reede, 2. oktoober 2015

André Stern eesti subtiitritega loeng TEDx Dijon

Milline meeletu hirm ja kinnistunud uskumus peitub kooli taga. Inimeste näod sageli kivistuvad, kui na kuulevad, et lapsed ei käi koolis. Tundub, et esimene pilt 43 aastasest mehest, kes ei ole koolis käinud on selline:


Või selline:


igaljuhul üksi, ja igatpidi oskamatu. Sest maailm, milles ta kasvab ei oskaks teda õpetada? Maailm tema ümber on niivõrd kade, et inimene tuleb siit maailmast ära võtta - isoleerida - ja viia inimene koolimajja ühte tuppa, kus ta saab maailma raamatutest ja videofilmidest tundma õppida?

Kuidas tundub vaadata ja kuulata 43 aastast kirjanikku ja pillimeistrit, kes ei ole kunagi käinud koolis (eesti subtiitrid):


teisipäev, 22. september 2015

Eesti subtiitritega video matemaatika õpetaja J.Bennet arutlusest, miks me peale algklasse matemaatikaõpet ei vaja.

Leidsin aasta-paar tagasi tõlgitud subtiitrid sellele imetoredale TED sarja loengule, kus matemaatikaõpetaja John Bennet väga humoorikal ja samas mõtlemapaneval viisil räägib matemaatika õpetamisest ja selle vajadusest ...
Kui vaatad videot ja eesti keel automaatselt ei tule, siis vajuta hammasrattale ja vali sealt estonian.



esmaspäev, 31. august 2015

01. septembrit tähistades: kuidas õpetada koduõppe lapsele keemiat...



























Ühtäkki köitis minu tähelepanu üks iseäralik fakt, et kodu- ja vabaõppe liikumise on algatanud õpetajad. Kui sa oled lugenud Päikesekooli tõlkeid, siis võid paljude autorite tutvustusest näha, et kõige radikaalsemad on just õpetaja diplomiga ja õpetaja kogemusega autorid. Mingil hetkel saingi aru, et see on vägagi loogiline - tänases koolis on kaks inimgruppi, keda ei austata. Esimeseks on õpetajad - neid ei austata, kuna nende teadmisi ja oskusi saadetakse kohustuslikus korras kuulama need, kes ei soovi, ei vaja või ei taha neid teadmisi omandada. Õpetaja on sunnitud pakkuma oma oskusi inimestele sunniviisiliselt. Teine inimgrupp on õpilased - ka neid ei austata, sest nad saadetakse omandama teadmisi, mida nad ei vaja ja ei hakka kunagi kasutama.  Puudub individuaalsete võimete toetamine nii õpetaja, kui õpilase puhul. 
Võiks küsida, kes siis on selle taga, et nii õpetaja, kui ka õpilane on kaotanud austuse, lugupidamise ja rõõmu õpetamisest-õppimisest? On see paha Rockefeller või on see salavalitsuste vandenõu? Tundub, et vastus on hoopis lihtsam. Kes viib õpilase kooli? Lapsevanem! Lapsevanem ei austa ei õpetajat ega õpilast. Laps saadetakse kooli suvaliste ainete mõttetusse merre, kuna lapsevanem ei suuda oma lapsele mõttetusi õpetada. Lapsevanem tahab, et tema tahtmine oleks primaarne. Lapse võimed, oskused, kalduvused ei ole olulised. Lapsevanem mõtiskleb, et ta ei oska keemiat ja jõuab siis üsna imelikule otsusele - laps peab keemiat õppima! Iga hinna eest. See, et laps väljub 12 aastat hiljem koolist ja ei oska ikka keemiat (ca 95% ei oska jätkuvalt peale kooli lõppu keemiat), ei tundu olevat oluline. Keemiaõpetaja kaotab oma sära, oma elurõõmu. Laps samuti. Lapsevanem on oma tahtmise saanud - last, keda keemia ei huvita ja kelle loomuses keemiavaimustust ei ole, on sunnitud jõuga tundidest osa võtma. Ta istub seal - seda küll. Aga selgeks ei saa. Ja ühegi õpetaja võimuses ei ole talle seda ka selgeks teha.  Austagem seega õpetajaid ja õpilasi - andkem ühtedele võimalus anda oma oskusi neile, kes seda soovivad ja laskem teistel valida oma huvide järgi...

Allpool koduõppe suvepäevade arutlus teemal: 
Kuidas õpetada koduõppelapsele keemiat?
 
Ma sain aru ühest olulisest asjast. Ja ma leidsin, et on olemas üks hea meetod, üks nipp, kuidas seda teha. Me kõik otsime üht lihtsat nippi - kas pole? Üht kõigile mõjuvat tehnikat, mis mõjuks kiirelt ja ei vaevaks meid?
JA SELLINE NIPP ON OLEMAS!!! Seda kasutatakse juba koolides!!!
Lühidalt: kui sa soovid oma lapsele õpetada keemiat ja laps ei ole keemiast huvitatud, siis TULEB RAKENDADA SUNDI. Sain aru ka sellest, et sunnimeetodid on täiuseni viidud koolisüsteemis. Eks seetõttu me oma lapsed kooli viimegi. Me tahame, et laps õpiks keemiat. Laps ei taha. Meie ei taha last sundida (õigemini ei saa sellega hakkama) ja seetõttu viime ta kooli. Las õpetaja sunnib. Mina pesen oma käed puhtaks ja kui õpetaja hakkama ei saa, siis süüdistan õpetajat. 

Esimene näide eelmisest aastast: Pika staažiga eesti keele õpetaja ütles mulle oma 7 klassi õpilaste eesti keele oskuse kohta: „Mul on klassis üks tark tüdruk ja 5 rumalat poissi.“ Sellele õpetajal on absoluutselt kõik: 30 aastane pedagoogistaaž, metoodika, õpetaja diplom, aasta õpetaja tiitel jpm. 6 õpilasest oskab eesti keelt hästi üks…!
Meie aga arvame, et last kodus õpetaval vanemal puudub õpetaja diplom, metoodika, kogemused. Kui mina läheksin selle klassi ette ilma haridusalase kraadita, metoodikata, kogemusteta, siis tulemus oleks sama. Miks? Seetõttu, et 6 õpilasest ainult ühel on huvi eesti keele ja kirjanduse vastu.
Teine näide eelmisest aastast: Staažika eesti keele õpetaja tütar on lõpetamas gümnaasiumi. Ees on kirjand. Õpilane on hea õpilane: väga heade ja heade hinnetega. Ta on käinud 12 aastat koolis, ta on pidanud püsivalt õppima ja lõpukirjandiks saanud emalt pidevalt juhendamist. Tema lõpukirjandi punktide arv on 30 (maksimum 100). Õppides koolis ja omades kodus pedagoogi ei vii kedagi 100 punktini.
Sestap sa võid palgata näiteks Sille, kes oskab keemiat ja tuua ta oma lapse juurde. Laps ei hakka keemiat oskama, sest see ei huvita teda. Sille oskab edasi ja veel paremini, sest talle meeldib keemia.
Jätke keemia õpetamata. Tundub ketserlik mõte? Kuid vaadake seda lähemalt. Kas me üldse teame, kui palju võib laps juba keemiast teada. Ma toon näite oma kogemusest:
Olen olnud toortoituja ja toortoiduga tegeleja juba 7 aastat ja täpselt samapalju ei ole ma keetnud kodus moosi. Vanad küpsetatud oskused on roostes:). Sel suvel tuli minu koju ootamatult (kutsumata) väga suur korvitäis mustikaid ja kirsse. Kuivatamise maht on piiratud, kõhu maht samuti. Otsustasin keeta mõned purgid moosi. Panin mustikad ja kirsid potti, keetsin ajasin läbi sõela, lisasin pruuni suhkrut, keetsin veel ja valasin purkidesse. Sain 6 purki moosi – kokku 2 liitrit. Järgmisel hommikul selgus, et kuumatöötlemisoskused on roostes ja moos oli jäänud liiga vedelaks. Jooksin poodi, tõin suhkrut lisaks. Panin moosi uuest patta, lisasin kilo suhkrut. Tõin sahvrist ühe purgi juurde. Valasin uuesti läbikeedetud moosi purkidesse – sain ikka 6 purki ehk 2 liitrit moosi. Mõtlematult porisesin, et ma ju panin veel ühe kilo suhkrut, miks siis ikka sama palju moosi tuli. 11 aastane poeg läks mööda ja ütles: „Sa ei saa rohkem moosi, sest suhkur, mida sa lisasid on hügroskoopne, ta imab vedeliku moosist endasse – kaal suureneb, maht mitte. Molekul tiheneb ja sa saad ikka 2 liitrit moosi…“. Kaal küll tõuseb aga maht ei muutu.
Sel hetkel ma juba teadsin, et tulen koduõppe suvepäevadele rääkima keemia õpetamisest. Ja ma huvi pärast tahtsin teada, palju minu laps ilma keemiat-füüsikat õpetamata teab. Küsisin, millest koosneb molekul? Vastus: aatomitest. Küsisin, millest koosneb aatom? Vastus: elektronidest. Küsisin, mis laeng on elektronidel? Vastus: Kõik on negatiivne. Küsisin, aga neutron? Vastus: Ära hakka, nii väikest robotit, mis mahuks aatomi sisse, ei ole veel tehtud ja järelikult on niikuinii kõik, mis on aatomi sees teoreetiline järeldus. Siin meie vestlus lõppes. Ma ei ole kunagi õpetaud talle füüsikat ega keemiat. Tema vastused ei oleks rahuldavad lõpuklassis, kuid on piisavad praegusel hetkel. Tal on ettekujutus. 
Ta on lugenud, filme näinud, tähele pannud, vaadelnud, kuulanud, koos oma pere- ja kogukonnaga elanud igapäevast elu ja paratamatult on igas olukorras, raamatus, filmis tükike elu. Ja igas elu tükikeses on kübeke keemiat. Mina arvan, et sellest piisab.
Ma olen tihti meenutanud oma ülikooliaega. Ja meenutanud ühele lähedasele inimesele, kuidas tema ülikoolis käis. Pool aastat elas lõbusat elu ja pidutses, kaks nädalat enne sessi (vahel ka kolm päeva enne eksamit), istus konspektidega (mitte enda omadega) maha ja tegi eksamid enamjaolt hindele hea ja väga hea. Ja nii viis aastat järjest. Nüüd 20 aastat peale ülikooli on ta jätkuvalt oma erialal väga edukas. Miks me arvame, et sama meetodit ei või kasutada juba varem. Need teemad ja alad, mis last huvitavad neid saab õppida täismahus, et anda huvile maksimum võimalus. Laps tegeleb nendega igal võimalikul hetkel. See on lapse enda valitud ala. Need teemad, mis ei huvita – neil ei ole niikuinii perspektiivi. Koolis või kodus, metoodikaga või ilma, diplomeeritud pedagoogiga või omapead – huvi puudusel ei saa miski aidata. Isegi sund on paljudel juhtudel võimetu. Me teame kõik oma koolikogemusest nutvaid lapsi ja kahemehi. Meelitused ja hirmutamine: soosingust, armastusest, hüvedest ilmajätmine on oma olemuselt samuti sund. Hiljuti ütles üks 9 klassi lõpetanu, et ei ole võimalik lähiringkonnast laenata keemia töövihikut, kuna kõik põletavad peale kooli oma töövihikud ära! Me jätkame aga kogu ühiskonnaga näo tegemist, et iga laps vajab keemiat vormis, mida koolis edasi antakse.
Sestap ka – kui teile (aga mitte teie lapsele) on oluline keemia ja kui ühiskond soovib mängida seda mängu, et keemia (mitte aga lapse loomulik anne) peab olema kõikide laste peades eksami ajal (sest muul ajal seda seal ei ole), siis võtate enne eksamit keemia õpiku – laps loeb selle läbi (ja te võite teda aidata) ning läheb eksamile ja teeb selle vähemalt miinimumi peale ära. Kui lapsevanem on väga teadlik, siis ta ei sunni last omandama ülihead hinnet seal, kus seda vaja ei ole. Nii on see alati olnud ja nii saab see olema ka edaspidi. Kas laps on võimeline näiteks 9 klassis ainult paari nädalaga omandama kahe aasta keemiakursuse. Ma arvan, et on. Seda enam, et kõik teavad keemiast alati midagi. Keemia õppeaine puhul õpib enamik lapsi koolis ainult eksami jaoks (st lapsevanema jaoks). Ja unustab selle kohe peale eksamit. Mõned rahutumad kannavad veel paar aastat teatud kilde endaga kaasas ja näevad rahutuid unenägusid. Koolist väljudes teavad paljud paari aasta pärast vaid seda, et vesi on H2O. Ja kas nad sedagi täpselt teavad - nad teavad vett. 
 
Näide koduõppe perest, kus laps ON keemiast huvitatud. Tegemist 9 ja 10 aastase poisiga. Pliidil keeb potis vesi. Isa üritab võtta õpetaja rolli ja ütleb poistele: „Vaadake vesi keeb, Teate, mis vesi on - H2O. See on vee aatom, kaks vesinikku ja hapnik…
Laps katkestab teda ja ütleb: „Isa! See on vee molekul, kus on kaks vesiniku (H) aatomit ja üks hapniku (O) aatom….
Keegi ei ole neile kunagi keemiat õpetanud. Nemad tunnevad huvi. Kuidas aidata keemiahuvi korral? See on lihtne. Raamatukogu, internet – youtube on täis igat liiki õppevideoid, ajakirjad. Ja miks mitte ka keemikust tuttav või mõni entusiastist keemiaüliõpilane. Suure huvi korral oskab tulevane keemik keemiat juba enne kooli minekut.

Niipalju kui mina mäletan olid minu klassi matemaatika, füüsika ja keemiageeniused seda juba siis, kui nad kooli tulid. Ja nad olid alati õpetajast ja õpikust ees. Nad ei kuulanud tunnis, nad lahendasid tagapingis olümpiaadi ülesandeid. Neid ei juhendatud, nad haarasid lennult.

Need, kes minu klassis olid esimeses klassis matemaatikas kolmemehed, olid seda ka gümnaasiumi viimases klassis.
Oli neid, kes väga visa õppimise ja koduse sunniga, said hindeks nelja või isegi viie – kes käisid tegemas järeltöid, pingutasid, poetasid pisara ja püüdsid kodustele meelehead teha. See oli ja on võimalik, et täieliku huvipuuduse korral saab rakendada sunnimeetmeid nii, et hindeks tuleb "hea". Kuid see oli sunnitud teadmine, matemaatika ei voolanud neis vabalt, nad ei osanud sellega eksperimenteerida, mängida, rõõmu tunda. Higi otsa ees püüti olla parim - anda oma parim ema-isa heaks. teenida välja nende armastus. Peale kooli ei ole keegi neist kasutanud 4 klassist kõrgemat matemaatikat:). Nad on elus ja edukad omal alal - sellel, mis neile sobib ja mida nad oskavad...


kolmapäev, 12. august 2015

Koduõppe suvepäevad Raplamaal

http://www.koduope.ee/?id=56

Koduõppe suvepäevad 2015

Aeg: 14.-16. august
Koht: Tuule talu Kädva külas Raplamaal, kus mõni aasta tagasi samuti olime

Kava

Reedel kogunemine, tutvumine, vabad vestlusringid, suvitamine. Alustame reede pärastlõunal. Täpsemad ajad veel selguvad.

Laupäeval-pühapäeval

*Sille Poola räägib keemia õpetamisest koduõppel

*Vestlusring kodu ja kooli koostööst ja ootustest üksteisele. Võimalusel palume kõigil osalejatel, kel on laps koduõppel, kutsuda oma koolist kaasa mõni koduõppega seotud õpetaja. Ootame nii õpetajaid, kel on teistele õpetajatele jagada julgustavaid kogemusi koduõppega kui ka neid, kel ees esimene kooostöö koduõppeperega.

*Jagame kogemusi koduõppe praktikast.

*Vestlusringid erinevatel osalejate jaoks päevakajalistel teemadel.
Huvi korral võimalik vestlusring Sille Poolaga lastest ja toortoidust.

*Laste kontsert. Võtke kaasa oma pillid. Võib ka tantsida või muud moodi esineda.

*Koduõppe raamatute ja õppematerjalide näitus. Võtke kaasa raamatuid ja materjale, millest on teil koduõppes abi ja inspiratsiooni olnud. Soovi korral saab raamatuid omavahel laenutada.

esmaspäev, 27. juuli 2015

Prantsuse muusiku Andre Stern intervjuu - koolita kasvamine ja entusiasm


https://andrestern.com/en/andre-stern/biography.html



Andre Sterni kodulehelt www.andrestern.com saab lugeda ja kuulata tema koolita kasvamise lugu.
André Stern on prantsuse muusik, kes kasvas üles ilma koolita. Antud intervjuu on tehtud 2012 aastal. Stern on kirjutanud vabakooli elust kaks raamatut, mis on saadaval saksa keeles. (Und ich war nie in der Schule, 2009, ja Mein Vater, mein Freund, 2011). Esimene raamat, mis tõlgiti prantsuse keelde oli Et je ne suis jamais allé à l’école, Actes Sud, 2011. Koos oma abikaasaga on teda näha selles videos: www.youtube.com/watch?v=IUey77MKDV8&f.
Andre koduleht www.andrestern.com.
André Stern, sa ei ole kunagi käinud koolis, oled pidanud erinevaid ameteid, oled abielus ja isa väikesele poisile, kuidas sul praegu läheb? 
A: Väga hästi! Minu lapsepõlv ehk  minu 41 aastat lapsepõlve on kulgenud suurepäraselt. Ma olen õnnelik. Loomulikult sisaldab see aeg endas väljakutseid, kriise, takistusi, raskusi – kõike, mis on seotud normaalse eluga; ma ei ole keegi, kes ei tunne reaalsust. Kuid ma olen õnnelik. Ja ma julgeksin veel öelda: ma olen õnnelik laps. 

Sa oled turneel Avignon´is. Oled sa seal koos perega?
A: Voilà! Me oleme Avignon´is kõik kolmekesi koos. Oleme käinud siin alates 1999 aastast. Meie väike kolmeliikmeline pere (laiendatult kuueliikmeline) - meie suurenenud peres on nüüd uus liige Antonin. 
Kui vana on Antoniń?
A: Antonin sündis detsembris 2009.
Kas sinu tegemised lubavad sul alati ringi reisida koos perega?
A: Mitte alati. Mõnikord on kilomeetreid liiga palju. Me reisime väga palju, enamjaolt Euroopas, kuid ka Indias ja Aafrikas. Püüame alati reisida koos perega, kuigi vahel ei ole see lihtsalt võimalik. Näiteks pidin hiljuti oma teel kasutama nelja lennukit ja nelja ülikiirrongi. Midagi sellist, mis ei ole 2 aastasele lapsele eriti sobiv. 
Ja oma ametite kohta ma lisaksin paar nüanssi. Mul on raske eristada ameteid ja hobisid, töid, elatusvahendeid ja unistusi; elu ja õppimist; perekonna- ja tööelu.  Need kõik on paljudes inimestes väga selgelt eraldatud, kuid minu jaoks üldse mitte. Ma harrastan tegelusi, mis teevad mind väga õnnelikuks; ma ei piira ennast ühe ametiga, ühe suunaga. Paljud ametivaldkonnad on esile kerkinud siis, kui ma lihtsalt lähen mööda oma rada. Need on kõik sellised tegevused, mida ma alati olen tahtnud teha ja on ka tegevusi, mida ma ametina ei eelistaks. 
Momendil siin Avignon´is olen ma kitarrist, helilooja ja esineja. Olen kaaslavastaja teatris koos Giancarlo Ciarapicaga. Käimas on  Avignoni teatri- ja muusikafestival.
Kui panna järjekorda, siis minu ametid on momendil: kitarrist, keelpillimeister, autor ja ajakirjanik. 
Ma juhin ka gruppi „Des hommes pour demain” [“Homsed mehed”], mille algatas Prof. Dr. Gerald Hüther, tuntud neurobioloog.
Peale selle teen ma tööd arvutite, masinate ja seadmetega. Olen lähedane kolleeg oma isa ja ka õega. Kuid just nüüd on minu peamiseks ametiks isaks olemine: jälgimine, tähelepanekute tegemine ja oma poja lapsepõlve jagamine. 
Sinu vanemad pakkusid sulle valiku – see tõepoolest oli valik – mitte minna kooli. Sinu raamat kirjeldab järjepidevana sinu vanemate elu – noore paari elu, kes tervitas lapse tulekut. Kuidas sina seda kogesid?  
A: Ma ei teagi, kas see oli minu jaoks valik; see oli nende valik. On suurepärane, kui vanemad teevad valikuid – see viis mind raamatu kirjutamiseni.  Prantsusmaal ei ole enamiku vanemate jaoks valikut; kõik alustavad meelde kinnistunud lähtepunktist, et laps peab minema kooli.  (Ja siin tahan ma kohe täpsustada, et ma ei tööta kooli vastu; ma töötan käsikäes nende inimestega, kes koolis töötavad). Mis mind  inspireeris on see, et peale minu raamatu lugemist on lapsevanem teadlik valikuvõimaluste spektrumist. Ma arvan, et minu jaoks oli suurepärane olla poeg vanematele, kes said teha valikuid. Samas meie poeg võib-olla otsustab minna kooli. Valik ja vabadus on erinevad asjad. Üks ei pea andma mitte ainult valiku, vaid ka vabaduse. Kui me pakume taimetoitlasele valiku sea- ja loomaliha vahel, siis muidugi on tal valik, kuid puudub vabadus valida seda, mida ta oma veendumuste kohaselt tahab. 
Vanemate jaoks ei olnud minu koolist eemale jätmine mitte valik, vaid ainus võimalik lahendus. Nad oli mõlemad olnud koolis briljantsed õpilased – seega siin ei ole tegemist isiklike kannatustega minevikust; neil ei olnud kooliga mingit kana kitkuda.  Nad käitusid vastavalt oma veendumustele. Raamatu Mon père, mon ami [Mu isa, minu sõber] kirjutasin ma koos isaga. Tema on oma isa poeg; mina olen tema poeg.  Ma olen väga tänulik, et minu poeg sündis sellisesse perekonda. Ma olen väga tänulik, et kohtasin sellist naist nagu Pauline, kes jagab minuga samu veendumusi.  Ta ei nõustunud minu veendumustega; siin ei ole tegemist  vastastikuse kohanemisega, vaid sarnaste veendumuste kohtumisega. Nähes oma poega sellega ühinevat, nähes teda koos minu isaga, on siin teatud jätkuvus, mis moodustab minu elu vesimärgi. 



Sa kirjutad oma raamatus enda vanematest, kes pakkusid sulle toetust, keskkonda, vahendeid, võimalusi leida huvitavaid inimesi, kes jagasid sinu kirgi? Mis oli nende filosoofia? Või oli see pigem elustiil?  
A: Ei olnud filosoofiat, ei olnud meetodit. Elustiil oleks võib-olla õigem, kuid kõige enam ja täpsemalt oli see suhtumine.  
Mu vanemad nägid meid kasvamas, kõndimas, rääkimas ilma igasuguse haridusliku vahelesegamiseta, ilma kihutamata, iga asi omal ajal. Nüüd on nad teisel ringil koos meie pojaga ja võtavad tema lapsepõlve vastu kümnekordse kindlustundega. Nende peamine hoiak on vaatlev positsioon – tähele panemine, see hoiab sind eemal vigadest. Meil ei ole enam aega, et mõelda. Uudishimust lähtuv liikumine, siit ma jälgin, milline saab olema tema arengus järgmine loomulik samm. Ma ei otsi viisi, kuidas ma saaksin selle järgneva sammu esile kutsuda. 
Anekdoot: Antonin õppis ütlema numbreid, “2, 4, 6.” Miks niimoodi? Me ei teadnud. Kui ta kuulis numbreid, siis ta kordas “2, 4, 6.” Me olime niivõrd elevil sellest, mis võiks järgmiseks tulla. Tavapärases maailmas, mis ei sarnane eriti meie omaga, kuigi oleme selles osalised, võiks keegi olla vägagi šokeeritud. See inimene ütleb, et „Te ei tohi tal sellist viga teha lasta, ta ei loenda korrektselt. Teie vastutate selle eest, et ta teeks seda õigesti.“ Ta ütles Antoninile „Me peame rääkima 1, 2, 3, 4, 5, 6....”
Ma toetun kaasaegsele neurobioloogiale: Laps pöördub kordamiseks oma peamiste eeskujude poole, kelleks on tema vanemad. Laps ootab neilt heakskiitu, rohelist tuld. Meil on tohutu vastutus: kas anda tema spontaansusele toetus, mida ta ootab; me kinnitame ja seejärel kõik muud mõjud ei suuda temast kinni hoida. 
Niisiis Antonin vaatas talle otsa ja kordas: “2, 4, 6.” Hiljem hakkas ta ütlema: “1, 3, 4, 6.”
Lapses on selline iha, selline vajadus heakskiidu järele, et ta võib oma spontaansuse maha jätta ainult selleks, et saada heakskiitev arvamus vanematelt. Me võime lubada lapsel areneda tema omal viisil või kehtestada meie enda oma: milline suur vastutus! 
Teadsime, et kui me ei sega vahele, siis järgneb 1, 3, 4, 6 järgmine samm. Me tahtsime olla kindlad, et tema evolutsioon on tema isiklik evolutsioon, mitte meie vahelesegamise tulemus. Just selline oli alati minu vanemate viis. 
Suhtumise teine pool sisaldab endas entusiasmi. Neurobioloogia räägib meile väga põnevatest asjadest. Algselt oli mõte, et meie inimesed oleme erinevat tüüpi ajudega: kiire, aeglane, rumal, tark. See tundus nii õige ja me hakkasime looma kategooriaid, rühmitama inimesi: andekas, andetu jne. Silditasime jäädavalt. Ühel targal asjamehel oli isegi idee (tänu jumalale, see ei levinud!) steriliseerida need, kelle IQ jääb alla teatud taset, et nad ei annaks järglasi. 


On fakt, et aju areneb sõltuvalt sellest, kuidas keegi teda kasutab. Teadlased on avastanud, et aju see osa, mis kontrollib pöidlaid on 15-aastaste hulgas arenenud 3x korda enam, kui 30 aastat tagasi. Kindlasti on see trükkimine klaviatuuril (SMS saatmine). Pöidlate kasutamine on omakorda suurendanud aju – samuti kolmekordselt. Seejärel proovisid teadlased sisse viia programmi, mis suurendaks aju mahtu. Püüti lasteaia lastele õpetada viit keelt, kuid see kukkus läbi.  
Võtmeavastuseks siinjuures oli aga hoopis midagi, mida me tegelikult ammu teame: aju areneb siis, kui seda kasutatakse entusiasmiga! 
Nüüd teavad teadlased, et entusiasm mõjub ajule nagu väetis. Kui me tegutseme entusiasmiga, siis aju areneb automaatselt väga jõudsalt. Neurobioloogial võttis aastaid aega tõestamaks seda, mida me instinktiivselt ja kogemuslikult juba teame: entusiasm on võtmeks. Entusiasmi tasandil õppimine lihtsalt „juhtub iseenesest“. Kas teadsite, et väikesed lapsed tunnevad entusiasmi voogu iga kolme minuti järel? Täiskasvanutel on selline entusiasmi vooga ainult kaks kuni kolm korda aastas! Lapsed sünnivad tulvil entusiasmi. 
Entusiasm võtab aega. Näiteks, kui ma lugesin mõne autori kirjutist või õppisin saksa keelt 6 tundi järjest, siis ei tulnud keegi iga 40 minuti (keskmine koolitunni pikkus) järel mulle ütlema, et stopp – see on nüüd läbi. Kui me elame entusiasmiga ja seda üle aja piiride, oleme endas kindlad ning seega süvendame oma teadmisi iga päev. Minu kogemus näitas mulle, et sellel on oma kõrvalmõju, milleks on kompetentsus. 
Kui me oleme entusiastlikud, siis meie kompetentsus kasvab ülikiiresti. Ja kompetentsil on  kõrvalmõju, milleks on saavutus – edu! '

Kui sa olid väga noor, siis isa andis sulle kitarri. Raamatus kirjutasid oma vanemate kohta, et neile oli muusika väga oluline, kuid nad ei mängi ühelgi muusikariistal.  Kas sa näed selles teatud ettemääratust, kaudset taotlust? 
A: Üldsegi mitte! See oli osa sellest, mida nad mulle pakkusid, nagu autod, klotsid, igasugu abivahendid.  Kitarr oli väga oluline flamenco muusikas, mis mu isale meeldis. Kuid see ei olnud ettepanek; see oli kingitus. Kui sa pakud lapsele mänguveoautot, siis ei tähenda see, et sa tahad teda näha veoautojuhina. 

Kas sa ei kogenud seda meie kultuuris kõikjal levivat tarbijamentaliteeti, kus vanem, kes on midagi raha eest lapsele ostnud, tahab näha, et seda lapse poolt ka kasutatakse?  
A: Kui sa elad koos oma lapsega, siis sa ei saa tema entusiasmi osas palju eksida; minu vanemad loomulikult märkasid, et ma olin peadpidi põrandal, kui keegi alumisel korrusel kitarri mängis. Kui ma pakun Antoninile lennukeid, mil iganes ma mõnda meeldivat näen, siis seda seetõttu, et talle meeldivad lennukid ja mootorrattad ja autod. Ja suured veokid! Ma tean, et ta on neist vaimustuses. Kuid kui ma pakuksin talle õmbluskomplekti, siis see ei ole momendil tema huvipiirkonnas. Iga kord, kui me üritame midagi organiseerida, riskime oma ideede pealesurumisega. Parim mida teha saab, on lasta kõigel omasoodu minna, olla ilma ootusteta. Just see kaitses minu vanemaid, ootuste puudumine. 
Kui ma olin 5 või 6 aastat vana, võttis isa mind kaasa planetaariumisse ning me jagasime oma entusiasmi – tema selles osas, mis puudutas taevast ja mina selles osas, mis puudutas planetaariumi asjade korraldust ja ülesehitust. Neurobioloogia nimetab seda „jagatud tähelepanu“ – oleme koos, kuid ei pea vaatama ilmtingimata ühes suunas. 

Kui tähtis oli sulle lapsena avastada iseennast omas tempos ja omal viisil?
   A: Ma olen omal viisil ja omas tempos teinud asju väga ägedalt. Minu teed olid vahel väga keerulised ja pikad, kuid selle tulemusena saadud õppetundi ei ole ma kunagi unustanud.  Alati ei olnud tee sirge, kuid see oli minu valitud tee. Ütleme, et mina ei olnud see, kes mõtles välja kitarri- ja fotograafiamaailma. Aga olla maailma parima kitarrimeistri juhendamise all, ületas minu kõige metsikumadki unistused! Ta ütles: “Ma võin sulle kõike näidata, kuid ei saa sulle midagi õpetada.” See oli suurepärane! Ma ei õppinud selleks, et sooritada eksamit; see mida ma aga õppisin, trükiti sügavale minu sisse. Minu õppeprotsess oli vähem juhitud, aeglasem, palju komplitseeritum, kuid see oli minu protsess ja siiani on see mind hästi teeninud. 
Oma raamatus kirjutasid kuidas teatud kohtades vaadati sind kui tulnukat. Mõned vabaõppurid on kirjutanud sama. Sa kirjutad samuti, et midagi sinus oli õigel teel ning sa olid endas üsna kindel ka teismelise eas. Kas sinu vanemad aitasid sind selles?  
A: Tegelikult ei olnud see nii ainult teismelise eas. Ma ei kogenud mingit teismelise kriisi. Kriis eksisteerib ainult teatud raamides; ilma raamideta ei saa kriis olemas olla. 
Selline pilk, millest ma rääkisin, oli poodides, kuid mitte tavaelus. Lapsed on palju enam avatud meelega, kui me arvame. Lapsele, kes jookseb kiiremini, hüppab kõrgemale, on suurem või väiksem ei ole oluline, kui me ei pane seda kõike võrdlusesse. Olen alati olnud sellise ühiskonna õnnelik liige.  Elu oli täismõõdus sotsialiseerumine:  kui keegi ei ole piiratud ainult omaealiste seltskonnaga ja tema elus on palju erinevaid inimesi, siis ta õpib konkureerimise asemel tegema asju koos teistega, kombineerima kogemusi ja kompetentsust. Sellises suures sotsiaalses vannis, milles mina ujusin, oli tükk maad olulisem teha asju koos teistega, mitte võidelda teiste vastu. Ma ei tundnud ennast kunagi erinevana, kuna elasin erinevuste maailmas.  Alati oli olemas keegi, kes näitas mulle midagi või keegi, kellele mina sain midagi näidata. See elimineerib generatsioonide vahelise lõhe. Seda ei juhtu, kui vanem inimene võrdleb ennast lapsega; pigem toimub elus huvide jagamine. See ongi mind viinud sõpradeni sõltumata east või  elukohast; meid ühendavad meie huvid!
Sinu struktureeritud õpe algas, kui olid 12 või 13 aastat vana – kitarritunnid ja hiljem inglise keel, algebra, tantsutunnid, vasknõud, punumine. Kas see oli sinu tahe?
A: See oli alati osa minu elust, mis iga aastaga tugevnes. See ei olnud struktuur, mida ma taotlesin; see oli vaba voog. Vabadust ei pruugi ilma struktuurita olla.  Näiteks, isiklikuks reegliks võib olla 6 tundi kitarrimängu päevas, perekonna reegliks võib-olla enne sööki käte pesemine või koos söömine; ühiskonna reegel on sõita autoga ühel kindlal teepoolel. Me vajame teatud struktuuri.  Kui algebra ring alustas kolmapäeval kell kaks, siis oleks mõttetu sinna minna pühapäeval kell kümme. Sellist struktuuri mõistab laps väga hästi, see rahustab teda ja annab talle vabaduse tunde. 
Sinu ema oli sinu kaaslaseks egüptoloogia loengutes. Vasknõude ja fotograafia puhul otsis ta vaikselt avatud meelega professionaali, kes oleks sind vastu võtnud ilma akadeemilise  algbaasita. Selline taktitunne sinu vanemate poolt tundub olevat väga oluline aluskivi sinu koolita kasvamise puhul
A: Taktitunne on väga oluline, näiteks kui sul on onu, kes vaimustub lipsudest ning sa oled teistega sepitsenud väikese vandenõu – tema üllatamiseks toovad kõik talle kingituseks lipsu. Sama kehtib õllepudeli korkide koguja puhul.  Me oleme tähelepanelikud ja kui leiame midagi huvitavat, pakume seda. Ootustest vabana, võime panna ennast oma lapse positsioonile. 
Ma tulen korraks muusika juurde tagasi. Inimesed sageli muretsevad, kuidas oma laste muusikalist talenti toita. Nad mõtlevad, kas vabaõppel olles on piisavalt distsipliini ja rangust, et valmistada laps ette professionaali karjääriks. Mida sina sellest arvad?  
A: Ma ei alustaks kunagi endast, ma alustaks lapsest. Kui vanemad kuulavad muusikat või kui nad mängivad muusikat, siis on laps muusikast üle ujutatud, kuid see ei tähenda, et ta hakkab musitseerima. Ma ei püüaks kunagi meelitada või võita last tegelema ühega oma eelistustest. Kui see juhtub, et tegevus haarab ta endasse, ei ole vaja tema huvi toita; see lihtsalt juhtub, entusiasmist. 
Distsipliini küsimus ajab mind naerma. Õppimine tuleneb huvist asja vastu; enesedistsipliin kasvab välja naudingust huvitavat asja tehes. Me usume, üsna valesti, et distsipliin on väljastpoolt pealesurutav raam ja on vajalik ning nõutav teatud süsteem, mis sunnib last harjutama. Kuid loomulik distsipliin tuleneb lapsest, tema sisemusest. See kasvab välja uudishimust ja naudingust. 
Näiteks, kui ma harjutasin kitarri 6 tundi järjest, siis olin mina ainus, kes selle reegli oma teel ja meie peres kehtestas. Teine näide: Antonin kuulas 2 minutit Mozarti „Võluflööti“. Mingil hetkel nägime, et ta reageeris väikeste kellade helisemisele. Ta nautis seda, hiljem nihkus ta veidi ja tundus, et ei soovi enam nii väga siin olla. Järsku kõlas kellade helin taas. Poiss tajus, et kellade muusika kordub ning ta oli valmis istuma vaikselt, et seda uuesti kuulda. 
Just sellisel hetkel õpib ta enesedistsipliini: „Kui ma istun kaks minutit veel, siis on mul rõõm kuulda taas kellade helinat,“ ja see viib ta selleni, et ta istub 4 lisaminutit ning siis veel kaheksa minutit. Oma elus otsustab ta enda ajast kuulata kaks minutit kauem. Praegu kuulab ja vaatab ta Võluflööti iga päev. See on äärmuslik distsipliin. Pooleteise aastane laps kuulab ja vaatab iga päev Võluflööti ja see ON väga tugev distsipliin – või lihtsalt täielikult väljendunud loomulik entusiasm.  
Oled sa eales võrrelnud oma elu oma eakaaslastest sõprade eluga?
A: See, mida mina koolielust nägin, ei olnud eriti ligitõmbav. Lastel ei olnud kunagi aega mängida, nad pidi peale kooli tegema veel koduseid ülesandeid … ja niipea, kui nad said teada, et ma ei pea koolis käima, ütlesid nad mulle: „Kui õnnelik sa oled!“ 

Kas mõni sinu sõpradest püüdis sind eksamineerida?
A: Ei. Ma kordan siinjuures, et lapsed on märksa avatumad, kui me oskame arvata. See, mis lapsele loeb, on mäng. Nad võtavad erinevused vastu. Ei püüa neid kaaluda ega hinnata. 

Sinu raamat on üleskutse vabadusele ja enesekindlusele. Kas sa arvad, et vanematel napib lastesse puutuvat kindlustunnet/usaldust?  
A: See iseloomustab enamikku vanemaid. Nad usuvad, et kui nad ei koolita oma lapsi, siis neist saavad kirjaoskamatud asotsiaalsed metslased. Ometigi on lapsed väga pädevad. Lapsed on sündinud parima, sobivaima ja kõige hämmastavaima õppevahendiga, mis eales loodud: mänguga. Ja siit sellest lähtepunktist on ruumi ainult usaldusele. 
Ma räägin siinkohal lapse äärmuslikust pädevusest, lapse täiuslikust õpivõimest. Entusiasm viib kompetentsuseni ja sealt edasi edukuseni. Ei ole vaja rohkem millegi pärast muretseda. Ma olen rääkinud inimestega, kellel ei ole kvalifikatsiooni, ei ole diplomit ja olen öelnud, et kvalifikatsioon ei ole vajalik, kuid kompetents on ja see on omakorda entusiasmi tulem. Entusiasm on tasuta, vabalt kättesaadav igaühele. 
Mina olen praktiline näide kindlustundest ja usaldusest. Me peame seda lugu levitama, et vanemad näeksid, kui palju meil on vaja usaldada oma last. 
 

 Videost:
A: Ma ei käinud kunagi koolis, minu vanemad ei õpetanud mind. Mitte keegi ei õpetanud mind. Ma ei pidanud kunagi istuma laua taga ega võtma teatud kindlal ajal päevast ette õpikust peatükk 101…
Mõningad olulisemad punktid: kui last ei segata, siis esimene asi, mida laps teeb on: mängimine. Ja kui keegi ei tule teda takistama, siis kestab  mäng igavesti. Mul on olnud õnn töötada koos Saksa neurobioloogi professor Hütheriga. Neurobioloogia ütleb tänapäeval, et parimaks õppevahendiks on mäng.
See on niivõrd lihtne, et me ei ole seda isegi proovinud. Mis juhtub, kui me laseme lapsel lõputult mängida. No näiteks 42 aastat – 

See mis juhtus sinuga?  
Jah, just nimelt minuga. Ma olen mänginud 42 aastat ja ei ole kunagi mängu lõpetanud. Seega ma saan teile rääkida, mis juhtub lapsega, kellel lastakse takistamatult mängida 42 aastat. Ja ei, temast ei saa asotsiaalset, kirjaoskamatut, töötut, pealiskaudset inimest. Kui laps mängib, siis ei ole see pealiskaudne. Pinnapealsus on reaalsus, mida lapse jaoks ei eksisteeri. Kui me jälgime mängivat last, siis näeme, et see ei ole pealiskaudne, see on väga tõsine asi. Mäng on kõige tõsisem, kõige praktilisem, kõige kasulikum tegevus, mida laps on võimeline tegema.
Me väga sageli lähtume sellest, et laps on laisk, salalik petja, keda on vaja panna õigetesse raamidesse. Kardame, et kui me ei suru teda raamidesse, kui me ei struktureeri last, siis ta ei õpi kunagi midagi ja jääb mingisse vegetatiivsesse seisundisse. Mida momendil uuringud ja teadus näitavad on täiesti vastupidine. Tegelikult lapsele vahelesegamine pidurdab tema spontaanset arengut ja ta hakkab muutuma laisaks, salalikuks ning muutub kõrvalehoidjaks. 


 Entusiasm on alati saadaval, igal ajahetkel, igas vanuses. Järgmine neurobioloogia avastus on, et edukaks õppimiseks ei ole kindlat vanusepiiri. Üks ütleb, et sul tuleb õppida varases eas, hiljem ei suuda sa enam … Teine ütleb, et laps peab õppima lugema enne 10 eluaastat, pärast on liiga hilja. Need uskumused on kõik valed. Või öeldakse, et 3 aastat kulub lugema õppimiseks. Ei – koos entusiasmiga võtab see aega 3 tundi.
Mulle meeldib lisada entusiasmi ammendamatute loodusvarade nimekirja. See on saadaval kogu aeg ja igaühele.
Minu lugu ongi huvitav seetõttu, et see on nii banaalne, nii tavaline. Niisiis mul oli võimalus mängida 42 aastat – säilitada sisemine entusiasm, mida iga laps sündides omab. On ka fakt, et laps kasutab seda juba enne oma sündi – veel ema kõhus viibides. Juba looteeas õpib aju lakkamatult. Aju on neutraalne ja ühel päeval ta avastab, et koos on teatud liikmed ja organid ning ta õpib neid korrektselt kasutama. Kui sinu küünarnukk liiguks teistpidi, siis aju õpiks seda tegema just niipidi. Selles osas on aju neutraalne. Ja ka õppimine käib juba looteeas. Laps sünnib ja loodab, et kolm asja on väljaspool ema samad:
1)    Intensiivne side kellegagi – kuna ta on seda 9 kuud tundnud. Siit tuleneb inimeste nostalgia tugeva suhte - seotuse järele
2)    Teine on soov kasvada ja saada sõltumatuks. Kusjuures sõltumatus ja seotus ei ole vastandid. On fakt, et ei ole sõltumatust ilma seotuseta. Me usume, et me peame lükkama lapsi sõltumatusesse, kuid tegelikkus on vastupidine: sügav ja siiras side turvalisust ja rahu pakkuva vanemaga on see, milles astub laps oma esimese sammu sõltumatuse poole: tõelise, konkreetse, tegeliku sammu. See on nostalgia, mida laps tunneb.
3)    Ja kolmandaks sünnib laps lootusega, et väljaspool ema üska on midagi, mida õppida.  

Mis võis minu vanemaid motiveerida mind vabaõppel kasvatama? Nad mõlemad olid edukad ja briljantsed õpilased, seega nende valik ei olnud ajendatud isiklikest kannatustest või läbikukkumisest. Neil ei olnud kooliga mingeid arveid klaarida. See on oluline, kuna nii kinnistus nende positsioon: nende tegevus ei olnud suunatud kooli vastu vaid lapse spontaansuse poolt.
See ei olnud valik millegi vastu, vaid täielikult vankumatu poolehoid millelegi. Nad olid lihtsalt elevil näha maailma tulevat last, üleni täidetud potentsiaaliga – see on elu aare – sees peituva entusiasm ja uudishimu võime. Vanemad küsisid endalt, mis oleks lapse loomuliku evolutsiooni järgmine samm. See küsimus oli nende valiku vundamendiks. Loomulikult tõi see küsimus järgmise: millist hariduslikku sammu vanematel on vaja järgmisel sammul peale sundida? 

Ja tavajuhul on täiskasvanu see, kes otsustab, mida, kuidas ja kuna peaks laps õppima. Kuid minu vanemate positsioon tuli uudishimust näha, milline võiks olla lapse enda loomulik järgmine samm. See viis neid edasi. Neil oli ka sisemine sügav iha näha lapse arengut ning kaitsta tema spontaansuse väljendust, mis on küll väga rikkalik, kuid samas nii õrn. Kuna laps otsib kiindumuslikku seotust, siis on ta võimeline alla andma. Laps võib oma spontaansusest loobuda eelistatud isiku heakskiidu nimel. Vanematena on meil tohutu vastutus. Me võime lapse spontaansust tervitada või näidata talle meie enda eelistust, mille laps kiirelt omaks võtab. Meie eelistus asendab üsna ruttu lapse sisemise õrna spontaansuse. Tunnetades seda vastutust, otsustasid minu vanemad last kooli mitte saata.
Kooli, kus on karbid (klassiruumid), aeg, piirangud, ootused ja mure, et sa ei sobitu. Minu vanematel ei olnud muresid ja nad ka ei tahtnud ühtegi. Kui me vaatame seadust täpsemalt, siis ei ole sellist, mis ütleks, et Prantsusmaal peab lapse saatma kooli. Kool ei ole Prantsusmaal kohustuslik. Väga paljud inimesed ignoreerivad seda fakti. On läinud küll keerulisemaks, lapsi kontrollitakse igal aastal – no vaatame, mis on juhtunud tollest ajast kuni tänaseni.

Sestap ma ei püüa veenda oma abikaasat, ma ei püüa kedagi veenda. Kuna see, mida ma ütlen, ei ole müügiks. Sest mul pole midagi müüa. Siin ei ole tegemist meetodiga, mille eest ma peaksin saama autasu või võrdlema seda teiste meetoditega. Või ütlema, et näed see meetod on parem sellest teisest. Ja kuna mul pole midagi müüa, siis ma ei pea kedagi veenma. Sa kuulad minu lugu ja oled kas inspireeritud või mitte. Sestap ma ei püüa veenda ei oma naist ega ka kedagi teist. Mulle on oluline, et meie otsused kohtuksid, need peavad välja kasvama isiklikust valikust – minu ja sinu omast. Ja juhtus see, et me olime nõus oma last kooli mitte saatma. Siit vaatame edasi, mis juhtub. Minu puhul, 30 aastat tagasi, ei pidanud ma läbi tegema ühtegi kontrolli.
Kõigi nende sõnade nagu õppimine, haridus, meetodid vahel olles, tsiteerin mina Jean-Pierre Lepri´d, kes kirjutas oma raamatus: „Me ei otsi enam alternatiivset haridust, alternatiivset meetodeid või õpetusi, me otsime alternatiivi haridusele. Alternatiivi meetoditele ja õpetustele.
Jah, ka minu õde ei käinud koolis ja ta on entusiastlik laps. Ta on minust 5 aastat noorem. Ta koges sarnaseid olukordi, kuna meie tingimused ja raamid olid samad. Kuid ta on minust väga erinev, tal on oma tee.


Ma ei saa teid rahustadaJ, kuna ma ei oska ennast defineerida läbi elukutse. Meil on laduvus defineerida inimesi läbi nende ameti. Selles viisis, kuidas mina kasvasin,   puudusid paljud „ismid“. Ma ei õppinud kunagi „rassism“, „seksism“, ageism (ealine diskrimineerimine), spetsiesism (liigikuuluvuse järgi diskrimineerimine). Ma ei õppinud ka kunagi vahet tegema õppimise ja mängimise vahel. Vastupidi, need kaks sõna on minu jaoks sünonüümid – samatähenduslikud. Ma ei õppinud ka kunagi vahet tegema meheliku ja naiseliku vahel. Ma ei ole õppinud tegema vahet tööl, puhkusel, elul ja perekonnal. Need kõik on minus nii läbi põimunud, et ma ei saa öelda millegi kohta, et see on minu amet. On siis minu ametiks see, mis võimaldab mul ellu jäämiseks teenida raha või on need tegevused, mis panevad mind ennast tundma entusiastlikuna ja mida ma praktiseerin?   Seda on raske öelda. Võin öelda, et olen muusik, keelpillide meister, ajakirjanik, kirjanik, lektor, Arnaud Stren Instituudi direktor, liikumise „hariduse ökoloogia“ algataja, Saksamaal oleva grupi „Homne mees“ juhataja. Samas ma ei teagi, kas ka kõik need sõnad mind defineerivad. Kõige paremini iseloomustab mind „42 aastane laps“.


Mida ma võin öelda vanemate mure kohta „ühiskonda sobitumise“ (ehk sotsialiseerumise) kohta. Vajadus sobituda tähendab, et me veel ei kuulu siia. Alustuseks võin öelda, et mina olen osa sellest suurest kultuurilisest supist, täismahus – kõik nahavärvid, kõik religioonid, vanused – sõbrad igas vanusegrupis. Pidev rikastumine selliste erinevuste keskel.
Ei mina ega minu õde ei ole kunagi esitanud kellelegi ühtegi resümeed. Las ma selgitan miks, sellest on oluline aru saada. Me oleme hakanud uskuma, et kvalifikatsioon avab ukse elukutse maailma. See on täiesti vale, eriti tänapäeval. Töise maailma tõde on aga selles, et ei hoolita kvalifikatsioonist – hoolitakse kompetentsusest. 
See on minu suurim avastus minu igapäevaelus 42 aastase lapsepõlve jooksul. Kompetentsus on kusjuures entusiasmi kõrvalmõju. Sa oled entusiastlik ja sinu kompetentsus kasvab. Sa leiad väga palju vastuseid kohtudes inimestega, läbi raamatute ja filmide. Kogu universum koopereerub. Kogu perekond koopereerub. Kui sinu onu hakkab koguma korke, siis hakkavad kõik korke koguma, et neid talle viia. Sama juhtus, kui mind haaras kirg egüptoloogia vastu.  Ma sain teistelt koormate viisi vastavaid raamatuid ja postkaarte. Loogiline jätk ongi see, et kompetents kasvab, tekivad juurde kanalid, kõik mitmekesistub. Me suhtleme inimestega, kes meile midagi toovad, meie teadvust avardavad. Ka kompetents, mis ilmneb entusiasmi kõrvalnähtusena, omab kõrvalsaadust. Ja selleks on teada tuntud edukus. Seega olgem entusiastlikud.


pühapäev, 21. juuni 2015

Wendy Priesnitz "Mida hirm teeb"...

 Wendy Priesnitz on 2 täiskasvanud tütre ema ja ajakirjade sh Life Learning Magazine väljaandja. Tema nüüdseks täiskasvanud lapsed ei ole käinud kunagi koolis, mis 1970datel aastatel oli üsna haruldane juhus, seda enam, et Wendy on diplomeeritud kooliõpetaja. Nüüdseks on W. Priesnitz olnud 40 aastat vabaõppe eestkõneleja. Kuigi märgib, et sõna vabaõpe (unschooling) talle ei meeldi ja ta eelistab „elust õppimist“ või „elust, kui kooli ei eksisteeri“ http://www.wendypriesnitz.com/about_wendy.html

Allolev artikkel on Life Learning Magazine viimasest numbrist:


Hirm on tänapäeval ka paljude teiste eluvaldkondade taga, alates poliitikutest, kes motiveerivad meid valima (lubadustega meid kaitsta siis majanduskrahhide või terroristide veresauna eest), kuni korporatsioonideni, kes meelitavad meid ostma nende toodangut (ravimid, mis peaksid kaitsma meid ja meie lapsi või ravima terveks haigustest) ja autoriteetideni, mis hoiab meid ja meie lapsi ühel teel kõigi teistega (näiliselt meie/nende endi „heaolu“ pärast).
Ma ei taha siinkohal hakata seda komplitseeritud must-valgena käsitletavat teemat siinkohal pikalt lahkama, kuna kindlasti on olemas majanduslikud langused, terroristid, haigused ja ahistavad vanemad. Neid üksikasju jagub meedias piisavalt. Samas tundub olevat õige aeg meil kõigil mõelda selle üle, kas meid ja meie lapsi mõjutatakse ja/või manipuleeritakse hirmu abil ning kas selleks on üldse mingit vajadust või mitte ja kas võiks olla võimalik teistsugune – parem elamisviis.
Laste elektroonika kasutamine leiab käsitlemist mitmes teises artiklis. Siin on näha hirmu „cyberbullie“ (sotsiaalmeedia kasutamine ja rämpspostitustega teiste kahjustamine), pornograafia, vägivalla, meelte tuimuse või isegi sõltuvuse, nutitelefonide ja Wi-Fi tervist kahjustavate efektide, liigsest istumisest tekkiva ülekaalu ees. Mõned neist võivad olla vägagi murettekitavad. Aprillis ilmus artikkel The Atlantic´us, kus märgiti: „Selle asemel, et näha digitaalses maailmas noorte edasipürgimust, õpivad lapsed arvutiilma moonutatud olemust, mis peegeldab täiskasvanute hirmu.“
Üks elust õppiv kogukond usaldab laste oskusi ja võimeid. Kuid hirm võib usalduse minema peletada. Me võime karta teha vale asja, kasvatada oma lapsi valel viisil või teha neile haiget; me võime karta seda, mida teised mõtlevad või seda tundmatut, mis varitseb tulevikus. Hirm võib panna meid kahtlema  meis endis ja meie otsustes ning isegi tegutsema risti vastu sellele, mida me peame oma lastele parimaks.
Mida me siis siin saaksime teha? Ma mõtlen, et me võiksime endale anda sama nõu, mida oma lastele, kui nad hakkavad avastama maailma. Mu uurime oma hirmu allikat, me koostame plaani, kuidas toime tulla võimalusega, et siin võib midagi esile kerkida ja me õpime igast eksisammust, mida me teeme (eriti, kui need eksisammud nõrgendavad meie usaldust!). Oma lastega koostööd tehes  kohtume maailma ja selle võimalike ohtudega ja me ei keskendu hirmule, vaid laseme end motiveerida nende entusiasmil praeguse hetke ja tulevikupüüdluste poolt.
Kui ma vaatan tagasi oma põhikooli ja gümnaasiumipäevile (1950-60 aastatel), siis põhiline selle aja emotsioon oli hirm (või vähemalt ängistus). Ma kartsin pidevalt – alates esimest lasteaia päevast (ma nutsin, kuid nad palusid emal ära minna), eksamil läbikukkumist (seda ei juhtunud kunagi), peastarvutamise küsitlusi ja laval laulmist (minu kõri oli koheselt tihkelt kinni), kehalise kasvatuse tunnis väljapaistvat kohmakust (seda juhtus sageli), sõprade mitteleidmist (olin häbelik, kuid üsna populaarne), halba tunnistust (seda ei tulnud), oma kapi luku numbrikoodi ununemist (ma näen seda siiani unes), peale tunde jätmist ja seejärel kodus karistuse saamist (seda juhtus vahel), jne, jne, jne… Minu õpetajad ja vanemad uskusid, et hirm paneb lapsed hästi käituma – koolis tähendas see head hinnet.
Kui mu oma tütred olid väikesed püüdis minu ema kasutada hirmu argumendina, millega saata lapsi kooli. Kuid selleks ajaks olin ma hakanud aru saama, millist kahju võib hirm teha. Nüüdseks ma usun, et kogu edu, mida ma edaspidi kogesin, tuli hirmust hoolimata ja tänu hilisemas elus õpitud riskitaluvusele (ma õpin siiani seda täielikult omaks võtma).
Sellest ajast saadik ei ole palju muutunud. Bob Sullo kirjutab oma raamatus „Motiveeritud õpilane“ (Motivated Student), et paljud õpetajad usuvad siiani, et hirm on parim õpilase motivaator. Nende näidete nimekirjas, mida õpetajad õpilases õhutavad on läbikukkumise hirm, hirm vanematele helistamise ees, hirm õpetaja ees, hirm naeruvääristamise ees ja hirm ebameeldivate tagajärgede ees, isegi hirm tundmatu tuleviku ees. Kirjanik kinnitab: „Sihilik hirmu loomine klassis on jäänud üheks peamiseks strateegiaks, millega juhtida õpilase käitumist ja stimuleerida akadeemilisi saavutusi.“
Samas on vastupidise kohta kaalukaid tõendeid – tegelikult hirm pidurdab õppimist ja mis on veel sama oluline, et ei ole tegelikult erilist seost „õpilase käitumise“,  „akadeemiliste saavutuste“ ja tegeliku õppimise vahel. Tsiteerin Sullo´t veel: „Rääkides füsioloogiast - keskkonnas, mida iseloomustab hirm, ei suuda õpilased mõelda ja õppida sama efektiivselt, kui turvalises keskkonnas.“ Ja seda seetõttu, et inimene on loodud alalhoiu instinktiga. Hirm aktiveerib võitle või põgene mehhanismi, mis saadab suurenenud hulga hapnikurikast verd meie jalgadesse ja kätesse, et joosta eemale või asuda võitlusse. Ja kuna meie vere hulk on teatud piiratud koguses, siis jõuab ajju samal ajal verd vähem.
HIRMU VASTAND
Ma võin eeldada, et elust enesest õppivas majapidamises ei ole ei mõõkhambulisi tiigreid ega ka intellektuaalse hirmu kliimat. Samas on nii, et isegi kui keegi meisse hirmu ei süsti, võib mõne uue asja õppimine tunduda üheaegselt nii ohtliku seiklusena, kui ka äratada elevust. Inimene võib teha vigu ja tunda endas tervet müriaadi emotsioone alates pettumusest ja vihast kuni juubeldamiseni. Sestap vajavad eriti lapsed enne õpiseiklusele minekut äärmiselt turvalist, julgustavat ja mugavat keskkonda. Riski- ja eksimusteprotsessi toetab kõige paremini füüsiliselt, emotsionaalselt ja intellektuaalselt turvaline keskkond. 
Võtame näiteks lugemise. Tavapäraseks on olukord, kus teised lapsed on valmis naerma või parandama iga vea üle ja õpetaja (või isegi lapsevanem!) tahab liigagi innukalt „aidata“ ja korrigeerida (kui mitte süstida läbikukkumise hirmu) ning ebateadlikult isegi halvustab ja õõnestab enesekindlust. Selline keskkond on lapsele lugema hakkamiseks kõige halvim. Seega on lugema õppimise toetamise üheks parimaks viisiks anda lapsele aega ja ruumi olla sõnadega ning vältida pidevaid nõudmisi lugemise demonstreerimiseks, kuna laps võib eelistada teha seda privaatsuses. Me võime märgata, et laps alustab järjest enam trükikirja tundma õppimist –teeviitadelt ja reklaamplakatitelt või toidukarbi kaantelt ning varsti on käes aeg mõnele leheküljel või arvutitekstil.
Ma mäletan, et John Holt kirjeldas kunagi, kuidas ta aitas oma väikesel vennatütrel lugema õppida. Kõik, mis ta tegi, oli see, et ta lasi lapsel pugeda oma sülle ning luges talle ette ja hiljem lasi temal lugeda endale.  Laps ei soovinud ise ette lugeda seni, kuni ta tundis ennast füüsiliselt täielikult turvaliselt. Holt märkis, et tema sülest ronis tüdrukuke toa nurka linast meisterdatud telki. Nüüd oli ta piisavalt kindel, et lina ära võtta ja valjusti lugeda. Turvatunde ja privaatsus olid selles protsessis ilmselgelt üliolulised.
RISKI VÕTMINE
Õppimise protsess võib olla hirmutav, kuna nõuab riski võtmist. Tuletage meelde, kuidas meie täiskasvanud muutume haavatavaks, kui võtame endale uued väljakutsed – omandades uusi oskusi või teadmisi. Me lahkume oma turvatsoonist ja on tõenäoline, et ilmutame oma teel ebakompetentsust nii mõnigi kord enne, kui jõuame kompetentsuseni. See kehtib ka noorematele õppuritele ja seega on turvalise keskkonna loomine sellise riski võtmiseks parim julgustus.
Nii on optimaalseks elust õppimise keskkond turvaline, vaba sunnivahenditest, mis toetab riski võtmist, uudishimu ja avastamist. Kui me, pakkudes oma lastele vajalikku toetust ja turvalisust, julgustame (mitte ei sunni) uute väljakutsete ja teadmiste  saavutamist, siis meie lapsed arenevad paindlikeks, leidlikeks, ennast juhtivateks õppuriteks. Ja seda nad on olema mõeldudki.
Sama printsiip kehtib ka teistes eluaspektides, näiteks sotsialiseerumisel. Enesekindlus on juurdunud lastesse, kel on vabadus omas tempos siseneda keerukatesse sotsiaalsetesse olukordadesse. Midagi positiivset ei too endaga kaasa see, kui last sunnitakse osa võtma millestki, mis tundub talle hirmutav ning milleks ta ei ole valmis või ei tunne ennast küllaldaselt mugavalt mingi riski võtmiseks.

Kui inimene on hirmunud, siis ta pigem keskendub enese alalhoiutungile, mitte aga uute teadmiste omandamisele või oskuste arendamisele. Hirmule ei ole kohta õpikeskkonnas. 

esmaspäev, 13. aprill 2015

Inglise keel on odav keel:)

Eesti keelel on väike lugejaskond ja võrreldes inglise keelsete raamatute valikuga on meil pakutav nomenklatuur suhteliselt kitsas. Ja üsna kallis. Sestap eesti keeles on jäänud pooleli või veninud päris mitmete populaarsete ja huvitavate lasteraamatute sarjad. Mis esmapilgul tundub õnnetusena, see pöörab varsti oma positiivse poole ette...
288 lk
368 lk
352 lk
Erin Hunter raamatusarjad kassidest, Lemony Snicketi sari õnnetuid lugusid, Walter R. Brooks siga Freddy lood - eesti keeles ilmunud raamatud läbi lugenud käis poeg juba paar aastat tagasi pidevalt vaatamas, kas uusi tõlkeid pole ilmunud. Mitmel korral ütlesin talle, et eks siis loed inglise keeles...:).  Saan mina loetud - saad sina ka. Ja nagu aias võib mõne lille õide puhkemine võtta aastaid - nii pisitasa toimus ka inglise keele vabalt õppimine ca 3-4 aasta jooksul. Ilma ühegi nähtava metoodikata kasutas 8 aastane poiss omaenese metoodikat ja jõudis nüüd sel kevadel  (3 aastat hiljem) sinna, et esimesed 4 inglise keelset raamatut (igaüks 300lk ja enam) ongi loetud. Loetud ilma sõnaraamatuta ja tegevustikust aru saadud. Ja oli suur rõõm tõdeda, et raamatukogus siinmail neid ei ole ei eesti ega inglise keelseid, kuid amazon.uk kasutatud raamatute pakkumises on 1 pennised raamatud müügis. Muidugi ei ole 1 penn raamatu kohta nii lihtne rõõm nagu esmapilgul paistab - sest ca 3-4 naela tuleb maksta saatekulu. Aga arvestades, et Eesti ühest otsast teise maksab postisaadetis samuti ca 3 eur ja 200-300 lk raamat maksab 15-25 eur, siis 4-5 eur + 1-2 senti 200-300lk raamatu kohta ei ole palju. Kass sõdalased amazon.uk poes . Kasutatud raamatud on väga heas seisukorras - üks isegi Edinburgi raamatukogu kunagine eksemplar. Nüüdseks on tellimist ootavate raamatute nimekiri juba pikk - kas positiivne külg hakkab taas negatiivseks pöörduma:). Erin Hunter pseudonüümi nime all on kirjutatud raamatuid tugevalt üle kolmekümne... raamatud kassidest-sõdalastest
355 lk
Algas inglise keele tulemine lennujaamadest ja reisidest, edasi nihkus filmideni, millel ei olnud tõlget ja kandus interneti avarustesse, kus väga palju huvitavat inglise keeles.... Esialgu ilma past ja present perfect reegliteta läheb palju sujuvamalt:). Paar aastat ainult kuulamist ja tähelepanemist ja siis käis klõps ning keel hakkas elama... Vaieldamatult tänulik, et kõike eesti keelde ei tõlgita:)