhilisemaid inimõigusi (sealhulgas ka sobival ajal tualettruumi minekut), kehtestades selles ruumis autokraatlikud reeglid ja seades bürokraatliku kontrolli kõikide liikumiste ja rutiinsete tegevuste üle, milleks ollakse selles parandusmajas sunnitud. Me võime küll katsumustes ellu jääda ja mõned meist isegi õpivad kasutama sõna „meeldib“ või pigem -  Rejoice, Rejoice, We have no choice //salmike eesti k. rõõmustage, rõõmustage, meil pole valikut// see on laulurida vanast Crosby, Stills ja Nash laulust „I know I’m dating myself“. Kuid me lollitame iseennast, kui usume, et indiviididena on meist keegi pääsenud kahjustamata.  Võib-olla on see inimevolutsiooni üks etappe, kuid ma isiklikult sooviksin selle vahele jätta. Niisiis siin me oleme – koduõppijad. Jah, me oleme teistmoodi. Tõesti! Viimase aastakümne jooksul on kõrvuti mõnesaja alternatiivkooli meetodite arendajate ja reformijate olnud miljoneid koduõppe lapsevanemaid.  Oleme jõudnud koduõppe juurde paljudel erinevatel põhjustel ja koos sellega on meil palju erinevaid kogemusi. Osad meenutavad kooli armastusega, osad vihkavad seda. Osad meist on väga huvitatud õppimisest ja lastest, seda veel enne kui lapsed sünnivad. Teised jälle ei mõtle sellele enne, kui tegelik vajadus on käes.  Osad planeerivad koduõppe protsessi siis, kui eostatakse esimene laps. Teised jõuavad sinna alles oma viienda lapsega, olles oma neli vanemat last vedanud läbi kogu tavakooli süsteemi. 

Meie kõigi ühine tunnus on see, et meist on saanud hariduse  ristirüütlid.  Meie lapsed lihtsalt ei saa oodata. Meil kõigil on vaja õppida olema enam empaatilised ja enam jõulised näitamaks lastele, et nende õppimisrännakud on lugupidamist ja aktsepteerimist väärt.  Me ei ole piiratud ainult mõne innovaatoriga ja me ei saagi kõiki võimalusi ette näha. Oleme eksperimentaalsed, oleme samas ka teadlased, et selgitada välja, mis konkreetselt toimib meie laste jaoks, meie peres, meie kogukonnas. Meie lapsed alustavad kolme parima haridusliku kingitusega, mida karbis olevad lapsed peaaegu kunagi ei koge: armastus, kuulamine ja aeg. Ei kujuta hästi ette, et ametlikud institutsioonid saaksid neid kingitusi panna oma õpikutesse.

Enamikul meist ei ole teadlase ettevalmistust (ja tänu taevale ka mitte õpetaja oma!) ja palju koduõppest on meile nii uus, et selle riskantse ettevõtmise juures tunneme nagu kõnniksime peenikesel köiel ilma toestava võrguta või tunneme nagu kukuksime kuskilt alla enne, kui oleme õppinud lendama.  Jälgimine ja kuulamine, siis veel enam kuulamist ja jälgimist – see ei ole just see, kuidas näiteks  5. klassis õppimine toimus ning me ei usalda ammu enam oma võimet näha ja kuulda oma lapsi.

Kui sa oled enamiku koduõppijate hulgast, siis mingil hetkel haarad sa ise ahelate järele. Sind valatakse üle õppekavadega. Võib-olla sa isegi oled mõnda neist proovinud. Mõni neist töötab – vähemalt sa mõtled nii ja mõni neist teeb sinu ja lapse koduõppe kohutavaks kogemuseks. Võib-olla see õppekava, mis sulle kõige enam meeldib – meeldib sinu lapsele kõige vähem. Või see õppekava, mis sinu vanemale pojale nii hästi sobis, tekitab sinu nooremas tütres kõhuvalu. Võibolla soovid sa käia klassikalist sissetallatud rada, kuid siis tundub kõigi nende hispaanlastest naabrite tõttu, et parem on ladina keele asemel õppida hispaania keelt ning kui Jimmy on väga huvitatud automehaanikast … Ja siis sa hakkad aru saama, et õppekava ei ole parim viis õppimiseks ja sa otsustad sellest loobuda (vähemalt praeguseks, jättes tagataskusse võimaluse meelt muuta).

Nüüd hakkad sa tutvuma kõikide õpetamisstiilidega. Võib-olla kuuled Melanie kinesteetilisest ja taktiilsest meetodist just siis, kui oled kasutamas visuaal-ruumilist. Kuigi ka sellest ei olnud sa veel 2 nädalat tagasi midagi kuulnud.Siis räägib keegi sulle lähendamisest ja assimileerimisest, kuid sa ei suuda oma peas neile ruumi teha. Võimalik, et sa saad peagi teada – on 71!!! erinevat õpistiili teooriat. Niipea, kui saad ühe või teise selgeks, pakub keegi uut – kõik nad kusjuures olevat „neurobioloogiliselt sobivad“. Sa hakkad aru saama, et sulle ei meeldi mõelda oma lapsest kui pidevalt muutmist vajavast tõbisest ja  ta õpib kõik, mida vaja, selleks ettenähtud ajal ning võibolla siis, kui tema aju muutub, muutub ka õppimisstiil ja seda just siis kui sa oled  ühe stiili omale selgeks teinud.  Sa soovid, et ta loeks paremini ja võimalik, et ta on veidi düsleksiline nagu tema sõbergi, kuid õnneks tuleb sul meelde, et Sudbury Valley kooli tegijad märgivad, et  kunagi ei kohta 40 aastast düsleksikut. Mõningad kuulsad aju uurivad teadlased, kes on kuninganna Elizabethi poolt rüütliks löödud  (Dr. Susan Greenfield) märgivad, et neuroteaduslikust vaatenurgast on õppimisele lähenemine läbi õpistiilide täielik mõttetus. Kuid isegi, kui see on mõtetus, siis võib-olla on see hea, et kooliõpetajad peavad veidigi rohkem tähelepanu pöörama igale individuaalsele lapsele. Igatahes olete äärmiselt ebakindel kõigi nende erinevate lähenemiste suhtes, mis mõne aja pärast panevad teil pea valutama.

Seejärel satud lugema mitmekülgsest intellektist ja kuuled  Howard Gardner’i revolutsioonilisest lähenemisest, mis ütleb, et alati on palju enam intelligentsi, kui seda näitavad kõik need IQ jt võimete hindamise testid.  Vau! Sa oled alati teadnud, et oled tegelikult targem, kui sulle öeldi. Ja sa oled alati olnud hea kunstis. Aga mida tegelikult teha selle mitmekülgse intellekti materjaliga? Sa jääd mõtlema, kas mitte korraldada enda juures koduõppe päevi, mis hõlmaksid kõiki 8,5 erinevat intellekti (http://en.wikipedia.org/wiki/Theory_of_multiple_intelligences), kuid  taipad, et sel juhul näeks see välja samamoodi, kui kohaliku kooli keskmine päev. Võib-olla peaks rohkem tööd tegema oma lapse nõrkade külgedega, kuid kohe juhtud kuulma mõne suurepärase koduõppe lektori kõnet, kes rõhutab, et oma lapsega tuleks teha eelkõige ja alati tööd tema tugevate külgedega. Aga mis on minu lapse tugevad küljed? Leiad, et ainuke tugev külg, milles sa täiesti kindel oled on bowling! See ei ole küll „kinesteetiline intellekt“ – laps ei jookse just väga hästi, ei ole eriti vilgas, ei roni puude otsas, ei hüppa ega mängi korvpalli – lihtsalt on bowling´u mäng.  Keegi annab sulle raamatu ühe Missouri koduõppuri kohta, kes sai 4 aastase bowling stipendiumi ülikooli. Võib-olla on bowling intellekt võtmepunkt, aga kuidas saab keegi õppida kirjandust läbi bowling mängu? Kõik see hoiab sind pidevalt  pinges, sa tunned ennast saamatuna ja veidi hirmununa. Kindlasti on inimesed koolist sellest juba teada saanud. Sul on nendega oma poja tõttu väheke kogemusi ja kindlasti on asjad hullemaks läinud sellest ajast, kui sina 30 aastat tagasi koolis käisid. Võib-olla peaksid valima vabaõppe, pühendumata eriliselt vabaõppe filosoofiale, sest siis ei oleks vaja teha nii palju otsuseid?

Aga kuidas küll täita kõiki neid norme?

Keegi ei ole öelnud, et saab olema kerge. Ma ei tea kedagi, kes oleks valinud koduõppe seetõttu, et see on kerge. Pigem seetõttu, et oma laste elus olevate kõige olulisemate inimestena, valime, et me ei anna pimesi ära väiksematki vastutust. 

Aga kes siis peaks minu laps olema?

Mitte ainult isik oma individuaalsete iseloomuomadustega või kalduvuste või intellekti või unikaalsusega – kõik see kokku, kuid esmalt tuleb lastele tagada täielik austus, mida nad väärivad. Milline on teie nägemus lapse tegelikest huvidest ja mil viisil teda toetades, kasvab temast leidlik, enesega rahulolev, elujaatav isik? Kes täpselt on see isik, keda te õpetate  ja kuidas te kavatsete jõuda soovitud tulemuseni?  Ja milline lähenemisviis võiks teid aidata? 

Ja ärge öelge, et  teil ei ole eelarvamusi. Ma ei ole kohanud ühtegi lapsevanemat ilma nendeta. Mida ma loodan teha on see, et aitan teil need välja kaevata,   ära tunda ja läbi selle näha seda, mis on tegelikult väärtuslik, enne kui minna õppereisile läbi elu.   Need on tulnud teie ellu erinevatest paikadest ja mõtlematult on need vastu võetud. Kuid lastes neisse veidikenegi rohkem valgust, võite ühineda täiesti uue haridusfilosoofide ringiga! Minu kogemus näitab, et astudes sammukese tagasi igapäeva tegevustest, saate aru, mida te tegelikult oma lastega teete. Teie nii praktiline kui sisemine tunnetus muutub sügavamaks ja see toob kasu nii vanemale kui lapsele. Suured tänud holistilisele koolitajale Ron Miller´ile, kes esimesena soovitas alljärgnevat liigitust ja tõi esile selle kasulikkuse. Ma tahan siin pakkuda 7 erinevat hariduslikku „läätse“, läbi mille te tavaliselt näete seda „kes minu laps peaks olema“. Lisan igaühele “plusse ja miinuseid”.  

Minu laps peaks olema:

 Kultuuritraditsioonide edasikandja

Osale meist on hariduse keskne eesmärk anda lastele edasi meie kultuurilised, religioossed, eetilised ja teised traditsioonid.  Nad saavad nende traditsioonide edasikandjateks tulevikku, millesse me ise kunagi ei jõua.  Oh muidugi, ajad muutuvad ja siin ongi suur võimalus mööda lasta, kuidas muutuvas maailmas oma lapsi paremini kaitsta. Siit veel edasi minnes on meil uskumus, et tõeline on ajatu, muutumatu ja on alati väärtustatava hariduse keskmes ning selles suunas tulebki kõikide jõupingutustega liikuda. Teistele meie seast (grupid võivad osaliselt kattuda) tundub, et kõik kultuuritraditsioonid on hääbumas ja lapsed on ainus võimalus neid elus hoida. Mõned, kes pärinevad näiteks indiaani kultuuriruumist, leiavad end taasloomast traditsioone, mis juba unustuse hõlma vajunud või välja suretatud. 

Plussid:

• Täiskasvanute kogukonna poolne toetus subkultuurile 

• Soovitud tulemid on selged.

• On kindlad andmeedastusviisid (teatud raamatud või

autoriteetsed allikad).

• Mõned tõed võivad olla ajas ja ruumis universaalsed 

Miinused:

•        eeldab kuulekust, mis lapse jaoks alati jääb pooleldi mõistmatuks

•        lapsepõlvele ei ole tegelikku tähendust omistatud 

•        see võib jätta väga vähe ruumi individuaalsetele või unikaalsetele kalduvustele, mida antud kultuuriruumis ei väärtustata   

·         definitsioon järgi on see teatav kultuuriline isolaat – üksik saar.   

Minu laps peaks olema:

Uue tuleviku looja

Osadele meie seast on maailma ajalugu raskelt kättevõidetud progress, sageli ebakindel, kuid siiski jätkuv liikumine pimedusest valgusess, orjusest vabadusse, ebausust tegelike põhjusteni. Ja me arvame endal olevat ülimat kohustust õpetada oma lapsi käima ühte sammu selle massiga, mitte ainult indiviidina vaid osakesena suuremast kogukonnast. Meie lapsed on sotsiaalse ümberkorralduse esindajad. Seega on meie tööks mitte ainult anda edasi teadmisi ja säilitada kultuurilisi traditsioone, vaid ka arendada lastes uurivat vaimu käesoleva kultuuri ja ühiskonna tingimustes. Kuigi maailm  on kogenud edu, näeme ikka veel seda ründavat vägivalda ja rõhumist, ekspluateerimist ja laastavaid ökoloogilisi ja sotsiaalseid mõjusid. Akadeemilised oskused ei ole erapooletud; need omandatakse selleks, et lapsest saab moraalselt teadlik, sotsiaalselt vastutustundlik, hõivatud ja aktiivne kodanik, kes on valmis võtma sisse kohta ajaloos. 

Plussid:

• Algab eeldusest, et tulevik ei ole sama, mis minevik

• Lapse hariduse juured tuginevad uurimuslikule keskmele 

• Julgustab sotsiaalset kaasamist võimalikult varasest east 

Miinused:

• Nõuab sarnase meelestatusega õppurite kogukonda, kes on valmis vajadusel koos tegutsema  ja seda on raske leida

• Nõuab, et õpetajad või nõustajad oleksid väga hästi kursis sotsiaalsete, poliitiliste ja kultuurilise küsimustega

• Uurimismeetodid võivad olla piiratud ulatusega 

Minu laps peaks olema:

Ühiskonna seaduste ja normide toetaja, baasteadmiste ülesehitaja 

 

Maailmas toimuvad muutused aeglaselt, need tulevad raskelt ja tegelikkuses - meie sündinud lapsed peavad siia sobituma. Ja see on hea maailm! Mõned meist usuvad, et on olemas autoriteetne, eesmärgipärane  faktide kogum, mis on väljaspool meie laste vahetut kogemust ja kindlasti ei kuulu nende isiklike eelistuste hulka. Lisaks on olemas eelistatud valikud, milliseid teadmisi omandada ja need teadmised antakse edasi teadjatelt mitteteadjatele. Sellise mõtteviisi korral, on meie lapsed sündinud  tabula rasa (“valge lehena,” filosoof John Locke poolt välja pakutud kontseptsioon, kellel kusjuures pidage meeles, ei olnud lapsi) ja meie tööks on kindlustada, et tahvlile kirjutatakse  ning seda kõige ilusamas käekirjas! See spetsiifiline teadmiste kogum, mida lastel tuleb omandada jääb tähestiku ja Shakespeare vahele. (Locke jaoks oli absurdne idee, et lapse koolitusprogramm ei hõlma Ladina ja Kreeka keelt.) Selleks, et olla korrektselt ühiskonda sulandunud, peavad indiviidid omama teatud tagapõhja kultuurilisest (ja teaduslikust) kirjaoskusest et olla võimelised kontakteeruma ümbritseva maailmaga. Tuleb veel märkida, et see, mis on vajalik kultuuriliseks kirjaoskuseks, on eraldi intensiivse debati teema. Kas selleks, et sa saaksid täielikult sulanduda oma üle tee või teiselpool maakera asuvate naabritega, on vaja teada näiteks Platonit,  Chaucer´i, Thomas Aquinas, Keats´i ja T.S. Eliot´i, või Advaita Vedantat,  Dhammapadat ja  Koraani, või Lao Tzu, Hafezi, Chinua Achebe ja Pablo Neruda kirjutisi? Kas meie lapsed peaksid õppima Kreeka keelt, et saaksid lugeda originaalis Aristotelest, Sophocklest ja Uut Testamenti;  Vene keelt, et osaleda rahvuslikes pingutustes ajada nurja võidurelvastumine maal ja kosmoses (nagu juhtus minuga) või Hiina keelt, et olla võimeline sulanduma maailma kõige suurema (ja võib-olla tulevikus kõige produktiivsema) rahvusega? Või hoopis Hispaania keelt, et lapsed saaksid suhelda vabalt oma kõrvalmajas elavate naabritega? Sel juhul mängib haridus teadmiste edasiandja rolli ja täidab efektiivselt ajas muutuvaid nõudmisi, mis muidugi ka ei kattu individuaalsete eelistustega. Sellisena nagu meie seda maailma sulandumist ette kujutame ja sellega koos sammumine nõuab meie lastelt võimelisust omandada teadmisi standardiseeritud viisil, arvestamata nende individuaalseid kalduvusi ja omapära, kuna just nii maailm toimibki. Ja selleks ajaks, kui nemad on valmis teadmisi edasi andma, valmistatakse nad selleks ette.   

Plussid:

• Ühiskonna, kui terviku poolt äratuntav ja arusaadav 

• Andmeedastusviis on selge, info antakse edasi õpetajalt õpilasele. 

• Teadmised, mida edastatakse on määratletud mineviku ja traditsioonide poolt ning on kergesti 

Miinused:

• Vähe ruumi lapse individuaalsetele valikutele ja kalduvustele. 

• Rõhuasetus õpetamisel

• Spetsiifiliste teadmiste kogum, mida laps peab maailma muutmiseks omandama ei ole täpselt fikseeritud ega ka täiesti selgepiiriline ja see on intensiivse arutelu aineks. 

Minu laps peaks olema:

Võimalikult täielik vabaduse väljendus

 

Teisest küljest, usuvad mõned, et lapsed on sündinud koos kõigega, mida neil on vaja teada ja kustutamatu sooviga mõtestada ja juhtida oma maailma. Võimalikult suures ulatuses piirangute kaotamisel see soov ja võime täita vajaminevat avaldub aja jooksul täiuslikult. Meie tööks on (minimaalselt) kaitsta oma lapsi kahjustustest, pakkuda maksimaalselt ruumi eneseväljenduseks ja astuda tee pealt eest! Jättes lapsed nende endi hooleks, suudavad nad leida kõik, mida on vaja teada, mis on seotud nende eluga ja sellise vaba avastamise kogemusega liiguvad nad edasi suuremate teadmiste poole. Ainus viis vabaduse õpetamiseks on lubada inimestel elada ja õpiida vabana ning usaldada, et nad leiavad oma tee. Ja see peab alguse sama meie oma lastest.  Lapsed on ainulaadsed ja individuaalsed ning seda on ka nende perekonnad ja seda on ka nende olukorrad. Meie individuaalseid erinevusi tuleb tunnustada ja mitte ainult taluda vaid ausse tõsta. Sest nagu me  õpime teadusest, individuaalne mitmekesisus on looduse viis hoolitseda erinevate liikide eest

Plussid:

• Haridus on lapse-keskne.

• Lubades lapsel valida, mida õppida ja kuna õppida ning kuna õppimine on elu loomulik osa, siis anda võimalused lapse oma huvide ja sisemiste allikate avaldumiseks. 

• Lubades avalduda individuaalsusel ja ainulaadsusel 

• Mitte rikkudes lapse ja vanema loomulikke suhteid st vanem ei võta omale õpetaja rolli. 

Miinused:

• Lapse huvid võivad piirduda ainult oma lähima ümbruse ja lähiringkonna inimestega 

• Kuigi austab lapse individuaalsust, ei pruugi saada sellist kasu nagu nö universaalse hariduse puhul  

• Vajab palju rohkem usaldust, kui vanemad on tavajuhul harjunud lapsele või ka iseendale pakkuma või vajab palju enam enesedistsipliini vanemate puhul, kes on nõudlikud õpetamise suhtes. 

Minu laps peaks olema:

Vormindamata (vormi valamata)

 

Sa roomad enne, kui hakkad kõndima, sa kõnnid enne, kui hakkad jooksma ja igaühe jaoks on isesugused bioloogilised vajadused kasutamaks mingit kindlat liikumisviisi.  Liblikas areneb läbi nelja arengufaasi ja igas neist on vajalik erinev toit ja erinev keskkond. Vaadates lapsi läbi selliste prillide saame aru, et nad, sarnaselt liblikatega, arenevad seestpoolt väljapoole. Laps vajab vabadust sisemisest kookonist väljakerimiseks ja uute energiate rakendamiseks, et leida omale vajalikke eesmärke.  Me teame piisavalt sellest arengust (koos oma arusaamisega iga lapse individuaalsusest), et  pakkuda vajalikku raamistust, struktuuri, keskkonda ja materjale, et kõik toimuks suurepäraselt. Kui me ignoreerime seda lapse „vormindamata“ olemust kas vabaduse või teadmiste edasiandmise või kõrgemate ajalooliste ja kultuuriliste eesmärkide nimel, siis sellega me surume alla lapse vajadused ja potentsiaali ning saboteerimine hariduse lõppeesmärki. Ja mis oleks lõppeesmärgiks? Meil on usk, kõigil tõelistel õpetajatel on, et kõik vormid täituvad piisava aja jooksul täiuslikult.  

Plussid:

• Haridus on lapse-keskne.

• Tunnistab, et laps (nagu ka täiskasvanu) läbib erinevaid arenguetappe ja õppimisvõimalusi/väljaaateid võib häälestada kooskõlla nende etappidega  

• Võimaldab kasutada parimaid saadaolevaid uurimismeetodeid 

Miinused:

• Vajab tööd, et tunda ära iga individuaalse lapse erilisi andeid ja kalduvusi  väljaspool eeldatava arengu norme. 

• Nõuab suuremat panust, et mõista ja rakendada kaasaja teaduse avastusi. 

• Nõuab suurt elutarkust, et välja noppida bioloogia ja kultuuri omavahelisi seoseid ja ka seda, et lapse areng võib olla kultuuriraamistikus piiratud. 

Minu laps peaks olema:

Tähenduse looja (meaning-marker),  kes ühendab enda ümber oleva kogukonna ja maailma „tähenduslikult“ (Meaning-Making)

 

Maailm meie ümber on konstrueeritud sotsiaalselt. Meie lapsed on sündinud maailma, kus nad võtavad läbi kogukonna osa teadmiste dünaamilisest ülesehitusest küsitluse, koostöö ja loova probleemilahendusega. Tõesti, kui  vaadata täpsemalt, siis ei ole sellist asja nagu „individuaalne intelligents“, saab olla ainult kogukonna intelligents. Kuigi lastel võivad olla teatud  sünnipärased võimed, saavad need võimed  avalduda ainult toetavas ja koostöösoovlikus õpikeskkonnas. Ei tundu olevat mõttekas rääkida kultuurilistest traditsioonidest, vabaduse väljendusest, ühiskondlikust õigusest ja normist ning väljastpoolt edasiantavatest teadmistest kontekstis lapse perest väljapoole  laieneva ühtsustundega seni, kuni laps on võimeline väljapoole liikuma.  Selle kontseptsiooni puhul on hariduse rõhusetus  ainult sellel, et aidata lastel leida oma koht maailmas. Ei ole olemas  kogukonna baasil väljastpoolt tulevate põhiteadmiste tuumikut ja isiku rollist selles ning ei ole ka standardset viisi teadmiste omandamiseks, et leida tähendus iseenda jaoks. Isegi kui arengustaadiumid baseeruvad kultuuril, siis ootused ja arusaamine laste osas on määratletud oma kogukonna või kultuuriga. Igal lapsel tuleb aidata leida tema oma tee ja aru saada, et seda teed väärtustatakse nii kaua, kuni ta annab kogukonnale tagasi sama palju või enam, kui ta saab. 

Plussid:

• Keskendub kogukonna eesmärgile, mis vastandub individuaalsele intelligentsile 

• Ei eelda, et kõik indiviidid peaksid õppima samu asju, seda ei peeta  ka kasulikuks

• Toob kaasa suure tunnustuse teiste jaoks panustatud olemise, grupi probleemide lahendamise, koostöö eest 

• Toob välja mitmekülgsed vaated, mis paneb aluse heale perekonnale, heale kogukonnale ja heale ühiskonnale 

Miinused:

• Suur rõhk rühmaõppel ja rühmategevusel 

• Valesti rakendatuna võib rohkem julgustada „grupimõtlemist“, kui individuaalseid erinevusi või initsiatiivi 

• Võib olla kultuuriliselt piiratud.

• puudub standardne “tõde.”

Minu laps peaks olema:

Kaastunde reservuaar

 

Siin on veel üks võimalus, võimalik, et see ainult täiendab eelmisi, kuid võib-olla on see ainus, mis tõesti loeb. Mul tuleb meelde 3. sajandi filosoof Plotinus, kes otsides inimliku õnne allikat tuli järgmisele järeldusele, et õnn koosneb „kõrgema heaga ühinemises.“  Elu eesmärk (hariduse eesmärk) on leida see meie jaoks olev kõrgem hea ning hoida seda. Peale minu enda pikki kaalutlusi, on minu veidi ebakindel järeldus – hariduse ainus õige eesmärk on kohelda üksteist paremini. Kuigi indiviididena võime me ainult uduselt ette kujutada seda „kõrgemat head“, on meie suurim lootus siin otsida kõrgemat head teistes ja õppida seda teenima ning õpetada oma lapsi olema kaastunde reservuaarid. Kujutage ette, milline võiks välja näha õppekava! Kujutage ette, kuidas me võiksime ümber kirjutada ajalooraamatud!  Kujutage ette, milliseid näiteid me saaksime kasutada matemaatika ülesannetes! Kujutage ette, kuidas me saame kasutada vaimu teaduslikus uurimuses! Plussid:

• Keskendub “kõrgemal heale,” ei näe haridust pelgalt instrumendina. 

• Näeb ette orienteerituse väljapoole, kuid toetab individuaalseid erinevusi ja algatusvõimet 

• Perekonna olemasolu äärmiselt oluline

• Õpitu viivitamatu kohaldamine.

Miinused:

• See ei pruugi küllaldaselt  arvestada laste „moraalse arengu etappe“.

• Raske saavutada ilma olulise osa kogukonna toetuseta ja peredes, kus ei ole jätkuvat, pidevat  eeskuju 

• Õppekava – ajaloo, teadusuuringute, matemaatika jne – kasutatakse ainult nende algpunkte ja see nõuab vanema loovuse ebatavalist jätkusuutlikkust 

Niisiis on siin seitse erinevat võimalikku kontseptsiooni. Olen kindel, et on olemas ka teisi. Milline neist saadab sinu elu? Võimalik, et sa muretsed oma alateadvuses rohkem kui ühe kontseptsiooni pärast. Kui sa kasutad koduõpet, siis arvatavasti ei ole sa sellest üldse eriti mõelnud. Minu ettepanek teile on, et hakkame kõik filosoofideks. Maailm vajab rohkem filosoofe.  Ja ma kutsungi teid endaga kaasa, kasutades Janusz Korczak (lastearst, lastekodu direktor, haridusinnovaator, kes lõpuks läks 200 lapsega rongile Treblinka koonduslaagrisse ja kellest peale seda enam midagi ei teata) sõnu:

“Tunne esmalt kõigepealt iseennast ja alles siis püüa tunda lapsi … Esimene ja kõige olulisem asi on aru saada, et ka sina oled laps, keda sul tuleb tundma õppida, üles kasvatada ja harida.“ 

18 ebausku hariduse vallast - hajuta oma ebausk

18 ebausku hariduse vallast

Roland Meighan D.Soc.Sc, Ph.D., B.Sc.(Soc)., L.C.P., Cert. Ed. – haridusprofessor Nottinghami (UK) Ülikoolis, Kuningliku Kunstiühingu (Royal Society of Arts) liige,  Educational Heretics Press direktor (http://edheretics.gn.apc.org/), Centre for Personalised Education Trust direktor. Ta on tuntud kui  “haridusketser” ja seda oma vaadete osas, et enamik tavakoole on aegunud ning kahjustava õppesüsteemiga, mis  rikub inimõigusi. See süsteem tuleks järg-järgult lõpetada ja nii kiiresti kui võimalik. Dr. Meighan usub, et koolid tuleb välja vahetada paindliku õppesüsteemi vastu, mis on valikuline ja õppuri poolt juhitav. Ta on kirjutanud rohkem kui 10 raamatut, mida on tõlgitud 12 keelde.

Ebausk – põhineb kõrvale juhitud või "valgustamata"   tunnetest, mis viib mõningatel juhtudel jäikuseni   vaadetes või praktikas.  Uskumus, mida ilma mingi aluseta hoiab üleval grupp inimesi. Inimeste mured seoses elukestva õppega põhinevad ebausul ja on väga levinud tänapäevases ühiskonnas. Levinumaid on 18 ja vaatame kuidas neid hajutada.  

1.      Ametlik juhend

Levinud ebausuks on, et ametlik juhend  on koolisüsteemi aluseks, kuna see tagab väga efektiivse õppimise viisi. Noore õpetajana puutusin ma kokku uuringuga, mida tegi National Training Laboratories, Bethel, Maine USA - Püüd hinnata õpiviise selle järgi, kuidas õpilastel hilisemalt sellest midagi meeles on. 

Meelespidamine keskmiselt:

Ametlik õpetamine  - koolides valdav, sellest jääb meelde vaid 5%

Lugemine 10%

Audio-visuaalne 20%

Demonstratsioon 30%

Grupis arutamine 50%

Praktiline tegutsemine 75%

Teiste õpetamine 90%

Kohene õpitu ellurakendamine 90%

Üks põhjusi, miks koduõppel lapsed on oma näitajate poolest kooliskäivatest lastest paar aastat eespool, on see, et kasutatakse ametlike juhendite asemel diskussiooni, dialoogi ja „eesmärgipärast vestlust“, mis on 5x efektiivsem õpisüsteem. 

2.       Soovimatu õpetamine

Eelmisega seotud ebausk on arvamus, et soovimatu õpetamine on efektiivne.  Koolid on enamjaolt ülesehitatud põhimõttel, et täiskasvanud teavad paremini ja et kindlaksmääratud õpiprotsess on hea idee ning lisaks sellele puuduvad lastel inimõigused. Kindlaksmääratud õpiprotsess loob lihtsalt sõltuvuslikke õppureid. Kui me aga soovime sõltumatuid, veendunuid õppijaid, siis tuleb asendada valitseva õpetaja juhitud õpiprotsess  õppuri juhitava õpiprotsessi vastu, mis põhineb soovil ja tegelikul valikul.   

3.       Riiklik õppekava

Järgmine ebausk on riiklik õppekava ise ja sellega seotud põhiteadmiste idee. Kui me paneme erinevate riikide riiklikud õppekavad kõrvuti, siis need ei kattu. Skandinaavia riikides on kolmandik sisust sotsiaalteadused, filosoofia ja loogika. 1988 aastal kokku pandud Inglismaa ja Wales´i teises riiklikus õppekavas (esimene oli sajandi algusest) on Konservatiivide poolt kuulutatud sõda sotsiaalteadustele ja need on ka õppekavast eemaldatud. Osades riikides on religioon õppekava võtmepositsioonil. Ideed, rahu ja üksteisemõistmist toetava rahvusvahelise õppekava loomist ei ole kunagi tõeliselt arutatud. Natsionalismi põlistamist on eelistatud, milles osad näevad   aegunud ja ohtlikku ebausku.

4.       “Oravate ja pähklite” lähenemine

Oravate/pähklite lähenemine on seotud ebausuga  kindlaksmääratud õppekavasse – st haritud inimesed peaksid õppima paljusid asju, et täiskasvanuna saaksime otsustada millised neist on head ja milliseid võib siis vajadusel kunagi hiljem üles kaevata ja kasutada. W.B. Yeats on sellise kindlaksmääratuse vastu ja märgib: “Õppimine ei ole ämbri täitmine, vaid valguse süütamine pimeduses.” Tema nägi õppureid kui uurijaid, mitte kui passiivseid vastuvõtjaid. 

5.       „Tark poodiumil“

Järgmine ebausk on, et ametlik, soovimatu õpetamine vajab õpetajat, kes on nö „tark poodiumil“. Kui me soovime, et õppurid oleksid enesekindlad, suudaksid ise oma õpiprotsessi juhtida ja saaksid headeks uurijateks, siis see kõrval oleva „suure targa“ kujund peab kaduma. Teised, nii vanemad kui sõbrad on vaja kaasata Julgustajatena ja Toetajatena ning ainult väga harva Otsuste tegijatena. 

6.       Domineerimine

Harjumuslik domineerimine on ebausk ja dikteeritud õppimine peab andma teed mitte „ah küll kuidagi läheb“ suhtumisele vaid demokraatlikule väärtuste süsteemile, mis hõlmab endast  võimu jagamist, koostööd ja osalust, mis annab nii palju vabadust kui võimalik. Aga vabaduse kontseptsioon vajab hoolikat käitlemist. “Vabadus põhineb headel harjumustel,” kirjutab Bertrand Russell. Ilma heade harjumusteta, olete sõltuvuste ja kapriiside orjad – küsi ükskõik milliselt suitsu- või narkosõltlaselt. Demokraatias tuleb distsipliini näha kui enese-distsipliini ja distsiplineeritud koostöös teistega, mitte aga kui haletsusväärseid reeglite järgijaid, kes on alistatud reeglitele, mida on kehtestatud ilma dialoogideta. Demokraatia tähendab ülemvõimu puudumist. 

7.       Täielik potentsiaal

Täieliku potentsiaali arendamise ebausk baseerub lohakal mõtteprotsessil.  Mitte keegi ei kasuta enam kui 10% oma aju potentsiaalist. Me kõik võiksime olla palju kordi intelligentsemad, kui meil oleks vähegi stimuleerivam kultuur. Füüsiliselt vajab potentsiaali arendamine teatud valikutega režiimi. Näiteks selliseid valikuid, mida teevad maailmaklassi balletitantsija või hoopis teised valikud on spordis tõstjal. Valik sõltub veel võimalustest ja vahenditest – vaevalt ma võiksin olla esimese klassi purilendur, kui mul ei ole võimalust, aega ega finantse harjutamiseks. 

8.       Tasakaalustatud õppekava

Isikustatud ja õppuri poolt juhitav süsteem toodab enam võimekaid, kindlustundega uurijaid, kellel on võime vajaduse korral teha koostööd teiste isikute ja ühiskondlike institutsioonidega. See ei tundu olevat seesama, mis tasakaalustatud õppekava.  Olen kaua arvanud, et tasakaalustatud õppekava on lihtsalt üks ebausk või täiskasvanute poolt kinni hoitud viis, millel ei ole reaalset edu. Näiteks, Patrick Moore,   Briti astronoom, sai oma hariduse kodus ja ei läinud ülikooli. Ta räägib meile, et valis 7 aastaselt omale õppekava kirjutamise õppimiseks. Ta  arvas olevat selle endale kasuliku ja kirjutas ümber mõningaid suuri astronoomiaalaseid raamatuid. See, mõtles ta, aitab tal saada teada ainest, mis teda huvitab ja samas parandab ka inglise keele oskust. Samuti veetis ta aega oma ksülofoni ja hiljem ka klaveriga, et arendada oma musikaalseid oskusi.  See  “tasakaalustamata õppekava” teenis teda hästi, kuna tema elus olid kesksel kohal astronoomia, ajakirjandus ja muusika. Kõik teised oskused ja teadmised, mida oli vaja, omandas ta jooksvalt „vastavalt vajadusele“. Selle lähenemise korral, õppur juhib oma õpiprogramme valides harjutusi toetuse ja juhendamisega. Selle lähenemise teine nimi võiks olla „tõeline valik õppimises.“

„kataloog-õppekava” on selline õppuri poolt juhitav õpiprogramm, kus õppur valib päevakava, selle tempo, järjekorra ja meetodid. 

9.       Kohustuslik  kirjndus (Shakespeare)

Õppekavade armastajad ja entusiastid on alati kohutatud sellest, kui iseõppija soovib kasutada „kataloog õppekava“.“Mis saab siis, kui õppur ei valigi  Shakespeare?” Mulle on alati ses osas meeldinud Bertrand Russell vastus: “Shakespeare ei ole kirjutanud selleks, et tüüdata igavlevaid koolõpilasi; ta kirjutas oma publiku rõõmustamiseks. Kui see ei too sulle rõõmu, siis on parem seda ignoreerida.“ Olen sellest vastusest alati saanud lohutust, sest hoolimata paljudest esinemistest, on kohustuslik koolikirjandus  kindlalt koolis kinni. See ei tähenda, et ma oleks nende vastu, kes soovivad Shakespeare. Sel põhjusel leian, et John ja Leela Hort on näidenditega teinud suurt ja tänuväärset tööd, mida nii lastel kui täiskasvanutel tasub uurida. Oma armastusega luule vastu on  Leela ja John kulutanud oma aega ja raha luues Shakespeare seeria „lühendatud ja lihtsustatud kaasaegses inglise keeles.“ Seitse näidendit on tõlgitud arusaadavasse keelde ja neid saab lugeda

www.startingshakespeare.co.uk. //Meil võiks tuua analoogina Kalevipoja!?

10.   MATEMAATIKA

Ametlike õppekavade pooldajad on alati mures matemaatika pärast: „Mis saab siis, kui vabaõppurid ei vali matemaatikat?” Bertrand Russell´i arvamuse peaksime võtma aluseks, kuna ta on üks maailma kuulsamaid matemaatikuid. Mida ütleb tema sel puhul: “Ülikoolides õpetatakse matemaatikat peamiselt inimestele, kes kavatsevad minna õpetama matemaatikat inimestele, kes kavatsevad  minna õpetama matemaatikat … Vahel on sellelt jooksulindilt ka võimalik maha tulla. Archimedes kasutas matemaatikat, et tappa Roomlased, Galileo kasutas seda selleks, et paremaks teha Toscana suurvürsti kahuriväge, kaasaja füüsikud (kasvanud palju ambitsioonikamad) püüavad selle abil hävitada inimrassi. Tavaliselt on matemaatika  kohustuslik aine laiadele massidele ja väärt seda, et saada riiklikku toetust.” Matemaatika on kindlasti kasulik, kui sa projekteerid sildu, kuid miks me kõik peaksime selle aine läbima vaid selleks, et teada saada, kes siis meist selles hea on. Kui väidetakse, et võib-olla on meil seda kunagi hiljem vaja, kas sel juhul peaksime kõik õppima ka stomatoloogiat – järsku läheb vaja! Kui ma õppisin koolis matemaatikat ja siis hiljem õpetades seda ise ning veel edasi vaadates, kuidas seda õpib minu poeg – siis keerles peas üks ja sama ketserlik mõte, et kindlasti on palju paremaid asju, mida saaks selle asemel teha. On tavaline viga segada matemaatika ära aritmeetikaga ja võib-olla tuleks just seda viimast kohaldada? Ja jälle on Russell eriarvamusel: “Aritmeetika … on Briti koolides ületähtsustatud ja see võtab palju rohkem aega, kui tegelikult peaks.” Ta teeb ettepaneku, et on olemas palju enam kasulikke asju, mida selle asemel õppida. Russell märgib, et kuigi ta on juhtiv matemaatik ja filosoof, ei ole ta kunagi olnud hea aritmeetikas. See on teine levinud viga, et räägitakse mingist  tööstuslikust ametite „tellimusest“ ja selle „katmisest.“ Minu matemaatikaõpetajast sõber uuris neid „tellimusi“ sadades ettevõtetes Birmingham´i ümbruses Suurbritannias. Kui ma küsisin, mida ta leidis, siis ta vastas: „Täieliku segaduse.“ Ta ei leidnud ühtegi nõuet matemaatika osas ja aritmeetika osas piirdusid nõuded ainult nelja põhireegli ulatuses. See kattus minu enda kogemusega, kui ma 16 aastaselt lahkusin koolist ja läksin tööle panka, siis minu tunnistus matemaatika „0“ tasemega osutus täiesti kasutuks. Mul tuli õppida panga numbrimänge kohapeal. Üks koduõppe pere, kus isa on insener, palus minult arvamust matemaatika osas. Ma arutasin nendega oma argumendid läbi. Nad leidsid, et tegemist on ebausuga ja püüdsid leida julgust seda ignoreerida. Nende kogemus andis neile kindluse ja nad jätkasid õppimist „õpime siis, kui seda on vaja“ viisil. Hiljem olid nad väga rahul ja rääkisid, kui hästi see süsteem praktikas töötas. Praegu on ilmud CD-ROM interaktiivsed plaadid, millel õpetatakse sulle matemaatikat poole või veel vähema ajaga kui mõnel kursusel ja sa saad huvitava aine kohta vaadata diski, mil iganes soovid. 

11.   Sundimine

Ühe koolist lahkuja vastus sundimisele: “Ma panin pahaks, et mulle dikteeriti, mida selga panna, mida mõelda, mida uskuda, mida öelda ja kuna öelda.” (Catherine Burke ja Ian Grosvenor raamatust From The School That I‘d Like, 2003, Routledge Falmer.) Sunni tagajärgedest ja kogunenud pahameele väljapursetest võib ajalehtedest lugeda peaaegu iga päev.   

12.   Siduskiri

Õppekavade pooldajad muretsevad veel ka siduskirja pärast: “Mis siis saab, kui õppur ei vali siduskirja õppimist?” Mul tuleb märkida, et palju halvem on, kui ei arendata sidus-mõtlemist, kuid see on teine teema. Siduskirja õppimisprotsess on toonud lastele rohkem valu, kui ükski teine aine. Ka printerid ei trüki siduskirja, kuna see ei oleks piisavalt selge.  Ka seda artiklit oleks siduskirjas väga raske lugeda. Mitte keegi ei näita üles erilist entusiasmi pikemate siduskirjaliste tekstide puhul. Ka John Holt oma uuringutes ei leidnud mingit muud põhjust siduskirjaks, kui ainult väidetav kiirus. Ta näitas, et tavajuhul on selline arvamus ekslik. Holt viis läbi katsetusi nii klassiruumis, kui ka iseenda peal. Tavajuhul on lahuskirjutamine sama kiire või ka kiirem, loetavam ja parema väljanägemisega.  Need, kes on õppinud kirjutama Itaalia käsikirjas (italic skript), on saavutanud väga atraktiivseid tulemusi. 

Italic script kirjutamine - sidumata tähed

Eesti keeles on siduskirja kohta ilmunud artikkel: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=17481:koormav-kohustuslik-kirjatehnika&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13

13. Sotsialiseerumine

Suurem uuring sellest, kuidas inimesed arenevad ja milliste tegurite olemasolul saavad inimestest väga tunnustatud tegelased, keda me nimetame ka geeniusteks. Uuring on läbi viidud H.G. McCurdey poolt USA  North Carolina Ülikoolis. Selle kohta kirjutas George Leonard  täpsemalt oma raamatus Education and Ecstasy, (John Murray, 1970). Toodi välja kolm peamist tegurit. Esimene neist, suur individuaalne tähelepanu, mida on osutanud vanemad ja teised täiskasvanud. See avaldub õpitegevustes, mida saadab palju kiindumust.  Teine tegur on rikas keskkond, mis toetab kujutlusvõimet ja fantaasiat. Kolmandaks teguriks on limiteeritud kontakt teiste lastega, kuid piisavalt kontakti toetavate täiskasvanutega. McCurdey märgib kokkuvõttes, et tavakoolid, mis peamiselt baseeruvad ametlikel meetoditel ja jäigal organisatsioonil on viinud need kõik kolm tegurit miinimumini. Tulemuseks on allasurutuse kõrge tase. Bertrand Russell alustas oma kooliga Beacon Hill ja jõudis siis järeldusele, et mitte ükski pakutavatest koolimajadest ei ole sobilik  laste jaoks, et seal õppida. Ta ise oli kodus õppinud. Ta teatas ka, et Beacon Hill kool ei olnud nii edukas, kui ta lootis. Üks põhjustest oli see, et ta hindas tugevalt üle seda aega, mida lapsed soovivad veeta üksteise seltsis. 15000 tundi on pikk aeg, kui oled sunnitud veetma seda omaealiste laste seltskonnas, kuigi täiskasvanud peavad seda siis heaks sotsialiseerumiseks.  See võib olla sotsialiseerumine, kuid selle kvaliteet on äärmiselt küsitav. 

Allpool mõned teemad, mida koolisotsialiseerumisega seoses on üles tõstnud ajakirjandus: 

Esimene raport:

Lapsed võivadki nüüd oodata ja teada, et kiusamine on koolielu tavaosa. Uuring, mille viis läbi ajakiri Family Circle näitas, et  8 õpilast kümnest on kannatanud vähemalt ühe rünnaku all. Praegusel ajal on esimene rünnak oodatav 8 aastaselt. 

Teine raport:

Organisatsiooni Suzy Lamplugh Trust poolt tellitud uurimus näitas, et relvad on tänaseks ühel õpilasel kümnest. Inglastel veab, kuna oleme rahvusvahelises plaanis selles osas mahajääjad. USA-s näiteks on noad ja muud relvad palju suurema arvuga õpilastel kaasas. Kuid trend on jätkuvalt tõusev ja silmade sulgemine siin on ohtlik.

Kolmas raport:

Siin UK-s, peavad algkoolid järgima ravimisjuhiseid, mille on kehtestanud Head Teachers Association (HTA ehk õpetajate assotsiatsioon) .  Lahusti-nuusutamine on  levinud 7 aastaste laste hulgas. HTA süüdistab, et koolid on püüdnud seda probleemi nö „vaiba alla panna“ ja ei informeeri politseid, et kaitsta kooli reputatsiooni. Algkoolide vanusegrupp omab nüüd head infot, mis puudutab narkootikume laste hulgas. Hilisemalt, kui lapsed on juba vanemad, levib  info suitsetamise, alkoholi, ecstasy tablettide, rämpstoidu ja kallite firmarõivaste osas.  Kool teeb sellise info liikumise väga kiireks.

Neljas raport:

Siis UK riigisekretär hariduse alal (Secretary of State for Education), David Blunkett, käivitas popitegemise mahasurumise. Ta pidas seda „vägede väljaviimiseks haridusest“.  Mahasurumist pakuti välja sotsiaalse meetmena, mis aitab võidelda sotsiaalse väljajätmise vastu. „Mille väljajätmise vastu?“ võiksite küsida. „Relvade, narkootikumide või kiusamise?“ Üks kooli sotsialiseerumise suurematest pooldajatest oli USA haridustegelane John Dewey, kuid ta soovis, et koolid oleksid oma ülesehituselt demokraatlikud, võimu jagamise stiilis, mitte aga totalitaarses stiilis, mis baseerub domineerimisel ja sunnil. Praegune valdav domineeriv mudel ei olnud tema nägemus. Tema nägi koole kohana, kus on suurepärased enesearenduslikud võimalused parimatele pioneeridele. Ja ikka veel üllatutakse, kui pered valivad kodupõhise õppe! „Aga mis saab sotsialiseerumisest?“ karjuvad kriitikud. Vastus, mis põhineb tõenditel, mitte ebausul on: „Just täpselt! Selle tõttu tasubki kooli vältida!” Teine vastus võib-olla selline, et me ei ole aeglaste õppurite rahvus, kes ei suuda aru saada peale kõiki neid pidevalt ilmuvaid raporteid, teateid, artikleid, kõnesid – kui negatiivne on kooli sotsialiseerumine.  Kodu põhisel õppel olevad pered oma perekeskse haridusega, loovad tegelikult palju kõrgema kvaliteediga sotsiaalse elu ja seda kolmel põhjusel.  Esiteks, sa kasutad kodu hüppelauana kogukonda, suheldes raamatukogudes, muuseumides, muudes huvikohtades nii linnas kui maal. Selles protsessis, puutud sa kokku igas eas inimestega. Siin on suhtlemine, samal ajal kui kooliskäivad lapsed on kinnitatud klassiruumi koos piiratud hulga omaealiste ja piiratud hulga täiskasvanutega. Teiseks, kodus õppivad lapsed võivad ühineda ja moodustada näiteks skaudi, gaidide või kasvõi puutöö gruppe. Nad saavad kokku judotrennis, ujulas, või teistes huviringides. 

Kolmandaks, sa vaatad ringi teiste elust õppivate perede järgi ja saad teha asju koos nendega, vahel ka õppida koos nendega. See võib toimuda nii igapäevaselt või nädala sees, oleneb gruppide arvust.   Teine küsimus, mis väga tihedalt seotud sotsialiseerumise ebausuga on üksikute diskrimineerimine. 

Pidudel olen end sageli leidnud rääkimast inimestega, kes leiavad, et sotsiaalse tähelepanu otsijad on pigem kurnavad ja sotsiaalse tühisuse lõputu vool on ääretult igav. Olen leidnud, et lõppkokkuvõttes on üksikud huvitavamad, terviklikumad ja teadlikumad ning  mõned neist kõige viljakamatest ideedest tulenevad just neilt. Niisiis, kui sinu laps näib nautivat iseenda seltskonda – ja sinu oma – siis see ei ole muretsemise põhjus. Selle asemel, UK eluasemepoliitika on pidanud tunnistama, et üha enam inimesi valib „soolovariandi“ ja see on loonud väga suure nõudluse nö poissmehekorterite osas. Koolis olevad üksikud, teises küljest, muutuvad enamjaolt kiusamise märklauaks, kuna ootused, mis kaasnevad koolisotsialiseerumisega näevad ette, et sa lubad ennast allutada mingil omaealiste grupil.  See omakorda eeldab, et kunstlikult loodud omaealiste grupp on väärt temaga liitumist. Poiste gümnaasiumis käies leidsin, et seal olev grupp ei ole ühinemist väärt ja selle asemel eelistasin oma sõprade ringi väljastpoolt kooli. Olles tubli spordis, sain ma hoida piisavalt kontakti omavanuste grupiga koolis, jäädes neist samas sõltumatuks. Teistel nii hästi ei läinud ja neid kiusati. 

14. Koolivorm

Üks minu õpetajast sõber pakkus veel ühe sotsialiseerumise alapunkti ja selleks on koolivorm. Ta märkis, et koolivormi põhjuseks on vanemate nõue. Vanemad paluvad koolil säilitada vormi nõue, kuna see aitab ära hoida ärimaailma ja omaealiste survet kallihinnaliste riiete, firmamärkide, moesuundade järgimise jms osas.   

15. Rahvusvaheline võrdlusmoment

Edward de Bono on tuntud kui laste eestkõneleja, kes on pööranud tähelepanu süvaõppe arendamisele. Ta peab selles osas kõiki koolisüsteeme katastroofideks: “Ma ei ole teinud täielikku ülevaadet kõikides maailma koolides kasutatavatest süsteemidest, nii et minu vaated põhinevad isiklikel kogemustel. Ma võin seoses sellega märkida, et kõik koolisüsteemid, millega ma olen kokku puutunud on täielikult häbiväärsed ja ebaõnnestunud.” Minu kogemused toetavad seda järeldust. Kas see on punaseks tuleks meile lapsevanematele, kui meie juhid jätkuvalt räägivad, et me peame järgima teisi? Klassiruumid kõikjal maailmas järgivad „vangikongi“ kujundit, kasutades domineerimist ja sundi. 

16. Astmete kindlaksmääratus

Suurbritannia koolides eksisteeriv õppeprotsess vanuseliste astmete kaupa on tulnud segaduses olevate täiskasvanute maailmast ja sellel ei ole midagi pistmist sellega, kuidas inimesed tegelikult õpivad.  Kas tõesti on olemas konkreetne vanus Rooma Impeeriumi õppimiseks? Või millegi muu õppimiseks?

17. Hindamine

Õpiprotsesside jms lõpetamise juurde käiv pidev pealesunnitud hindamine ja testimine on üks ebauskudest. Testimine võib toimuda ainult siis, kui õppur seda ise soovib ja näeb selles teatud vajadust, mitte aga teiste poolse sunnina. 

18. Kodul baseeruv õpe

Suur ebausk on see, et kodul baseeruvat õpet peetakse halvaks. Vastupidi, on raske  leida halbu uudiseid koduõppijatest, erinevalt koolidest, kelle juhtumid täidavad ajalehti igapäevaselt.  McCurdy kirjutab, et kodul baseeruv õpe on just selline õpe, mis toodab geeniusi. Ekslik on arvata, et see on mingi uus asi. Edmond Holmes, koolide juhtivinspektor, juba   1900date alguses , kritiseeris tugevalt esimese riiklikku õppekava agressiivset kontrolli ja testimist ning jõudis samade järeldusteni  McCurdy´ga. Ta kirjutas sellest nö tragöödiast ka raamatu pealkirjaga The Tragedy of Education.

Kokkuvõtteks

Need ebausud näitavad, et enne, kui midagi kasulikku üldse saab koolides tehtud, tuleks need nö ümber töödelda  õppekeskusteks. Õpetajad oma stiiliga „seisan ja pakun“ on suures osas aegunud ja nad tuleks ümber õpetada   õppetreeneriteks ja reisivateks õpiagentideks. Massiline sunnivahenditega koolikohustus võis olla ammune visioon 20 sajandi tarbeks, kuid see ei sobi üldse 21 sajandisse. Kool kui sunnivahend, kui domineerimisele keskendunud institutsioon ei ole lahendus – see on hoopis osa probleemist.