Laupäev, 5. detsember 2020

Õpilaste motivatsioonist ja vaimsest tervisest digiajal

 Mõned artilid, mis muidu uue infotulva alla kaovad:



Chase Mielke kirjutas „Weareteachers“ veebilehel artikli õpilaste motivatsioonist.

Küsimusele: „Mis tapab õpilases motivatsiooni?“ hakkasid vastust otsima õpetajad koos grupi akadeemiliselt kõige mahajäänumate õpilastega. Õpilastele anti aega selle üle mõelda ja lõpuks leiti 6 põhjust:

1. Eksamite/tasemetööde esirinda tõstmine – on palju kognitiivseid, stressist tingitud jm põhjuseid, miks ka edukad õppurid võivad eksamitel halbu hindeid saada.  Õpilased märkisid, et kui nad ka on muidu oma töödega valmis ja hakkama saanud, siis halb eksamihinne näitab neid järsku halva toimetulijana.

2. Ei ole võimalust vigu parandada – see ei puuduta ainult eksameid, vaid kogu perioodi. Võimalust teha ümber oma esseesid, projektitöid jpm. Palju hindamispraktikad võivad aidata kaasa õpitud abitusele. See on loogiline: kui ma ei tunne, et minu pingutusest piisab, et aidata mul end mahajäämusest välja tõmmata, siis mis mõte on sellel kõigel üldse?  

3. Liiga palju loengut – õpilastel on raske jääda motiveerituks, kui õpetaja üksi räägib pea kogu tunni.

4. Kehv arusaamine – õpilane kaotab huvi, kui ta ei saa aru. Mitmed õpilaste vastused olid siin sarnased:  "Ma vihkan, kui palun õpetajatel uuesti midagi selgitada ja nad ütlevad:" Kas sa ei pööranud tähelepanu !? "Nad eeldavad, et ma olen laisk, aga ma tõesti püüdsin. See polnud lihtsalt arusaadav. " Ja veel: "Mulle ei meeldi see, kui ütlen, et see õpitav asi tundub mõttetu/arusaamatu, ja õpetaja seletab seda siis täpselt samamoodi nagu esimesel korral. Ja loomulikult pärast seda, ei hakka ma isegi uuesti küsima. "

5. Igav sisu – sageli ei tundu õppesisu olevat vajalik või on liiga raske.

6. Vähene laste respekteeriminev – see teema oli kõige enam arutelude keskmes, kuna siin saab õpilase motivatsioon tõsiselt haiget.  "Nad eeldavad, et me käituksime nagu täiskasvanud, kuid meid koheldakse nagu lapsi."

https://www.weareteachers.com/what-are-students-biggest-motivation-killers-we-asked-them-point-blank/


"Nüüd on läbi viidud palju uuringuid, mille eesmärk on siduda sotsiaalmeedia kasutamine depressiooniga ja enamik neist ei näita kas seotust või on see väga nõrk. "

Sellega on nii nagu igal alal. Ma tean seda paljude näidete varal toitumismaailmast.Tekib idee, et näiteks mingi toiduaine/dieet on ülipaha või kemikaal on hullult toksiline. Kui aga teadlased hakkavad seda lähemalt uurima ja võtavad grupi inimesi - siis ei näita see toit või dieet või üksikaine olulist kahjulikku mõju. Võibolla tuhandetest inimestest ühel hakkab halb ja ühel hakkab hoopis väga hea, kuid enamikul ei ole mingeid muutusi. Inimestega on keeruline. ☝☝

Kunagi sarjati raamatulugemist, kui tegevust, mis inimeste tervise käest viib. Nüüd on selleks arvutikasutus - laste lemmikud: videomängud ja sotsiaalmeedia. 

Psühholoogiateadlane Peter Gray PhD, kes kirjutab palju laste vajadusest vabalt ja palju mängida, arutleb oma artiklis  https://www.psychologytoday.com/intl/blog/freedom-learn/202011/hype-versus-fact-social-media-and-teens-mental-health

kas sotsiaalmeedia tõesti noorte vaimsele tervisele halvasti mõjub.

Juba aastaid on populaarne meedia avaldanud ülepaisutatud artikleid hirmutavate pealkirjadega „ekraaniaja” ohtude kohta. Alguses olid peamiseks deemoniks videomängud. Esitati väiteid, et videomängud põhjustavad vägivalda, sotsiaalset isolatsiooni, rasvumist, ADHD-d, depressiooni ja veel mitmeid muid haigusi. Täna on sellised väited summutatud, kuna suur osa uurimistõenditest ei toeta neid ja tõendid videomängude positiivse mõju kohta on samuti lõpuks meediasse lekkinud (vt minu arvustusi siin ja siin). Nüüd on hirmu fookus pöördunud sotsiaalmeedia poole. Selles on suurt rolli mänginud Jean Twenge ja tema kolleegide liialdatud tõlgendused uurimistulemustest.

Kui olete lapsevanem, kes on kahjulike mõjude kohta loetud väidete tõttu oma lapse arvutimängu piiranud, võib sellest artiklist ja minu varasemates videomängude postitustes kokku võetud uurimusi lugeda ja saada rahu. Suurem osa uuringutest viitab sellele, et väited videomängude negatiivsete mõjude kohta on suures osas müüdid ja et on ka tõeliselt positiivseid mõjusid. Need vaimsed oskused, mida videomängud aitavad arendada, võivad tänapäeva maailmas olla üha olulisemad.

Artiklis on toodud ära viiteid paljudele uuringutele, mis näitavad tänaste netivõimaluste positiivseid külgi. Lugege kindlasti ka teisi Peter Gray artikleid tema blogist Freedom to Learn.



"Lapsed, kes soovivad teha õiget asja, leiavad, et nad veedavad sageli lõputult tunde - hilisõhtuid, nädalavahetusi -, tehes koolitöid, töötades, pühendudes spordile jne, ilma et nad neist kunagi midagi ise valiksid. Nad ei pruugi enam teada, kuidas valida . "

Kauaaegne õpetaja Katy Burke kirjutab haridusteemalises blogis learningcooperatives.org. Oma artiklis valikute kohta kirjutab ta:  Umbes sel aastaajal kakskümmend kolm aastat tagasi olin keskkooli lõpuklassis ja vaevlesin ülikooli kandideerimise pärast. Kogu see protsess oli hirmutav, kuid mind kimbutas kõige rohkem see, et ma ei teadnud, mida tahan õppida. Ma ei teadnud seda, sest ma ei teadnud, mida ma tahan oma eluga teha, ja ma ei teadnud seda, sest mul polnud aimugi, mis mind tegelikult huvitab või milles ma hea olen.

Hirmunud ja kiiresti tiksuva kellaga survestatud, arvasin, et pean kõik need vastused kohe üles leidma. Mul polnud aega otsinguteks iseendas. Selleks oli juba hilja; Ma olin abiturient. Niisiis mõtlesin välja üldplaani. Ma läheksin sinna, kus asuvad kõik vastused: rahvaraamatukogu. See oli 1997, vahetult enne Google'i alustamist. Ma võiksin muidugi küsida Jeevesilt, kuid see tundus kohmakas ja ebausaldusväärne. Raamatukogu oli ikka seal, kus ma käisin, kui mul oli midagi olulist teada saada. Ma ei saanud aru, et vastuseid, mida otsisin, raamatust ei leita...

See ei käi ainult minu kohta. Räägin selle loo selleks, et juhtida tähelepanu kõigile noortele, kes on endiselt konveieril. Nad on lapsed, kelle "peataolekut" kahtlustate kõige vähem. Teoreetiliselt oleksin pidanud teadma, mida tahan. Ma olin küps laps mitmel viisil. Olin kiitustega pärjatu õpilane kindla töökohaga, mille juurde olin jäänud kaks aastat. Kuid see oli probleem. Järgisin alati kellegi teise paika pandud graafikut. Olin kõigi asjade tegemisega nii hõivatud, mida pidin tegema, et mul polnud aimugi, mida tegelikult teha tahan.

Seda juhtub kogu aeg. Ja ma just nimelt mõtlen, et  kogu aeg. Nägin seda kolmteist aastat iga päev, kui õpetasin riigigümnaasiumis. Olen seda näinud, kuna olen sõprade lapsi ja õpilasi aidanud kolledži esseedega. Lapsed, kes soovivad teha õiget asja, leiavad, et nad veedavad sageli lõputult tunde - hilisõhtuid, nädalavahetusi - tehes koolitöid, töötades, pühendudes spordile jne, ilma et oleksite neist kunagi midagi valinud. Nad ei pruugi enam teada, kuidas valida...

https://learningcooperatives.org/2020/11/23/conveyor-belt-to-success

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar