“Õpiraskused:” teise nimega Roosid
Jan Hunt on perenõustaja ja
kirjanik. 21 aastase poja ema.
Kas tegelikkuses võivad õpiraskused
olla normaalse inimese mõistetavaks reaktsiooniks sellele, et neid on jõuga
sunnitud omaks võtma tavapärase klassiruumi ebanormaalsed tingimused?
Kujutlege hetkeks, et olete
külastamas aiandit, kus kasvatakse beebitaimi. Kuulete väljast müra ja lähete
uurima, mis on juhtunud. Leiate ühe
noore töötaja, kes on hädas roosipõõsastega. Ta on püüdnud jõuga avada roosi
noori pungasid ja pomiseb pettunult. Te küsite temalt, mida ta teeb ja tema
vastab: „Minu ülemus tahab, et kõik lilled hakkaksid õitsema sel nädalal,
eelmisel nädalal ma teipisin kinni kõik, kes tahtsid varem hakata õitsema ja
nüüd ma avan nende õied, kes veel ei ole õitsema hakanud.“
Sa vaidleksid vastu, öeldes,
et igal roosil on oma õitsemise aeg; on absurdne püüda lille õitsemist kinni
pidada või kiirendada. Roos õitseb alati talle kõige õigemal ajal.
Sa vaatad uuesti roosi ja
näed, et see vaikselt närbub. Kui sa juhid sellele tähelepanu, siis abiline
vastab: „Oh, kui halvasti, see võib olla mingi geneetiline haigus. Ma pean
helistama eksperdile.“
„Ei, ei!“ ütlete teie. „Sina
põhjustasid närbumise! Kõik mida on vaja teha – tuleb vastata lille loomulikule
tsüklile, tema vee ja päikese vajadusele ja jätta ülejäänud looduse teha!“ Sa
ei usu oma silmi. Miks see ülemus on nii ebarealistlik ja halvasti
informeeritud lillede osas?
Sellist olukorda ei tule küll ette
aiandites, kuid on igapäevane meie koolides. Jõuga püüavad õisi avada õpetajad,
kes on juhtkonna, ametlike ajakavade surve all, mis nõuab lastelt õppimist
ühesuguse kiirusega ja sarnasel viisil. Kas lapsed ei ole erinevad oma arengus,
nagu ka roosid: nad sünnivad võimekusega
ja sooviga õppida ja nad õpivad erinevas tempos, erinevatel viisidel. Sarnaselt
roosidega, õitsevad ka lapsed igaüks omal õigel ajal, kui nende vajadustele
vastatakse, luuakse turvaline ja meeldiv keskkond ja välditakse kahtlusi,
ärevust ja paikapandud ajakava. Ma tunnen südamest kaasa nendele lastele,
kellele on „diagnoositud“ ADHD (attention-deficit and hyperactivity disorder –
ehk eesti keeles siis tähelepanuhäire ja hüperaktiivsus), õpiraskuse viimati
avastatud nimesilt. Paljud haridustegelased ja uurijad usuvad, et ADHD lapsi ja
nende vanemaid on väärkoheldud selle sildi külge riputamisega. Dr. Thomas
Armstrong, juhtiv õpiraskusi uuriv spetsialist, kes vahetas eriala siis, kui ta:
„hakkasin märkama, et õpiraskuste silt
riputati kaela nii paljudele lastele ja lapse läbikukkumist õppeprotsessis süüdistati
müstilise neuroloogilise defitsiidiga ajus – selle asemel, et muuta meie
koolisüsteemi ja seda reformida.“ Dr. Armstrong pöördus õpiraskuste
kontseptsioonile selja ja kirjutas raamatu „In Their Own Way“, suurepärane ja
praktiline juhis seitsme isikustatud õppesüsteemi kasutamiseks, mida
esmakordselt pakkus välja Harvardi psühholoog Howard Gardner. Dr. Armstrong kutsub
üles loobuma mugavatest, kuid kahjustavatest sildistamistest nagu „düsleksia“ (vaeglugemine)
ja keskenduda selle asemel tegelikule „vaegõpetamise“ probleemidele. Ta
hoiatab, et „meie koolid kirjutavad miljonitele lastele peale sildi
„ebaedukas“, kuid tegelikult on need lapsed ainult sattunud halva õppesüsteemi
kätte.” Armstrong selgitab: „Lapsed saavad diagnoosi nagu düsleksia, düsgraafia
(kirjutamishäire), düskalkuulia ( ehk düsmatemaatika ehk arvutamishäire) ja muu
selline ning siis tundub, nagu põeksid nad mingit eksootilist ja haruldast
haigust.
Samas on sõna düsleksia lihtsat ladina keelne väljend „kimpus
sõnadega“ … Sadu teste ja programme on välja mõeldud, et neid nö
„neuroloogilisi düsfunktsioone“ kindlaks teha“. Kuid meditsiinidoktorid ei ole
veel kaugeltki leidnud nn õpiraskuste sümptomite juurde kuuluvaid
ajukahjustuste selgeid ja täpseid vasteid. Mulle endale on peale 15 aastaid
uuringuid ja praktiseerimist üsna selge, et meie koolid on suuresti süüdi
selles, millega nii paljud lapsed peavad läbikukkumise ja tüdimuse tõttu
silmitsi seisma. Kas õpiraskuste silt on tänase kooli „keisri uued rõivad“?
Filosoofidel on huvitav printsiip, mida nimetatakse Ockhami habemenuga, käepärane
viis lõigata läbi pöörased teooriad. See ütleb, et eelistada tuleb nähtuse
kõige lihtsamat seletust (See printsiip – eelistada vähima eelduste hulgaga
seletust – on loodusteadustes laialdaselt kasutusel.) Niisiis, millised
on faktid? Kas pole fakt, et paljudel
kooliõpilastel, suuremas osas meessoost, on õpiraskused. Kuid on ka fakt, et sadadel
ja tuhandetel lastel, olenemata soost, puuduvad need väidetavat geneetilised
ajudefektid – koduõppuritel ei esine neid. Selles grupis on õpiraskused harvad,
välja arvatud siis, kui nad on alles hiljuti koolist koju jäänud. Kui “õpiraskused”
on nii tavaline kooliskäivate laste hulgas ja puudub koduõppijate hulgas, siis
tuleks probleemi juuri otsida eelkõige õpikeskkonnast, mitte aga mingitest
müstilistest „neuroloogilistest häiretest“.
Kõik need nimed “hüperaktiivne,”
“koolifoobia“ ja „õppimispuue“ on suitsukatted, millega püütakse varjata kooli
suutmatust mõista ja juhtida loomulikku õppeprotsessi!? Peale kõige, ei ole
saladuseks, et koolid on oma töös läbi kukkunud: paljudes kohtades on
kirjaoskus tegelikult vähenenud ja ei ole enam tõusnud sellele tasemele, mis
oli enne üldkoolide aega. Kui John Gatto, New York Osariigi Aasta Õptaja,
nimetas kooli „12 aastaseks vanglaks“, siis me teame, et midagi on kohutavalt
valesti ja see ei ole seotud meie lastega. Haridustegelane John Holt kirjutab
oma raamatus „Teach Your Own“: õpiraskuste assotsiatsiooni presidendi
sõnavõtust: „on vähe tõendeid, mis
toetavad õpiraskuste diagnoose.“ Holt
palub lapsevanematel olla äärmiselt skeptilised selles osas, mida kool ja tema
spetsialistid laste ja nende seiskorra kohta ütlevad. Peale selle, neil tuleb mõista,
et just kool ise põhjustab kõik need hirmud ja pinged ning parimaks raviks
õpiraskuste puhul on laste koolist ära võtmine.“
Pered, kes on nii talitanud,
leiavad varsti, et nende laste armastus õppimise vastu taastub ja nad huvituvad
samamoodi nagu kunagi varases lapsepõlves. Erinevalt õpetajatest, kes peavad
kohtuma igal aastal paljude erinevate lastega, on kodus vanematel õpetada
aastaid üks ja sama laps (lapsed), kelle individuaalsust ja õppimise stiili
erisusi nad õpivad tundma ja austama. Vanemad saavad selgeks lapse isikliku
ajakava ja teadvustavad, et vead on igaühe õppimisprotsessi loomulikud ja
ajutised osad. Ei ole kuhugi kiiret!!! Paljud koduõppel olevad õppurid võivad
mitte lugeda ka 10-12 eluaastal, kuid kolledžiajaks saavad juba hakkama
suurepäraselt. Lõdvestunud ja rahulik suhtumine on koduõppe loomulik osa,
see aitab lapsel säilitada
eneseväärikust, jätta kõrvale ametlikud reeglid ja sildid ning lasta lapsel
õppida siis, kui ta on selleks valmis. Koduõppijad tavajuhul ületavad oma
kooliskäivaid eakaaslasi akadeemiliste teadmiste, sotsialiseerumise,
enesekindluse ja usaldusväärsuse osas. J. Gatto toob välja fakti, et „lapsed, kes õpivad kodus
näivad olevat 5-10 aastat eespool oma koolis treenitud eakaaslastest – seda
just eelkõige mõtlemisvõime poolest.“ Palju aastaid püüdis Holt selgitada
koolides erinevust „learning difficulty“ ehk õppimisraskuste (see on midagi,
mida me kõik aeg-ajalt tunda saame) ja „learning disability“ ehk õppimisvõimetuse
vahel. Ta küsis õpetajatelt, kuidas nad teevad vahet põhjustel, mis tingitud
närvisüsteemist ja faktoritest, mida põhjustavad välised tingimused –
õppekeskkond, õpetaja selgitused, õpetaja ise või õppematerjal. Ei ole üllatav, et Holt ei saanud eales
sellele küsimusele ühtset vastust … „seni, kuni me ei ole õppinud eristama neid
kahte, ei saa üldse rääkida laste õpiraskustest.“ Miks üldse on õpetajad nii
kindlad, et eksisteerib see laialtlevinud neuroloogiline häire? Võib-olla on
nad ajanud segi põhjuse ja tagajärje. Holt selgitab, „Õpetajad ütlevad, et
lugemine ongi raske või muidu paljud lapsed ei oleks sellega
hädas.“ Holt argumenteerib, „kuna me
mõistame lugemist kui raskust, siis just seetõttu lapsed ongi hädas … kogu meie
muretsemine, askeldamine ja õpetamine on
teinud lugemise lastele sada korda raskemaks, kui see tegelikult on .... olles
hirmunud ja ärevuses on meie mõtteprotsess häiritud ja me ka omandame õpitut halvasti
või üldse mitte.“
Uuringutest
tuleb välja, et õpetajate ootused lapse õpiraskuste osas mõjutavad tugevalt
lapse õppimisvõimekust. Veel enam, uuringud näitavad ka, et on tugevad seosed
laste ärevuse ja tajutavate ebasoodsate tingimuste vahel - ja ärevuse tekitajate vähenemisel (ja
toiduallergiate ravimisel, kui need eksisteerivad) vähenevad suuresti
õppimisraskused. Kuid meil ei ole vaja uurijaid ja eksperte, et öelda, mis on
valesti. Meil on vaja ainult kuulata lapsi endid, kes on aastaid püüdnud
suhelda läbi oma valu, segaduse, ärrituse ja viha. Kui lapsed liiguvad sõltuvuslike
ravimite, enesekahjustamise ja enesetapuni, siis nad ilmselgelt püüavad edasi
anda midagi väga olulist. Kas õpiraskused tegelikkuses on laste normaalne
reageering ebaloomulikule õppesüsteemile? Kas koolid ei suuda näha erinevust
toimiva välise või neuroloogilise probleemi vahel? Kas ei suudeta näha stressi
osa õppimissuutlikkuse halvenemises? Samas kui nn neuroloogilisi anomaaliaid ei
ole täpselt kunagi kindlaks tehtud, on õpikeskkonnast leitud paljugi
ebanormaalset: äge konkurents; füüsilise aktiivsuse puudumine (väga raske eriti
poistele); killustatud teemad, mis pakuvad vähe lapse enda huvidele ja
kogemustele; pidev kontrollimine ja kahtlustamine; ebapiisav aeg perekonnaga
koosviibimiseks; vähe võimalusi kohtuda uute, erinevas eas inimestega; puudub
privaatsus ja vaikuses viibimise võimalus; pidev ja järske teemade vahetus, mis
ei lase süvendatult õppida; vähe võimalusi oma ideid ja töid lassikaaslastega
jagada; vähe võimalusi saada õpetaja jagamatut tähelepanu; pettunud laste
poolne kiusamine; julgusetus, mis tekib kõigi nende sissjuurdunud siltide
kaelariputamisel; ja lisaks kõigele sellele on õpilane alandatud jõuetuks
„mitteinimeseks“, kelle põhilisemaid õigusi ja vajadusi lämmatatakse
institutsionaalsete kaitsemüüridega. Kõik need raskused on võimalik koduõppega
eemaldada – eeldades, et seadused koduõppe osas võimaldavad piisavalt
autonoomiat.“Sildistamine on keelatud”, kuna lapsed usuvad seda, mida me neile
räägime. Kui me peame millelegi sildi külge panema, siis olgu selleks
õpikeskkond mitte õpilane. „Hüperaktiivse lapse“ asemel tuleks meil endil
muretseda „aktiivsust pärssivate“ koolide osas; „TÄHELEPANUHÄIREGA ÕPILASE“
asemel, tuleks meil vaadata tähelepanelikult „inspiratsiooni tapvate
klassiruumide“ olukorda või „sügavuse puudumist“ õppekavades; „koolifoobikust“
lapse asemel peaksime ausalt kasutama sõnu nagu „ärevus“ ja „hirm“ (ja
väga-väga tähelepanelikult jälgima selle ärevuse allikat.) Kasutades Occam’i habemenuga leidkem üles
lihtsaim teooria, mis sobitub faktidega, mitte ärgem ajagem asju järjest
keerulisemaks! Stressirohke, karistav ja ähvardav keskkond on rohkem kui
küllaldane selgitus õpiraskustele. Ei ole mingit vajadust ennast segadusse
ajada „ülitargutavast loengust“, tõestamata teooriatest ja süüdistavatest
märkustest, mis püüavad kaitsta institutsiooni, kus meie lapsed ei ole
suutelised terveks jääma. Mida saaks teha selle asemel? McGill Ülikooli
professor Norman Henchey soovitab, et me „vaataksime uuesti üle kogu
„koolikohustuse“ mõiste.” Henchey soovitab tagasi pöörduda koduõppe juurde ja
„teiste täiskasvanuks saamise teede
juurde … nagu praktikaprogrammid, ametlikud ja mitteametlikud kursused,
õpetamisteenus, informatiivne õpetamine.... on väga suur hulk võimalusi, mida
saab pakkuda noorele inimesele.“ Võib-olla saame siis pidada lugu iga noore inimese individuaalsest õppestiilist ja
nagu Armstrong märgib, andes lastele julgustust, mida nad vajavad, et tunda end
kompetentsete, edukate kodanikena. Lapsed on sündinud õppuritena. Nad väärivad
turvalist, toetavat õpikeskkonda, kus nad saavad olla rahulikus atmosfääris,
austuse, lahkuse ja usaldusega – hirmudeta, survet avaldamata, kritiseerimata. Einstein tuletas juba aastaid tagasi meile
meelde, “On väga suur viga mõelda, et nägemise ja otsimise rõõmu on võimalik
sunni abil kiirendada.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar