Minu nimi on John Bennett ja ma
olen põhikooli ning gümnaasiumi matemaatikaõpetaja. Kuid ma pean teile midagi
ütlema: Ma ei arva, et see mida ma
õpetan, oleks eriti oluline. Kui see oleneks minust, siis ma ei nõuaks, et matemaatika
oleks kohustuslik põhikoolis-gümnaasiumis. Minu selline suhtumine ei ole alati
selline olnud. See on tekkinud teatud aja jooksul.
Kõik algas sellest, mida ma ise
nimetan suureks küsimuseks. Selliseks, mida peaaegu kõik õpilased igal aastal
küsivad: „Härra B! Kas me ei võiks tegeleda päris eluga selle matemaatika
asemel?“ Kuidas sellele siis vastata. Varasemalt, kui ma olin tõeliselt
pühendunud „matemaatika-mees“, olin valmis neile tõestama, et matemaatika on elus
igal pool. See on päevalille õie sisemuses olevas spiraalis.
Sama spiraal on
galaktikas ja sama spiraal on matemaatikas olev kõverjoon, mis omakorda on
seotud π väärtusega, mis mulle endale tundub väga põnev.
Kuid kahjuks, minu õpilased
sellest ei vaimustunud:).
Aga ok. Mul oli ka teine variant varuks,
et vastata suurele küsimusele. Selleks teiseks nö oluliseks selgituseks oli: matemaatika on vajalik, abistav. Teadus ei saaks ilma matemaatikata luua neid
vajalikke ja lahedaid asju nagu iPhone -
internet sinu taskus. Siis veel ei oleks ilma matemaatikata kuldvärava silda San Franciscos. Kas pole nii semud?? Uuuu? Sõbrakesed, kas pole siis nii?
„Nojah,“ vastati mulle pika
näoga, „mis iganes sa ütled – matemaatika-mees.“
See variant siis ka ei töötanud.
Aaa! Ma tean, millega see veel seotud on. Sa võid soovida tööd, kus on
matemaatikat vaja!! Päh - ütlesid õpilased: Jälle see töö valimine ja muu värk.“
Ma ütlesin neile, et võibolla siis mitte
kohe aga mingil ajal tekib sul tahtmine – no näiteks kümne aasta pärast soovid
sa saada inseneriks või teha muud sarnast. Ja siis - mees sa suudad seda!! Sa
oskad seda! Ja mina olen see, kes sind on aidanud:). Läbi aastate on minu õpilased taas minuni jõudnud
läbi e-mailide ja kokkutulekute jms. Nad
hõikavad: „Tere härra Bennett, kuidas läheb?“ Ja mina küsin vastu: „Kuidas siis
matemaatikaga on, kasutad sa seda?“
Eeee ei, mitte eriti! – vastatakse. Neli
neist on vastanud jah. Mis te arvate, kes nad on? … Õige! Nad on
matemaatikaõpetajad:).
Ja ma hakkasin ennast jälle vaevama sellega, et õpetan kasutut asja. Ärge saage
minust valesti aru, kui õpilased tuleksid minu juurde ja ütleksid, et ma soovin
saada inseneriks, kasutada matemaatikat, mulle meeldib matemaatika, ma armastan
seda - lihtsalt armastan matemaatikat, mulle meeldib teadus. Siis ka see ei
muudaks midagi. Kas teate miks? Aga mõelge üks minut- USA-s on 300 miljonit
inimest. Nendest 1,5 miljonit inseneri ja see teeb 0,5 %. Noh korrutame selle
arvu kahega, võtame iga inseneri kohta veel ühe inimese, kes kasutab oma töös
palju matemaatikat. Jah, ka siis on see arv ikkagi ainult 1%. Ja nüüd ma küsin
teilt, mitu protsenti inimestest ei vaja matemaatikat? Õige - 99% inimestest ei
vaja seda. Järelikult on mul vaja tulla millegi veel parema peale, et vastata oma
suurele küsimusele: „Kuidas kasutada matemaatikat tegelikus elus.“ Ja ma jõudsin
välja tumedate jõudude juurde:).
Ma kasutasin hirmutamist - hahaa – „Kas te teate mis,“ ütlesin oma õpilastele, „siin
on üks teatud asi ja asja tume pool on see, et kui te saate häid hindeid st
praegu gümnaasiumis on teil vaja teha hästi oma kontrolltööd ja testid ning
siis võime koos kõigi täiskasvanutega kooris teile pidevalt korrata: Kui sa
saad häid hindeid gümnaasiumis, saad paremasse kolledžisse. Kui sa saada
paremasse kolledžisse, siis sa saad omale parema töö. Kui sul on parem töö, saad rohkem raha. Kui
sul on rohkem raha oled edukam ja õnnelikum... Kas pole?“ Te võite naerda aga
minul oli vastus oma küsimusele olemas. Vastus olemas, taskusse pandud – rahu majas? Kuid teate, ma ei tundnud oma
südames heaolu. Ei tundnud end hästi, kuigi see töötas. Ma hakkasin oma
semudega rääkima: „Hei, kuidas teil läheb?“ Meeste ja naistega – läbi Facebooki jms. Ning ma sain aru, et kõige paremad
hinded ei tähendanud automaatselt kõige edukamat. Mida iganes see ka ei
tähendaks. Ja ka kolledž ei olnud edukuse garantiiks. Mis siis nende
kõrgemate hinnetega on? SAT testi punktid (SAT test tehakse USA ülikooli
sissesaamiseks) on olulised eks ole - mida kõrgemad punktid minu õpilastel on, seda
edukamad nad tulevikus on - on ju nii? Ma refereerin siinkohal tuntud
haridusreformijat Alfie Kohn´i: „SAT näitab rohkem omandit kui teadmisi. Aasta
aastalt on College Borad´ i (USA mittetulunduslik teabekeskus, kes müüb
standart teste koolidele) oma uurimuses näidanud, et on olemas teatud side
perekonna sissetulekute suuruse ja SAT testi punktitaseme vahel. Millega siis
tahetakse öelda, et SAT test näitab lihtsalt, kui rikkad ülikooli astuja
vanemad on! Ja siis ma hakkasin mõtlema ühest asjast, mille peale ma tulin. See
vastus, mille olin juba omale taskusse pannud - sel tuli minna lasta. See töötas, kuid polnud
õige. Ma lakkasin püüdmast suhelda oma õpilastega läbi matemaatika. Ma hakkasin lihtsalt nendega
suhtlema. Alles nüüd hakkasid nemad minuga suhtlema ja oma lugusid rääkima. Ma
kuulsin, kui palju stressi matemaatika neile igapäevaselt tekitab. Ja nii see
ongi. Lugu, mida kuulen kõige enam, nimetan ma Härra Johnsoni looks. See kõlab
umbes nii: No, ma olin matemaatikas päris hea...no mulle isegi, isegi meeldis
see. Kuid teate, siis mingi aeg kolmandas
klassis ütles minu õpetaja mr Johnsson, et ma ei oska seda ja ma tundsin ennast
rumalana. Peale seda mulle enam
matemaatika eriti ei meeldigi." Ma olen
sellist lugu kuulnud oma õpilastelt väga palju kordi. See on traagiline. See ei peaks nii olema.
Kuna see tekitab lastes stressi, siis laste stress tekitab stressi omakorda
meis. Viimase 40 aasta jooksul on välja kujunenud termin "matemaatika
ärevus". Ma ei tee nalja. Kas te teate raamatuid, mida on kirjutatud matemaatika
ärevuse kohta? Kümneid ja kümneid. Te naerate!
Ma ei naljata. Mina pole seda kraami üles riputanud. Te võite googeldada
ja leida netist tosinaid raamatuid selle kohta. Siin on mõned minu
lemmikpealkirjad: "Haaratud matemaatika ärevusest"; "Matemaatika
on rohkem, kui neli tähte" (math - ingl k. matemaatika).
No kas pole tore!
Olete kunagi kuulnud emakeele ärevusest või näiteks hispaania keele ärevusest? Ei!!!
Kuid matemaatika ärevust teatakse juba 40 aastat! Kui ma oleksin nüüd väga
nutikas mees ja töötaksin üliaktiivse müügimehena ravimitööstuses, siis kogu
see Prozac ja Zolox toimiks kindlasti hästi!:) Matemaatika mees on disainitud
Algebrexist (Algebrex - ravim) J.
Selleks, et ravim saaks kaotada matemaatika ärevust, vaatame, millised on tema kõrvaltoimed:
iiveldus, oksendamine, kõrge vererõhk ja seisund unetusest kuni suutmatuseni
"lambaid lugeda". Ma teen küll nalja, kuid ma olen kohanud täiskasvanuid,
kelle jaoks see ei ole naljakas. Pruugib mul vaid matemaatika kõnelusse sisse
tuua ja nad on valmis kõik üles
tunnistamaJ
ja nad hakkavad värisema. See tundub
lõbus, kuid tegelikult ei ole seda.
Aga tuleme selle minu küsimuse
juurde tagasi. Selle küsimuse juurde, millele mina vastust otsisin: kas on võimalik
matemaatikat siduda tegeliku eluga? Ma pidin sukelduma sügavale oma hinge ja
sealt saama vastuse, mis tunduks mulle õige ja toimiks. Kas teate, mis see
vastus oli? Vastus oli: ei saagi! Mul oli vaja tõstukit, et see vastus iseenda sügavaimast
sisemusest taas üles oma pähe tuua. Jah, tegelikult me ei vaja kõrgemat
matemaatikat igapäevaelus. Kuidas näiteks teie kasutate matemaatikat
igapäevaelus? Mõelge mõni hetk. Esimene asi, mis teile meelde tuleb on raha,
eks? Jah, kogu see finantsvärk, maksud, oma sisse- ja väljaminekute tasakaal. Mida
te selleks vajate: korrutamist, lahutamist, liitmist ja jagamist.
See on kõik. No
mõned komakohad, mis liiguvad kümnete tuhandete märkimise poole:).
Mida siis veel? No köögis toimetamine, küpsetamine nõuab teatud murdosade
mõõtmist. Kusjuures suurte põhimurdude teadmist nagu 1/2 ja 1/4 aga mitte 3/17
+ 2/8 ja muu selline bla-bla-bla. Me ei vaja enamat. Restoranis ja poes oskame arvestada
oma 15% dippi ja 20% allahindlust. Oskame neid põhiprotsente arvestada ja
sellest on küllalt. Nüüd küsime: KUI VANA TE OELTE, kui need põhiarvutused on
selged? Just nimelt – umbes 10 aastane!!! Kui te olete algklasside lõpuks
saanud selgeks kogu eluks vajamineva matemaatika, siis mille jaoks on kogu see põhikooli ja
gümnaasiumiosa? Laske tulla! Veenge mind ümber! Aga vähemalt mõelge sellest!
Sest see vastus tuleb ühe matemaatikaõpetaja seest.
Aga enne, kui me vaatame, mis see
suure küsimuse lõplik vastus on, võiks vastata küsimusele: Miks me siis ikkagi siiani õpetame
seda algebra värki? Siin on miks: Matemaatikal on kaks erinevat olemust.
Deduktiivne ja induktiivne. Deduktiivne on loogiliste sammude jada, mis viib
lahenduseni. Näiteks: kui ma lähen peale kooli sõpradega välja ja istun
raamatukogus, siis ma õpin rohkem ja saan rohkem häid hindeid ja minu ema on
õnnelik! Sellist viisi kasutame me iga päev. Induktiivne võimalus on, kui me
vaatame andmeid, tuvastame suuna, leiame reegli. Näiteks, kui ma ajan selle
teaduse endale pähe, siis ma saan hea hinde? Või kui ma proovin seda valemit ka
mujal ja see toimib! See võib toimida ja võib toimida kogu aeg. Siin on teile
üks deduktiivse meetodi näidis: 2x-1=9 siis 2x=10 ja x=5. Kuid teie matemaatika
õpetaja annab teile neid kodus lahendamiseks miljoneid. Ja ootab, et oskaksite
sama valemit kasutada nende kõigi puhul. Pole küll mingi eriline tõestus aga
vähemalt mingi mõistlikum kasutamisviis sellele ainele. Minu jaoks oligi see
suur väljakutse, et mitte näha ainult seda ühte võrrandit, vaid osata seda
siduda kõigi teiste osadega. See ei pruugi alati toimida, sest kui x väärtuseks
panna 0, siis langeb kõik kokku. Induktiivne meetod nii öelda ei toimi alati.
Kuid on midagi, mis toimib ja kas siin
võikski olla vastus? Oma viimase 10 aasta õpetajakarjääri jooksul olen ma
teinud tugevat koostööd mälumängudega, pusledega, strateegiamängudega.
Kasutan
neid mänge, et arendada välja analüütilised oskused. Kui me soovime
klassiruumis saada mingigi koostöö, siis olen kindel, et kasutades selliseid
asju, saame edendada analüütilist mõttevõimet. Ja suudame vastata vabalt meie
õppekava sätestatule. Ma olen veendunud ja ma usun, et kui matemaatika kaotada
põhikooli ja gümnaasiumi õppekavast, kui lasta inimestel, kes tunnevad huvi
matemaatika vastu, seda õppida ja neil,
kes huvi ei tunne, lasta lihtsalt mängida neid mänge. See arendab nende
mõtlemisoskust ja loogikat. Olen täiesti kindel, et need mängivad õpilased on täielikult
varustatud nii eluks vajaminevate
oskustega, kui ka kõige vajalikuga oma unistuste järgimiseks ning nad suudavad
täita oma elu eesmärki!!!
John Bennett on matemaatikaõpetaja ja 4 koduõppel kasvava lapse isa. Inspireeriv ja humoorikas video samal teemal on siin:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar