Elamine ja õppimine koos lastega
Vastab Naomi Aldort, PhD
Küsimus: “Minu tütar on
nüüdseks koolist ära olnud 3 kuud ja kõik, mida ta soovib teha on mängimine.
Mil iganes ma püüan saada teda laua taha istuma ja õppima, on ta selle vastu.
Ma muretsen, et äkki ta ei hakka kunagi õppima ja see lõpeb pideva võitlusega.
Mida ma saaksin teha?“
Vastus: Inimloomusele on üsna
omane, et peale olulist pööret elus, tekivad kahtlused ja muretsemine. Sa oled
mäe otsast õhku hüpanud, nüüd tuleb õppida lendama. Kui sa soovid oma lapsele anda võimaluse
õppida ja luua elust enesest, siis tuleb sul ületada usaldamise sild, mis on
ehitatud üle mäsleva eksitavate oletuste jõe.
Üheks selliseks oletuseks on
arvamus, et õppimine peab välja nägema kuulamisena, lugemisena ja kirjutamisena.
Kuid aju ei lakka eales õppimast, ükskõik, mida laps ka ei teeks. Paljud
lapsed, saades võimaluse, istuvad harva ja nö "õpivad", kuna see ei ole nende
jaoks efektiivne moodus õppimiseks. Sellest hoolimata ei ole nad kunagi maailma
tunnetamast lakanud. Õppimine on peatumatu protsess nagu ka hingamine: Kas sa
saad väikelast peatada, et ta ei õpiks
kõndima või rääkima või teda huvitava asja poole liikumast? Ta võib keskenduda
pudru laialimäärimisele oma juustesse, joosta ringi või imetleda sipelgat. Mida
iganes laps teeb – ta õpib kogu aeg. Tõepoolest, õppimisel ei ole kindlat
spetsiifilist füüsilist väljendusvormi, kuna see on igas eas inimolemuse
loomulik osa. Teine müüt, mida oleme omale lasknud pähe tampida on mingite „põhiteadmiste“ õppimine. Oleme me eales
muretsenud sellepärast, kuidas Woody Allen oskab matemaatikat, Virginia Satir (tuntud
Ameerika autor ja psühhoterapeut/pereterapeut) keemiat või Yoyo Ma (auhindadega
pärjatud muusik) bioloogiat? Iseseisvale lapsele sünnitab iga vajadus ja huvi
uue õppeprotsessi. Sarnaselt vajadusega kõndida ja rääkida, viib vajadus olla
edukas ning kontakteeruda lapse nii lugemise, kui ka kõikide teiste asjakohaste subjektide juurde. Igas
vanuses inimesed on õppinud selgeks selle, mida nad mingis
eluetapis vajavad ja kuhu nende otsingud on neid toonud. Võidakse märkida, et juhendamine viib õppimiseni ja me
peame last piirama või teda meelitustega/premeerimisega panema tegema neid
asju, mida nimetatakse „õppimiseks“? Kuid, kui sa võtad lapse koolist ära, siis pead
aru saama, et oled jaganud süsteemi kontseptsioone. Need on loodud, et
kontrollida ja manipuleerida lapsega ebaloomuliku ülesehitusega klassiruumis ja
mis võitlevad tugevalt lapse loomuliku olemuse vastu. Nüüd oled sa sellest võitlemisest vaba ja saad
voolata koos lapsega ning austada tema valitud rada. Ei ole midagi valesti
selles, et laps soovib mängida, kuna mäng on kõigi noorte imetajate seas kõige
efektiivsem õppimismeetod. Loodus on disaininud mängu õppimise jaoks. See annab
emotsionaalse arusaamise koos vahenditega, mis tagavad sotsiaalse, füüsilise ja
intellektuaalse arengu.
On huvitav teada, et lapsed
õpivad just mängides väga palju matemaatikat; nad jagavad, liidavad, korrutavad,
loovad struktuure, muudavad asju jne. Väga vähesed vajavad oma hilisemas elus
matemaatikat (peale põhiteadmiste) ja need, kes vajavad, mängivad juba lapsena numbritega
ja seda omal initsiatiivil või õpivad selle ära paari kuuga. Täpselt samamoodi
nagu õpivad selle ära nooremad täiskasvanud, kui nad seda tahavad. Mil iganes sinu laps keskendub tantsule, Lego klotsidele,
teiste ees esinemisele või peitusemängule, siis ta täiendab oma haridust ja
küpsemisprotsessi. Paljud vanemad muretsevad oma suurte ootuste tõttu ja
tunnevad puudust sellest, et nad ei tea selle väärtust, mida lapsed
teevad. Sinu tütre võime valida mäng
demonstreerib tema tugevust ja eneseteadlikkust. Paar aastat tagasi konsulteerisin ühte isa,
kelle laps sõitis kogu suve rattaga ümber maja. Tuli välja, et poiss katsetas relatiivsusteooriat
– pidades silmas ühe koha peal seisvat müüri, mille kõrval ta sõitis. On muidugi
tore, kui lapse tegevus omab niivõrd selget ja vanematele arusaadavat väljunditJ.
Tavajuhul muutub mäng hiiglaslikuks veebikeskkonnaks lapse arenevas meeles, kus
ta leiab sadu ja tuhandeid lahendusi, ilma, et see oleks meile nähtav või arusaadav.
Siin tuleb meil toetada, respekteerida ja usaldada last ning võimaldada talle piisavalt
kasulikku materjali ja informatsiooni. Te võite üllatuda, et see, mida laps
õpib klassis või muus nö „istuvas
sundasendis“ saab selgeks palju
kiiremini ja palju loomulikumal viisil –
mängides. Laps õpib harva seda, mida talle õpetatakse, pigem õpib ta nii piirangute
kunsti või loobumist.
Ta võib tunda trotsi, võib
olla õppinud juba ennast mitte usaldama või püüab olla meele järele
õpetajale/lapsevanemale jpm. Kuid teisest küljest, kui ta järgib oma kirgi, on
ta keskendunud, tunneb ennast väärtuslikuna ja valitseb ise oma elu.
Iga päev testivad sugulased, meedia, sõbrad ja kogukond meie
vanemlikku arukust ja me jääme kinni nende lõpututesse kahtlustesse, mida kordame
oma peas. Kuulus poeet E. E. Cummings ütles: „Olla mitte keegi, kuid jääda
iseendaks – maailmas, kus igal ööl ja päeval püüavad kõik teha sinust kedagi
teist – mis tähendab, et sa võitled raskeimas lahingus, milles üks inimene saab
võidelda ja see võitlus ei lõpe eales …“
Sinu tütar soovib olla
„eikeegi“ st jääda iseendaks. Sul on julgust ja arukust lasta ta vabaks
programmist, mis ühelt poolt töötab ja teiselt poolt muudab ta kellekski
teiseks. Nüüd tuleb sul anda iseendale sama vabastav usaldus. Ära mattu
tavaoletuste surve alla, mis tahavad sulle dikteerida, mida sinu laps peab
teadma. Kaitse tema iseseisvust, et ta suudaks leida oma tasakaalu meele ja
hinge vahel. Tema meeles ja hinges on
olemas rada, mida mööda minnes ta saab olla tema ise – unikaalne, maagiline ja
kordumatu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar