John Holt õppimise olemusest vol 1

Kolm eksitavat metafoori

Rohkem, kui me seda ise teadvustame, on meie elu ja töö mõjutatud metafooridest – need on meie meeles olevad pildid sellest, kuidas maailm toimib või ehk kuidas me arvame, et see toimib. Sageli on sellised pildid meie jaoks reaalsemad, kui tegelikkus.

 Tänase hariduse üle domineerib eelkõige kolm metafoori. Osad õpetajad on nendest rohkem või vähem teadlikud. Osad ei teadvusta neid üldse. Samas on neid, kes nende mõju ägedalt eitavad. Teadlikult või mitte, on need metafoorid meis suuresti kinnistunud ja määravad ära selle, mida enamik õpetajatest koolis teeb.

Esimene metafoor esindab haridust, kui konveierliini villimistehases või konservivabrikus. Mööda liini sõidavad erineva kuju ja suurusega tühjad anumad. Peale jooksva liini on veel tehase töötajate poolt kontrollitavad erinevad täidist lisavad seadmed. Anumad liiguvad ja töölised lisavad neisse erinevaid substantse – lugemist, matemaatikat, ajalugu, teadust.

Ülakorrusel otsustab juhatus selle, kuna anumad liinile panna, kui kaua nad peavad seal olema, milliste materjalidega täidetakse ja mis ajal ning mida teha anumatega, mis on teistest väiksemad või millel pole avaust.

Kui ma sellisest metafoorist õpetajatele räägin, siis paljud neist naeravad ja peavad seda absurdseks. Kuid meil tasub vaid lugeda viimaseid kooli paremaks muutmise ettepanekuid, et näha, kui domineeriv taoline metafoor on. Pea kõik ametlikud raportid ütlevad, kui palju aastaid tuleb õpetada emakeelt, kui palju matemaatikat ja võõrkeelt ja teadust. Teiste sõnadega, meil tuleb konveieril liikuvatesse anumatesse panna 4 aastat emakeelt, 2 või 3 aastat matemaatikat jne. Eeldatakse, et kui me sinna anumasse kord midagi pannud oleme, siis see sinna ka jääb.

Keegi ei taipa küsida ilmselget: kuidas osad anumad, hoolimata sellest, et neid on täidetud nii mitmed aastad, lahkuvad tehasest tühjana? Rohkem kui sajandijagu kogemust ja haridusinimesed hoiavad ikka kinni mõttest, et õpetamine toodab õppimist ja seega arvatakse, et mida rohkem õpetame, seda rohkem õpitakse. Mitte ükski hariduslikest aruannetest ei ole tõstatanud selles osas küsimusi. Kui õpilased ei tea piisavalt, siis me kinnitame endile, et see on seetõttu, et me ei alustanud anuma täitmist piisavalt vara (alustame parem 4 aastaselt) või ei pannud sinna õiget asja või mitte piisavalt palju (teeme õppekava veel mahukamaks).

Teine metafoor kujutab endast kooliõpilasi, kui puurisolevaid laborirotte.  Neid treenitakse teatud trikkide abil – kõige sagedamini kasutatakse trikki, mida ükski vabas looduses elav rott mitte mingil tingimusel ei teeks. Siin see rott istub ja puuri teises otsas on kaks avaust – üks ringi ja teine kolmnurga kujuline. Kui rott vajutab õigele avausele, siis ta saab suutäie maitsvat ja kui valele, siis saab elektrišoki. Los Angelese Kalifornia Ülikooli haridusteadlase John Goodlad arvamusel on just selliseks kogu õpetamine koolis muutunud – ülesanne, preemia, šokk. Prääniku ja piitsa asemel on „positiivne stiimul“ ja „negatiivne stiimul“.

Positiivsete hulka kuuluvad õpetajate naeratused, kiituskirjad, hinded ja lõpuks pääs mainekatesse kõrgkoolidesse, head töökohad, huvitav töö, raha ja edu.

Negatiivseteks on vihased märkused, sarkasm, alandamine, kaasõpilaste põlastav naer, hirm läbikukkumise ees, häbi, hirm mahajäämise ees, koolist väljaheitmine. Paljud vaesed lapsed puutuvad kokku ka ka füüsilise vägivallaga. Ja selle liini lõpetavad viletsamad edasiõppimise võimalused (kui üldse), halvad töökohad või üldse mitte, nüri töö, vähe raha või vaesus.

Kolmas metafoor on võibolla kõige hävitavam ja ohtlikum. See kujutab kooli, kui vaimuhaiglat, parandusasutust.  Koolid, hea või halva mainega, on alati juhindunud mugavast reeglist, et kui toimunud on õppimine, siis kool võtab omale kogu au (kui sa oskad lugeda, siis täna õpetajat). Aga kui õppimist ei ole toimunud, siis häbistatakse õpilast.  Ühes väga elitaarses koolis sõnastas üks vana õpetaja selle nii: „Kui õpilased ei ole õppinud ära seda, mida me neile õpetame, siis seda sellepärast, et nad on laisad, distsiplineerimatud või vaimse häirega.“ Ja peaaegu kõik teised õpetajad olid temaga nõus.

Üsna hiljuti leidsid õpetajad veel ühe selgituse õppimise puuduste jaoks – õpiraskused (learning disabilities). Taoline selgitus on muutunud väga populaarseks, kuna siin on kõigile midagi. Süütundega koormatud keskklassi lapsevanemad, kelle lapsed ei saa koolis hakkama ei pea enam küsima: „Mida me valesti tegime?“ Kuna eksperdid vastavad neile: „Te ei teinud midagi valesti; teie lapsel on lihtsalt mõned juhtmed peas valesti läinud.“ Vihastele vanematele, kes nõuavad, et koolid „oleksid asjakohased ja õpetaksid lastele midagi“ , saab nüüd öelda: „Vabandust meie ei saa siin midagi teha; ta on õpiraskustega.“

5 ja 6 aastastele lastele antakse, sageli juba esimestel koolisoleku päevadel, peotäis teste, et „leida, mis nendega valesti on.“ Osadele lastele isegi öeldakse õpetajate poolt, et just selleks need testid ongi. Pedagoogika pseudoteadus teeb nüüd nimekirju ja kirjeldab neid diagnoose ning välja on töötatud tegevusi, mis peaksid õpetama ravima, kuid mitte tervendama sellest nö seisundist.

Selle kõige taga olevad väidetavad „uuringud“ on erapoolikud ja mitte eriti veenvad. Mõned aastad tagasi toimus suur õpiraskuste spetsialistide konverents ja ma küsisin, et kas keegi neist on kuulnud teaduslikest uuringutest, mis seovad stressi tajutavate puudustega. Tõusis 2 kätt 1100 inimesest koosnevast auditooriumist. Üks neist rääkis mulle siis ja hiljem ka teine, et uuring näitab, et kui õpiraskustega lapsed pannakse suhteliselt stressivabasse keskkonda, siis õpiraskused kaovad üsna ruttu.

Meie kolmas metafoor, nagu ka kaks esimest, esitavad reaalsusest vale pildi. Koolid saavad hästi aru, et õpilased ei ole sealsest õppimisest huvitatud ja ei ole selles eriti head ning nad ei hakka õppima, kui neid panna seda tegema; nad ei saa õppida enne, kui neile näidatakse kuidas ja viis, kuidas nad õppima saab on selline, et ettenähtud materjal tuleb jagada väikesteks osakesteks, millest siis ühe osakese kaupa õpilasele ette antakse koos piitsa ja präänikuga. Kui selline meetod ei toimi, siis otsustab kool, et valesti on midagi õpilasega – midagi, mida neil siis tuleks diagnoosida ja ravida.

Kõik need eeldused on ekslikud. Kui sa alustad sõitu Chicagost Bostonisse ja sa mõtled, et Boston on Chicagost läänes, siis mida edasi sa lähed, seda hullemini rappa sa jõuad. Kui sinu eeldus on vale, siis ka sinu tegemised on valed ning mida rohkem sa pingutad, seda hullemaks läheb.

Väga lihtsalt jälgitav fakt on see, et lapsed on kirglikult huvitatud aru saama neid ümbritseva maailma asjadest ning on selles väga head. Nad teevad seda nii, nagu teadlasedki, luues teadmise oma kogemusest. Lapsed uurivad, uudistavad, otsivad, leiavad või teevad midagi ja seejärel testivad vastuseid küsimustele, mida nad ise esitavad. Kui neid ei takistata kõike seda tegemast, siis nad lähevad aina edasi ja muutuvad selles aina paremaks.

Tõlgitud John Holt raamatust "Learning All the Time"