Taevas on sinine...

Taevas on sinine.

Välja arvatud siis, kui ta seda ei ole.

 

Laura Schuerwegen – peale kommunikatsiooniteaduste õppimist Brüsselis, otsustas Lääne elu maha jätta ja asuda perega elama Aafrikasse. Ta kirjutab  autentsest lastekasvatusest www.authenticparenting.info

Paljudel juhtudel, kui keegi hakkab vestlema isikuga, kes on koduõppe vastu või lihtsalt ei tea sellest midagi või kui sa loed elust õppimise kohta kriitikat, siis vastaspool võtab sisse nn „eksimatu“ seisukoha „asjadega, mida sa pead teadma.“ Kool, ütlevad nad, õpetab sulle kõiki neid asju, mida sa pead teadma – asju, ilma milleta sa elus läbi ei saa. Ja need asjad on just sellised, mida sa ise oma isekate huvidega ei õpiks. Nad pakuvad tervet nimekirja   nagu näiteks riigi hümnid, ajaloolised faktid, selle või tolle autori teoste täielik tundmine, aritmeetika … ja ta kirjutab need kõik sinu ninale suurte trükitähtedega ja märgib seda kõike, kui UNIVERSAALSET TEADMIST ILMA MILLETA SA EI SAA ELADA.  

Las ma räägin teile üht-teist Universaalsest Teadmisest. On tõsi, et elus on teatud asjad, mida inimene peab ellujäämiseks teadma. Ma arvan, et võime neid teadmisi nimetada universaalseteks teadmisteks. Näiteks asjadest on tuli kuum ja vihm märg ja kui sa seisad paljalt külma käes, võid jääda haigeks … aga laps omandab need teadmised kaua enne seda, kui ta läheb kooli ja need on omandatud õpetamata. Neid asju õpitakse kogemuslikult (Uskuge mind, on palju lapsi, kes peavad kogema mitu korda seda tsüklit: väheste riietega/ külm/ haigus enne, kui nad seda uskuma jäävad; on ka täiskasvanuid, kes selle samaga kimpus on!)

“Kõik universaalsed teadmised on seotud eksistentsiga või – ainult selline teadmine, millel on oluline seos eksistentsiga on  hädavajalik teadmine.”Soren Kierkegaard

Sellise „Asendamatu Institutsiooni Milleks On Kool“ lävele astudes on kõik lapsele õpetatav triviaalne ja vaieldav. Kõik on suuresti sõltuv sellest institutsioonist, kuhu laps läheb, õpetajast ja isegi riigist, kus laps sünnib ja elab. Kindlasti on mõned asjad, mida kõik koolid püüavad oma inimestele õpetada, nagu värvid ja kujundid, kuid need on asjad, mida laps on juba märganud või õppinud teda ümbritsevast keskkonnast. 

“Oi, mõelge, mis juhtuks, kui laps puudub päeval, kus nad õpiksid sinist. KAS SA VEEDAKSID KOGU OMA EDASISE ELU MÕELDES, MIS VÄRVI ON TAEVAS.“ Daniel Quinn

“Punane õun ei ole punane, ka sidrun ei ole kollane. Taevas on harva sinine, ainult siis mitte kui ta seda ei ole …” Keith Crown

Kõik asjad, mida elust õppimise vastaspool nimetab vajalikuks ellujäämiseks või sotsiaalse staatuse omandamiseks või usaldusväärseks isikuks saamiseks – mis iganes see põhjust ka ei toodaks, et sul tuleb omandada mingit spetsiifilist fragmenti teadmisest – on äärmiselt muutlikud. Iga vestluspartner annab sulle erineva nimekirja (mis juba iseenesest kinnitab sulle fakti, et ei ole üldse olemas Universaalset või Hädavajalikku). 

Aga vaadakem mõnda sellest teadmise nn Olulistest Tükikestest. Rahvuslikud hümnid on just lihtsalt – rahvuslikud – ja ma võin teile näidata tervet rahvast, kus vaevalt keegi  teab oma rahvushümni. See on minu enda rahvas – Belgia. Viimase peaministri ajal, hakkas too isegi korra laulma teise riigi hümni. Nii et mis on siis sellel inimesel puudu, kes hümni ei oska? Ja kui kellegi arvates on rahvushümn  inimteadmiste oluline osa. Patriotism? 

Patriotism ei ole iseloomu hädavajalik osa; paljud inimesed on saanud ilma selleta väga hästi elatud ja  pole seetõttu olnud vähem humaansed ega ka asjatundmatud jobud.  Patriotism võib olla ka väga ohtlik asi,  ässitades inimesi teineteise vastu ainuüksi selle tõttu, et maakaardile on keegi joonistanud piirid. Võibolla ühel päeval loome me ülemaailmse hümni ja seda hakatakse lugema oluliseks teadmiseks … aga seni.

Ajalugu – nagu hümnidki – on tugevalt seotud sellega, kus te elate. Veel enam, ajalugu on seotud vaataja silmadega. (Sama käib geograafia kohta, see on veel üks aine, mida peetakse oluliseks). On palju suurepäraseid asju, mida ma ajaloost tean, kuid see pole võrreldav selle ajaloo teadmisega, mida teab keegi teisest riigist. Väga sageli on asjad, mida me väidame end teadvat kujundatud eurotsentrismi või Lääne Imperialismi poolt. Kas see inimene, kes tuleb meile teisest maailma otsast ja ei tea meie ajalugu – on loll? Või süüdistame me teda, kuna tal on teine rahvus? Mis saab neist, kes elavad välismaal ja reisijatest?  Mis saab inimestest, kes teavad ainult oma esivanemate ajalugu ja ei tea akadeemilist ajalugu kuningate nimede ja sõdade kuupäevadega?

Selle või tolle autori tööde tundmine on samuti teadmine mis suuresti sõltub kultuurist, millesse olete sündinud. Ja mil iganes see teema üles tõstetakse, tuleb mulle meelde sõbra räägitud anekdoot. Sõber tuli tagasi peale aastast vahetusõpilase elu USA-s: üks üliõpilastest  küsis temalt, kas teil ka on selliseid kuulsaid autoreid nagu meil - Shakespeare. Näib, et ka USA haridus ei kipu palju rääkima sellest või tollest autorist (ka mitte geograafiast, kuna üks teine õpilane küsis, kas Belgia on Brüsseli pealinn!)

Kui need juba kirjeldatud teemad on läbitud ja paika pandud, kui triviaalsed, suvalised, tugevalt elukohaga seotud, siis toob vastaspool välja raskekahurväe – Pühad Lehmad: Lugemine, Kirjutamine ja Aritmeetika. Jah kindlasti on need oskused olulised ellujäämiseks kaasaegses maailmas. Kohe edasi hüütakse, et need on kohustuslikud ja tuleb omandada teatud kindlal ajal st kindlas elueas. Kui keegi väidab, et see püha kolmainsus on hädavajalik, siis nad jätavad tähelepanuta fakti, et maailmas on miljoneid inimesi, kes ei ole saanud õppida ühtegi neist nimetatud ainetest ja ikkagi elavad, toimivad ja isegi töötavad! Nii, et see, mida teile tahetakse öelda - asjatundmatud imbetsillid ei ole ainult arengumaade inimesed, vaid ka kõik inimesed, kes on kirjaoskamatud ja ei suuda kümne piires arvutada? Kas nii? Kas see tähendab omakorda, et Lääne elumudel on üks otsatute vooruste kogum, mille poole peaksime kõik püüdma? Sageli tuleb see soovitus ilma, et püütaks aru saada kirjaoskamatute rahvuste kultuuri ilust – nad on ju lihtsalt metslased, kas pole? Lõppkokkuvõttes on kogu asi ju sinu võimaluses jääda ellu Lääne ülemvõimu all.  See, oma olemuselt, näitab, et elust enesest õppimise kriitik, kes on kinni jäänud sellistesse märkustesse, teab vabaõppest väga vähe. Kuna vabaõpe on liikumine, mis soovib muuta Lääne ühiskonna praegust olemust. Aga isegi kui me vaatame lugemise, kirjutamise ja aritmeetika küsimusi, siis me näeme, et meie oponent ei oma vähimatki aimu vabaõppest. Vabaõpe ehk ka elust õppimine mõistab, et inimene õpib seda, mida ta vajab ja siis kui ta seda vajab. Ja kuigi vabaõppe emasid tavajuhul sildistatakse kui laisku lollikesi, kes jätavad oma lapsed metsikult ringi jooksma sel ajal ise kokteili juues, on nad siiski vanemad, kes on vägagi  aktiivsed loomaks oma lastele edukat ja sobivat õpikeskkonda. Miks, võiks küsida, on nii paljud meist vägagi kirjaoskajad ja intelligentsed? Me peame olema, kuna oleme haridusvaldkonnas nii tugevalt erinevatel seisukohtadel. Seetõttu, kui laps kasvab üles lugemise, kirjutamise, arvutamise keskkonnas, eriti elektrooniliselt toimivas ühiskonnas nagu meie oma ja ühel päeval tuleb tal neid oskusi  vaja, siis ta õpib neid kasutama. 

Kas see loeb, et ta ei ole õppinud näiteks funktsioone (matemaatikas). Ei loe, kui ta neid ei kasuta. Mina näiteks olen saanud ülikoolist kraadi ilma kordagi matemaatilisi funktsioone kasutades, kuigi need olid minu gümnaasiumi matemaatikahariduses olulisel kohal. Ma olen teadmiste suur fänn ja leian olevat põneva „asju teada.” Kuid ma olen ka kohanud paljusid inimesi, kes on läbinud ülikooli laitmatult, kuid ei tea kes on antiloop või arvavad, et prantsuse keelne  “Je te Flouff” tähendab „ma armastan sind“. Nad on hästi funktsioneerivad, austusväärsed kodanikud kraadiga   (mõlemate näidete inimesed omavad mitut kraadi).  See tähendab, et isegi akadeemilises õppes ei ole sellised teadmised nõutavad. Jättes kõrvale mõned erisused, ei ole olemas Baasteadmist Mida Kõik Peavad Teadma. Nii et miks täita oma pea asjadega, mida sa ei vaja ja millest sa ei ole huvitatud – mis siis, kui  keegi peab sind lollikeseks? Ainuüksi selletõttu, et meil on erinevad huvid, saab alati olema keegi, kes mõtleb  sinu teadmistest kui kehvematest, kuna ta ei saa aru või ei hooli sellest, mis sind huvitab. Kuid see on nende kaotus, mitte sinu oma.

“Tegelikult on kogu haridus enese-harimine. Õpetaja on ainult juhendaja, et asjale osundada ja mitte ükski kool, olenemata kui suurpärane see võib olla, ei saa sulle anda haridust.  Mida sa saad, on midagi sarnast laste värviraamatuga, kus tuleb kujundid ise ära värvida.” Louis L’ Amour

Haridus on jõud – jah – kuid, kui see tuleneb tavakoolist, siis mõistetakse seda jõudu sageli valesti. Jõud ei käi kaasas koos saajaga, vaid koos loojaga.  Kindlasti omab rohkem võimu isik, kes otsustab, mida sina peaksid või ei peaks teadma. Rohkem võimu ja rohkem jõudu, kui need tühjad laevad, kellena õpilasi koolisüsteemis nähakse. Peale sinu ei ole kedagi teist, kes saaks otsustada, mida sa peaksid teadma.