Sir Ken Robinson ütleb - kool tapab loovuse?

TED loengute top 20 video seas on Sir Ken Robinsoni kõne loovuse kaotsiminekust koolis. Videol on eestikeelsed subtiitrid.

Hüpe vabaõppest gümnaasiumisse

Väga armas artikkel Theresa Shealt usaldusest ja hirmude minna laskmisest. Mis juhtub, kui vabaõppel olnud laps kasvab noorukiks, kes ühel päeval läheb kooli - 10. klassi? Kas elust õppimine ja vabad valikud teevad selle võimatuks või mitte? Theresa Shea on „The Unfinshed Child“ autor. See raamat räägib sõprusest, raseduseaegsetest testidest ja Downi sündroomist. Ta elab Edmontonis, Albertas abikaasa ja kolme lapsega. 

Theresa Shea kirjutab: Ma mäletan päevi, kui riidest mähkmed kuivasid maja taga pesunööril ja lehvisid tuules, kui lipud. Nondel pideva unepuuduse, järjepideva rinnaga toitmise ja lõputu potitreeningu päevadel, mõtlesin  mida ma tean (kui üldse tean) emaks olemisest.

Kui minu vanim poeg oli 5 aastat vana, sattusin ma oma esimesele koduõppe koosolekule. See oli õnnelik juhus, mis viis mind kokku ühiskonnas peituva niššiga, mida ma üldse ei teadnud eksisteerivat. Sõbrad hakkasid kasutama koduõpet. Te teete mida? Uus naaber oli oma tütardega koduõppel. Mis te olete? Ma pean piinlikkusega tunnistama, et ma ei teadnudki, et lapsed ei pea koolis käima.  

Aga ükskord selle avastanud, ei saanud ma seda enam ignoreerida ja ma olen igavesti tänulik neile, kes näitasid mulle kätte selle varjatud raja, mida ma ise ei olnud osanud leida.

Teatud hulk küsimusi voolas minu meelde, kui ma võtsin osa oma esimesest koduõppe koosolekust. Mis asja oma ometi teen? Mis mu ema ütleb? Olen ma lihtsalt laisk ja ei taha 5 päeva nädalas vara ärgata, et oma last kooli saata? Kas ma suudan olla lahke oma lastega, kui veedan nendega terved päevad koos? Miks mitte saata neid kooli, et saada endale omaette aega? Üks esimesi kokkusaamise teemasid koduõppe kogukonnas oli „Hilised lugejad“. Mõned vanemad jagasid lugusid, kuidas nende lapsed ei hakanud lugema enne 12 eluaastat. Kaksteist! Ma ei suutnud küll meenutada täpset aega, mil mina lugema hakkasin, kuid kuna olin lapsest saadik raamatukoi, olin absoluutselt kindel, et lugema peab hakkama enne seitsmendat eluaastat. Ja ometi rääkisid siin vanemad asjadest, milles ma kunagi polnud kahelnud. Lapsed hakkavad roomama ja kõndima erinevatel aegadel, ütlesid nad, ja ka lugema hakkavad lapsed erinevas vanuses. Selle kõige peamine sõnum oli usaldus. Usalda selleks, et kõik läheks hästi. Ei teki mingit püsivat kahjustust, kui laps hakkab hiljem kõndima või hiljem lugema. Need vanemad ütlesid veel palju asju ja sütitasid mind ning ma otsustasin lasta sel minna nii, nagu ta läheb.

Ma olen oma varasemates artiklites kirjutanud, et koos abikaasaga sain varsti aru, et oma kolme lapse koduõppega pääsesime millestki väga suurest. 
Ma tundsin nagu me oleksime avastanud varanduse, millest teadsid vähesed. Meil ei olnud äratuskella ja me ei pidanud taga ajama oma lapsi, et nad õigel ajal uksest välja saaksid.

Me ei ühinenud inimhordidega kooli alguse osturetkedel. Me ei teinud ega pakkinud karpidesse lõunasööki kooli tarbeks. Me ei heitnud vara voodisse, et olla järgmiseks varahommikuks uuesti valmis kooli minema. Me ei teinud kodutöid peale pikka koolis oldud päeva. Ja mis kõige parem, me olime vabad võtma puhkust ükskõik mis ajal aastas. Me ei teinud isegi õppekava! Kui inimesed küsisid, mida me terve päeva teeme, ma vastasin, „Mõtle sellest, kui seitsme päevasest nädalavahetusest.“

Need esimesed aastad möödusid liialt kiiresti ja varsti asendus vabadus struktureerimata elust nooremate lastega vajadusega veidi plaanipärasema elu järele. Laste vanemaks saades ühinesid nad tegevustega (enamjaolt muusika ja spordialadel), mis nõudis mingil määral päeva planeerimist. Igal sügisel küsisin ma oma lastelt, mida nad tahaksid teha ja igal aastal vastasid nad, et tahavad koduõppel edasi olla. Seega me jätkasime sellega, mida me teadsime ja maja jäi endiselt segipööratuks.

Teismelise aastad

Kuid koduõppekogukond hakkas hõrenema, kui lapsed jõudsid teismeikka. Minu vanima poja kaks parimat sõpra otsustasid kaheteistkümne aastaselt kooli minna. Ma muretsesin, et minu vanim poeg tunneb ennast üksikuna ja küsisin, kas ka tema soovib minna; ma arvan, et ma isegi julgustasin teda aga tema valis jätkuvalt koduõppe ja veel kolm aastat möödus. Ajaks, mil ta oli gümnaasiumiealine, muutis ta oma arvamust. „Ma tahan mina kooli,“ ütles ta.

„Miks?“ küsisin mina. „Anna mulle üks hea põhjus.“

„Ma olen väsinud olemast teistest erinev.“

Sarnaselt minu teiste lastega oli ka vanim poeg olnud vabaõppel. Peale kahte aastat Mathletics (http://www.mathletics.eu/) kasutamist – matemaatilise mängu, mida mängitakse online´is, ei olnud ta struktureeritud õpet läbi teinud. Ta luges ahnelt, kuid ei olnud kunagi soovinud eriti kirjutada ja ta ei vaadanud eriti kõrvale ka nendest teemadest, mida ta lugeda armastas. Ta ei võtnud kunagi kätte ajalugu. Ei väljendanud mingit huvi teaduse vastu. Lühidalt, tal oli vähe kogemust sellega, mida koolis tegema peab. Me läksime oma lähikonna kooli Avatud Osakonda ja sisenesime vanasse tellishoonesse, mis koolitas 1500 gümnasisti igal aastal.

Ma vaatasin kõiki neid „koolitatud“ teismelisi, kes olid minu poja eakaaslased ja hakkasin muretsema. Seejärel muutus mu mure hirmuks. 
Millesse ma oma poja seganud olen? Milline läbikukkumine nüüd küll võib tulla? Kas see kõik oli üks suur viga? Mil määral olin ma valinud koduõppe enda huvides ja jätnud poja huvid arvestamata?

Ma püüdsin oma hirmud endale hoida aga sügaval oma südames uskusin, et ta on täielikult ettevalmistamata. Mida ma küll teinud olen?

Me registreerusime.

Kuna tal ei olnud ühtegi ametlikku märget akadeemiliste ainete läbimise kohta, siis tema koduõppe nõustaja pakkus, et talle sobiksid sotsiaalained, emakeel ja matemaatika. Kohtusime juhataja asetäitjaga. Istudes tema kabinetis, surusin maha tungivat soovi vabandada selle eest, et ma oma poega olen koduõppel hoidnud.

Ja ma muretsesin jätkuvalt. On fakt, et ma muretsesin kogu suve. Teisisõnu ma pidin sellest sillast üle minema, et siis näha, kas vabaõpe on minu poja valmistanud ette koolieluks, mida ta kavatses alustada. Ma proovisin teda panna esseed kirjutama. Ta keeldus. Ma proovisin teda panna vaatama 9 klassi matemaatikat. Ta keeldus. Iga kord, kui ma teda vaatasin, mõtlesin, kuidas küll ma saaksin teda paremini kooliks ette valmistada. Mul oli kaheksa nädalat, et anda talle õppimise kiirkursus. Ta hakkas mind vältima.

Ühel päeval kaubamajas olles, kohtusin kahe naabritüdrukuga, kes käisid nüüd ülikoolis. Ka nemad olid olnud koduõppurid. Nad teadsin mu poega, seega jagasin nendega oma hirmu. „Ta tundub mulle nii ebaküpsena!“ muretsesin. Nemad itsitasid, „Gümnaasium on täis ebaküpseid poisse.“ Me naersime.

Augusti kaks viimast nädalat möödusid teosammul. Koos pojaga käisime esimest korda „tagasi kooli“ osturetkel. Ostsime kaustu ja pabereid ja pliiatseid ja pastakaid ja igasugu muud kraami. Ostsime lõunasöökide jaoks toitu.

Esimene päev koolis.

Esimene koolipäev jõudis kätte.

Minu poeg oli enne äratuskella üleval.

Ta sõi hommikusöögi.

Ta võttis oma jalgratta ja sõitis ära.

Pean ütlema, et mulle avaldas tugevat mõju julgus, millega ta sõitis otse keskkonda, kus iga laps oli süsteemiga tuttav. Viieteistkümne aastane, kes on  väsinud erinev olemisest, vajab julgust, et sisse sulanduda.

Minu poeg läheb kooli, et olla teistega võrdne ja laiendada oma suhtlusringi. Alguseks teadsin ma seda, et ei soovi olla ema, kes näägutab oma lapse kallal, et ta teeks kodutöö ära. Ehk teisisõnu, ma ei tahtnud, et kool rikuks ära minu ja poja vahelised suhted. Tema on minu peamine mure, mitte tema õpetajad. Tema on minu elus alatiseks, mitte tema õpetajad.

Kuna see oli tema otsus kooli minna, siis ütlesin talle, et tema vastutab selle eest, kuidas ta hakkama saab. Seejärel käisin välja oma trumpkaardi: „Kui ma saan teada, et sa ei ole respekteeriv või jätad tunde vahele ja ei tee oma koduseid ülesandeid, siis ma sunnin sind. See on koolis käimise privileeg,“

Mis juhtus

Niisiis, mis juhtus? Minu poeg läbis kümnenda klassi väikeste raskustega. Ta ei ole geenius ja ta ei teinud ka kõvasti tööd. Ma arvan, et kui ta oleks pingutanud, oleks ta saanud kergesti A-d. Aga minimaalse pingutusega sai ta enamik tulemusi B-d. Ma kartsin kõige enam matemaatikat (see ei ole minu tugevam külg), kuid ta sai tulemuseks C. Ja eelnevalt ei onud ta järginud mingit õppekava. Ma ei ole kindel, et ma oskan isegi tema kalkulaatorit kasutada. See, et ta suutis jalutada läbi kümnenda klassi ja läbida kõik need ained, ühtaegu hämmastas mind ja masendas. Kas ta ei oleks pidanud rohkem võitlema? Olema rohkem mahajäänud? Peale kõige, kui arvestada ka lasteaeda, ei olnud ta koolis käinud 10 aastat. KÜMME AASTAT!!!

Kuid ta jalutas lihtsalt sisse nagu ta oleks olnud alati selles osaline ja mitte keegi ei saanud öelda vastupidist.

Lühidalt öeldes, minu poeg avaldas mulle muljet.

Nüüd on ta üheteistkümnendas klassis ja kõik mured on ammu kadunud. Ma naeran tihti koos oma vanima pojaga ja ütlen talle, et tema on minu „treener laps“ ning see on tõsi. Ta on teerajaja. Ta on viinud mind kohtadesse, kus ma ei ole kunagi varem käinud. Ta otsustas näiteks, et soovib saada gümnaasiumi lõputunnistuse ja ta osaleb õppekavas täismahus. Kool ei ole talle raske töö. Tema päevad on nüüd planeeritud ja talle tundub see hetkel meeldivat. Ta kirjutab esseesid. Ta teeb koduseid ülesandeid. Vajadusel ta isegi esineb ettekannetega.

Kui mu tütar peaks otsustama järgmisel aastal minna gümnaasiumi, siis ma enam ei muretseks. Ja kui kõige noorem otsustab samuti, siis ma ka ei muretse.

See on olnud minu jaoks hämmastav kurv elust õppimises. Ikka jälle ja jälle räägin ma teistele vanematele, et nad usaldaksid oma lapsi. Vabaõppe lapse üleminek kooli näitas mulle, kuidas lasta vabaks omaenda hirme ja muretsemist – kuidas usaldada. Ma „lootsin“, et temaga saab olema kõik korras aga ma ei „uskunud (usaldanud)“, et võiks olla. Ja jälle, kuidas on võimalik puududa koolist kümme aastat ja mitte maha jääda? Iga minu poolt läbimängitud „aga mis siis, kui“ stsenaarium oli negatiivne. Mitte kordagi ei tulnud mulle pähe küsida endalt, „Mis oleks, kui mu poeg saab tõeliselt hästi hakkama?“

Minu juhtumi puhul võin ausalt öelda, et poeg ületas kõvasti ootused. Kas see pole armas?

Ma ei muretse selle tõttu, kas ta kavatseb või ei kavatse minna kolledžisse või ülikooli. Ma ei ole teda ka veennud, et see oleks vajalik. On nii imeline mitte tunda survet tahtmisest ehk mitte tahta liiga paljut tema jaoks.

Nagu ma aru saan, ei ole see artikkel niivõrd minu pojast, kui minust endast. Minu hirmud tema ühinemisest gümnaasiumiga olid seotud hirmuga, et midagi olulist on lastele selgeks tehtud üheksa esimese klassi jooksul. Nii et, kui ma isegi olen jäänud ilma sellest, mida teised lapsed on koolis teinud, siis teadmiste tervik, mida kooliseinte vahel õpitakse, saab sama hästi selgeks ka kodus või kogukonnas. 



Teisalt ei ole ma kunagi uskunud, et minu poeg on ilma jäänud millestki olulisest. Nende kahe vastuolulise uskumusega olin ma kuidagi elanud.

Nüüd, teisel gümnaasiumiaastal, igatsen ma poja järele vähem, kui eelmisel aastal. Pidin paljuga kohanema, kui ta oli terve päeva ära ja mina samas olin edasi kahe noorema lapsega siin. (See oli nagu kahe perekonna omamine.) Aga eks samas oli see ka väike kergendus. Ma mäletan, et üks teine koduõppe ema märkis, et talle oli lõpuks kergendus, kui tema tütred kooli läksid, sest siis vastutab keegi teine nende hariduse eest. Ma saan sellest alles nüüd aru. Isegi vabaõppijana tunnen ma siiani vastutust oma poja huvide suunaja ja korraldajana.

Sel aastal on pojal olemas ka töö. Nii et nüüd, on ta nii koolis, kui ka tööl. Kuhu on aeg läinud? Alles eile olid päevad meie endi omad. Vaadates tagasi meie ühisele vabaõppe elule, tean ma, et pääsesime millestki suurest. Olles eemal koolist kümme aastat, läks minu poeg tagasi nende tellisseinte vahele värske puhta meelega. Ta ei põlenud läbi. Ta lihtsalt alustas.

Ja mina õppisin taas usaldama oma lapse otsuseid ja valikuid. Ma loodan, et ma suudan selle tugevnenud usaldusega minna vastu tuleviku väljakutsetele, mis kindlasti tulevad. Näiteks täna õhtul rääkis minu poeg töötamisest Albertas, Fort McMurray juures, et ta saaks koguda raha. Mida? Tal on sõber, kes aitab tal selle töö saada. Fort McMurray? (http://en.wikipedia.org/wiki/Fort_McMurray) Igal juhul, kui minu usaldus juba nii kiiresti proovile pannakse ja ma tean, et ta suutis kümnenda klassiga hakkama saada, siis ta loomulikult võib saada töö ka Fort McMurray´s või ükskõik, kus mujal. Ma ei muretse, sest ma usun nüüd, et tema vabaõppe aastad andsid talle jõu tulla toime kõigega.

Suur and nimega düsleksia ja mõte, et minu laps peaks tegema kodutöid.

KUULSAD DÜSLEKSIKUD

Meie Wikipedia märgib, et düsleksiat peetakse Eestis lugemisraskuseks ja düsgraafiat kirjutamisraskuseks. Mujal riikides hõlmab düsleksia mõlemat kokku. Seda diagnoositakse palju, mis omakorda aitab saada lapsel abi ja vähendada survet, mida kool alati sellisele lapsele paneb. Ühiskond võtab lugemist-kirjutamist loomuliku osana ja vaatab teistmoodi annetega lapsele viltu. Sa pead lugema ja kirjutama, sa pead seda oskama, sa pead seda õppima. Need on uskumused, millel ei ole põhjendust. Need on uskumused, mis toovad väga palju valu. Mis juhtub aga siis, kui sa sellise uskumuse üksipulgi lahti harutad ja lõpuks leiad, et see, mida ühiskond puudeks peab on hoopis suur-suur kingitus.  Ja selle asemel, et sundida, survestada last lugema-kirjutama, võiksime lasta tal vabalt õppida seda, mis toob talle edu hoopis teistel aladel. Selle asemel püüame igal võimalusel vormida sellisest lapsest tavapärast keskmist hea lugemis ja kirjutamisoskusega inimest – õnnetut inimest. Düsleksik näeb sageli kirjutatut ümberpööratuna või tagurpidi - võimalik, et see on just õige viis seda näha. Kes teab?

Olles veel Byron Katie Töö lainel toongi allpool tõlke kahest intervjuust (raamatust "Loving What Is"): düsleksikuga, kes peab oma lugemis- ja kirjutamisraskust puudeks ja emaga, kes arvab, et laps ei peaks karjuma ja peaks tegema oma kodutöid.

Et saada paremini aru Byron Katie Töö olemusest loe palun temaga tehtud intervjuud, ja postitusi päikesetoidu blogist: katkendeid. 

PETER: (Andes Katiele Töölehe): Katie, ma olen düsleksik ja mul oli vaja, et keegi aitaks mul küsimused ette lugeda ning siis ma dikteerisin vastused. Kas ma tohin anda oma Töölehe sinu kätte ja sina loed ette, mida ma ütlesin?

KATIE: Loomulikult. (Loeb Peteri Töölehelt) Ma olen vihane oma kirjutamis- ja lugemishäire  oma düsleksia peale, kuna see teeb mulle raskeks kirjutamise, lugemise, suhtlemise, interneti kasutamise, e-mailid, töö.

PETER: Tänases maailmas.

KATIE: Jah. Niisiis „Sa pead lugema ja kirjutama“ – on see tõsi?

PETER: Ainult selleks, et suhelda kellegagi, keda ei ole minu lähedal.

KATIE: „Sa pead lugema ja kirjutama“ üleüldse, isegi sel põhjusel – on see tõsi?

PETER: (peale pausi): Ei. Tegelikult mitte.

KATIE: Kui vana sa oled?

PETER: 43

KATIE: Sa oled olnud okei 43 aastat.

PETER: Ma ei tea, kas ma saaksin kasutada sõna okei.

KATIE: Hästi, peale sinu mõtlemise, kuidas on lood sinu kehaga?

PETER: Minu keha on suurepärane.

KATIE: Kui välja arvata sinu mõtlemine, kas sa pole hästi hakkama saanud?

PETER: Jah. Kuid ma käisin läbi kogu selle hariduse, mis püüdis mind õpetada lugema ja kirjutama …

KATIE: „Sa pead lugema ja kirjutama“ – on see tõsi?

PETER: Ei. Ma tegelikult saan päris hästi hakkama ilma selleta.

KATIE: Hea teada. Tunneta seda, kullake. 43 aastat oled sa saanud hakkama, välja arvatud sinu mõtlemine! Sinu  saapad on  sul õigesti jalas.

PETER: Tegelikult, mina ise tegin need saapad. (Auditoorium aplodeerib ja hõiskab)

KATIE: Inimestel, kes oskavad lugeda ja kirjutada, võib olla probleeme, millegi sellise tegemisega. (Auditoorium naerab)

PETER: Asi on selles, et minu meel ei tööta kahedimesioonilise vaid kolmedimensioonilisena.

KATIE: Kuidas sa reageerid, kui sa usud mõtet „Sa pead lugema ja kirjutama“, ja sa ei saa seda teha, kuna oled düsleksik?

PETER: (silmades pisarad) Häbistatud. Piinlikuna. Ühiskond peab lugemist ja kirjutamist millegi loomulikult olemasolevana. See teeb haiget.

KATIE: Anna mulle üks rahumeelne põhjus uskuda, et sa pead lugema ja kirjutama. Või kirjutama või lugema.

PETER: Oleks tore, kui ma saaksin oma 10 aastasel pojal aidata koolitöid teha.

KATIE: Kas tõesti? Sa oled pääsenud! (Auditoorium naerab)

PETER: Sul on õigus

KATIE: See sarnaneb sellega, et sa soovid lisatööd. Ja reaalsus jätab ta millegi väga olulisega omavahele. Sel viisil ta õpib ise. Igaljuhul, see ei olnud rahumeelne põhjus; see ärritab sind. See toob sulle pisarad. Anna mulle rahumeelne põhjus uskuda, et sa pead lugema ja kirjutama.

PETER: (peale pikka pausi) Siin ei ole rahumeelset põhjust.

KATIE: Siis miks seda uskuda? Ma kuulsin sinult - ei ole tõsi, et sa pead lugema ja kirjutama. Sa oled saanud hakkama 43 aastat. Sa ei pea õppima lugema ja kirjutama selleks, et saada hakkama ja olla andekas või olla hea isa. Anna mulle rahumeelne põhjus uskuda, et sa pead lugema ja kirjutama. Siin peaks olema hea põhjus …

PETER: Siin ei ole rahumeelset põhjust hoida kinni sellest mõttest.

KATIE: Niisiis, mida ma kuulen on see, et sa usud „Sa pead lugema ja kirjutama“, mis toob sulle kannatust.

PETER: See on tõsi.

KATIE: Kui sa tahad kannatada, siis usu seda valet „Sa pead lugema ja kirjutama“ – pööra see ümber. Mis on vastandiks „Sa pead lugema ja kirjutama“?

PETER: Ma ei pea lugema ja kirjutama. Ma ei pea lugema ja kirjutama rohkem, kui ma seda praegu suudan oma ellujäämiseks teha.

KATIE: Tere tulemast tõe juurde. Anna nüüd mulle kolm põhjust, miks sinu elu on parem, kuna sa ei loe ja ei kirjuta.

PETER: Hmm. No näiteks, ma  ei saa lugeda ajalehti, seega minuni ei jõua iga päev kogu see jama, mis seal kirjas on. (Auditoorium aplodeerib) Ma kasutan oma kujutlusvõimet ja oma artisti oskusi ajaviitmiseks ja lõbustusteks.

KATIE: Need on kaks põhjust. Miks sinu elu on parem, kua sa ei loe ega kirjuta.

PETER: See annab mulle palju vaba aega.

KATIE: P a l j u aega.

PETER: Ma arvan, et see laseb mul ennast mitte siduda poliitikaga ja teiste igapäevaste asjadega meie elus, mis teistele nii palju stressi tekitab. Niisiis, jah, minu elu on sel viisil parem, kuna … see ei ole midagi, mida ma väga vajaksin. Ma võin palgata inimesi, et nad selle stressi minu eest lahendaksid.

KATIE: Sa võid palgata inimesi, kes sinu eest loevad ja kirjutavad või sa võid meid lihtsalt paluda.

PETER: Õigus.

KAIE: Sa palusid mul lugeda oma Töölehte. Ma ütlesin jah.

PETER: Õigus. Minu kontorisse on helistanud inimesed, et määrata kindlaks kokkusaamine ja …

KATIE: Sinu kontorisse? Kuidas on võimalik, et sul on kontor, kui sa ei oska lugeda ja kirjutada? (auditoorium naerab)

PETER: Umm … Mul lihtsalt on.

KATIE: Niisiis kullake, teised inimesed võivad lugemise ja kirjutamise sinu eest ära teha, see annab sulle vabaduse teha muid asju, see annab sulle vabaduse oma loov energia voolama lasta. See annab sulle palju vaba aega.

PETER: Aga see on alandav, kui ma palun kellelgi öelda mulle, kuidas seda kokku lugeda ja nad ütlevad: „Mis sa oled, rumal või?“

KATIE: Hästi, mis on sinu vastus sellele?

PETER: Ei.

KATIE: Siin sa oled vastuse leidnud! (Auditoorium naerab) Kas sul on probleeme „ei“ ütlemisega? Kas sul on probleeme tõega?

PETER: Mulle on hakanud see palju rohkem meeldima.

KATIE: Niisiis kullake, ole sina nüüd see maailm, kes küsib sinult „Oled rumal või?“. Ole see maailm. Mina olen lahke, aus, selge, düsleksikust mees; mina olen sina. Nõus?

PETER: Nõus

KATIE: „Tere … kas te palun loeksite selle mulle ette?“

PETER: Mis sul viga on; kas sa ise ei saa seda teha?“

KATIE: „Tegelikult ma tõesti ei saa. Ma olen düsleksik.“

PETER: „Mis on düsleksia?“

KATIE: No mul on hea meel, et sa küsid. Ma ei ole võimeline lugema ega kirjutama: Ma näen asju ümberpööratuna või tagurpidi. Sõnad ei oma minu jaoks lihtsalt mingit tähendust. Sellel on midagi tegemist sellega, kuidas minu aju asju tõlgendab ja ma lihtsalt ei saa lugeda. Ma olen kõike proovinud, inimesed on püüdnud mind õpetada, kuid see ei toimi, kuna minu aju näeb teisiti.

PETER: „Sa paistad olema üks kuradi lollpea.“

KATIE: No tead, tegelikult on minu IQ üpris kõrge. Kas sa loeksid selle mulle palun ette?“

PETER: „Ei, ma ei loe. See sinu kuradi probleem.“

KATIE: Hästi. Tänan sind.“ Ja siis ma lähen küsin kellegi teise abi. Sest ma ei tahagi, et mulle loeks selle ette vale inimene. See inimene näitas mulle seda, kes ei peaks mulle seda teksti ette lugema. Ta elimineeris ennast täiuslikult. Sa ju ei taha, et sulle loeks ette vale inimene, kas pole? Kes teab, selline inimene võib kergesti mõned sõnad segi ajada? Niisiis, „Sa oled puudega“ – on see tõsi? Kui sa peaksid ausalt tegema valiku, siis kas düsleksia on kingitus või puue, mida sa ütled?

PETER (nutab): Ma olen alati mõelnud sellest, kui jubedast puudest. Aga nüüd, esimest korda, olen saanud pilgu heita millelegi muule.

KATIE: Mitte keegi peale teise düsleksiku ei tea, millisest põrgust sa oled läbi käinud. Kuidas inimesed on sind pidanud lükatavaks ja sind solvanud ja näinud sind pigem   jonnaka ja rumalana, kui düsleksikuna. Ja sina püüad kõigest väest omandada võimet, mida sul pole. See on põrgu.

PETER (nutab): See on andnud mulle nii palju kingitusi, kuid mõnikord halb lihtsalt saab su kätte ja sa ei suuda head näha.

KATIE: Ja karistamine, üha uuesti ja uuesti ja siis hirm, et keegi saab teada.

PETER: Jah, oli karistamine, kui ma olin koolis ja karistamine, mida ma ise endale olen teinud täiskasvanuna.

KATIE: Õpetajad panid sind püsti seisma klassi ette, et sa teeksid seda, mida sa ei suutnud.

PETER: Nad ütlesid: „Miks sa ei võiks lugeda seda peatükki klassi ees?“ See pani mind ennast tundma nii väiksena (näitab pöidla ja nimetissõrme otsi kokkupigistatuna).

KATIE: Kuna sa uskusid, et sa pead olema võimeline lugema ja et sinuga on midagi valesti.

PETER: Jah. Ja ühiskond peab seda nii loomulikuks.

KATIE: Kes võttis seda loomulikuna? Pööra see ümber – see olid sina, ingel. Niisiis, kui sa peaksid siin punktis ütlema, kas düsleksia on and või puue  … Mida sa tõega ütleksid – mitte seda, mida sa peaksid ütlema, vaid mida sa tõepoolest ütleksid? On see and või puue?

PETER: See tundub rohkem kingituse moodi.

KATIE: Ma armastan seda, et sa selle üles leidsid. Sa oled kogenud midagi väga, väga ilusat.

PETER: See on võtnud minult palju aega.

KATIE: See säästab sulle palju aega. See vabastab su täielikult. Sa saad teha seda, millest kõik unistavad, omada palju vaba aega. See on suurepärane asi. Inimesed peavad lugema ülipikki dokumente ja võivad sulle anda edasi lühikokkuvõtte.

PETER: Õigus. See on just see, mida ma teen.

KATIE: „ Sul on puue“ – on see tõsi.

PETER: Ma tunnen ennast nii mõnedel päevadel.

KATIE: Nii, ma küsin sinult kohe nüüd. „Sul on puue“ – kas see on tõsi? „Mitte olla võimeline lugema ja kirjutama – see on puue“ – kas see on tõsi? Ma ei räägi siin praegu sellest, kuidas maailm seda näeb.

PETER: Hästi, kui me ei vaata seda nii, nagu maailm seda näeb, siis ei.

KATIE: Tunneta seda! Maailma võib sulle öelda palju asju ja sina tead, kui kaugele see võib minna.

PETER: Ma tean, aga kui sa seisad kaubamajas järjekorras ja ei suuda tšekki kirjutada ja naine sinu selja taga ütleb: „Kas te ei võiks kiiremini teha?“ Ja sa hakkad värisema …

KATIE: Hästi ja mis oleks sinu vastus?

PETER: Kasuta krediitkaarti! (Peter, Katie ja auditoorium naeravad)

KATIE: „Sul on puue“ – on see tõsi?

PETER: (naeratab): Ei, mul ei ole“! (rohkem naeru) Ei, ma olen puudest väga kaugel. Ma olen väga andekas isik.

KATIE: Jah. Siis mida sa valid – kas selle või võime lugeda ja kirjutada? Kui sul oleks valik?

PETER: Ah, see on küsimus. Minu noorem vend on molekulaargeneetik.

KATIE: Sa oled taas pääsenud! (auditoorium naerab)

PETER: Ma olen jälle pääsenud? Jah. Kuid tema leidis osteoporoosi geeni.

KATIE: Niisiis, kui sul on valik – kas olla võimeline lugema-kirjutama või selle vahel, mis sul on …

PETER: Mul on olnud päevi, kus ma oleksin valmis olnud oma parema käe maha lõikama, et osata lugeda.

KATIE: Hästi, need olid nood päevad! (Auditoorium naerab) Aga ma küsin sinult nüüd, just nüüd. See on see, mis loeb. See on ainus aeg, kus elu toimub. Just nüüd, just praegu, kui sa pead valima selle mis on ja lugemis-kirjutamis võime vahel. Ma räägin sinu annetest, sinu intelligentsusest … kõigest, mis sul on.

PETER: Ei. Ma ei vahetaks seda.

KATIE: Nüüd istu sellega üks hetk. (Pikk paus) Kas sa ei armasta ennast sellisena nagu sa oled!

PETER: Jah, armastan küll.

KATIE: Jah, ja mina ka.

PETER: Aitäh

KATIE: Kas sa tead, et need inimesed, keda ma kirjeldasin? Need, kes ei saa aru, need kes on nii kannatamatud. Mina olin üks neist. Täpselt nii kohtlesin ma oma tütart. Ta on düsleksik.

PETER: Ah sa madu! (Auditoorium naerab)

KATIE: (noogutab peaga) Jah (paus). Tead, kes see madu on? Keegi, kes lihtsalt usub, mida ta mõtleb. Puhas teadmatus! See jätab sind meid armastama seni, kuni me saame aru. Aga ainult siis, kui sa tahad olla õnnelik.

PETER: (pisarad silmades) Aitäh sulle.

KATIE: Võta heaks. (Paus.) Ma võisin istuda oma tütrega päev päeva järel, õpetades teda lugema, üha uuesti ja uuesti, seni kuni ta oli pisarates. Tema õpetajad ütlesid mulle, et just seda tuleb temaga teha – pidev drillimine ja ma uskusin neid.

PETER: Jah, ma elasin läbi sama asja. Minu vennad mängisid väljas ja mina olin laua taga – ma tundsin nagu ma oleksin rihmaga – kleeplindiga selle külge kinnistatud ja … „Sa pead seda tegema ja enne ei tohi sa teha midagi muud.“

KATIE: Ja see jätab su sinu mõtete pöörisega kahekesi. Ja tundega, et sul on midagi puudu, sa ei ole piisavalt hea ja ometi on kogu see aeg kingitus! See on magamine. See oli magamine, kui ma olin düsleksiku ema. Minu tütar magas – ta mõtles samuti, et ta peab olema võimeline lugema! Ja ta ei suutnud. Seega ta uskus seda, mina uskusin seda; me mõlemad olime puudega. Ja siis me hakkasime oma meelt küsimärgi alla seadma. Ta on nii arukas. Kui ma vajan abi, siis ma lähen tema juurde. Ta on nii imeline. Ta näeb asju nii, nagu mina seda ei suuda.

PETER: Jah. Me suudame. Me saame.

KATIE: Tänu jumalale, et maailmas on olemas düsleksikud. Ja kui sa saad endast üle, siis see toob meile kõigile kasu. See viis aga, kuidas sa endast üle saad, on nii, et sa sead küsimärgi alla selle, mida me oleme õpetanud sind uskuma. Tõde saab olla ainult sinu sees. Nii (loeb Peteri Töölehelt) Ma olen vihane oma võimetuse peale lugeda ja kirjutada, oma düsleksia peale, kuna see teeb raskeks kirjutamise, lugemise, suhtlemise, Interneti kasutamise, e-mailid, töö.

PETER: Jah, see teeb lugemise ja kirjutamise raskeks.

KATIE: Jah, kui sa ei saa, siis on see raske (Auditoorium naerab)

PETER: See on nagu mäkke jooksmine ja mitte kunagi tippu jõudmine.

KATIE: No, jah! Aga ainult 43 aastat. See ei ole lihtsalt sinu asi. Inimesed ütlevad, „Kas sa ei saa tšekki kirjutada?“ „Ei.“ Või kui sa saad, siis „Kas ei saaks juba kiiremini?“ Vastus on „Ei … ma ei saa. Ma olen düsleksik.“ Nad küsivad lihtsalt tõde. Ja kui sina meid ei hari, siis kes peaks seda tegema? „Ma olen düsleksik … ma ei saa. See võime kuulub teile, mitte mulle. Kas te ei aitaks mul seda tšekki kirjutada?“

PETER: On täiesti hämmastav, kui paljudel viisidel olen ma õppinud seda kompenseerima. Minu tšekiraamat. (Ulatab tšekiraamatu Katiele)

KATIE: (vaatab tšekiraamatut) Oh, ma armastan seda! Ma armastan seda! (Auditooriumile) Tal on numbrid ühest tuhandeni välja kirjutatud. Ja ta saab siit kopeerida, kopeerida seda, kuidas kirjutada. Nii on „üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus … kümme, kakskümmend, kolmkümmend, nelikümmend … kuusteist, seitseteist, sada tuhat“ … Igaüks teist düsleksikutest rääkige Peteriga; ta on selle siia saanud. Ma mõtlen siin, et ei ole ühest tuhandeni, siin on kolm rida pluss kaks. Kõik on olemas. See on briljantne. See on hämmastav. Mina peaksin kirjutama ühest tuhandeni, ma ei oleks teisiti osanud!

PETER: Kirjutades Töölehte leidsin ma, et see on väga raske, kuna siis, kui ma kirjutan, pean seda hääldama ja siis kui mul on mõte, pean tegema pausi ja mõtlema, kuidas hääldada sõna ja ma kaotan mõttejärje. See takistab voolava mõttega Töölehte täita. Ja sestap mul oli vaja, et keegi kirjutaks Töölehte minu eest. Ja veel nii, et see oleks loetav.

KATIE: Kas tead, mis oleks tõesti lahe? Kui sa paluksid oma pojal seda teha sinu eest. See annaks talle palju. JA igal juhul annaks see väga palju sulle. Niisiis sa palud kellelgi kirjutada seda sinu eest või sa saad kasutada diktofoni.

PETER: Jah, ma olen sellega mõni aeg mänginud.

KATIE: Hästi. Põhiline on kinni püüda kontseptsioon, mida sa usud. See ei pea olema terve Tööleht. Kui sul on mõte, et ma olen puudega, siis lihtsalt ütle seda. Märka, kuidas kõik, mida sa mõtled, püüab mõnda aega seda ette mängida ja siis lihtsalt hoia seda. Seejärel hakka seda küsitlema. Nii (loeb Peteri Töölehelt) See teeb  raskeks kirjutamise, lugemise, suhtlemise, internetti kasutamise, e-mailid, töö. „Sulle on raske internetti kasutada, e-maile kirjutada-lugeda, töö“ – on see tõsi?

PETER: Jah.

KATIE: Kas sul on teised inimesed, kes seda sinu eest teevad?

KATIE: Jah, minu 10 aastane poeg.

KATIE: „Sul on raske suhelda, internetti kasutada, e-maile kirjutada ja tööd teha“ – on see tõsi?

PETER: Jah. Kui kedagi läheduses ei ole.

KATIE: Kui inimesed on läheduses, kas siis on raske?

PETER: Um … ei.

KATIE: Hästi. Niisiis vahel ei ole raske. Kui sa palud kellelegi teisel teha seda sinu eest või sa palkad neid seda tegema, siis sa teed seda isiklikult ja see ei ole raske. Seega pööra see ümber ja vaata kuidas see tundub. „Mul on raske suhelda läbi Interneti, e-mailide ja tööl.“ – pööra see ümber. „Ei ole raske …“

PETER: „Ei ole raske suhelda läbi Interneti, e-mailide ja tööl.“

KATIE: Kuidas see tundub?

PETER: Ma pean üle saama oma uhkusest.

KATIE: Sa ei pea seda tegema. Sa võid kannatada.

PETER: Ma … ma saan oma uhkusest üle.

KATIE: Jah, kullake. Sul ei ole selle jaoks aega! Sul on vaja olla internetis, tegeleda e-mailidega, sa tahad teha tööd, sa tahad seda teha. Uhkus on kallis asi. Samuti ei ole see üldse lõbus. Ja sa oled paljust läbi käinud, seega ole enda vastu leebe, võta omale aega ja tee Tööd kõigega, mis ei lase sul teiselt inimeselt abi küsida. Tee Tööd kõigega, mis minu ja sinu vahel on, ükskõik kes ma ka ei oleks. Tee Tööd iga mõttega, mis hoiab sind eemale abi küsimisest.

PETER: Hästi.

KATIE: Kuna see on kõik, mis sind takistab. Kõik, mida sa usud, takistab sul abi küsimast – see on see, millega sul tuleb Tööd teha. „Nad mõtlevad, et ma olen rumal.“ „Nad võivad öelda ei.“ Ja siis küsi neilt, „Kas te arvate, et ma olen rumal?“ Ela nii ja vaatle. Kõik see maksab sulle su uhkuse. Ja uhkus on valu tekitav. Seega see maksab sulle ainult sinu valu.

PETER: Õigus. Ja ma tahaksin seda nii teha. Ma ootan oma võimalusi.

KATIE: Jah. Ela seda niipidi. Kallis, ma tänan sind.

PETER: Aitäh sulle Katie.

Algab see dialoog kooliealise lapse  kodutööde tegemisest ja jõuab sülelapseni, kes ei peaks karjuma. Oma mõtete küsimärgi alla seadmine, seab küsimärgi alla ka lapse koolimajja saatmise. Väga paljude inimeste esimene reakstsioon kodus õppimisele on ülimalt sageli: kuidas siis matemaatikat, füüsikat ja keemiat õpetada - mina ju ei oska seda. Kas oma olemuselt ei ole see irooniline, et me tahame, et laps vastaks ideaalidele, millele me ise ei vasta. Sina ei oska ja sul ei lähe vaja ka - aga lapse sunnime oskama, kuigi ka temal ei lähe seda vaja. 90% inimesi ei kasuta inseriteadusi. Põhimass, kes seda vajab on õpetajad ja teadustöö tegijad, insenerid. Kui kaua sul läks, et õppida koolis selgeks matemaatika-füüsika-keemia? 4-5 aastat. Kaua kulus, et sa selle unustaksid? 4-5 päeva? 4-5 kuud? Need, kes oskavad siiani, oskasid juba enne kooli tulekut. Ja hoolimata koolist need oskused arenesid, sest need lapsed vaimustusid just nendest ainetest. Põhiosa unustab selle seniks, kuni tuleb aeg oma last sundima hakata ... 

Sally avaldused „Mina vastutan oma laste valikute eest“ ja „Ma pean hoolitsema oma laste eest“ on ühed väga levinud uskumused, mis on paljudesse inimestesse peitunud ja on suurepärane, kui nende osas saab leitud veidi enam selgust.

Sally: Ma otsin võimalusi, et teha tööd oma depressiooniga.

Katie: Hästi. Vaatame, mis põhjustab selle, millega meil tegemist on – milliseid segadust tekitavaid mõtteid sa usud, mis ei ole tõesed sinu jaoks ja seetõttu tekitavad sulle depressiooni.

Sally (loeb Töölehelt): Minu poeg ärritab mind, kuna ta ei ole vastutustundlik. Ta ei tee oma kodutöid. Ta ei tee majapidamistöid nii, nagu ma olen tal palunud iga päev kaheksa aastat teha. Ma mõtlen siin, et see oleks nagu iga päev otsast peale alustamine.

Katie: Jah, ma kuulen sind selgelt. Kas sina ennast kuuled? Sa oled tema elust nii mõjutatud. Kaheksa aastat oled sa andnud talle juhiseid. Kaheksa aastat ja see ei tööta.

Sally: Ma saan aru aga see käib mulle nii üle mõistuse, kui ma talle midagi ei ütle. Ma ei saa lihtsalt lasta tal teha, mida ta tahab. Kui lapsevanem, olen ma vastutav oma laste valikute eest ja nende tagajärgede eest ja selle eest, millised inimesed neist saavad.

Katie: Töö ehk järeleuurimine on neile, kes tahavad tegelikult tõde teada. Kas sina tahad tõepoolest tõde teada?

Sally: Jah

Katie: Töö juures on kaunis asi, et see on sinu tõde lapsevanemana, mitte maailma tõde. Sellega me hakkame tegelema. „Sina oled vastutav oma laste valikute eest“ – on see tõsi?

Sally (peale pausi): No … ei. Tõde on selline, et ma ei ole võimeline kontrollima seda, mida ta teeb. Mul ei ole selle üle kontrolli. Aga mul on tunne, nagu peaks olema.

Katie: Sa ütlesid, „Mul ei ole selle üle mingit kontrolli.“ Vaat see käibki sulle üle mõistuse. Isegi, kui sul ei ole kontrolli kõige üle, sa mõtled, et peaks olema. Selle mõtte tulemus on ängistus, pettumus ja depressioon.

Sally: Kas pole depressiivne siis mõelda, et mul ei ole millegi üle kontrolli? Ma mõtlen sel juhul, et miks siis üldse püüda? Mul on siis selline läbikukkumise tunne, et ma isegi ei taha tema eest hoolitseda. Vahel ma isegi ei taha olla enam ema.

Katie:   Kas on tõsi, et sa pead oma poja eest hoolitsema? Kes sunnib sind seda tegema?

Sally: No, tegelikult mitte keegi. Mina ise. Hmmm. Ei, see ei ole tõenäoliselt tõsi, et ma pean tema eest hoolitsema.

Katie: Ma jätaksin sõna tõenäoliselt ära.

Sally: On tõesem, et ma tahan tema eest hoolitseda – isegi kui mulle ei meeldi, mida ta teeb.

Katie: Sa leidsid just ühe kauni tõe enda seest. See tõde toob suure vabaduse. Sa ei PEA enam kunagi hoolitsema oma poja eest. Sa ei ole seda ka kunagi varem pidanud tegema. See tähendab, et ta ei võlgne sulle midagi. Sa ei tee seda tema jaoks. Nüüd, kus sa mõistad, et sa teed seda enda jaoks. Selle teadlikkusega, teenid sa oma lapsi, teades et sa oled siin selle jaoks seetõttu, kuna sa tahad olla. Teenides neid ja õpetades sel viisil, kuidas sa elad. Sa teed seda lihtsalt seetõttu, et sa armastad neid ja ka seetõttu, et sa meeldid iseendale, kui sa seda teed. See ei ole asi, mis puudutab neid. See on tingimusteta armastus, isegi juhul, kui toimub läbi täielikult iseka tegevuse. See on tõde iseendas. Kui kord on seda juba kogetud, siis iseenda armastamine  muutub nii aplaks, et võib ületada inimeste teenimise võimaluste kõik piirid. Olgu nii. Reisime enda sisemusse, et leida vastused, mida sa veel võib-olla leidnud endas ei ole. „Sinu poeg peaks tegema oma kodutöid“ – on see tõsi?

Sally: Jah

Katie: Kas sa tead absoluutselt kindlalt, et see on tõsi, et ta peab tegema kodutööd?

Sally: Ma maksan tema eest erakooli maksu. Ma tean, et see on tõsi.

Katie: Jah ja kas sa tead absoluutselt kindlalt, et ta peab kodutööd tegema? Kas ta teeb oma kodutöid?

Sally: 80% ulatuses teeb.

Katie: „Ta peab kodutööd tegema 100% ulatuses“ – on see tõsi? Milline on reaalsus? Mida ta on teinud 8 aastat?

Sally: Mida tema on kaheksa aastat teinud? Ta teeb ainult 80%. Kas ma peaksin selle üle õnnelik olema? Seda lihtsalt aktsepteerima?

Katie: See ei oma tähtsust, kas sa aktsepteerid või mitte. Reaalsus on selline, et ta teeb ainult 80%. Ma ei ütles siin, et ta ei võiks teha 100% juba homme, kuid praegusel hetkel, on reaalsus just 80%. Kas sa peaksid seda aktsepteerima? No vaatame … kaheksa aasta jooksul … (auditoorium naerab) oled sa vaielnud reaalsusega ja alati kaotanud. Selle tulemuseks on stress, pettumus, depressioon. Pöörame kogu selle asja ümber.

Sally: Mina ärritan mind, kui ma ei tee oma kodutööd ja majapidamistöid. Jah, see on tõsi. Ja ma saan iseenda peale tõeliselt pahaseks. Hästi. Ma näen, et ootan temalt enamat, kui ma ise teen.

Katie: Kui sul on mõte, et ta peaks tegema oma kodu- ja majapidamistöid, siis märka ümberpööramist. Tee oma kodu- ja majapidamistöid – 100%. Kas mitte sina ei ole talle eeskujuks 80%ga? Võib-olla teed sa 50% ja tema teeb 80%. Tema võiks olla sinu õpetaja.

Sally: See on tõesti hea. Ma sain sellele pihta. Ma ei ole modelleeritud 100%le. Ma olen ka tõesti depressioonis uue lapse sünniga eelmisel aastal. Ta ei ole see beebi, kes ma tahan, et ta oleks. Ta on kogu aeg haige ja ei maga eriti palju. Ta ei ole õnnelik. Ta ei ole siiani sõbralik laps. Ta karjub, kui näeb inimesi. Ma muutun nii õnnetuks.

Katie: „Ta ei ole sõbralik laps“ – on see tõsi? Kas sa tead absoluutselt kindlalt, et see on tõsi, et ta ei ole oma sisimas sõbralik laps?

Sally: Ei.

Katie: Kuidas sa reageerid, kui sa mõtled seda mõtet oma lapse kohta?

Sally: Ma kardan. Ma kardan, kuidas inimesed hakkavad teda tema elus kohtlema. Ma kujutlen, et tema elu saab olema raske, kuna inimestel on raske teda armastada ja mitte keegi ei taha kunagi temaga koos peret luua, kuna ta on nii ebasõbralik ja mul ei ole mingit lootust tema suhtes. Sestap ma muutun depressiivseks, kui ma näen, et ta hakkab inimesi nähes nutma.

Katie: Kes sa oleksid ilma selle mõtteta?

Sally: Ma oleksin rahulik. Ma lihtsalt armastaksin teda sellisena nagu ta on.

Katie: Koos selle mõttega oled sa depressioonis. Ilma selle mõtteta sa ei ole depressioonis. Niisiis kullake, kas sa oskad näha, et sinu läbiuurimata mõtlemine viib sind depressiooni, mitte sinu lapse käitumine? Kas sa saad aru, et lapsel ei ole sellega midagi pistmist? „Ta ei peaks karjuma, kui ta näeb inimesi“ – on see tõsi?

Sally: Ei.

Katie: Milline on reaalsus.

Sally: Ta teeb seda.

Katie: Kuidas sa reageerid, kui sa usud mõtet, et ta ei peaks inimesi nähes karjuma ja ta teeb seda?

Sally: Ma muutun depressiivseks. Ma olen kurb ja tunnen piinlikkust. Inimesed ütlevad, et ta on imelik. Siis ma mõtlen, „Oh ei! Ta on imelik! Mis tal ometi viga on? Mis minul viga on?“ Ja kui ta nutab, leian ma ennast karjumas beebi peale, et ta vait jääks, mis paneb muidugi ta veel kõvemini karjuma. Ja see ei toimi. Ta ei lõpeta karjumist.

Katie: Nii leiame veel korra, et see ei ole tema käitumine, mis sind depressiooni viib. See ei ole võimalik. See peab olema sinu enda vaimne käitumine, mis sind masendab. On loomulik uskuda, et ta ei peaks karjuma, kui ta karjub ja tema karjumine tähendabki seda, et midagi on valesti sinuga ja midagi on valesti temaga. See on depressiivne. Me tahame, et meie lapsed kinnitaksid meie hoolitsemist – armastuse, aktsepteerimise, hoolivusega – sellega, mida me ise endale ei anna. Vastupidisel juhul, miks meil on vaja, et nad käituksid meie ideaalide järgi? Kui sa oled terve mõistuse juures, siis karjuv laps on lihtsalt see, mis ta on: karjuv laps. Ja siis sa oled praeguses hetkes oma mõtetega ja käitumisega, mis pärineb selgest, armastavast meelest. Niisiis, kuidas sa kohtled oma last, kui sa arvad, et ta ei peaks inimeste juuresolekul karjuma?

Sally: Ma ütlen talle, et ta oleks õnnelik. „Oleme õnnelikud, õnnelikud, õnnelikud!“

Katie: Seega sa õpetad talle, et ta eksib. Kui tema karjub ja sina käsed tal „õnnelik olla,“ siis sa õpetad talle, et ta eksib. Ta mõtleb, et on sinu silmis läbi kukkunud. Aga olles rahulik ja selge ja õnnelik isegi sel juhul, kui ta karjub, siis läbi oma eeskuju näitad sa talle teist moodust elada.

Sally: Ma ütlen talle, et ta ei oleks see, kes ta on?

Katie: Jah. Sa käsed tal olla erinev sellest, kes ta on. See on tingimustega armastus. Kullake, sulge silmad ja vaata teda karjumas, ilma oma loota.

Sally (peale pikka pausi): See on omal moel armas! See on lihtsalt tema sellisena, nagu ta on. Ma tahaksin teda hoida ja öelda, „Kuku, see on ok.“

Katie: Sa muutud oma pojaga lähedaseks ja teda ei ole praegu isegi selles ruumis. Sulge nüüd silmad ja vaata oma ema, kes ütleb, „Mis sellel lapsel küll viga on? Sa hellitad teda liiga palju!“ Vaata seda ilma oma loota.

Sally(suletud silmadega pärast pikka pausi): See on lihtsalt minu ema, kes räägib oma lugu ja minu poeg, kes karjub oma karjumist. Nad mõlemad on lihtsalt need, kes nad on. Ei midagi depressiivset.

Katie: Ma kuulsin sind ütlevat, et sinu laps ei ole sõbralik laps. Kullake, kas sa võid absoluutselt kindlalt öelda, et see on tõsi?

Sally: Ei.

Katie: Kuidas sa reageerid, kui sa mõtled seda mõtet?

Sally: Kaitsehoiakus, kurb, depressioonis, pettunud. Ma tahaks joosta ja ma tahaks jääda ja ma olen õnnetu ja tunnen ennast emana läbikukkununa.

Katie: Kas sa näed põhjust sellest mõttest loobuda? Ja ma ei palu sul sellest loobuda. Sa ei ole seda mõtet põhjustanud, seega sa ei saa maha jätta seda, mida sa pole teinud. Minu kogemus ütleb mulle, et meie ei pane mõtteid ilmuma, nad lihtsalt ilmuvad. Ühel päeval märkasin, et nende tulemine ei ole isiklik. Selle märkamine teeb nende järeleuurimise kergeks. Ma tahan ainult teada, kas sa näed põhjust loobuda mõttest, et sinu laps ei ole sõbralik.

Sally: Jah, ma kohe kindlasti näen mitmeid põhjusi.

Katie: Kas sa näed ühtegi stressivaba põhjust hoida seda mõtet. Põhjust, mis ei tooks stressi.

Sally: Ei. Ma ei leia ühtegi sellist.

Katie: Kes sa oleksid oma kodus koos oma lapsega ilma selle mõtteta?

Sally: Ma saan aru. Ilma selle mõtteta oleksin ma rahulik ja helge. Ma ei oleks depressioonis.

Katie: See, mida mina sinult õpin on, et ükski laps ei saa eales põhjustada sinu depressiooni. Ainult sina saad. Mida ma sinult kuulen, on see, et koos sellise mõttega on stress ja ilma selle mõtteta on rahu. Ei ole midagi imestada et, kui me süüdistame teisi oma hullumeelsuses, tunneme ennast halvasti. Me oleme otsinud väljastpoolt oma enda rahu. Me otsime valest kohast.

Sally: Ma ei suuda uskuda, et see on  nii lihtne!

Katie: Kui see ei oleks nii lihtne, ei oleks ma seda kunagi leidnud. Hästi. Tere tulemast Tööle.