laupäev, 17. jaanuar 2015

Hüpe vabaõppest gümnaasiumisse

Väga armas artikkel usaldusest ja hirmude-uskumuste minna laskmisest. Mis juhtub, kui vabaõppel olnud laps kasvab noorukiks, kes ühel päeval läheb kooli - 10. klassi? Kas elust õppimine ja vabad valikud teevad selle võimatuks või mitte? Kirjutab kolme lapse ema Theresa Shea. 
Theresa Shea  
Ma mäletan päevi, kui riidest mähkmed kuivasid maja taga pesunööril ja lehvisid tuules, kui lipud. Nondel pideva unepuuduse, järjepideva rinnaga toitmise ja lõputu potitreeningu päevadel, mõtlesin  mida ma tean (kui üldse tean) emaks olemisest.
Kui minu vanim poeg oli 5 aastat vana, sattusin ma oma esimesele koduõppe koosolekule. See oli õnnelik juhus, mis viis mind kokku ühiskonnas peituva niššiga, mida ma üldse ei teadnud eksisteerivat. Sõbrad hakkasid kasutama koduõpet. Te teete mida? Uus naaber oli oma tütardega koduõppel. Mis te olete? Ma pean piinlikkusega tunnistama, et ma ei teadnudki, et lapsed ei pea koolis käima.  

Aga ükskord selle avastanud, ei saanud ma seda enam ignoreerida ja ma olen igavesti tänulik neile, kes näitasid mulle kätte selle varjatud raja, mida ma ise ei olnud osanud leida.
Teatud hulk küsimusi voolas minu meelde, kui ma võtsin osa oma esimesest koduõppe koosolekust. Mis asja oma ometi teen? Mis mu ema ütleb? Olen ma lihtsalt laisk ja ei taha 5 päeva nädalas vara ärgata, et oma last kooli saata? Kas ma suudan olla lahke oma lastega, kui veedan nendega terved päevad koos? Miks mitte saata neid kooli, et saada endale omaette aega? Üks esimesi kokkusaamise teemasid koduõppe kogukonnas oli „Hilised lugejad“. Mõned vanemad jagasid lugusid, kuidas nende lapsed ei hakanud lugema enne 12 eluaastat. Kaksteist! Ma ei suutnud küll meenutada täpset aega, mil mina lugema hakkasin, kuid kuna olin lapsest saadik raamatukoi, olin absoluutselt kindel, et lugema peab hakkama enne seitsmendat eluaastat. Ja ometi rääkisid siin vanemad asjadest, milles ma kunagi polnud kahelnud. Lapsed hakkavad roomama ja kõndima erinevatel aegadel, ütlesid nad, ja ka lugema hakkavad lapsed erinevas vanuses. Selle kõige peamine sõnum oli usaldus. Usalda selleks, et kõik läheks hästi. Ei teki mingit püsivat kahjustust, kui laps hakkab hiljem kõndima või hiljem lugema. Need vanemad ütlesid veel palju asju ja sütitasid mind ning ma otsustasin lasta sel minna nii, nagu ta läheb.
Ma olen oma varasemates artiklites kirjutanud, et koos abikaasaga sain varsti aru, et oma kolme lapse koduõppega pääsesime millestki väga suurest. Ma tundsin nagu me oleksime avastanud varanduse, millest teadsid vähesed. Meil ei olnud äratuskella ja me ei pidanud taga ajama oma lapsi, et nad õigel ajal uksest välja saaksid. Me ei ühinenud inimhordidega kooli alguse osturetkedel. Me ei teinud ega pakkinud karpidesse lõunasööki kooli tarbeks. Me ei heitnud vara voodisse, et olla järgmiseks varahommikuks uuesti valmis kooli minema. Me ei teinud kodutöid peale pikka koolis oldud päeva. Ja mis kõige parem, me olime vabad võtma puhkust ükskõik mis ajal aastas. Me ei teinud isegi õppekava! Kui inimesed küsisid, mida me terve päeva teeme, ma vastasin, „Mõtle sellest, kui seitsme päevasest nädalavahetusest.“

Need esimesed aastad möödusid liialt kiiresti ja varsti asendus vabadus struktureerimata elust nooremate lastega vajadusega veidi plaanipärasema elu järele. Laste vanemaks saades ühinesid nad tegevustega (enamjaolt muusika ja spordialadel), mis nõudis mingil määral päeva planeerimist. Igal sügisel küsisin ma oma lastelt, mida nad tahaksid teha ja igal aastal vastasid nad, et tahavad koduõppel edasi olla. Seega me jätkasime sellega, mida me teadsime ja maja jäi endiselt segipööratuks.
Teismelise aastad
Kuid koduõppekogukond hakkas hõrenema, kui lapsed jõudsid teismeikka. Minu vanima poja kaks parimat sõpra otsustasid kaheteistkümne aastaselt kooli minna. Ma muretsesin, et minu vanim poeg tunneb ennast üksikuna ja küsisin, kas ka tema soovib minna; ma arvan, et ma isegi julgustasin teda aga tema valis jätkuvalt koduõppe ja veel kolm aastat möödus. Ajaks, mil ta oli gümnaasiumiealine, muutis ta oma arvamust. „Ma tahan mina kooli,“ ütles ta.
„Miks?“ küsisin mina. „Anna mulle üks hea põhjus.“
„Ma olen väsinud olemast teistest erinev.“
Sarnaselt minu teiste lastega oli ka vanim poeg olnud vabaõppel. Peale kahte aastat Mathletics (http://www.mathletics.eu/) kasutamist – matemaatilise mängu, mida mängitakse online´is, ei olnud ta struktureeritud õpet läbi teinud. Ta luges ahnelt, kuid ei olnud kunagi soovinud eriti kirjutada ja ta ei vaadanud eriti kõrvale ka nendest teemadest, mida ta lugeda armastas. Ta ei võtnud kunagi kätte ajalugu. Ei väljendanud mingit huvi teaduse vastu. Lühidalt, tal oli vähe kogemust sellega, mida koolis tegema peab. Me läksime oma lähikonna kooli Avatud Osakonda ja sisenesime vanasse tellishoonesse, mis koolitas 1500 gümnasisti igal aastal.
Ma vaatasin kõiki neid „koolitatud“ teismelisi, kes olid minu poja eakaaslased ja hakkasin muretsema. Seejärel muutus mu mure hirmuks. Millesse ma oma poja seganud olen? Milline läbikukkumine nüüd küll võib tulla? Kas see kõik oli üks suur viga? Mil määral olin ma valinud koduõpe enda huvides ja jätnud poja huvid arvestamata?
Ma püüdsin oma hirmud endale hoida aga sügaval oma südames uskusin, et ta on täielikult ettevalmistamata. Mida ma küll teinud olen?

Me registreerusime.
Kuna tal ei olnud ühtegi ametlikku märget akadeemiliste ainete läbimise kohta, siis tema koduõppe nõustaja pakkus, et talle sobiksid sotsiaalained, emakeel ja matemaatika. Kohtusime juhataja asetäitjaga. Istudes tema kabinetis, surusin maha tungivat soovi vabandada selle eest, et ma oma poega olen koduõppel hoidnud.
Ja ma muretsesin jätkuvalt. On fakt, et ma muretsesin kogu suve. Teisisõnu ma pidin sellest sillast üle minema, et siis näha, kas vabaõpe on minu poja valmistanud ette koolieluks, mida ta kavatses alustada. Ma proovisin teda panna esseed kirjutama. Ta keeldus. Ma proovisin teda panna vaatama 9 klassi matemaatikat. Ta keeldus. Iga kord, kui ma teda vaatasin, mõtlesin, kuidas küll ma saaksin teda paremini kooliks ette valmistada. Mul oli kaheksa nädalat, et anda talle õppimise kiirkursus. Ta hakkas mind vältima.
Ühel päeval kaubamajas olles, kohtusin kahe naabritüdrukuga, kes käisid nüüd ülikoolis. Ka nemad olid olnud koduõppurid. Nad teadsin mu poega, seega jagasin nendega oma hirmu. „Ta tundub mulle nii ebaküpsena!“ muretsesin. Nemad itsitasid, „Gümnaasium on täis ebaküpseid poisse.“ Me naersime.
Augusti kaks viimast nädalat möödusid teosammul. Koos pojaga käisime esimest korda „tagasi kooli“ osturetkel. Ostsime kaustu ja pabereid ja pliiatseid ja pastakaid ja igasugu muud kraami. Ostsime lõunasöökide jaoks toitu.
Esimene päev koolis.
Esimene koolipäev jõudis kätte.
Minu poeg oli enne äratuskella üleval.
Ta sõi hommikusöögi.
Ta võttis oma jalgratta ja sõitis ära.
Pean ütlema, et mulle avaldas tugevat mõju julgus, millega ta sõitis otse keskkonda, kus iga laps oli süsteemiga tuttav. Viieteistkümne aastane, kes on  väsinud erinev olemisest, vajab julgust, et sisse sulanduda.
Minu poeg läheb kooli, et olla teistega võrdne ja laiendada oma suhtlusringi. Alguseks teadsin ma seda, et ei soovi olla ema, kes näägutab oma lapse kallal, et ta teeks kodutöö ära. Ehk teisisõnu, ma ei tahtnud, et kool rikuks ära minu ja poja vahelised suhted. Tema on minu peamine mure, mitte tema õpetajad. Tema on minu elus alatiseks, mitte tema õpetajad.
Kuna see oli tema otsus kooli minna, siis ütlesin talle, et tema vastutab selle eest, kuidas ta hakkama saab. Seejärel käisin välja oma trumpkaardi: „Kui ma saan teada, et sa ei ole respekteeriv või jätad tunde vahele ja ei tee oma koduseid ülesandeid, siis ma sunnin sind. See on koolis käimise privileeg,“


Mis juhtus
Niisiis, mis juhtus? Minu poeg läbis kümnenda klassi väikeste raskustega. Ta ei ole geenius ja ta ei teinud ka kõvasti tööd. Ma arvan, et kui ta oleks pingutanud, oleks ta saanud kergesti A-d. Aga minimaalse pingutusega sai ta enamik tulemusi B-d. Ma kartsin kõige enam matemaatikat (see ei ole minu tugevam külg), kuid ta sai tulemuseks C. Ja eelnevalt ei onud ta järginud mingit õppekava. Ma ei ole kindel, et ma oskan isegi tema kalkulaatorit kasutada. See, et ta suutis jalutada läbi kümnenda klassi ja läbida kõik need ained, ühtaegu hämmastas mind ja masendas. Kas ta ei oleks pidanud rohkem võitlema? Olema rohkem mahajäänud? Peale kõige, kui arvestada ka lasteaeda, ei olnud ta koolis käinud 10 aastat. KÜMME AASTAT!!!

Kuid ta jalutas lihtsalt sisse nagu ta oleks olnud alati selles osaline ja mitte keegi ei saanud öelda vastupidist.
Lühidalt öeldes, minu poeg avaldas mulle muljet.
Nüüd on ta üheteistkümnendas klassis ja kõik mured on ammu kadunud. Ma naeran tihti koos oma vanima pojaga ja ütlen talle, et tema on minu „treener laps“ ning see on tõsi. Ta on teerajaja. Ta on viinud mind kohtadesse, kus ma ei ole kunagi varem käinud. Ta otsustas näiteks, et soovib saada gümnaasiumi lõputunnistuse ja ta osaleb õppekavas täismahus. Kool ei ole talle raske töö. Tema päevad on nüüd planeeritud ja talle tundub see hetkel meeldivat. Ta kirjutab esseesid. Ta teeb koduseid ülesandeid. Vajadusel ta isegi esineb ettekannetega.
Kui mu tütar peaks otsustama järgmisel aastal minna gümnaasiumi, siis ma enam ei muretseks. Ja kui kõige noorem otsustab samuti, siis ma ka ei muretse.
See on olnud minu jaoks hämmastav kurv elust õppimises. Ikka jälle ja jälle räägin ma teistele vanematele, et nad usaldaksid oma lapsi. Vabaõppe lapse üleminek kooli näitas mulle, kuidas lasta vabaks omaenda hirme ja muretsemist – kuidas usaldada. Ma „lootsin“, et temaga saab olema kõik korras aga ma ei „uskunud (usaldanud)“, et võiks olla. Ja jälle, kuidas on võimalik puududa koolist kümme aastat ja mitte maha jääda? Iga minu poolt läbimängitud „aga mis siis, kui“ stsenaarium oli negatiivne. Mitte kordagi ei tulnud mulle pähe küsida endalt, „Mis oleks, kui mu poeg saab tõeliselt hästi hakkama?“

Minu juhtumi puhul võin ausalt öelda, et poeg ületas kõvasti ootused. Kas see pole armas?
Ma ei muretse selle tõttu, kas ta kavatseb või ei kavatse minna kolledžisse või ülikooli. Ma ei ole teda ka veennud, et see oleks vajalik. On nii imeline mitte tunda survet tahtmisest ehk mitte tahta liiga paljut tema jaoks.
Nagu ma aru saan, ei ole see artikkel niivõrd minu pojast, kui minust endast. Minu hirmud tema ühinemisest gümnaasiumiga olid seotud hirmuga, et midagi olulist on lastele selgeks tehtud üheksa esimese klassi jooksul. Nii et, kui ma isegi olen jäänud ilma sellest, mida teised lapsed on koolis teinud, siis teadmiste tervik, mida kooliseinte vahel õpitakse, saab sama hästi selgeks ka kodus või kogukonnas. 

Teisalt ei ole ma kunagi uskunud, et minu poeg on ilma jäänud millestki olulisest. Nende kahe vastuolulise uskumusega olin ma kuidagi elanud.
Nüüd, teisel gümnaasiumiaastal, igatsen ma poja järele vähem, kui eelmisel aastal. Pidin paljuga kohanema, kui ta oli terve päeva ära ja mina samas olin edasi kahe noorema lapsega siin. (See oli nagu kahe perekonna omamine.) Aga eks samas oli see ka väike kergendus. Ma mäletan, et üks teine koduõppe ema märkis, et talle oli lõpuks kergendus, kui tema tütred kooli läksid, sest siis vastutab keegi teine nende hariduse eest. Ma saan sellest alles nüüd aru. Isegi vabaõppijana tunnen ma siiani vastutust oma poja huvide suunaja ja korraldajana.
Sel aastal on pojal olemas ka töö. Nii et nüüd, on ta nii koolis, kui ka tööl. Kuhu on aeg läinud? Alles eile olid päevad meie endi omad. Vaadates tagasi meie ühisele vabaõppe elule, tean ma, et pääsesime millestki suurest. Olles eemal koolist kümme aastat, läks minu poeg tagasi nende tellisseinte vahele värske puhta meelega. Ta ei põlenud läbi. Ta lihtsalt alustas.
Ja mina õppisin taas usaldama oma lapse otsuseid ja valikuid. Ma loodan, et ma suudan selle tugevnenud usaldusega minna vastu tuleviku väljakutsetele, mis kindlasti tulevad. Näiteks täna õhtul rääkis minu poeg töötamisest Albertas, Fort McMurray juures, et ta saaks koguda raha. Mida? Tal on sõber, kes aitab tal selle töö saada. Fort McMurray? (http://en.wikipedia.org/wiki/Fort_McMurray) Igal juhul, kui minu usaldus juba nii kiiresti proovile pannakse ja ma tean, et ta suutis kümnenda klassiga hakkama saada, siis ta loomulikult võib saada töö ka Fort McMurray´s või ükskõik, kus mujal. Ma ei muretse, sest ma usun nüüd, et tema vabaõppe aastad andsid talle jõu tulla toime kõigega.


Theresa Shea on „The Unfinshed Child“ autor. See raamat räägib sõprusest, raseduseaegsetest testidest ja Downi sündroomist. Ta elab Edmontonis, Albertas abikaasa ja kolme lapsega (üks siis koolis ja kaks vabaõppel). 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar