laupäev, 16. september 2017

Zenilik vabaõpe Leo Babauta silme läbi

Vabaõppe materjale sirvides sattusin ühele ülevaatlikule ja toredale artiklile, tõlgin siinkohal Leo Babauta esimese artikli vabaõppest.













Kõige rohkem küsitakse minult vabaõppe vanemaks olemise kohta ja ei ole midagi muud, mida ma võiksin vanematele rohkem soovitada. See on hariduslik filosoofia, mis pakub kõigist õppemeetoditest suurimat vabadust ja valmistab kõige paremal viisil lapsed ette heitliku ja kiiresti muutuva tuleviku jaoks. Meie 4 last on juba aastaid vabaõppel.
Pildiotsingu leo babauta tulemusJa siiski, hoolimata sellest, et pean vabaõpet väga võimsaks, ei ole ma sellest kunagi kirjutanud. Seda sellepärast, et mul ei ole kõiki vastuseid. Tõsi on see, et kellelgi ei ole. Vabaõppe kogu ilu on vastuste osimises. Kui kellelgi on olemas kõik vastused, siis ei ole enam otsimist. Sestap mulle meeldib vabaõppe vanematele ja lastele õpetada, et otsimises on kogu asja rõõm. Kuid hetkel ruttan ma asjast ette. Mis siis on vabaõpe? Miks sa peaksid sellega tegelema? Kuidas sellega tegeleda? Mida oleks vaja lugeda? 


                                      Mis on vabaõpe?

Esiteks on see üks koduõppe vormidest. Kuid samas ei ole sellele lihtsat ühest vastust, kui vaid et see vastandub tavapärasele kooliõppele.  Vabaõppes ei ole üht kindlat rada ja vabaõppe inimesed teevad seda paljudel erinevatel põhjustel ja paljudel eri viisidel. 
Siiski üritan kirja panna, kuidas mina seda näen, vastanditena koolile:


  • Koolis on ainetunnid, vabaõppes mitte
  • Koolis on õpieesmärgid, seatud õpetaja ja koolisüsteemi poolt. Vabaõppes seab vabaõppur oma õpieesmärgid ise.
  • Koolis antakse teadmisi õpetajalt õpilasele, vabaõppes on õpilasel võimalus anda endale ise materjale.
  • Koolis on olemas kindlad õpikud ja õppematerjalide kogumid, vabaõppur saab valida paljude valikute seast: leitud raamatud, materjalid internetist, sugulastelt või vanematelt, väljast, muuseumidest, inimestelt, kes töötavad neid huvitavatel aladel, kõikjalt.
  • Kool on struktureeritud, vabaõpe nagu džäss. Muutused toimuvad jooksvalt, nii nagu muutub õpilane.
  • Koolis õpib õpilane järgima korraldusi, vabaõppur õpib ise mõtlema ja oma otsuseid tegema.
  • Koolis tuleb õpilastel õppida tempos, mis on kooli õppekavaga ette nähtud, vabaõppurid õpivad omas tempos.
  • Koolis toimub õppimine teatud kindlal ajal klassiruumis, vabaõpe toimub kogu aeg, ei ole vahet reaalse elu ja õppimise vahel.
Las ma võtan korra kokku: vabaõppes on elu ise õpetaja. Ei ole mingit "kooli tegemist" ... sa õpid kõigest kogu aeg.
Vabaõppurid õpivad lihtsalt nii nagu täiskasvanud: baseeruvalt huvist; uuritakse välja, kuidas midagi õppida, kui vaja toimub muutus, kasutades ükskõik milliseid kättesaadavaid allikaid, juhituna uudishimust ja praktilistest kaalutlustest, mitte sellepärast, et keegi teine peab seda tähtsaks. 

Just nii õpin mina vabakutselise kirjanikuna, ettevõtjana ja lapsevanemana. Nii hakkaksid õppima täiskasvanuna ka meie lapsed. Miks siis mitte lasta neil nii õppida kohe praegu?

Miks vabaõpe?

Mõelgem korraks, milleks kool on: laste ettevalmistamiseks tööks (ja eluks) tulevikus ... see tulevik on ilmselt aastakümne  või enama pärast. Nüüd mõelge dekaadi või enama muutustest: kui paljudel meist oli 13 aastat tagasi täpne ettekujutus, milline saab elu täna olema? Kas me teadsime majanduslangusest või muutustest tööjõuturul või midagi sellest, et iPadid ja e-raamatud saavad sellise laialdase kasutuse? Ja see on lihtsalt algus. 
Kui me ei saa ennustada, milline saab olema meie laste tulevik, kuidas saame siis täna otsustada, mida nad peavad tuleviku tarbeks õppima? Me valmistame neid ette tänasteks töökohtadeks, mitte tuleviku töödeks. Kool õpetab lastele teatud komplekti fakte ja oskusi, mida neil ei pruugi tulevikus vaja olla. 

Vabaõpe võtab teistsuguse lähenemise: lapsed õpivad, kuidas õppida, kuidas iseennast õpetada. Kui sa tead, kuidas õppida, kuidas endale midagi selgeks teha, siis oled ettevalmistatud igasuguse tuleviku jaoks. Tulevikus võivad olla vananenud need asjad, mida me oleme õppinud.  Inimene, kes teab, kuidas õppida, on võimeline tulevikus vajaminevat õppima. Inimene, kes oskab õppida ainult õpetaja käe all, vajab ka edaspidi õpetajat. 

Veel põhjusi vabaõppeks:


Nii õpivad ettevõtjad. Kool õpetab lapsi nagu häid töötajaid järgima instruktsioone, samas kui ettevõtjad võtavad vastutuse selle üle, mida neil on vaja teada ja teevad ise enda jaoks otsused, navigeerivad tundmatutes vetes. Vabaõpe valmistab lapsi robotite asemel ette ettevõtjateks.  

Palju loomulikum õppimisprotsess. Koolisüsteemi võib vaevalt pidada moodsaks leiutiseks ja enamik inimkonnast meie ajaloos on õppinud hoopis teistmoodi. Vabaõpe õppimismeetodina on olnud inimajaloos enim kasutusel - sealhulgas on sellised suurkujud nagu Leonardo Da Vinci, Leo Tolstoy, Mozart, Einstein ja Benjamin Franklin.
See on vabam.  Koolistruktuurid on sobivad inimestele, kellele meeldib, kui keegi teine teeb nende eest otsuseid. Kuid kui teile meeldib ise oma otsused teha ja välja uurida vajadustele vastavaid asju, siis on teil vaja rohkem vabadust.  

Me õpime koos lastega.  Koolis on paljud vanemad õppeprotsesis kõrvalejääjad ja tahavad, et õpetaja võtaks vastutuse nende laste hariduse eest. Vabaõppes õpid sa lastega koos. Kõige olulisem asi, mida ma olen teinud on olnud õppimine õppimise kohta. Me uurime välja, koos, kuidas inimesed õpivad, milline on igale lapsele parim viis õppida. 

Õppimine ei ole piiratud. Koolis on õppimine limiteeritud klassiruumi ja kodutöö ajaga. Peale seda arvavad lapsed, et õppimine peatub, nad lähevad mängima ja oma elu elama - kuna antud õppimine on neile igav ja nad teevad seda ainult sellepärast, et neid sunnitakse. Kui vabaõppurid õpivad, et õppimine toimub kogu päeva vältel, iga päev, olenemata sellest, mida sa teed. Kui sa ei uuri õpikut, kas see siis tähendab, et sa ei õpi? Kas sa ei õpi mängides, matkale minnes, võõrastega vesteldes? Kuidas on sellega, kui sa uurid välja, kuidas teatud õhtusööki valmistada või parandada katki läinud kraani või kuidas ehitada kindlust? Õppimine on kõikjal meie ümber ja see on lahe! Just seda õpetab meile vabaõpe.   
On kindlasti palju enam põhjuseid ja iga inimene leiab enda omad. Siia on toodud mõned minu omadest. See on raske osa, kuna ei ole ühte õiget viisi seda teha. Samas vanemad, kes alustavad vabaõppega tahavad alati teada KUIDAS SEDA TEHA? Meie igatahes tahtsime ja aus vastus oleks, et me ikka veel otsime vastust. 

Kuidas vabalt õppida?

See on raske osa, kuna ei ole ühte õiget viisi seda teha. Samas vanemad, kes alustavad vabaõppega tahavad alati teada KUIDAS SEDA TEHA? Meie igatahes tahtsime ja aus vastus oleks, et me ikka veel otsime vastust. 

Miks siin ei ole vastust? Sellepärast, et iga laps on erinev. Igalühel on erinevad vajadused, huvid, eesmärgid ja keskkond. Kuidas suhtuksid sina sellesse, kui keegi tuleb sulle ütlema, et on ainult üks õige viis oma elu elada, ainult üks viis oma tööd õigesti teha? Sa vihkaksid seda, kuna sinult võetaks vabadus ja koos sellega kogu rõõm. 

Öeldes teile ette, kuidas vabaõpet teha on nagu teie vabaduse ja rõõmu ära võtmine.Küsimused on kõikjal ja nendele vastuste leidmine on rõõm. 

Ma pakun mõningaid ideid, meie oma vabaõppest - kuid need on vaid ideed, et saaksid alustada!

Seotus ülikooliga - Meie 16 aastane poeg on otsustanud, et soovib minna kolledžisse ja seega õpib sisseastumiseks, ta võtab osa tasuta online ülikoolikursustest  ja kirjutab harjutamiseks oma valitud teemadel esseesid. Ta samuti õpib ise teda huvitavaid asju, nagu näiteks: programmerimist või 3D animatsiooni ning mängib kitarri.

Origami meister. Meie 13 aastane tahab hästi osata matemaatikat, seega ta osaleb Khan Akademy   kursustel. Samuti meeldib talle origami ja sõpruse käevõrude valmistamine ning noorteromaanide Archie koomiksite lugemine. Ta mängib klaverit ja loeb ning käib välja korvpalli mängimas, samuti meeldib talle õppida toitu valmistama. 

Hundid ja võlurid. Meie 8 aastane armastab lugeda huntide kohta ja teeskleb sageli, et on hunt. Samuti võlur ja libahunt. Talle meeldib mängida mänge ja meiega koos lugeda, jutte välja mõelda ning joonistada. Ta on endale päris hästi selgeks teinud matemaatika, kuigi me ei ole temaga seda valdkonda eriti koos õppinud.

Kindlused ja restoranid. Meie 6 aastane tütar armastab, kui talle loetakse ja ei huvitu eriti ise lugemisest, kuigi on õppinud lugema mänge mängides ja koos meiega lugedes. Talle ei meeldi matemaatika, kuid ta paratamatult kasutab seda mängides . Ehitab kindlusi ja tegeleb kunstiga ning armastab väljas mängida ning ette kujutada, et talle kuulub restoran või kauplus.

Küsimuste jõud. Kui lastelt küsida küsimusi, siis on see võimalus midagi välja uurida. Me otsime vastust koos, raamatutest või raamatukogust. 

Inimesed on lõputute teadmiste varaauk. Kui teie laps tahab olla kokk siis võib olla te teate kedagi, kes on kokaks või omab söögikohta. Kui teie laps tahab teha iPhone mängu, võib olla tunnete mõnd programmeerijat. Kui laps on huvitatud teadusest, võib olla tunnete mõnd merebioloogi. Jne, jne. Viige nad kokku teiste inimestega.

Mängud on sinu parimad sõbrad. Mängi igasuguseid mänge. Ära muretse selle konkreetse asja üle, mida lapsed võiksid õppida. Neil on lõbus ja nad õpivad, et elu võib olla mäng ja seda saab olla ka õppimine.

Lahedad projektid. Kunsti või teadusprojekt saab pakkuda palju rõõmu.  

Toetage huvisid. Kui laps on millestki huvitatud, näidake talle, kuidas leida enam või mängida sellega. 
Koolidetoks. Kui te olete vabaõppes uustulnuk ja teie lapsed on juba koolis mõnda aega käinud, siis on heaks ideeks "koolidetoks". See tähendab mitte muretseda mingi aeg õppimise või koolitamise pärast - mõned nädalad, paar kuud. Eesmärgiks on last (ja ka teid) tõmmata koolistruktuurilisest mõtlemisest/käitumisest välja. See võib olla väga raske, kuna meid on treenitud mõtlema kooli terminites.  Me mõtleme, et peame olema produktiivsed õpetajad ja õpilased ja et kool peab olema kodus läbi viidud teatud kindlal viisil ja kui laps ei õpi teatud viisil, siis sellel ei ole mingit väärtust. Kogu see kräpp vajab aega, et peast kaduda.

Kokkupuude materjaliga. Õpi andma lastele materjali - raamatud ja ajakirjad laotatuna kodus, vaadake huvitavaid telesaateid, mängige vanu lauamänge, minge välja ja avastage linna, kohtuge erinevate inimestega, otsige koos asju internetist. Selline materjal aitab neil avastada uusi huvisid - isegi kui nad alguses ei tundu olevat huvitatud, siis kokkupuude võimaldab anda impulsi, mida nad hiljem ise uurima hakkavad.
Õpid edasi liikudes. Kõige tähtsam on, et pead välja uurima, mis toimib sinu jaoks. proovi erinevaid asju. Mängi. Tee asju. Mine välja ja teemidagi, kohtu inimestega, tunne rõõmu uutest asjadest. Rõõm, alati rõõm, pole vaja teha rasket tööd, kui see ei paku rõõmu, ära eales sunni - anna tõuge.
Anna endale aega. Sa ei näe tulemusi kohe .. muutused sinu lapses toimuvad aja jooksul, nii kuidas ta õpib, et õppimine on lõbus ja seda on võimalik teha paljudel viisidel. Sa võid sattuda masendusse, kui sinu lapsed ei taha õppida või lugeda või kirjutada või misiganes. Selle asemel luba neil mängida muusikat või mängida muutumismänge või lugeda koomikseid või mängida õues. 
Usaldus on oluline. See on alguses raske (meie ikka veel õpime seda). Oluline on aga lapsi usaldada. Usaldada, et nad õpivad ise, minimaalse juhendamisega ja kui nad on millestki huvitatud, siis nad teevad selle endale selgeks. Me kõik mõtleme, et lasped ei saa iseseisvalt õppida, kuid nad saavad. 


Enne, kui sul tekib vale arvamus, tahan ma tunnustada Evat, kes teeb enamiku meie vabaõppe tööst ja on selles palju parem, kui mina (Eva on tõesti suurepärane, kuigi ta ise seda ei tunnista). Ta on selle teema kohta lugenud palju rohkem raamatuid ja lehitsenud veebilehti ning tema tegeleb igapäevaselt vabaõppega rohkem (kuigi ma aitan muidugi niipalju, kui saan). Ma tahaks tunnustada ka oma imelist õde Kat´i, kes inspireeris meid vabaõppele ja on üks toredamaid vabaõppe emasid, keda ma tean. 

 Igasugu lugemist vabaõppest

laupäev, 4. märts 2017

Doris Lessingu mõtteid

Doris Lessing on kirjutanud palju raamatuid ja pälvinud 2007 Nobeli kirjanduspreemia. Koolist varakult lahkununa on temast ometi kirjaoskaja saanud:).














kolmapäev, 19. oktoober 2016

Minu lapsed EI KÄI koolis, saage sellest üle.

get-over-it-or-get-it-over
Lühike tutvustus ühte vabaõppe blogisse "Porine elu" (A muddy life). Senegali kolinud pere, kus kasvab kaks last, keda vanemad otsustasid kooli mitte saata.
P1000803_2

Ellen Rowland: Kirjutan raamatut vabaõppest ja kavatsen "Minu lapsed ei käi koolis, saage sellest üle" kasutada  pealkirjana. See pealkiri jõudis minuni Prantsusmaal, kus me lastega reisisime, et tutvustada nendele nende juuri. Reis juhtus olema samal ajal, kui Prantsuse lapsevanemad, õpetajad ja valitsusametnikud panid uue kooliaasta alguse puhul suuri lootusi lastele, kes pidid astuma uude õppeaastasse teritatud pliiatsite, kootud sviitrite ja lõunasöögikarbiga, et võita omale a la Michelini täht.
Kogu meie reisi vältel, küsiti lastelt pidevalt, miks nad ei ole koolis. Samas ma imetlen Prantsuse lapsevanemate kommet pöörduda küsimusega otse laste poole, oodates just neilt vastust, mitte nagu mujal, kus vaadatakse hukkamõistva pilguga otsa lapsevanemale. Kuigi lühikeste söömispauside ajal on raske kokkuvõtvalt anda edasi elu, mis on kulgenud intellektuaalses vabaduses, olid minu laste vastused viisakad, lakoonilised ja ausad.
“Me saame hariduse kodus.”
“Jah, me õpime nii inglise, kui ka prantsuse keelt.”
“Ei, me ei järgi õppekava.”
Reisi jätkudes esitati jätkuvalt küsimusi ja ma märkasin, et laste vastused hakkasid omandama õigustamise varjundit. 
“Me kasutame palju interneti allikaid.”
“Eks me võime kunagi kooli minna, kes teab?”
“Noh, me reisime palju, meie jaoks on koduõpe ainus võimalus.”
Mis nüüd? Koos abikaasaga oleme alati oma lapsi julgustanud rääkima sellest, kuidas nad õpivad ja miks. Me tunneme, et nemad ise teevad oma tööd paremini, kui meie eales oleme seda suutnud. Kui lapsed olid palju nooremad ja ma seisin vastamisi nende samade küsimustega, olin kaitseasendis ja sattusin segadusse, kuna tundsin ennast kritiseeritavat. Kuuldes nüüd reisil olles oma laste vastuseid, sain aru, et ka nemad tunnevad hukkamõistu ja vajadust oma valikuid õigustada. Või veel hullem, tekivad kahtlused. Et kui nii paljud inimesed aina küsivad seda sama, äkki siis, oleme meie midagi valesti teinud? Peaks siis kooli minema?
10623867_10204882080640226_8325413578770975321_o
Ka mina olen tundnud sama. Ühel puhkepausil, aitas minu poeg ühel mehel teed leida. Mehe ja poisi sõrmed liikusid mööda tohutut kaarti ja samal ajal mehe abikaasa vaatas kogu aeg kahtlustavalt üle õla meie ja meie laste poole – nagu oleks olnud päris kindel, et me oleme need lapsed röövinud, jõuga koolist eemaldanud ning viinud nad Lõuna Prantsusmaale. Teist selgitust ju ei oskakski leida? 
Kuigi koduõpe on Prantsusmaal lubatud, on seda vähe, see on rangelt reguleeritud ja kontrollitud, seega peaaegu maha laidetud. Alternatiivsed koolid, nagu Montessori, küll löövad oma õienupud siin-seal lahti aga nad on siiski ikkagi koolid. Täiskasvanu poolt juhitav, mingis asutuses õppimine on jätkuvalt normiks ja kõrgelt hinnatud. Seega ei ole üllatav, et inimesed peavad meie laste koolis mittekäimist paremal juhul kummaliseks ja halvemal juhul põhjendamatuks.  
Ma ei süüdista neid, kes selliste küsimustega välja tulevad. Meid on küsitletud igal pool, kus me oleme käinud – igas riigis ja väga erinevate inimeste poolt. Kuid ma leian, et see on kurb – inimesed ei oska arvesse võtta nende teadmiste ja õppimise väärtust, mis tuleb igapäeva kogemustest ja avastamistest. Olgu see siis lihtsalt mööda teist riiki rändamisest või muuseumi külastamisest. Ainult üks naine, keda me kohtasime,  õnnitles meid. Tema oli Soomest. 

See arvamus või idee, et ainus võimalus, kuidas lapsed elus edukad saavad olla, on siis, kui nad  veedavad oma lapsepõlve kuskil klassiruumis – see idee on niivõrd sissejuurdunud meie kollektiivsesse teadvusesse ja iga muu võimalus tundub ähvardusena kogu meie sotsiaalsele masinavärgile. Kuulekus, võistlemine ja meeletu tulemuste tähtsustamine on sõnum, mis näitab, et kool ei ole enam edu saavutamise paik, küsimus on ellujäämises. See on midagi sellist, millest me peame üle saama ja kiiresti. 

laupäev, 8. oktoober 2016

Prince Ea - Kaebasin just koolisüsteemi kohtusse

Lisasin eesti subtiitrid Prince Ea videole "kaebasin just koolisüsteemi kohtusse" - on lõbus ja kiire ülevaade. Ja tuleb ausalt tunnistada, et ise oma metoodikaga inglise keele selgeks saanud 13 aastane poeg tõlkis nendest subtiitritest enamiku:)



reede, 16. september 2016

Alfie Kohn mõttetera

Mõnikord on lühike sõnum väärt paksu raamatut. Alfie Kohn´i tsitaat annab üsna julmal ja selgel viisil edasi seda, kuidas õpihimu kaob..




kolmapäev, 7. september 2016

Peeter Sauter Mis koolis õpib õppima

Mulle meeldis Peeter Sauteri artikkel Maalehes ja toon selle siinkohal täismahus ära:

Pildiotsingu peeter sauter kool tulemus
Vanasti räägiti, et kõige targem on inimene siis, kui ta lõpetab keskkooli. Sest siis on laiapõhjalised teadmised, aga pärast ülikooli lõpetamist on need spetsiifilised ja paari aasta pärast on teadmised veel spetsiifilisemad.
Tänapäevase gümnaasiumilõpetajaga on asi veel räbalam, sest teadmised vananevad kiiresti. Paar aastat pärast kooli on suur osa õpitust vananenud, ja mida kõrgem kool, seda kiiremini uuenevad spetsiifilised teadmised. Vaid algklasside tarkus jääb enam-vähem kehtima.
Äsja kuulsin kõrvalt arutlust, kuidas üks kirurg oli viimastel aastatel pühendunud tööle haigla juhatuses ja nüüd on kehvas seisus, sest kui teda uuesti juhatusse ei valita, siis kirurgiks ta ilmselt ei kõlba. Pole enam piisavalt proff ega kursis eriala uuendustega.
Tuttav elektroonikaprofessor, vanahärra, räägib, et ei jaksa ja ei viitsi hästi teadust teha, sest igal aastal tuleb läbi võtta tohutu ports erialast uuenevat materjali. Kui vanasti võis üht ettekannet pidada üle ilma aastaid, siis nüüd on eile kirjutatu ülehomme juba vana.
Humanitaaraladel on lihtsam. Pole mingit lineaarset arengut ega kaalukausse väärtuste jaoks. Ehk vaid humanitaarteoreetikud peavad vaeva nägema, et kogu uue kultuurispektriga vähegi kursis olla. Ja keegi tegelikult nagunii ei ole. Kõike uuenevat on selleks liiga palju. 
Need mõtted pääsesid mu peas veerema Tartus, kus tegime etendust, mille üks motiive on, et saime teatrikoolist diplomi justkui mitte millegi eest, ja see hakkas häirima. Nagu oleks koolil olnud vaja meist lihtsalt lahti saada.
Mina näiteks olin ühes diplomietenduses sõnatu sõjapõgenik. Ilmusin massistseenis hämarale tagalavale, seisin natuke, kuni näitlejad eeslaval rolli viskasid, nihelesin ning lõpuks sain minema hiilida. 
Teises lõputükis olin Mauruse koolis õpetaja. Pidin vaatama korra Indrekule mõtlikult otsa ja ütlema: “Mnjaa, nojaa, eks ta ole...” ning siis lahkuma väärikalt.
Selle eest saingi diplomi.
Koolivend Üloga oli sama lugu. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, tegime kahemehetükki ja mõlemale turgatas pähe, et teeme seda sellepärast, et diplomitöö jäi tegemata.
Ainult et kui me kooli lõpul veel natuke midagi laval teha oskasime, siis nüüd, pärast kolmekümneaastast pausi, ei oska ammugi enam. Ja ära ei õpi ka. Pealegi tehakse nüüd teatrit sajal eri viisil, millest meil õigupoolest aimu pole. Ja ega me enam uusi trikke ka õpi.
Et kool peaks eelkõige õpetama õppima, on väga vana mõte. Aga ma ei tea, kui hästi teostatav. Keskkool tegi mulle pigem õppimise vastikuks ja õpetas, kuidas hakkama saada nii, et ei õpi mitte midagi. Mis on muidugi väärtus omaette. Hiljem on seda universaalset oskust vaja läinud mitmel pool.
Teatrikool oli tegelikult võimalus ise õppida, sest ega õppima enam sunnitud. Aga kui keegi selle ka välja ütles, siis läks see minu kõrvust mööda.
Ja seega olen läbi pidanud ajama tõsisemate ametiteta, mis väljaõpet eeldavad. Sest mis amet see kirjanik ikka on. Sellist tööd võib teha mu meelest igaüks.
See on nagu orkestri dirigent, kes on nii kehv muusik, et ei kõlba isegi trummi lööma. No las siis dirigeerib.
Jah, ma ei tea, kas kuskil maailmas on olemas kool, mis keskenduks lihtsalt õppimise õpetamisele. Et kui selle nõksu kätte saad, siis vaatad juba edasi, kas õpid ise või otsid mõne aineõpetaja. 
Vist on õppimise õppimiseks ette nähtud elukool, ja mul on tunne, et olen selles alles algklassides. Õpetajateks on seal nii mu lapsed, naine kui ka mu head sõbrad. Aeg-ajalt juurdlen, mida nad mulle täna õpetasid ja üles andsid.

Kas õppimise enne surma ära õppida jõuan, on küsitav. Loobunud ma siiski veel pole.