pühapäev, 31. märts 2013

Sotsialiseerumise küsimus veel ühe nurga alt


Wendy Priesnitz ajakirja Life Learning Magazine toimetaja ja väljaandja kirjutab:
Ma arvasin, et juba kaua aega tagasi oleme kaotanud selle mure elust õppivate laste sotsialiseerumise pärast. Kuid viimase kahe nädala jooksul, küsiti minult mitu korda: kuidas koolisüsteemist väljaspool  õppivad lapsed „saavad sotsialiseeritud“. Reporter, kes pidas ennast asjaga kursis olevaks, teatas mulle, et  kodus õppivad lapsed jäävad „liigselt sõltuvaks“ oma vanemast, kes viibib nendega kodus.. Olles lugenud liiga palju interneti kommentaare arvas ta, et meie lapsed muutuvad ilma koolikogemuseta sarnaseks halvasti funktsioneerivate mormoonidega.
Mil iganes minult on küsitud vabaõppe sotsialiseerumise kohta, olen ma vastuseks küsinud mõned küsimused koolisüsteemis toimuva kohta. Kasutades küsimusi saame välja tuua, et kool ei ole mitte nii vinge, kui arvatakse –  on fakt, et kooliprojekt   oma olemuselt on läbikukkumine -  ja julgustada inimesi mõtlema avatult ehk karbist välja tulema. (Kui satun kokku inimesega, kes on „ma-tean-absoluutselt-kõike-paremini“, siis ma lihtsalt jalutan minema)
Ma küsin näiteks selliseid küsimusi:
• Kui palju sotsiaalset suhtlemist lapsed tegelikult vajavad? 
• Milline on kooli-sotsialiseerimise kvaliteet võrreldes sellega, mis on saada väljaspool kooli? 
• Kas koolis on lubatud õpilaste vaheline vaba sõnaline suhtlemine või on põhirõhk vaikuse tagamisel?
• Kas õpigruppides  toimuvad regulaarselt avatud vestlused õpitust ja õpikogemustest või põhiliselt räägib õpetaja ja õpilased kuulavad? 
• Kas noored inimesed suhtlevad vabalt üksteisega hoolimata klassist,  soost ja rassist, või moodustuvad kildkonnad ja kiusamine on valdav?
• Kas rääkimisoskus saab õpilasel areneda sama palju, kui kuulamisoskus? 
• Kuidas distsipliin julgustab loovat mõtlemist?
• Kas sundimine aitab või takistab demokraatiast arusaamist?  
• Kuidas standardiseerimine aitab kaasa enesehinnangule? 
• Kas koolisüsteemi usaldamatus laste vastu takistab enesehinnangu arengut? 
• Kuidas inimesed ilma praktikata saavad selgeks ise hakkama saamise? 
• Kas kohustuslik vabatahtlikkus („rangelt vabatahtlik“) loob teadlikke, kaastundlikke kodanikke või vimma?   
• Kas tänane tüüpiline klassiruum valmistab õpilasi ette nende töökohtade jaoks, mida tegelikult soovitakse?
Nii, siin on mõned küsimused, mis esindavad minu eelarvamusi! Kuid on palju uuringuid, mis neid eelarvamusi toetavad … ja vägagi hästi on teada,  et vanemad, õpetajad ja kooli juhtkond on eitamas koolis toimuvat negatiivset sotsialiseerimist. 
Kooli sotsialiseerumine
Keskkonnamõjude psühholoogi Maxine Wolfe sõnade järgi hõlmab probleem nii tavakooli füüsilist keskkonda, kui ka täiskasvanute sissejuurdunud käitumist lastega. Tema töö kannab pealkirja „Institutsiooniline ülesehitus ja laste elu: ajaloolised, arengulised ja keskkonnaalased perspektiivid hariduses.“ See töö kanti ette 2000 aasta Hariduskongressil    (Congress on Educational Facilities). Maxine Wolfe kirjeldab oma 20 aastast uuringut mitmetes koolides, erinevate õppemetoodikate ja ruumi (space) kasutustega.  Ta kirjutab,  “Koolide igapäevaelus toimub muutumatute sündmuste jada lõppematu kordamisega samas ruumis (space),  mis on üles ehitatud muutumatule ajakavale ja kõik see on paika pandud mingi välise jõu poolt.  Nii jäigalt paika pandud süsteemi eesmärgid on ülimuslikud ja valitsevad lapse - inimese üle ... väga vähe aega ja ruumi (space) kuulub lapsele … spontaansust nähakse kui impulsiivsust, mis ülitähtsate hariduslike eesmärkide valguses rikub paikapandud plaane ....” ja “Koolis on laste elu avalik. Neil ei ole aega ega ruumi selleks, millele täiskasvanud on keelu ette pannud … privaatsus on korralduste  institutsiooniliste eesmärkide, kontrolli ja sunni silmis nii ebaeetiline, et laste privaatsuse otsingud on defineeritud kui lapse probleemsus … Lapsi, kes leiavad psühholoogilise privaatsuse unistamises, nimetatakse mittetähelepanelikeks ja mittehuvitatuteks …“
 
Vabaõppe sotsialiseerumine
Vastupidiselt sellele on vabaõppes tegeliku elu situatsioonid palju aktiivsemad ja positiivsemad. Ja kuna neid ei ole jaotatud eraldatud ealisteks gruppideks, siis veedavad lapsed aega nii nooremate kui vanemate lastega, lisaks veel ka erinevate täiskasvanutega oma perekonnast ja kogukonnast. Sotsiaal- ja arengupsühholoog Dr. Urie Bronfenbrenner   Cornelli Ülikoolist kirjutab oma raamatus  „Two Worlds Of Childhood, U.S. and U.S.S.R“, et väikesed lapsed  võivad saada suurt kasu suhetest vanemate lastega. Kuid seda võimalust lääne koolisüsteemis ei ole antud. Üks sotsialiseerumisega seotud kriitika, mida ma olen kuulnud on see, et lapsed tuleb pesast välja saada enne, kui nad õpivad lendama. Või räägitakse lõpmatuseni nabanööri või põllepaelade läbi  lõikamisest, et lapsed saaksid minna laia maailma ja karmistuda. Ma ei teagi, kas selline õnnetu idee on tulnud mujalt kui vanemlikust mugavusest. Tegelikkuses on turvatunne ja eneseusaldus kõige paremini lastel arenenud, kui nad saavad vabalt valida ja proovida keerulisi sotsiaalseid olukordi omas tempos. 
Läbikäimine armastavate vanematega (või peamiste hooldajatega), kes last aktsepteerivad, on peamine  tingimus laste sotsiaalses arengus. See kaalub tugevalt üle paljuarvulised sotsiaalsed kontaktid ja aitab lastel paremini ühiskonnas funktsioneerida.  Lapsed õpivad ja teevad kõiki teisigi asju  läbi eluprotsessi, nad leiavad nende endi turvalise maailma avastamise  viisi ja nad tasakaalustavad ka ise  enda aja kasutamise avaliku ja privaatse vahel.  Vastupidiselt sellele, viitab Bronfenbrenner uuringule, mis näitab, et range koolirežiim mõjub hävitavalt  eneseväärikusele. Uuringute tegijad avastas, et ennast väärtuslikuks peavad 80% kooli minevatest õpilastest; 5. klassi jõudnutest on positiivne esehinnang veel ainult 20% õpilastest; kooli lõpuklassidesse jõudnutest on positiivne enesehinnang ainult 5% õpilastest.   Oma töös avastas ta, et enesehinnangu puudus on seotud varajase institutsioneerimisega (institutsioon – ühiskondlikku mõju omav struktuur, igapäevase maailma struktureerimine), mis suurendab eakaaslaste survet/nõudmisi. Kas pole irooniline – selleks, et õppida vastu panema eakaaslaste survele nagu ka muudele elu negatiivsetele aspektidele, on inimesed toonud argumendina varajase  koolisüsteemi!
Palju aastaid tagasi, küsis üks kooli inspektoritest minult: „Kuidas sinu tütred eales õpivad toime tulema  eakaaslaste survega, tähtaegadega, piirangutega ja pettumustega, kui te need aspektid oma igapäevaelust eemaldate?“ On kaks vastust sellele meie elus nii sageli esitatavale kurvale küsimusele.  Esimene – koolid ei oma monopoli surve, tähtaegade ja pettumuste osas. Elust õppivad lapsed elavad tegelikus elus, millel on omad tõusud ja mõõnad. Teine – kui täiskasvanu elu on tõesti nii halb, siis võib-olla oleks parem omada positiivset lapsepõlve. Kui meie lastel, selle pettumusi ja piiranguid elu asemel, on meeldiv elu, siis saavad neist leebemad täiskasvanud.  Kooli-inspektor oli tõesti veendunud, et halvad kogemused on heaks ettevalmistuseks järgmisena tulevale halvale kogemusele. John Holt märkis – selline mõtteviis tähendab, et kui täiskasvanu kogeb sageli peavalu, tuleks oma laste pead iga päev panna kruustangide vahele, et nad saaksid kogeda, mida nad ette täiskasvanuna kogeda võiksid.
Aga oodake üks minut!
Kooli-inspektoril oli õigus, et sotsialiseerumine on protsess, millega meie inimesed omandame vajalikke oskusi ühiskonnas toime tulemiseks.  Ja sellega oleks kõik korras, kui sa oled rahul ühiskonna status quo´ga. Sellise status quo´ga, mis hõlmab sõdu, vägivalda, fundamentalismi, korporatiivset ahnust,  egoismi, rassismi, vihkamist, materialismi … Mina ei ole sellega rahul. On fakt, et kui sündisid minu tütred, sain ma aru, et ma soovin neile elamiseks teistsugust maailma … ja minul nagu igal teisel planeedil elaval indiviidil on jõud luua see erinev maailm. Üks peamisi põhjusi miks Rolf ja mina otsustasime oma lapsed üles kasvatada ilma kooli mõjutusteta oli hirm, et nad saavad sotsialiseeritud meie kultuuris toimivate massihoovuste järgi ja ei saa võimalust arendada neid põhihoovusi muutvaid oskusi. Muidugi arvavad kooliharitlased teisiti ning väidavad, et tavakool on parim võimalus asju parandada. Kool peaks olema koht, kus dekaad või kaks õpitakse ja tehakse koostööd erinevate rasside ja klasside vahel, valmistatakse ette täiskasvanud kodaniku kohustusteks ja vastutuseks  ning   edendatakse sotsiaalset kompetentsi ning küpsust. Aga, nagu ma olen kirjutanud juba mitmeid kordi varem, ei ole see utoopiline teooria lihtsalt võimalik reaalsuses. Ja kui laps pannakse tavakooli ja tal ei ole vähimatki võimalust öelda, mida ta soovib õppida ja kuna, siis ei saa olla mingit demokraatia kogemust. On teada - kasvava indiviidi uuringud osutavad sellele, et kõikide lastele võrdsete võimaluste pakkumise asemel toimub vastupidine. See tähendab – laps, kes siseneb süsteemi vaesena, ka väljub sealt vaesena. Kui ta tuleb kooli nö saamatu ja matemaatikat üldse mitte jagavana, siis ta lõpetab sellisena ka kooli. Niisiis, et saada aru sotsialiseerumisest nii nagu seda toovad välja sotsioloogid, antropoloogid, poliitikud ja haridustegelased– see on ühiskondlike normide, ideoloogiate, tavade pärimine – ja minu küsimus siin on, kas sotsialiseerumine on üldse soovitav. 
See võib meie lastele pakkuda oskusi ja harjumusi, mis on vajalikud osalemiseks meie ühiskonnas, kuid  võib-olla ka mitte, kuna ühiskond praegusel ajal areneb väga kiiresti. Mida need oskused/harjumused ei paku, on võime parandada ühiskonda ... või isegi iseennast. Minu elust õppivad tütred on mõlemad proovinud gümnaasiumi. Nad said hästi hakkama akadeemiliselt, kui ei sobitunud süsteemi. Seda suuresti seetõttu, et nad mõtlesid täiskasvanutest kui võrdsetest ja ei teadnud oma „kohta“. Nad olid vapustatud austuse puudumisest noorte inimeste vastu, manipulatsioonist ja võimumängudest. Nad olid üllatunud ebaõiglusest, mida kohtasid ja mida teised isegi tähele ei pannud. Kuigi nad olid võimelised võistlema oma eakaaslastega, mõtisklesid nad tihti selle üle, miks konkurents mängib hariduses nii suurt rolli. Nii, et kui minult küsitakse sotsialiseerumise ja enda juhitava õppe kohta, küsin ma vastu: Kas te tunnete ennast hästi sellises tulevikus, kus kõik on paigas ühtemoodi ruudustikus, ühesuurustes karpides või te soovite oma tulevikku näha voolava, loomingulise, inimliku, demokraatliku tegelikkusena?    

teisipäev, 26. märts 2013

Kõverpeeglisaal ehk... Kõik, mida sa koolist tead on vale


Kõverpeeglisaal
ehk...
Kõik, mida sa koolist tead on vale 
kirjutab John Gatto 
 
John Taylor Gatto (30 aastase õpetajastaažiga Cornelli, Pittsburi, Kalifornia ülikoolide haridusega)  nimetati New York Ciy Aasta Õpetajaks aastatel 1989, 1990, ja 1991 ja New York Osariigi Aasta Õpetajaks 1991.   1991 aastal kirjutas ta avaliku kirja Wall Street Journalis, pealkirjastades selle „ I Quit, I Think“ (ma arvan, et lahkun), märkides, et ta ei soovi enam kahjustada lapsi. Ta hakkas kirjutama ja propageerima koduõpet, eriti vabaõpet. Oma tööde eest on saanud mitmeid auhindu sõltumatutelt organisatsioonidelt, üks neist    Alexis de Tocqueville Award for Excellence in Advancement of Educational Freedom in 1997. Ta on mitmete bestsellerite autor: „Dumbing Us Down: The Hidden Curriculum of Compulsory Schooling“, „The Underground History of American Education and Weapons of Mass Instruction“. J. Gatto on kogu maailmas populaarne lektor koduõppe teemadel. 
 
Sulavad hambaharja varred
Lubage ma toon teile ühe lõigu poistele (12 aastastele ja vanematele) mõeldud juhendist „Kuidas teha asju“, mis anti välja 1937.  Valisin välja võidusõidu kuunari mudeli, kuna ma ei tahaks teid šokeerida õpetustega, kuidas valmistada „väikest kaasaskantavat ahju“ või „kuidas lõigata majja uus sissekäik.“ Niisiis võidusõidu kuunari projekt algab liimist, mis hakkab laeva koos hoidma. Üks 10 aastane poiss teeb selle ise, hoides hambaharja vart atsetoonis. Tehtud? Seejärel, kui välja on lõigatud kere ja peamast, valatud sulatinast kiil,  leitud tähendus väljenditele nagu “kliiverpoom” ja “piikvalli purunemistugevus,” ning kasutatud oma õmblemisoskusi purje õmblemiseks, siis jõutakse lõpuks välja peamise kokkupanemise juhendini (Sille märkus: ma ei hakka ümber tõlkima laeva kokkupanemise juhendit, millega tahetakse öelda, et varasemal ajal olid noored võimelised lühikeste juhendite abil ehitama üsna spetsiifilisi asju st võimekus midagi teha oli kordi kõrgeim): “Spring the sides apart and slip the lower ribs in place at their proper stations. Set the ribs in so the bevel begins at edge of the side. Drive an escutcheon pin into each rib from each side. Make the inside keel from ¼-tollisest square wood. Fit it inside the inside stem in the notches of the lower ribs, and spring it over to, and inside of, the stern, as shown.” Siin on palju rohkem, kuid ma arvan, et teile piisab sellestki..
Edukas turg = Rumal tarbija
See juhend oli 1937 aastast. Sarnased instruktsioonid olid üsna tavalised alates Ben Franklin’i päevadest kuni teise maailmasõja lõpuni. Peale sõda kerkis esile aga hoopis uus standard. Kõigi suurte linnade (varsti ka kõikjal mujal) klassiruumides toimus alljärgnev:
a) Õpilased pidid istuma klassis kenasti reastatud  toolidel  6 tundi päevas, 185 päeva aastas.
b) Iga päev oli vaja kuulata loenguid, kirjutades tahvlilt ümber vihikusse komplekt märkmeid, õppida need pähe.
c) Õpilased pidid korrapäraselt tegema teste/kontrolltöid, et mõõta oma teadmise ja meelespidamise taset ja neid alandati avalikult, kui hinded ei olnud piisavalt head. 
d) „Laevakiilu valamine tinast“ (ehk tegelike oskuste arendamine) oli keelatud
e) Tundides pidi hoidma vaikust
f) Kehtestati teisedki reeglid, oma sisult eelmistega sarnased.  
Pedagoogikale olid saabunud „head ajad“.   Kusjuures paistsid kõik teadvat, et niimoodi õpetamine/õppimine ei toimi. Müsteeriumi – miks seda tehakse ja miks see jätkub – lahendus oli filosoofias ja majanduses ning inimloomuse saladuslikumas pooles. Selles pooles, mida varasematel aegadel koolides nii tähelepanelikult õpiti, veel enne, kui Kirjanduse, Ajaloo ja Majanduse vahetasid välja Keelekunst ja Sotsiaalteadused. Nüüd astuvad noored inimesed otse klassiruumist täiskasvanuikka ja on neis asjus asjatundmatud nagu metslased.  Nad on kaasaegse turundustehnika tulemid. Nad elavad asju ostes; saades koolis vanemaks, kuid mitte kunagi täiskasvanuks.
Uue maailma tellimus
1910 aastal osutasid kõik märgid sellele, et suur massiprojekt (sundkoolitus) on muutmas kogu Ameerika olemust ja administratiivne utoopia inspireerituna  Preisi Saksamaast saab asendama enesekindlaid, ise hakkama saavaid kodanikke. Filosoof John Dewey järgi on Ameerika muudetud tema kõige mõjuvõimsamate inimeste poolt tsentraalselt hallatud külaks. Selles uues maailmakorralduses, monopoliseeritakse ideede turg korporatsioonide ja institutsioonide poolt ning individuaalsed ja kohalikud huvid tunduvad siin mõttetud ja veidrad. Dewey mõtles, et see on tsivilisatsiooni protsess ja seega pöördumatu. Ta nimetas selle transformatsiooni “uueks individualismiks”, kusjuures täiesti ilma irooniata. Sundkoolitusega pidi kohanema. Rohkem kui sada aastat on möödunud sellest, kui Dewey konservikarbi kassi sappa sidus. Nüüd 2000, on tavainimesed poliitilistest debattidest eemaldatud, neid koheldakse kui ülesande täitjaid või ei  kohelda üldse ja avalik arvamus – st nii nimetatud avalik arvamus – ei ole kunagi spontaanne, vaid  pigem hoopis tellimustoode. 
Eemalda oma räpased sõrmed minu ajust
Darwin'
Indiviidi privaatse isikliku elu koloniseerimine võõraste poolt on oma olemuselt nii pornograafiline ettevõtmine, et ajalooliselt mitte ükski monarh ega rahvus pole eales suutnud sundida kogu rahvast seda pikka aega aktsepteerima – mitte enne, kui Preisimaa 19 sajandi teisel dekaadil rakendas edukalt jõulist süsteemi üldise koolihariduse sisseviimiseks, tuues ettekäändeks riigi huvid,. Tavainimeste negatiivseid arvamusi hoidsid sel ajal üleval filosoofid Platonist Spinoza´ni.
Kui 19 sajand jõudis oma keskpunkti tuli hakata arvestama ka teadusega. Darwini  töö „Origin of Species“ (1859) rääkis „eelistatud“ ja „mitte-eelistatud“ liikidest ja oma teoses „Descent of Man“ (1871), nimetab ta enamikku inimkonnast bioloogiliselt alaväärtuslikuks, ilma paranemislootuseta, andes nii selge ja surmava tähenduse evolutsiooniprotsessile. Kaitsvad barjäärid olid nõutavad rassilise puhtuse tagamiseks.  Horace Mann’i kirjutised kattusid osaliselt Darwin’i omadega ja see vihjab kooliprojekti tumedamatele külgedele. Merle Curti, ajaloolane, räägib meile kirjutises „Social Ideas of American Educators,“ et Mann müüs sundkoolituse idee rikastele toetajatele, kui „parima kindlustuspoliisi“, mida on võimalik osta. See kandis hoopis teistsugust sõnumit, kui tavalised inimesed olid varasemalt kuulnud.  Mann’i biograaf, Jonathan Messerli, märkis, et kui Mann kunagi 1840-tel aastatel nägi tööliste paraadi Bostonis, siis ta kirjutas ühe märkuse: “Me peame leidma viisi, et murda töölisklasside omavahelised sidemed.” Tema ülim kiitus oli Preisi koolitussüsteemile, millega ta väitis olevat ise tutvunud. Ta toetas selle sunnisüsteemi sisseviimist Massachusetts´isse, kuid väidetud kõrgema klassi teadmiste edastamine oli vale. Või valetas Mann ise. Sunniviisiline koolitamine tõi kaasa hoopis kuritegevuse tõusu ja vanemate pahameele, mitte aga  lubatud „parima poliisi“. 
Filosoofilisest seisukohast on jõuga laste massiline koolitamine jätkunud läbi ajaloo ja nagu ma juba enne märkisin, ei ole keegi suutnud seda süsteemi tööle panna. Suurem põrandalune töö, mis tõi kaasa muudatused koolides tehti 18 sajandil, kui Inglismaa allutas India. Sel ajal avaldati kaheksa printsiipi kooli juhtimises, mida kasutasid Hindu aristokraadid oma suurearvulise rahva masskoolitamise jaoks. Kaheksa nii öelda saladuslikku printsiipi on järgmised:
1)Oskuste arendamise asemel, mehaaniline pähe õppimine.
2) Sõltumatu otsustamise arendamise asemel treenitakse harjumusi ja hoiakuid
3) Tugevalt limiteeritakse õpilaste poolne küsimuste esitamine.
4) Tugevalt limiteeritakse õpilaste omavaheline läbikäimine. 
5) Varem päheõpitu testimine, millele järgneb avalik tulemuste hindamine ja võrdlemine. See toimub regulaarselt.
6) Kindlaksmääratud õppekavaga  ignoreeritakse õpilaste õigusi individuaalsusele
7) Kõikidele kooliaastatele laienevad liikumatu istumise ja pealesunnitud vaikimise tingimused 
8) Õpilaste eemaldamine tuttavast/omasest keskkonnast, väljakujunenud elustiilist ja inimestest; asendades selle võõraste poolse juhtimisega, kes ei julgusta õpilase-õpetaja  vahelise sideme teket. 

See on kirja pandud Briti sõjaväe kaplani  Alexander Bell poolt, kes avaldas selle  Londonis 1797 aastal kui metoodika, mida võis kasutada Hindu eliit, et tulla toime väga suure rahvahulgaga.  Bell arvas, et see võib tulla kasuks ka brittide eliidile.  Varasemalt on harva   sellelaadsel lühikesel esseel olnud selline pikaajaline mõju kogu maailma ajaloos. Üsna lühikese aja jooksul loeti Bell´i sõnad läbi kõikjal maailma valitsevates ringkondades.

Lancaster Versus Anglikaanid
Peale Bell´i lugemist, 20 aastane kveeker Joseph Lancaster, võttis selle kirjutise oma südamesse ja hakkas õpetama lugemist tuhandele vaesele lapsele – tehes seda kõike ise –oma kodutänaval Londonis. Hindu meetod lubas ühel õpetajal instrueerida üsna palju inimesi, jaotades kõik inimesed õpilaste poolt juhitavatesse meeskondadesse. Juhte teati kui „jälgijad“ ja siit on maailm saanud omale suuna õpetamises, mida nimetatakse „jälgiv meetod“ (monitorial method). Jättes siin välja ülisuure õpetaja-õpilase suhtarvu, on süsteem väga lähedases suguluses sellega, mis toimib ühe-klassi koolides Põhja-Ameerikas. Toimub vaimu suretamine, suur erinevus on õpilase, kui subjekti ja autoriteetse ametliku õpetaja vahel, mis teeb vaimse kolonisatsiooni täiesti paratamatuks.  Nagu hindud selle välja töötasid, on jälgiv süsteem loonud usaldusväärsete alluvate süsteemi, psühholoogiliselt ja käitumuslikult juhtimisele allutatud. Argumenteerimist ei eksisteeri.  Veenva vaba kõne ja kirjutamisoskuse aktiveerimine on rangelt välditav. Napoleoni  ideaal oli, et iga tavasõdur peaks suutma mõelda nagu marssal ja see on jälgitava koolisüsteemi puhul tunnistatud ebaeetiliseks.  Noor Mr. Lancaster ei teadnud midagi neist tegelikest motiividest; kannustatuna soovist teha head ning võita ka kuulsust ja au, keskendus ta  puhtale lugemisõpetuse mehaanikale, mitte päheõppimisele. Ta isikustas seda õppeprotsessi nii palju kui asjaolud võimaldasid. Kuna ta tegi ise neid asju, siis suutis ta kiirelt oma süsteemi laiendada. Kuid toonane ühiskond oli üsna hirmul laiadele massidele hariduse andmise osas, kuna see võis ohustada olemasolevat „jaga ja valitse“ süsteemi. Midagi tuli teha ja Briti ametlik kirik tegigi. Vastuseks Lancaster’i teeme-head suunale avasid anglikaanid konkureeriva, kuid Hindu koolidega sarnaneva keti – koolid, mis pidid  ideoloogiliselt töötlema, mitte harima, täpselt nagu Hindu originaal ette nägi.  Nende prestiiž ja võim haaras Lancasteri  sedavõrd teravasse võistlusesse, et 1818 aastal põgenes ta Ameerikasse.  Seejärel, olles sellise mõjuvõimsa isiku nagu  DeWitt Clinton kaitse all, avas ta  Lancaster koolid iga suuremas linnas ida Mississippi´s. Kohalike pragmaatiliste ettevõtjate abil, kes loomulikult olid kohaliku eliidi mõju all, tekkis Ameerika variant „jälgijatest“ väga ruttu. Adopteeriti Hindu originaalis olev kontrollisüsteem, kuna see meeldis kohalikele võimumeestele palju enam, kui alternatiivsed variandid.    Üks olulisi Lancasteri fenomeni kõrvalsaadusi olid täiesti olulised tõendid, et massi mõjutamine läbi noorte, kasutades selleks koolisüsteemi on toimiv.  Esimene rahvus, kes seda paljutõotavat rada kuni lõpuni järgis oli sõjaseisukorras Preisimaa. 1820 oli Preisimaa   üles ehitanud ja pannud käima institutsioonilise sundkoolituse süsteemi. Selle eesmärk: suunata noorus „inimressursiks“ olemise poole, mis oleks kasutatav oluliste huvide tarbeks. Eneseväljendus püüded suruti koolitamise abil alla; informatsioon, mida vajati sõltumatuks mõtlemiseks keelati ära; laste aega ja omavahelist läbikäimist kontrolliti rangelt; noorust sunniti igapäevaselt üksteisega võitlema staatuse ja väärikuse pärast. Seda süsteemi paluski Horace Mann   Ameerikal järgida.
Kool kui kodaniku religioon
Ja Ameerika imiteeris, võimalik et oma pool sajandit veel mitte nii innukalt. Mann´i sarnased ja nende toetajad olid võimelised oma tahtmise läbi suruma ainult kahes osariigis – Massachusetts´is ja New York´is 1850datel. Sellele lühikesele nimekirjale oli väga vaja lisada kolmas oluline jurisdiktsioon: rahvusliku valitsuse keskus Washington D.C. Washington oligi selleks tilgaks, mis ajas kannu üle ääre.  On üsna kindel, et koolisüsteem näeks täna siin palju teistsugusem välja, kui Washington poleks oma õlga alla pannud. On väga lihtne näidata, et sundkoolitamine pole kunagi olnud demokraatliku Ameerika Unistuse osaline. Sellest pole sõnagi kirjas konstitutsioonis, põhiõiguste deklaratsioonis (Bill of Rights) ega ka üheski teises üldrahvuslikus debatis. Jefferson oli kuulnud sellest liikumisest Euroopas. Liikumisest, mis sai inspiratsiooni 1690 aasta Spinoza traktaadist „Tractatus Religico-Politicus“, milles tavainimesi nimetati kui tapvalt ebaratsionaalseid ning püüti rakendada sunniviisilist koolitamist, mis asendaks usul põhineva religiooni, mida Spinoza põlgas. Jefferson lükkas selle idee esialgu tagasi, kuna peale revolutsiooni ei oleks sunniviisiline koolitamine olnud populaarne otsus. Kuid Spinoza oli nö palgatud.  Võttis tervelt 65 aastat enne, kui langesid 2 esimest osariiki ja veel 65 aastat, enne kui alistus viimane.  
Olete nüüdseks kuulnud mõnedest filosoofilistest põhiprintsiipidest, millest kõik alguse sai, kuid nüüd on aeg aru saada ka mõnedest majanduslikest seostest. Kõige enam levinust on lihtne aru saada: see uus institutsioon pakkus rikkalikku tegevusvälja. Ajaloo ühe suurima töötajate palkamise ettevõttena – ja ka tulusate lepingute pakkujana – oli kool juba algusest peale tähelepanuväärne majanduslik mootorikene. Kool pakkus ka palju peenemaid teenuseid. Pakkudes puhkust emadusest, lubas see miljonitel naistel olla tööhõive plusspoolel – mis tõi ettevõtjatele kaasa enneolematu tulu, kuna töötundide tasu langes pea poole võrra (kuna naise lisandumisega töötegijate arv kasvas pea poole võrra). Koos uute nõuetega andis riik välja õpetaja litsentsid ja lõi sellega täiesti uue all-tööstusharu “õpetaja õppe”. Algusest peale on see institutsioonilise koolitamise majanduslik aspekt   olnud saba, mis liputab koera. See garanteeris, et noorte koolitreening saab alati olema poliitiline. Mitte keegi, kes saab materiaalset kasu poliitilisest haridusest, olgu ta parem- või vaskpoolne või keskpaigas, ei ole hull, et ta lubaks koolid de-politiseerida.  Koolikoridore pidi liikuv jätkuv rahavool – nii headel kui halbadel aegadel – on lõppkokkuvõttes palju olulisem, kui filosoofia ja see määrab selle, mis koolides toimub. Teised majanduslikud põhjused, mis jõuliselt toetavad sundkoolituse jätkumist on väljaspool tavaarusaamu.  Teatud džentelmenide kokkuleppena ei arutata neid põhjusi mitte kunagi seal, kus on rahvast kuulamas. Näiteks, institutsiooniline koolitamine annab osaliselt parandusmeetmeid kahele surmavale haigusele, mis käivad kaasas kapitalismiga: ületootmine ja hüperdemokraatia.  Võtame kõigepealt ületootmise. Põhja Ameerika ajalugu on üks neist, kus perekonnad ja indiviidid õpetati tootma enda tarbeks nii palju kui võimalik: toitu, peavarju, riietust, meditsiinitarbeid, meelelahutust, haridust jne. Kuid korporatiivse valitsemise ja ettevõtluse puhul takistab isemajandamine ja isiku ettevõtlus korporatsioonide soovi toota kogu elanikkonnale.  See on austusavaldus masskoolituse võimule, mis aitab kaasa sellele, et selge tõde ei oleks kõigile arusaadav. Sõltumatud vaimud on meie ühiskonna korraldusele toksilised ja mitte mingid omadused ei ole korporatiivsusele nii ohtlikud kui eneseusaldus ja aktiivne kujutlusvõime. Et sellest aru saada, on vaja näha, et kujutlusvõime on  vajalik, et midagi ise toota – tingimus, mida ettevõtlik ühiskond peaks julgustama. Siis, kui liiga palju ettevõtlike inimesi loob turu – ja neil lubatakse seda teha -  tuleb pakkumisele suurel hulgal kaupu ja teenuseid. Hinnad langevad, pangad jäävad löögi alla ning kõrgete panustega kapitalismi elujõud nõrgeneb, kuna kasumirisk suureneb. 
Kui kummaline see ka ei tundu, peavad valitsus ja korporatiivne kapitalism leidma teed, et inimesed oleksid vähemtootvad ja saaksid endaga vähem hakkama. 19 sajandi suur rahanduskrahh kasvas välja ületootmise pinnasest ja sajand hiljem 1990 aastatel olnud Aasia majandushäired tulenesid samuti ületootmisest –   Jaapani pangad, otsides võimalust oma kasumit suurendada, stimuleerisid liigselt tootmist. Poliitilised liidrid on hoidnud seda saladust sajandeid. Nad püstitavad kaitsevalle ületootmise vastu: litsentsiseadused, subsiidiumid (toetused) teatud tootmisele, eelislepingud jms saboteerivad demokraatiat ja toovad nüüd mängu teise surmava haiguse “hüperdemokraatia” ( Trilateral Commission   1975). Me peegeldame ühiskonnas toimuvat kriisi iga kord, kui rahva  kollektiivne tahe näib olevat vastuolus poliitilise võimu ametliku tahtega. Teil tasub vaid meelde tuletada nördimust ametlikes ringkondades, kui noorte tänavarahutused viisid enneaegse lõpuni Ameerika sõjalise osaluse Vietnamis. Sa peaksid veel taasavastama jälestuse föderaalringkondades, kui ettevaatamatu autsaider Ross Perot püüdis valimiskasti kaudu võtta üle poliitilist võimu valitsuselt. Ja oli selles peaaegu edukas - 20 sajandi viimases veerandis. Kui hüperdemokraatlik revolutsioon ka kunagi peaks toimuma, siis saaksid paljud mugavad korraldused tugevalt häiritud. Uued juhid võivad olla ettearvamatud, kuna neil ei oleks mingit lojaalsust vana korra suhtes. Kuid hüperdemokraatia ohud ilmnevad üksnes keskkonnas, kus suur hulk tavalisi inimesi meeldivad üksteisele piisavalt, usaldavad üksteist piisavalt ning on võimelised tegema piisavalt koostööd, et väljendada avalikult kollektiivi tahet.   Oletame nüüd, et teatud põhjustel tahad sa takistada sellise liikumise teket.  Kuidas sa seda teeksid? Pea meeles, kootöö on olnud normiks Ameerika ühe-ruumi koolide perioodil – nad ei saaks ilma selleta töötada.
Aga mis oleks, kui kujundada  institutsioon, kus kehtestatakse järjestikulised kõrgete panustega võistlused ja kus mõned osalejad saavad avalikult autasustatud, mõned sildistatakse kui „keskpärased“ ja mõningaid alandatakse? Mis oleks, kui Thomas Hobbes’i kõikide sõda kõikide vastu täiesti teadlikult taaselustatakse igapäevaselt klassiruumides ja seda kooliautoriteetide täielikul heakskiidul?  Kas tahtmatud võistlejad ei muutuks mitte võimetuks tegema produktiivset koostööd? Ja mis oleks, kui sa jagad noored füüsiliselt: vanuse, sotsiaalse klassi, naabruse, ja muude lõputuna leitavate tunnusmärkide alusel võitjate ja kaotajate gruppideks?  Kas mitte see kõik ei võtaks maha omavahelise koostöö väljavaateid?
Kas see kõlab sinu jaoks hullumeelselt? Või kõlab see liiga ebanormaalselt, eriti kui sa usud kirglikult mida Charles Darwin kirjutas oma „Descent of Man (1871)“, et tavalised inimesed on evolutsiooniliselt alaarenenud ja kujutavad endast ohtu „eelistatud rassidele“. Oletame, et sa usud selliseid asju – nii nagu seda Andrew Carnegie ja John D. Rockefeller tegid? Kui sa oled vastutustundlikke kodanike liider, kas sa ei sooviks liigutada mägesid, et kaitsta head halva eest? Kas kool saaks olla selleks kaitseks? 
Võitmine, kui kõige olulisem
Koolides toimuvad võitmise-kaotamise mängud on muutunud niivõrd põhiliseks, et kaduma on läinud   õppimise sügavam eesmärk. Võitmine on ettevõtmise peamine punkt, mitte teadlikuks saamine, mitte oskuste arenemine, mitte ülevaate saamine. Kuid võitmine ilma mingi olulise aineseta, peale isiklike väljavaadete on triviaalne, lõppkokkuvõttes täiesti mõttetu saavutus – sama, nagu võtta nuusktubakat aevastamiseks. Millest käib jutt? Režiim jagab poisid ja tüdrukud võitjateks ja kaotajateks, kuid see mida sa võidad ei jää igavesti võidetuks. Sa pead oma võite  aina uuesti ja uuesti kordama, kuni sa lõpuks välja langed ja mõni teine võitja asendab sind sinu kohal.  Ei arvestata ka seda, et väga sageli on koolitööde võitjad – kaotajad tegelikus elus. Seda kirjutades ei taha ma öelda, et igasugune konkurents tuleb välistada. Teatud konkurents on tegeliku elu lahutamatu osa: konkurents iseendaga. Kui sa hakkad armastama iseendaga võistlemist, siis õpid ka  keelduma keskpärasusest. Sinu võidud on püsivad ja progresseeruvad. 
Aga püüd võita isikupäratuid teisi viib paratamatult pidevalt korduvasse protsessi – moraalsesse haigusesse, mis aja jooksul hävitab sinu hinge.  Miks peaksid võitvad õpilased järgima Warren Buffet’i (USA üks rikkamaid mehi a la ajalehepoisist miljonäriks) vaevarikast teed, kui Bernie Madoff’i (USA üks suurimaid valgekraelisi vargaid, kes pani oma tasku 18 miljardit investorite raha) tee on palju kerge? Miks püüda jäljendada Babe Ruth (edukas sportlane), kui Barry Bonds (edukas sportlane enne BALCO skandaali, anaboolsete steroidide sportlastele müük) keemiline edu on palju lihtsam? Dopingu klassiruumi versioon – petmine ja väljapressimine sel ajal, kui õpetaja õpetab sulle – mitte midagi. Samamoodi, võistlemine auhindade ja kiituse pärast pikemas perspektiivis tõkestab elu elamist loomulikul viisil ja õpetab ainult seda, et oma naha päästmine on kõige olulisem. Võistlemine valiti Preisi koolide asutajate poolt ainult selleks, et ässitada noori üksteise vastu. See lahutab inimesed üksteisest ja nii on neid kergem juhtida. Caesari Gallic Wars on üks standardne keskkooli õpik, mis seda printsiipi elavalt illustreerib, kuid on kahtlemata hästi kirjutatud ja teismelistel huvitav lugeda. See raamat on siiani eliitkoolide lugemisvaras, kuigi riigikoolidest kadunud.
Nii nagu vampiir kardab küüslauku, kardab turg arukust
Hästi koolitatud inimhulk on tavaliselt treenitud maksma demokraatiale tühjade lubaduste eest, samal ajal olles tingitud vältima teatud hoiakuid ja käitumist, niipea kui seda nõutakse. See on dilemma, millele ei ole lihtsat vastust, kuna meie rahvuslik teadvus hoiab üleval demokraatliku ühiskonna ideed. Meie rahvuslik majandus ja valitsus närbuks ning sureks, kui ta ei saaks elada oma elu kontrolli ja käskude süsteemi toel.  Kas sa õpetaksid kriitilist mõtlemist ja moraalset käitumist kõigile?  Kuidas saaks majandus tugineda ülemaailmsele sõjamasinate müügile, töösuslikule liha- ja köögivilja tootmisele, finantstrikkidele ja kuidas saab haridus midagi olla kriitilise intelligentsuse ja moraalsuse tasandil, mille tekitab hällist hauani koolituse massimüük? Kui mina kasvasin üle teise maailmasõja päevil Pittsburgi lähedal olevas söekaevandus linnakeses siis oli praegusega võrreldes tavainimeste hulgas palju enam levinud abstraktsed debatid ületootmise, hüperdemokraatia, jagamis- ja valitsemispoliitika üle.
Mäletate seda poistele mõeldud õpetust laevaehitusest Ma ise ei teinud kunagi just selliseid asju, kuigi ehitasin mõned seebikarpidest võidusõiduautod 1945 aastal. Samuti kummipaelaga lendu tõmmatavad lennukimudelid, mis võis lennata täiesti normaalsel kõrgusel üle nelja kvartali. Iga kümne-aastane, keda ma teadsin, tegi sama enne, kui kaasaegse pedagoogika printsiibid kooli sisse viidi. 
Xavier Akadeemias, Jesuiitide õpilaskodus, kus ma õppisin 1943/1944 aastal, õppisime algebra aluseid 3. klassis, dialektikat 4. klassis. Pöördudes tagasi riigikooli, lugesin ma  Caesar, Marcus Aurelius, John Milton ja Shakespeare 7. klassis ja 9. klassis ladina kirjandust ladina keeles. Täna, on kõik taoline sh ka ehitusprojektid vaadeldavad kui laste väärkohtlemine – kuigi ükski töölisklassi laps, keda mina teadsin ei oleks sellega nõus. Oli väga põnev kasvatada võimast vaimu ja seda ei sunnitud peale.  Kui see on teie arusaamisele liiga radikaalne, siis ma tooksin siia kaks autobiograafiat skeptitsismi hajutamiseks: John Stuart Mill autobiograafia ja  Norbert Weiner autobiograafia. Weiner on tituleeritud arvutirevolutsiooni vanaisaks ja Mill ei vaja tutvustamist ( John Stuart Mill 1808-1873 oli Briti filosoof ja teda nimetatakse 19 sajandi kõige mõjukamaks filosoofiks). Nende sündimisel otsustasid isad täiesti teadlikult, et nende poegadest saavad geeniused – ilma kooli instruktsioonide „kasudeta“. Mõlemad õnnestusid. Üksikasjalikumad detailid ja skeemid on raamatutes. Muistse Hiina keisridünastia strateegia on tuntud kui „Inimeste lollidena hoidmise poliitika“ (The Policy of Keeping the People Dumb), mis oli adopteeritud Indiast ja Preisimaalt, ja siit levis see samuti kaugele edasi ning jõudis ka Põhja Ameerikasse.  1922, New York City linnapea John Hylan ütles oma kõnes, et on selle linna koolid saanud oma haardesse, mis kõlas  „nagu kaheksajalg , kes on saanud saagi oma haardesse“. Koolid mässiti nähtamatute niiditõmbajate „kombitsate“ haardesse, kes tegutsesid läbi  Carnegie ja Rockefelleri fondide.  Sa võisid neid asju välja öelda aastal 1922, kui peale teist maailmasõda ei võinud keegi, kes oma karjäärist hoolis, esineda kriitiliste sõnavõttudega institutsioonilise kooli tegelike juhtfiguuride vastu. Sõimata poliitikuid ja kooli töötajaid oli alati lubatud –need olid ju vaid marionetid või etturid koolimängus – kuid keegi ei tohtinud kergitada eesriiet, mille taga asus koolisüsteemi tootmise protsess.
Ained, mitte oskused
Koloniaal Ameerika varajane kool püüdis luua selliseid oskusi nagu kontsentratsioon, kujutlusvõime, koostöö, head kombed, veenev rääkimisoskus ja kirjutamine. Tänapäevases vormis toimub lõhutud infokildude meelde jätmine, öeldakse, et vaja on õppida teatud abstraktseid  kategooriaid, mida nimetatakse „teemadeks“ (tänase tunni teema on …). Mis need teemad tegelikult on, seda mõned õpetajad isegi ei püüa selgitada. Teemad, mida kool „õpetab“ ei ole oskused. Märgake, et oskuste õpetamine on omandatav ainult läbi nende esitlemise-ettekandmise, kuid teema-koolitus (aine-koolitus) nõuab passiivseid mälu kontrollivaid teste. Peale kooli ei ole testide tulemustel mingit kasulikku väljundit. Keegi, kellel on vähemalt grammike tervet mõistust ei küsi töötaja palkamisel tema kontrolltööde hindeid. Sa ei küsi oma juuksurilt, lapsehoidjalt, arstilt või arhitektilt nende kontrolltööde hindeid, sest teatud tasemel sa tead – sellel ei ole mingit väärtust.  

Suur lahutaja
21 sajand alustab oma teist dekaadi aga massikoolitus on täpselt sama mis 1910, vähemalt vaeste ja tavaliste inimeste jaoks. See baseerub testidel/kontrolltöödel, kella helistamisel, pedagoogi domineerimisel  ja on põhjalikult mahasuruv (lollikstegev).  Termin “pedagoog/pedagoogika” on laenatud vanast Vahemere äärsest maailmast – kus see sõnapaar esindas vastavalt orja/orjust.  Kas sa leiad nende sõnade püsimajäämise olevat huvitava? Kas sa arvad, et see kestus on juhuslik? Kool on suurepärane lahutaja. Ta lahutab lapsed tööliskollektiividest, kus erinevad stiilid ja tehnikad on eksponeeritud õppimiseks; ta lahutab lapsed perekondlikest suhetest ja väärtuslikest naabritega läbikäimistest. Lahutab nad üksteisest ja toimub kaugenemine isegi nende oma siseelust. Ameerika esimene rahvuslik koolivolinik  William Torrey Harris, kirjutas oma haridusfilosoofias, mis avaldati 1906 aastal, et kool peab andma õppe „enesest võõrandumiseks“ ja see on parem läbi viia tumedates lämmatavates koridorides, mitte aga rõõmsameelses ümbruses.   
Kõik, mida sa tead on vale
Standardne koolitus, mis tuleneb sunnist ei ole kaugeltki mitte haridus; see käib samade asjade kohta – poliitiliste ja majanduslike ja filosoofiliste asjade – mis toimusid muistses Hiinas, Indias ja Preisimaal. Saksa versioon sellest keskendub indiviidide muutmisel kergesti juhitavaks inimmassiks. Kui meil oli ettevõtluskultuur, siis isiklik suveräänsus oli absoluutne õnnistus. Meie korporatiivsele kultuurile on see ainult needuseks. Korporatiivne loogika nõuab, et noorte radikaalsus oleks muudetud kasutamiskõlbmatuks, lõpp-produktiks oleks nende muutmine inimmassiks … teisendades nad vahenditeks, mitte et nad omaksid eesmärki omaette. 
Peaaegu kõik tööd meie ühiskonnas on tsentraliseeritud. Et seda ümberkujundamist välja lülitada, tuleb lastele õpetada mõtlemist tuleviku töökohtadest, mitte sõltumatust elatisest.  Vanemaid tuleb õpetada aktsepteerima elukestvat alluvust kui vabadust koormavatest kohustustest ja et lastest saaksid poliitilise võimu anonüümsed agendid, kes on vabad vastutusest.  Pole ime, et meie rahvus on nii sügavalt lapsik. Uue Ameerika majanduse on üles ehitanud Astor, Vanderbilt, Harriman, Carnegie ja Rockefeller, kes on Ameerika üle ujutanud koolieelse propagandaga. Need mehed on ära ostnud iga tähtsama ajalehe ja ajakirja, et  koloniseerida üldsuse taju. Lühemalt öeldes, on nad veennud rahvast, et istumisaeg koolis on hariduse ekvivalent (mis tähendaks, et me oleme jäänud uskuma koolis oldud aeg = hariduse tasemega). Kuid nende endi eludes ei paista üldse olevat mingit seotust koolipiirangutega. Noorte inimestena, on ühed tuntumad nimed seotud pigem tehases töötamise kui kooliskäimisega.   Täna oleme tunnistajateks kooli-impeeriumi laienemispüüetele ehk püüdele kehtestada kohustuslik ülikool.  
On fakt, et Google ja Twitter ja Microsoft ja Apple ja Dell ja Oracle on tooted, ms pärinevad enamjaolt ülikoolist väljalangenute või üldse mitte ülikoolis käinute peast, samamoodi nagu CNN, Avis Rent A Car, Whole Foods Markets, Ikea, ja kõik kiirtoidu ja meelelahutus ettevõtete ketid. Pedagoogiline ja poliitiline anomaalia, millest harva räägitakse. Veel üks anomaalia: kõik rahvusvaheliste matemaatika ja teiste  teaduste olümpiaadide esiotsas olevad rahvused saadavad oma lapsed kooli palju vähemateks tundideks, kui meie seda teeme. Singapuris – sageli matemaatika esikohti omav – on 247 tundi vähem kooliaega.  
“Tänan, ma ei soovi”
Mida head on meile sajandipikkune sundkoolitus teinud? Positiivne asjaolu siin on, et see aitas purustada müüdid eriteadmistest ja hierarhiast.  “Viiemeestest” õpilased ei ole elus saanud paremini hakkama kui „kolmemeestest“ õpilased – näiteks  George Bush, John Kerry või Al Gore. Sinu elu ei ole ruineeritud, kui kooli jaoks oled nimetatud „lootusetus“ või „düsleksiliseks“, nagu seda tehti Thomas Edisoni või Ingvar Kamprad´iga, IKEA asutajaga, kellest sai peale koolist väljaviskamist jalgrattal kalakaupmees. Kolmemehed nagu president Franklin D. Roosevelt ja president John F. Kennedy ei jäänud elus toppama. Standardiseeritud koolitamine ei sobitu meie kaasaja väljakutsetega. Paljulubavad võimalused peituvad internetis ja hüperdemokraatia suunal; eemal professionaalsest juhendamisest. Bazaari tarkuse juures, mitte katedraali omas. Me vajame relvadeta mässu. Viisakad individuaalsed keeldumised oleksid meie kilbiks, mitte mõttetute status quod kaitsvad läbirääkimised. Lühike deklaratsioon: “Tänan, ma ei soovi” peaks olema meie võitluses standard väljendiks.  Kui see leviks koolis, võiksid lapsed kirjutada risti üle kontrolltööde, „Ma eelistan seda tööd mitte teha.“ Ei mingid vabandusi ega pikki selgitusi. Lihtsalt see lühike lause. Tee hästi läbimõeldud  eitustest oma tavapraktika: „Ma eelistan mitte küsida luba tualettruumi minekuks.“ „Ma eelistan mitte pähe õppida ajalooraamatutes pakutavaid kaheldavaid tõdesid, kui nad üldse tõed on.“  “Ma eelistan mitte käia koolis.“ 
Ainus tee sellest lämmatavast lõksust välja, kuhu me oleme sattunud – lõks, mida majandab peale sunnitud kool – on visata liiva nende pöörlevate kivide vahele – täpselt nagu kolonistid saboteerisid Briti Impeeriumi. Lõhkugem kõverpeeglid oma peeglisaalis ja lõpetagem sellega nüüd ja igavesti, kild killu haaval enne kui see meisse sisse lõikab.