pühapäev, 31. märts 2013

Sotsialiseerumise küsimus veel ühe nurga alt


Wendy Priesnitz ajakirja Life Learning Magazine toimetaja ja väljaandja kirjutab:
Ma arvasin, et juba kaua aega tagasi oleme kaotanud selle mure elust õppivate laste sotsialiseerumise pärast. Kuid viimase kahe nädala jooksul, küsiti minult mitu korda: kuidas koolisüsteemist väljaspool  õppivad lapsed „saavad sotsialiseeritud“. Reporter, kes pidas ennast asjaga kursis olevaks, teatas mulle, et  kodus õppivad lapsed jäävad „liigselt sõltuvaks“ oma vanemast, kes viibib nendega kodus.. Olles lugenud liiga palju interneti kommentaare arvas ta, et meie lapsed muutuvad ilma koolikogemuseta sarnaseks halvasti funktsioneerivate mormoonidega.
Mil iganes minult on küsitud vabaõppe sotsialiseerumise kohta, olen ma vastuseks küsinud mõned küsimused koolisüsteemis toimuva kohta. Kasutades küsimusi saame välja tuua, et kool ei ole mitte nii vinge, kui arvatakse –  on fakt, et kooliprojekt   oma olemuselt on läbikukkumine -  ja julgustada inimesi mõtlema avatult ehk karbist välja tulema. (Kui satun kokku inimesega, kes on „ma-tean-absoluutselt-kõike-paremini“, siis ma lihtsalt jalutan minema)
Ma küsin näiteks selliseid küsimusi:
• Kui palju sotsiaalset suhtlemist lapsed tegelikult vajavad? 
• Milline on kooli-sotsialiseerimise kvaliteet võrreldes sellega, mis on saada väljaspool kooli? 
• Kas koolis on lubatud õpilaste vaheline vaba sõnaline suhtlemine või on põhirõhk vaikuse tagamisel?
• Kas õpigruppides  toimuvad regulaarselt avatud vestlused õpitust ja õpikogemustest või põhiliselt räägib õpetaja ja õpilased kuulavad? 
• Kas noored inimesed suhtlevad vabalt üksteisega hoolimata klassist,  soost ja rassist, või moodustuvad kildkonnad ja kiusamine on valdav?
• Kas rääkimisoskus saab õpilasel areneda sama palju, kui kuulamisoskus? 
• Kuidas distsipliin julgustab loovat mõtlemist?
• Kas sundimine aitab või takistab demokraatiast arusaamist?  
• Kuidas standardiseerimine aitab kaasa enesehinnangule? 
• Kas koolisüsteemi usaldamatus laste vastu takistab enesehinnangu arengut? 
• Kuidas inimesed ilma praktikata saavad selgeks ise hakkama saamise? 
• Kas kohustuslik vabatahtlikkus („rangelt vabatahtlik“) loob teadlikke, kaastundlikke kodanikke või vimma?   
• Kas tänane tüüpiline klassiruum valmistab õpilasi ette nende töökohtade jaoks, mida tegelikult soovitakse?
Nii, siin on mõned küsimused, mis esindavad minu eelarvamusi! Kuid on palju uuringuid, mis neid eelarvamusi toetavad … ja vägagi hästi on teada,  et vanemad, õpetajad ja kooli juhtkond on eitamas koolis toimuvat negatiivset sotsialiseerimist. 
Kooli sotsialiseerumine
Keskkonnamõjude psühholoogi Maxine Wolfe sõnade järgi hõlmab probleem nii tavakooli füüsilist keskkonda, kui ka täiskasvanute sissejuurdunud käitumist lastega. Tema töö kannab pealkirja „Institutsiooniline ülesehitus ja laste elu: ajaloolised, arengulised ja keskkonnaalased perspektiivid hariduses.“ See töö kanti ette 2000 aasta Hariduskongressil    (Congress on Educational Facilities). Maxine Wolfe kirjeldab oma 20 aastast uuringut mitmetes koolides, erinevate õppemetoodikate ja ruumi (space) kasutustega.  Ta kirjutab,  “Koolide igapäevaelus toimub muutumatute sündmuste jada lõppematu kordamisega samas ruumis (space),  mis on üles ehitatud muutumatule ajakavale ja kõik see on paika pandud mingi välise jõu poolt.  Nii jäigalt paika pandud süsteemi eesmärgid on ülimuslikud ja valitsevad lapse - inimese üle ... väga vähe aega ja ruumi (space) kuulub lapsele … spontaansust nähakse kui impulsiivsust, mis ülitähtsate hariduslike eesmärkide valguses rikub paikapandud plaane ....” ja “Koolis on laste elu avalik. Neil ei ole aega ega ruumi selleks, millele täiskasvanud on keelu ette pannud … privaatsus on korralduste  institutsiooniliste eesmärkide, kontrolli ja sunni silmis nii ebaeetiline, et laste privaatsuse otsingud on defineeritud kui lapse probleemsus … Lapsi, kes leiavad psühholoogilise privaatsuse unistamises, nimetatakse mittetähelepanelikeks ja mittehuvitatuteks …“
 
Vabaõppe sotsialiseerumine
Vastupidiselt sellele on vabaõppes tegeliku elu situatsioonid palju aktiivsemad ja positiivsemad. Ja kuna neid ei ole jaotatud eraldatud ealisteks gruppideks, siis veedavad lapsed aega nii nooremate kui vanemate lastega, lisaks veel ka erinevate täiskasvanutega oma perekonnast ja kogukonnast. Sotsiaal- ja arengupsühholoog Dr. Urie Bronfenbrenner   Cornelli Ülikoolist kirjutab oma raamatus  „Two Worlds Of Childhood, U.S. and U.S.S.R“, et väikesed lapsed  võivad saada suurt kasu suhetest vanemate lastega. Kuid seda võimalust lääne koolisüsteemis ei ole antud. Üks sotsialiseerumisega seotud kriitika, mida ma olen kuulnud on see, et lapsed tuleb pesast välja saada enne, kui nad õpivad lendama. Või räägitakse lõpmatuseni nabanööri või põllepaelade läbi  lõikamisest, et lapsed saaksid minna laia maailma ja karmistuda. Ma ei teagi, kas selline õnnetu idee on tulnud mujalt kui vanemlikust mugavusest. Tegelikkuses on turvatunne ja eneseusaldus kõige paremini lastel arenenud, kui nad saavad vabalt valida ja proovida keerulisi sotsiaalseid olukordi omas tempos. 
Läbikäimine armastavate vanematega (või peamiste hooldajatega), kes last aktsepteerivad, on peamine  tingimus laste sotsiaalses arengus. See kaalub tugevalt üle paljuarvulised sotsiaalsed kontaktid ja aitab lastel paremini ühiskonnas funktsioneerida.  Lapsed õpivad ja teevad kõiki teisigi asju  läbi eluprotsessi, nad leiavad nende endi turvalise maailma avastamise  viisi ja nad tasakaalustavad ka ise  enda aja kasutamise avaliku ja privaatse vahel.  Vastupidiselt sellele, viitab Bronfenbrenner uuringule, mis näitab, et range koolirežiim mõjub hävitavalt  eneseväärikusele. Uuringute tegijad avastas, et ennast väärtuslikuks peavad 80% kooli minevatest õpilastest; 5. klassi jõudnutest on positiivne esehinnang veel ainult 20% õpilastest; kooli lõpuklassidesse jõudnutest on positiivne enesehinnang ainult 5% õpilastest.   Oma töös avastas ta, et enesehinnangu puudus on seotud varajase institutsioneerimisega (institutsioon – ühiskondlikku mõju omav struktuur, igapäevase maailma struktureerimine), mis suurendab eakaaslaste survet/nõudmisi. Kas pole irooniline – selleks, et õppida vastu panema eakaaslaste survele nagu ka muudele elu negatiivsetele aspektidele, on inimesed toonud argumendina varajase  koolisüsteemi!
Palju aastaid tagasi, küsis üks kooli inspektoritest minult: „Kuidas sinu tütred eales õpivad toime tulema  eakaaslaste survega, tähtaegadega, piirangutega ja pettumustega, kui te need aspektid oma igapäevaelust eemaldate?“ On kaks vastust sellele meie elus nii sageli esitatavale kurvale küsimusele.  Esimene – koolid ei oma monopoli surve, tähtaegade ja pettumuste osas. Elust õppivad lapsed elavad tegelikus elus, millel on omad tõusud ja mõõnad. Teine – kui täiskasvanu elu on tõesti nii halb, siis võib-olla oleks parem omada positiivset lapsepõlve. Kui meie lastel, selle pettumusi ja piiranguid elu asemel, on meeldiv elu, siis saavad neist leebemad täiskasvanud.  Kooli-inspektor oli tõesti veendunud, et halvad kogemused on heaks ettevalmistuseks järgmisena tulevale halvale kogemusele. John Holt märkis – selline mõtteviis tähendab, et kui täiskasvanu kogeb sageli peavalu, tuleks oma laste pead iga päev panna kruustangide vahele, et nad saaksid kogeda, mida nad ette täiskasvanuna kogeda võiksid.
Aga oodake üks minut!
Kooli-inspektoril oli õigus, et sotsialiseerumine on protsess, millega meie inimesed omandame vajalikke oskusi ühiskonnas toime tulemiseks.  Ja sellega oleks kõik korras, kui sa oled rahul ühiskonna status quo´ga. Sellise status quo´ga, mis hõlmab sõdu, vägivalda, fundamentalismi, korporatiivset ahnust,  egoismi, rassismi, vihkamist, materialismi … Mina ei ole sellega rahul. On fakt, et kui sündisid minu tütred, sain ma aru, et ma soovin neile elamiseks teistsugust maailma … ja minul nagu igal teisel planeedil elaval indiviidil on jõud luua see erinev maailm. Üks peamisi põhjusi miks Rolf ja mina otsustasime oma lapsed üles kasvatada ilma kooli mõjutusteta oli hirm, et nad saavad sotsialiseeritud meie kultuuris toimivate massihoovuste järgi ja ei saa võimalust arendada neid põhihoovusi muutvaid oskusi. Muidugi arvavad kooliharitlased teisiti ning väidavad, et tavakool on parim võimalus asju parandada. Kool peaks olema koht, kus dekaad või kaks õpitakse ja tehakse koostööd erinevate rasside ja klasside vahel, valmistatakse ette täiskasvanud kodaniku kohustusteks ja vastutuseks  ning   edendatakse sotsiaalset kompetentsi ning küpsust. Aga, nagu ma olen kirjutanud juba mitmeid kordi varem, ei ole see utoopiline teooria lihtsalt võimalik reaalsuses. Ja kui laps pannakse tavakooli ja tal ei ole vähimatki võimalust öelda, mida ta soovib õppida ja kuna, siis ei saa olla mingit demokraatia kogemust. On teada - kasvava indiviidi uuringud osutavad sellele, et kõikide lastele võrdsete võimaluste pakkumise asemel toimub vastupidine. See tähendab – laps, kes siseneb süsteemi vaesena, ka väljub sealt vaesena. Kui ta tuleb kooli nö saamatu ja matemaatikat üldse mitte jagavana, siis ta lõpetab sellisena ka kooli. Niisiis, et saada aru sotsialiseerumisest nii nagu seda toovad välja sotsioloogid, antropoloogid, poliitikud ja haridustegelased– see on ühiskondlike normide, ideoloogiate, tavade pärimine – ja minu küsimus siin on, kas sotsialiseerumine on üldse soovitav. 
See võib meie lastele pakkuda oskusi ja harjumusi, mis on vajalikud osalemiseks meie ühiskonnas, kuid  võib-olla ka mitte, kuna ühiskond praegusel ajal areneb väga kiiresti. Mida need oskused/harjumused ei paku, on võime parandada ühiskonda ... või isegi iseennast. Minu elust õppivad tütred on mõlemad proovinud gümnaasiumi. Nad said hästi hakkama akadeemiliselt, kui ei sobitunud süsteemi. Seda suuresti seetõttu, et nad mõtlesid täiskasvanutest kui võrdsetest ja ei teadnud oma „kohta“. Nad olid vapustatud austuse puudumisest noorte inimeste vastu, manipulatsioonist ja võimumängudest. Nad olid üllatunud ebaõiglusest, mida kohtasid ja mida teised isegi tähele ei pannud. Kuigi nad olid võimelised võistlema oma eakaaslastega, mõtisklesid nad tihti selle üle, miks konkurents mängib hariduses nii suurt rolli. Nii, et kui minult küsitakse sotsialiseerumise ja enda juhitava õppe kohta, küsin ma vastu: Kas te tunnete ennast hästi sellises tulevikus, kus kõik on paigas ühtemoodi ruudustikus, ühesuurustes karpides või te soovite oma tulevikku näha voolava, loomingulise, inimliku, demokraatliku tegelikkusena?    

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar