pühapäev, 14. aprill 2019

John Holt õppimise olemusest vol 1


Kolm eksitavat metafoori


Rohkem, kui me seda ise teadvustame, on meie elu ja töö mõjutatud metafooridest – need on meie meeles olevad pildid sellest, kuidas maailm toimib või ehk kuidas me arvame, et see toimib. Sageli on sellised pildid meie jaoks reaalsemad, kui tegelikkus.


 Tänase hariduse üle domineerib eelkõige kolm metafoori. Osad õpetajad on nendest rohkem või vähem teadlikud. Osad ei teadvusta neid üldse. Samas on neid, kes nende mõju ägedalt eitavad. Teadlikult või mitte, on need metafoorid meis suuresti kinnistunud ja määravad ära selle, mida enamik õpetajatest koolis teeb.
Esimene metafoor esindab haridust, kui konveierliini villimistehases või konservivabrikus. Mööda liini sõidavad erineva kuju ja suurusega tühjad anumad. Peale jooksva liini on veel tehase töötajate poolt kontrollitavad erinevad täidist lisavad seadmed. Anumad liiguvad ja töölised lisavad neisse erinevaid substantse – lugemist, matemaatikat, ajalugu, teadust.
Ülakorrusel otsustab juhatus selle, kuna anumad liinile panna, kui kaua nad peavad seal olema, milliste materjalidega täidetakse ja mis ajal ning mida teha anumatega, mis on teistest väiksemad või millel pole avaust.
Kui ma sellisest metafoorist õpetajatele räägin, siis paljud neist naeravad ja peavad seda absurdseks. Kuid meil tasub vaid lugeda viimaseid kooli paremaks muutmise ettepanekuid, et näha, kui domineeriv taoline metafoor on. Pea kõik ametlikud raportid ütlevad, kui palju aastaid tuleb õpetada emakeelt, kui palju matemaatikat ja võõrkeelt ja teadust. Teiste sõnadega, meil tuleb konveieril liikuvatesse anumatesse panna 4 aastat emakeelt, 2 või 3 aastat matemaatikat jne. Eeldatakse, et kui me sinna anumasse kord midagi pannud oleme, siis see sinna ka jääb.
Keegi ei taipa küsida ilmselget: kuidas osad anumad, hoolimata sellest, et neid on täidetud nii mitmed aastad, lahkuvad tehasest tühjana? Rohkem kui sajandijagu kogemust ja haridusinimesed hoiavad ikka kinni mõttest, et õpetamine toodab õppimist ja seega arvatakse, et mida rohkem õpetame, seda rohkem õpitakse. Mitte ükski hariduslikest aruannetest ei ole tõstatanud selles osas küsimusi. Kui õpilased ei tea piisavalt, siis me kinnitame endile, et see on seetõttu, et me ei alustanud anuma täitmist piisavalt vara (alustame parem 4 aastaselt) või ei pannud sinna õiget asja või mitte piisavalt palju (teeme õppekava veel mahukamaks).
Teine metafoor kujutab endast kooliõpilasi, kui puurisolevaid laborirotte.  Neid treenitakse teatud trikkide abil – kõige sagedamini kasutatakse trikki, mida ükski vabas looduses elav rott mitte mingil tingimusel ei teeks. Siin see rott istub ja puuri teises otsas on kaks avaust – üks ringi ja teine kolmnurga kujuline. Kui rott vajutab õigele avausele, siis ta saab suutäie maitsvat ja kui valele, siis saab elektrišoki. Los Angelese Kalifornia Ülikooli haridusteadlase John Goodlad arvamusel on just selliseks kogu õpetamine koolis muutunud – ülesanne, preemia, šokk. Prääniku ja piitsa asemel on „positiivne stiimul“ ja „negatiivne stiimul“.
Positiivsete hulka kuuluvad õpetajate naeratused, kiituskirjad, hinded ja lõpuks pääs mainekatesse kõrgkoolidesse, head töökohad, huvitav töö, raha ja edu.
Negatiivseteks on vihased märkused, sarkasm, alandamine, kaasõpilaste põlastav naer, hirm läbikukkumise ees, häbi, hirm mahajäämise ees, koolist väljaheitmine. Paljud vaesed lapsed puutuvad kokku ka ka füüsilise vägivallaga. Ja selle liini lõpetavad viletsamad edasiõppimise võimalused (kui üldse), halvad töökohad või üldse mitte, nüri töö, vähe raha või vaesus.
Kolmas metafoor on võibolla kõige hävitavam ja ohtlikum. See kujutab kooli, kui vaimuhaiglat, parandusasutust.  Koolid, hea või halva mainega, on alati juhindunud mugavast reeglist, et kui toimunud on õppimine, siis kool võtab omale kogu au (kui sa oskad lugeda, siis täna õpetajat). Aga kui õppimist ei ole toimunud, siis häbistatakse õpilast.  Ühes väga elitaarses koolis sõnastas üks vana õpetaja selle nii: „Kui õpilased ei ole õppinud ära seda, mida me neile õpetame, siis seda sellepärast, et nad on laisad, distsiplineerimatud või vaimse häirega.“ Ja peaaegu kõik teised õpetajad olid temaga nõus.
Üsna hiljuti leidsid õpetajad veel ühe selgituse õppimise puuduste jaoks – õpiraskused (learning disabilities). Taoline selgitus on muutunud väga populaarseks, kuna siin on kõigile midagi. Süütundega koormatud keskklassi lapsevanemad, kelle lapsed ei saa koolis hakkama ei pea enam küsima: „Mida me valesti tegime?“ Kuna eksperdid vastavad neile: „Te ei teinud midagi valesti; teie lapsel on lihtsalt mõned juhtmed peas valesti läinud.“ Vihastele vanematele, kes nõuavad, et koolid „oleksid asjakohased ja õpetaksid lastele midagi“ , saab nüüd öelda: „Vabandust meie ei saa siin midagi teha; ta on õpiraskustega.“
5 ja 6 aastastele lastele antakse, sageli juba esimestel koolisoleku päevadel, peotäis teste, et „leida, mis nendega valesti on.“ Osadele lastele isegi öeldakse õpetajate poolt, et just selleks need testid ongi. Pedagoogika pseudoteadus teeb nüüd nimekirju ja kirjeldab neid diagnoose ning välja on töötatud tegevusi, mis peaksid õpetama ravima, kuid mitte tervendama sellest nö seisundist.
Selle kõige taga olevad väidetavad „uuringud“ on erapoolikud ja mitte eriti veenvad. Mõned aastad tagasi toimus suur õpiraskuste spetsialistide konverents ja ma küsisin, et kas keegi neist on kuulnud teaduslikest uuringutest, mis seovad stressi tajutavate puudustega. Tõusis 2 kätt 1100 inimesest koosnevast auditooriumist. Üks neist rääkis mulle siis ja hiljem ka teine, et uuring näitab, et kui õpiraskustega lapsed pannakse suhteliselt stressivabasse keskkonda, siis õpiraskused kaovad üsna ruttu.

Meie kolmas metafoor, nagu ka kaks esimest, esitavad reaalsusest vale pildi. Koolid saavad hästi aru, et õpilased ei ole sealsest õppimisest huvitatud ja ei ole selles eriti head ning nad ei hakka õppima, kui neid panna seda tegema; nad ei saa õppida enne, kui neile näidatakse kuidas ja viis, kuidas nad õppima saab on selline, et ettenähtud materjal tuleb jagada väikesteks osakesteks, millest siis ühe osakese kaupa õpilasele ette antakse koos piitsa ja präänikuga. Kui selline meetod ei toimi, siis otsustab kool, et valesti on midagi õpilasega – midagi, mida neil siis tuleks diagnoosida ja ravida.

Kõik need eeldused on ekslikud. Kui sa alustad sõitu Chicagost Bostonisse ja sa mõtled, et Boston on Chicagost läänes, siis mida edasi sa lähed, seda hullemini rappa sa jõuad. Kui sinu eeldus on vale, siis ka sinu tegemised on valed ning mida rohkem sa pingutad, seda hullemaks läheb.
Väga lihtsalt jälgitav fakt on see, et lapsed on kirglikult huvitatud aru saama neid ümbritseva maailma asjadest ning on selles väga head. Nad teevad seda nii, nagu teadlasedki, luues teadmise oma kogemusest. Lapsed uurivad, uudistavad, otsivad, leiavad või teevad midagi ja seejärel testivad vastuseid küsimustele, mida nad ise esitavad. Kui neid ei takistata kõike seda tegemast, siis nad lähevad aina edasi ja muutuvad selles aina paremaks.

Tõlgitud John Holt raamatust "Learning All the Time"

reede, 18. jaanuar 2019

Joshua Steimle koduõppest, eesti subtiitritega





Lisasin eesti subtiitrid Joshua Steimle TED esinemisele koduõppest. Väga nauditav kuulamine:)






teisipäev, 1. jaanuar 2019

Muutuv tegelik maailm - vabaõppurite paradiis.



Mõtlesin peale suve lõppu hakata usinalt blogis kirjutama ... peale talve algust loen postitusi oma mõlemas blogis kokku ühe käe sõrmedel :). Lugesin siit-sealt artikleid, eelkõige vabaõppest ja ikka jõuan Wendy Priesnitz´i suhteliselt radikaalsete kirjutisteni, mida ma kõige enam naudin. Siin blogis on tema kirjutatut tõlgitud:  Mida hirm teeb; Tulevik ei ole etteplaneeritav; Sotsialiseerumise küsimus; Reaalses elus toimetulek

See artikkel tekitab väikest kõhedust. See on seotud artikli majanduse poolega. Selline äratundmine – et me alles tuleme sealt, kus kõike tuli ise teha ja tundus imeline, leida valmistoodangut poest. Kaua valmistoodangu peal elanud lääs tahaks tagasi isetegemise juurde. Kas meie ka seda soovime, on iseasi, kuigi üldine suund paistab kindlasti sinnapoole taaskord liikuma hakkavat. Reaalne elu on siis milline elu – see, mida vabaõppur elab koos pere- ja kogukonnaga igapäevaselt või see, mida koolilaps koolis istudes kogeb ja raamatutest õpib?   
Aga loeme artiklit J


Valmis muutma maailma.
Hariduse detsentraliseeritud vormiks detsentraliseeritud majandusprotsessis on vabaõpe – elust enesest õppimine.
 Wendy Priesnitz
Pildiotsingu ewendy priesnitz tulemus

“Ükski maailma probleemidest ei lahene enne, kuni maailma üksikisikud on muutunud põhjalikeks iseõppijateks.” ~ Buckminster Fuller
Üsna hiljuti sai „vabaõpe“ (ingl. k „unschooling“) – mida ma eelistan nimetada „elust õppimiseks“, avalikkuse suurema tähelepanu alla rohkem kui 15 minutiks, kuna paar julget perekonda lubasid peavoolu meedial heita pilgu nende elust õppimise kogemustesse. Laske nüüd tulla - pessimistid, negativistid ja huku ettekuulutajad!  Peamine mureallikas – kas lapsed, kes vabalt elust õppimas, suudavad toime tulla „tõelises maailmas“? Seda küsivad isegi inimesed, kes muidu tugevalt olemasolevat haridussüsteemi kritiseerivad. Nad muretsevad, et noored inimesed, kes on õppinud ilma koolita, ei ole piisavalt võitlusvõimelised; ei tunneta piire; ei oska piisavalt matemaatikat, botaanikat, ajalugu, grammatikat või Shakespeare või teisi aineid, mida nad „peaksid teadma“; ei ole piisavalt sotsiaalsed; kasvavad üles lohakuses ja päev läbi arvutimänge mängides... Ja siis veel üks mure, mida väljendati kommenteerijate poolt MSNBC veebilehel peale vabaõpet tutvustavate kirjutiste avaldamist: lapsed, kes juhivad ise oma õppeprotsessi, kasvavad põhiliselt üles juhtideks, mitte järgijateks ja neil on seega raskem vastu võtta korraldusi teistelt. Kehvasti küll, siis. 
Loomulikult teab igaüks, kes kasvõi korra on vabaõppuritega kokku puutunud, et need kartused on põhjendamatud ja ma ei hakka seetõttu siin nendel teemadel argumenteerima.

Kõik need hirmud baseeruvad ekslikel oletustel, et lapsed on oma loomult laisad ja huvitud ümbritseva maailma suhtes ning seetõttu tuleb neid õppima sundida ja et koolis õpetatavad faktid ja hoiakud õpitakse ka tegelikult selgeks.  Ja nad eeldavad, et edu (elus või mistahes alal) defineeritakse ühiskonna, mitte iseenda poolt ... hõlmates peamiselt raha ja/või staatust. Aga ma ei taha keskenduda sellele. 
Arvan, et kriitikute probleemiks on arusaam „tõelisest maailmast“.  


John Taylor Gatto on põhjalikult kirjeldanud seda, kuidas koolid on disainitud välja treima sõnakuulelike töölisi ja tarbijaid, kes sobituksid kapitalistliku majanduse hammasrataste vahele. Leian end nõustumas kriitikutega selles osas, et elust õppijad tõepoolest ei sobitu eriti hästi vorstitehasesse. Samas, see nii öelda „tõeline maailm“ on muutumas, kui mitte lausa kadumas ja noored inimesed, kes on kasvanud üles vastutades ise oma õppimise ja elu eest, on väga hästi ette valmistatud selleks, mis on tulemas (ja ka selle loomiseks).  
Seotud kujutis
Kriitikud kardavad, et noored vabaõppurid ei ole ette valmistatud kiire tempoga, kõrge stressitasemega, võitlusliku, pikkade töötundidega ja kõrgelt kinnimakstud elustiiliks. Samas on paljude arvates selline elustiil varsti saamas minevikuks, kuna see ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. See oli osa kiiresti areneva kasumlikkuse laienemise, korporatiivse ahnuse ja pettuse, stabiilsete turgude, odavate kaupade ja rikkalike loodusvarade   ajastust.   Uuel ajastul, mil valuutasüsteemid ja -turud on kõikuvad, kliimatingimused ebakindlad ja keskkonnakulusid arvestatakse kaupade ja teenuste maksumusse, lööb väiksemamahuline ja piisavusel põhinev majandus (SEP https://en.wikipedia.org/wiki/Sufficiency_economy ) õitsele.  Kui me hakkame tootmise ja tarbimise süsteeme ökoloogiliselt jätkusuutlikumaks muutma, kerkib esile vajadus täiesti uute oskuste ja hoiakute järele.
Pildiotsingu jULIET SCHOR SUSTAINABLE ECONOMY tulemusPildiotsingu jULIET SCHOR SUSTAINABLE ECONOMY tulemusPildiotsingu jULIET SCHOR SUSTAINABLE ECONOMY tulemus
See "tegelik maailm" millega toimetulemise pärast nii paljud vabaõppe laste osas muretsevad  ei ole tuleviku „tegelik maailm“, see on midagi mis loodi kuulekate tööliste ja tarbijate tarvis. Kuid ajad – ja majandus - on muutumas.
Kirjanik (sotsioloog ja ökonomist) Juliet Schor kirjeldab oma raamatus Plenitude, nii uut mudelit, kui ka oskusi, mida on vaja et toime tulla.  Ta kirjutab vajadusest, et  inimesed muutuksid rohkem „self-provisioning” (ehk on hea eesti keelne vaste „isemajandavateks“), kuna see on tee, mida mööda käia 21 sajandil. „Self-provisioning“ on lihtsalt öeldes iseenda jaoks tootmine, valmistades asju, mida saab kasutada elamiseks, müümiseks või vahetamiseks, et tagada omale vastav elustandard. Schor märgib, et see „kujutab endast tagasipöördumist elanikkonna laialdasema võimekuse juurde pakkuda ise endale toitu, riietust, peavarju.“ Taoline võimekus on kesk- ja kõrgklassi juures üsna rooste läinud, kuna nemad on töötanud väga kõvasti just tänases „tõelises maailmas“ ja seetõttu kulutanud raha valmisrõivastele, valmistoidule, vabaaja üritustele, mitte teinud neid asju ise. 

Pildiotsingu Mark Frauenfelder quotes tulemus
Aga isegi veel enne, kui praeguse majanduse  langus hoo sisse saab, on mõned neist kodustest oskustest – nagu aiandus, õmblemine, kudumine ja konserveerimine muutunud inimeste hulgas taas populaarseks. Võimalik, et olete tuttav blogiga Boing Boing. Selle asutaja ja kaastoimetaja Mark Frauenfelder (samuti ka ajakirja Make  toimeta) usub, et kogu see tee-seda-ise eetika on ainult osa protsessist. Ta ütleb, et  see on ka – vähemalt neile, kes on koolis käinud – õppimine, kuidas õppida  (veel üks vajalik oskus uue majanduse jaoks) ja suhtlemine nendega, kes jagavad meie huvisid.  
Seotud kujutis
Olemas on juba vabahariduse võrgustik selliste oskuste nagu permakultuur, põhu ja savimajade ehituse ja taastuvenergia tehnoloogite, nagu päikese- ja biokütuste osas.  Suur osa õppest toimub lühiajaliste töötubade, interneti kursuste või erinevate praktikate raames. Palju on paneme kohe käed külge tegemist, mil tegelikud oskused õpitakse ära mingit reaalset projekti ellu viies (näit. põhumaja ehitades). Ja mis veelgi olulisem – kokku tulevad õppurid erineva tausta ja vanusega. 

Kui plentitude model (külluse mudel? – plentitude economics) toimib, siis me saame taolist õppimist nägema veel palju enam. Rohkem kui tänase majanduse tavapäraseid tööoskusi, vajavad inimesed oskuste ja hoiakute mitmekesistamist, mis aitaks neil rahuldada oma vajadusi väljaspool praegust turumajandust, kui majandus läheb üle -  kas teadlikult suunatud või loomulikule – uuele, enam jätkusuutlikule vormile.  

Kuna Schor ei ole ainus, kes toob välja, et vähenevad tööturud (vähem töökohti või rohkem töökohti, lühendatud töötundide arv ja mitmesugused muud liiki tööpuudus) annavad meile rohkem aega nende uute hoiakute ja oskuste arendamiseks. Mis on nendeks oskusteks? Peale eluliste oskuste veel paindlikkus, kohanevus, loov mõtlemine, uurimisvõime, motivatsioon, ajajuhtimine, kohanemine arvukate erinevate õppimisviisidega, tugevad perekondlikud ja kogukondlikud sidemed, enesekindlus, valmisolek ise teha. Kõlab nagu vabaõpe, kas pole ?!  
Pildiotsingu seth godin linchpin tulemus

Need on just sellised oskused, mida ettevõtlusest kirjutavad autorid peavad hädavajalikuks, kui me oleme üle minemas uuele majandusele. Seth Godin’i uus raamat Linchpin on üdini sellest, kuidas tööstuslik mudel töötamise tarvis ei ole enam kasutatav. Godin märgib, et töö, mille eest tuelvikus inimestele makstakse on keeruline, uuenduslik, üks ühes tüüpi, loominguline asi.  
Pildiotsingu richard florida books tulemus Pildiotsingu richard florida books tulemus 
Urbanistlik teoreetik ja populaarne autor Richard Florida on sellega nõus. 
Pildiotsingu richard florida books tulemus
Ta usub, et meie viimane majanduslangus oli „suurem algseisu taastamine”, mis muudab oluliselt meie tehtavat tööd ja seda, kuidas me seda teeme.    Arusaamine seisab veel ees, kuid seda võib pidada tarbijaskonna sõjajärgse majanduse lõppu tähistavaks ja teadmistööle ja teenindussektorile tugineva ühe tõusu lõpuks.  


Mis on kolledžiga?
Kuigi osad õpilased saavad kolledžidest ja ülikoolidest mõned vajalikud osakused ja perspektiivid, on need oskused, nagu kogu õppeprotsess, paremini omandatav osana igapäevaelust. Ja sellest arusaamine on pannud järjest kasvava hulga akadeemikuid ja ökonomiste seadma küsimärgi alla hetkel valitseva idee, et igaüks vajab ametlikku keskhariduse järgset haridust.    
American University ökonomist Robert I. Lerman, seisab hea selle eest, et investeeritaks tööpraktikasse.  Ta usub, et see aitaks areneda noorte inimeste probleemilahenduse, otsuste tegemise, konflikti lahendamise ja läbirääkimise oskustel. Washingtoni osariigis 2008 aastal läbiviidud uuringus 2000 ettevõtte osas, olid just need eelnimetatud oskused puudu  värskelt palgatud töötajatel. 
Tööstusliku mudeli ülesehitus on vananenud ning lagunemas ja see võtab tööstusliku haridusmudeli endaga kaasa.  
Isegi valitsuse statistika kinnitab, et idee „tegelikust maailmast“ on muutumas. Näiteks on USA Bureau of Labor Statistics (tööjõu statistika büroo) leidnud, et enamik töökohti tekib järgmisel dekaadil kohtades, kus bakalaureuse kraad ei ole vajalik.   Lisame sellele spiraalina kasvavad keskharidusjärgsetesse asutustesse sisenemise kulud -  kusjuures osa uuringuid ( sh Annette Lareau „Unequal Childhoods: Class, Race, and Family Life“) näitab, et  vanemate jõukus on peamine „hea“ töö saamise eelduseks ja inimesel on ainus valik, kas ta kirjutab välja tšeki või võtab laenu lihtsalt selleks, et saada töö. 
Peale selle, teatud asjade päheõppimine või teatud oskuste selgeks saamine selleks, et esineda hästi eksamil, ei ole uues majandusruumis kõige olulisem edu näitaja. Ettevõtjale omased hoiakud – riski võtmine, uudishimu, püsivus, sisemine motivatsioon, innovatsioon, juhtimine, strateegiline mõtlemine – need on olulised (isegi juhul, kui kellelgi oma äri ei ole). Ja need on asjad, mis koolis eduni ei vii! On hästituntud fakt, et paljud edukad (ja rikkad, kui me usume rikkuse olevat edukuse indikaator) ettevõtjad ei ole üldse kolledzi õppega alustanud või on jätnud selle pooleli. Mõtlen siinjuures  Steve Jobs´i - Apple, Bill Gates´i – Microsoft, Biz Stone - Twitter, Mark Zuckerberg´i  - Facebook, Richard Branson´it - Virgin; Michael Dell´i - Dell Computers, Larry Ellison´i - Oracle ….
Vajadus kuskile liikuda
Seotud kujutis
Seth Godin
Hoolimata sellest, kas nad on ettevõtjad või alluvad, on selles uues, paindlikus, jätkusuutlikus majanduses rohkem inimesi, kes teevad tööd detsentraliseeritult. Tsiteerin veelkord Seth Godinit, sedakord tema blogipostitust pealkirjaga „Goodbye to the Office“ (Head aega kontorile):
“Kui me alustaksime kogu selle kontorivärgi moodustamisega täna, on mõeldamatau, et hakkame maksma renti/aega/tööle-koju sõidukulusid, et saada seda, mida meil vaja … Kui sul on vaja olla koosolekul, ole koosolekul. Kui on vaja koostööd teha, tee koostööd. Ülejäänud ajal tee tööd, kus iganes sulle meeldib ... Tulemuseks on kiirus, produktiivsus ning tohutu rahulolu.   Mis puudub ... koht, kuhu minna. Niipea, kui keegi selle välja nuputab, on kontor surnud.”

Elust õppijad on sellest osast aru saanud. Nad on harjunud õppima kus iganes ja millal iganes, seega nad teavad, et ei ole vaja kuhugi minna, et asjad saaksid tehtud – või õpitud. 
Clark Aldrich on üks neist ärimeestest, kes on tunnustavalt 
kirjutanud vabaõppest. 
Pildiotsingu Clark Aldrich quotes tulemus
Oma blogis Unschooling Rules, kirjutab ta, et muutus algab altpoolt üles inimestega, kes keskenduvad sellele, mis on parim neile ja nende perekondadele: „Hoolimata sellest, kui palju teadlasi ja akadeemikuid on nende palgalehel, ei „avasta“ tohutu rahvusvaheline korporatsioon eales vajadust orgaanilise, minimaalselt töödeldud, kohalikult kasvatatud toidu osas. Sellist uut ided tervisliku toitumise osas saavad arendada, propageerida ja põhivooluna ellu tuua sõltumatu mõtlemisega kirglikud inimesed, kes on võtnud enda kätte kontrolli oma kehadesse pandava üle.”

Samamoodi on eelkõige vabaõppurid, mitte kooliautoriteedid, tegemas põhjalikke muutusi hariduses. Ja samal ajal me valmistame oma lapsi ette hästi funktsioneerima uues, rohkem jätkusuutlikumas, tegelikus maailmas
Vana majandus on suremas ... ja koos sellega sureb meie traditsiooniline haridussüsteem ja tavapärane ärimudel. RIP. 
Allikaid
„Linchpin“ Seth Godin (Portfolio, 2010)
„Plenitude“ Juliet Schor (Penguin, 2010)
„The Great Reset: How New Ways of Living and Working Drive Post-Crash Prosperity“ Richard Florida (Harper, 2010)
„Drive“  Daniel Pink (Riverhead, 2009)
„Made by Hand“  Mark Frauenfelder (Portfolio, 2010)