18 ebausku hariduse vallast
Roland Meighan D.Soc.Sc, Ph.D., B.Sc.(Soc)., L.C.P., Cert. Ed. – haridusprofessor Nottinghami (UK) Ülikoolis,
Kuningliku Kunstiühingu (Royal Society of Arts) liige, Educational Heretics Press direktor (http://edheretics.gn.apc.org/), Centre
for Personalised Education Trust direktor. Ta on tuntud kui “haridusketser” ja seda oma vaadete osas, et
enamik tavakoole on aegunud ning kahjustava õppesüsteemiga, mis rikub inimõigusi. See süsteem tuleks
järg-järgult lõpetada ja nii kiiresti kui võimalik. Dr. Meighan usub, et koolid
tuleb välja vahetada paindliku õppesüsteemi vastu, mis on valikuline ja õppuri
poolt juhitav. Ta on kirjutanud rohkem kui 10 raamatut, mida on tõlgitud 12
keelde.
Ebausk – põhineb kõrvale
juhitud või "valgustamata" tunnetest, mis viib
mõningatel juhtudel jäikuseni vaadetes või praktikas. Uskumus, mida ilma mingi aluseta hoiab üleval
grupp inimesi. Inimeste mured seoses elukestva õppega põhinevad ebausul ja on
väga levinud tänapäevases ühiskonnas. Levinumaid on 18 ja vaatame kuidas neid
hajutada.
1. Ametlik juhend
Levinud ebausuks on, et ametlik
juhend on koolisüsteemi aluseks, kuna
see tagab väga efektiivse õppimise viisi. Noore õpetajana puutusin ma kokku
uuringuga, mida tegi National Training Laboratories, Bethel, Maine USA - Püüd
hinnata õpiviise selle järgi, kuidas õpilastel hilisemalt sellest midagi meeles
on.
Meelespidamine
keskmiselt:
Ametlik
õpetamine - koolides valdav, sellest
jääb meelde vaid 5%
Lugemine 10%
Audio-visuaalne
20%
Demonstratsioon
30%
Grupis
arutamine 50%
Praktiline
tegutsemine 75%
Teiste
õpetamine 90%
Kohene õpitu
ellurakendamine 90%
Üks põhjusi, miks koduõppel lapsed on oma näitajate poolest
kooliskäivatest lastest paar aastat eespool, on see, et kasutatakse ametlike
juhendite asemel diskussiooni, dialoogi ja „eesmärgipärast vestlust“, mis on 5x
efektiivsem õpisüsteem.
2.
Soovimatu
õpetamine
Eelmisega seotud ebausk on arvamus, et soovimatu õpetamine on
efektiivne. Koolid on enamjaolt ülesehitatud
põhimõttel, et täiskasvanud teavad paremini ja et kindlaksmääratud õpiprotsess
on hea idee ning lisaks sellele puuduvad lastel inimõigused. Kindlaksmääratud
õpiprotsess loob lihtsalt sõltuvuslikke õppureid. Kui me aga soovime
sõltumatuid, veendunuid õppijaid, siis tuleb asendada valitseva õpetaja juhitud
õpiprotsess õppuri juhitava õpiprotsessi
vastu, mis põhineb soovil ja tegelikul valikul.
3.
Riiklik
õppekava
Järgmine ebausk on riiklik õppekava ise ja sellega seotud
põhiteadmiste idee. Kui me paneme erinevate riikide riiklikud õppekavad
kõrvuti, siis need ei kattu. Skandinaavia riikides on kolmandik sisust
sotsiaalteadused, filosoofia ja loogika. 1988 aastal kokku pandud Inglismaa ja
Wales´i teises riiklikus õppekavas (esimene oli sajandi algusest) on
Konservatiivide poolt kuulutatud sõda sotsiaalteadustele ja need on ka
õppekavast eemaldatud. Osades riikides on religioon õppekava võtmepositsioonil.
Ideed, rahu ja üksteisemõistmist toetava rahvusvahelise õppekava loomist ei ole
kunagi tõeliselt arutatud. Natsionalismi põlistamist on eelistatud, milles osad
näevad aegunud ja ohtlikku ebausku.
4.
“Oravate
ja pähklite” lähenemine
Oravate/pähklite lähenemine on seotud ebausuga kindlaksmääratud õppekavasse – st haritud
inimesed peaksid õppima paljusid asju, et täiskasvanuna saaksime otsustada
millised neist on head ja milliseid võib siis vajadusel kunagi hiljem üles
kaevata ja kasutada. W.B. Yeats on sellise kindlaksmääratuse vastu ja märgib: “Õppimine
ei ole ämbri täitmine, vaid valguse süütamine pimeduses.” Tema nägi õppureid
kui uurijaid, mitte kui passiivseid vastuvõtjaid.
5.
„Tark
poodiumil“
Järgmine ebausk on, et ametlik, soovimatu õpetamine vajab õpetajat,
kes on nö „tark poodiumil“. Kui me soovime, et õppurid oleksid enesekindlad,
suudaksid ise oma õpiprotsessi juhtida ja saaksid headeks uurijateks, siis see
kõrval oleva „suure targa“ kujund peab kaduma. Teised, nii vanemad kui sõbrad
on vaja kaasata Julgustajatena ja Toetajatena ning ainult väga harva Otsuste
tegijatena.
6.
Domineerimine
Harjumuslik domineerimine on ebausk ja dikteeritud õppimine peab andma
teed mitte „ah küll kuidagi läheb“ suhtumisele vaid demokraatlikule väärtuste
süsteemile, mis hõlmab endast võimu
jagamist, koostööd ja osalust, mis annab nii palju vabadust kui võimalik. Aga
vabaduse kontseptsioon vajab hoolikat käitlemist. “Vabadus põhineb headel
harjumustel,” kirjutab Bertrand Russell. Ilma heade harjumusteta, olete
sõltuvuste ja kapriiside orjad – küsi ükskõik milliselt suitsu- või
narkosõltlaselt. Demokraatias tuleb distsipliini näha kui enese-distsipliini ja
distsiplineeritud koostöös teistega, mitte aga kui haletsusväärseid reeglite
järgijaid, kes on alistatud reeglitele, mida on kehtestatud ilma dialoogideta.
Demokraatia tähendab ülemvõimu puudumist.
7.
Täielik
potentsiaal
Täieliku potentsiaali arendamise ebausk baseerub lohakal
mõtteprotsessil. Mitte keegi ei kasuta
enam kui 10% oma aju potentsiaalist. Me kõik võiksime olla palju kordi
intelligentsemad, kui meil oleks vähegi stimuleerivam kultuur. Füüsiliselt
vajab potentsiaali arendamine teatud valikutega režiimi. Näiteks selliseid
valikuid, mida teevad maailmaklassi balletitantsija või hoopis teised valikud
on spordis tõstjal. Valik sõltub veel võimalustest ja vahenditest – vaevalt ma
võiksin olla esimese klassi purilendur, kui mul ei ole võimalust, aega ega
finantse harjutamiseks.
8.
Tasakaalustatud
õppekava
Isikustatud ja õppuri poolt juhitav süsteem toodab enam võimekaid,
kindlustundega uurijaid, kellel on võime vajaduse korral teha koostööd teiste
isikute ja ühiskondlike institutsioonidega. See ei tundu olevat seesama, mis
tasakaalustatud õppekava. Olen kaua
arvanud, et tasakaalustatud õppekava on lihtsalt üks ebausk või täiskasvanute
poolt kinni hoitud viis, millel ei ole reaalset edu. Näiteks, Patrick Moore, Briti astronoom, sai oma hariduse kodus ja ei
läinud ülikooli. Ta räägib meile, et valis 7 aastaselt omale õppekava
kirjutamise õppimiseks. Ta arvas olevat selle
endale kasuliku ja kirjutas ümber mõningaid suuri astronoomiaalaseid raamatuid.
See, mõtles ta, aitab tal saada teada ainest, mis teda huvitab ja samas
parandab ka inglise keele oskust. Samuti veetis ta aega oma ksülofoni ja hiljem
ka klaveriga, et arendada oma musikaalseid oskusi. See “tasakaalustamata
õppekava” teenis teda hästi, kuna tema elus olid kesksel kohal astronoomia,
ajakirjandus ja muusika. Kõik teised oskused ja teadmised, mida oli vaja,
omandas ta jooksvalt „vastavalt vajadusele“. Selle lähenemise korral, õppur
juhib oma õpiprogramme valides harjutusi toetuse ja juhendamisega. Selle lähenemise
teine nimi võiks olla „tõeline valik õppimises.“
„kataloog-õppekava” on selline õppuri poolt juhitav õpiprogramm, kus
õppur valib päevakava, selle tempo, järjekorra ja meetodid.
9.
Kohustuslik
kirjndus (Shakespeare)
Õppekavade armastajad ja entusiastid on alati kohutatud sellest, kui
iseõppija soovib kasutada „kataloog õppekava“.“Mis saab siis, kui õppur ei
valigi Shakespeare?” Mulle on alati ses
osas meeldinud Bertrand Russell vastus: “Shakespeare ei ole kirjutanud selleks,
et tüüdata igavlevaid koolõpilasi; ta kirjutas oma publiku rõõmustamiseks. Kui
see ei too sulle rõõmu, siis on parem seda ignoreerida.“ Olen sellest vastusest
alati saanud lohutust, sest hoolimata paljudest esinemistest, on kohustuslik
koolikirjandus kindlalt koolis kinni.
See ei tähenda, et ma oleks nende vastu, kes soovivad Shakespeare. Sel põhjusel
leian, et John ja Leela Hort on näidenditega teinud suurt ja tänuväärset tööd,
mida nii lastel kui täiskasvanutel tasub uurida. Oma armastusega luule vastu on
Leela ja John kulutanud oma aega ja raha
luues Shakespeare seeria „lühendatud ja lihtsustatud kaasaegses inglise
keeles.“ Seitse näidendit on tõlgitud arusaadavasse keelde ja neid saab lugeda
www.startingshakespeare.co.uk.
//Meil võiks tuua analoogina Kalevipoja!?
10.
MATEMAATIKA
Ametlike õppekavade pooldajad on alati mures matemaatika pärast: „Mis
saab siis, kui vabaõppurid ei vali matemaatikat?” Bertrand Russell´i arvamuse
peaksime võtma aluseks, kuna ta on üks maailma kuulsamaid matemaatikuid. Mida
ütleb tema sel puhul: “Ülikoolides õpetatakse matemaatikat peamiselt inimestele,
kes kavatsevad minna õpetama matemaatikat inimestele, kes kavatsevad minna õpetama matemaatikat … Vahel on sellelt
jooksulindilt ka võimalik maha tulla. Archimedes kasutas matemaatikat, et tappa
Roomlased, Galileo kasutas seda selleks, et paremaks teha Toscana suurvürsti
kahuriväge, kaasaja füüsikud (kasvanud palju ambitsioonikamad) püüavad selle
abil hävitada inimrassi. Tavaliselt on matemaatika kohustuslik aine laiadele massidele ja väärt
seda, et saada riiklikku toetust.” Matemaatika on kindlasti kasulik, kui sa
projekteerid sildu, kuid miks me kõik peaksime selle aine läbima vaid selleks,
et teada saada, kes siis meist selles hea on. Kui väidetakse, et võib-olla on
meil seda kunagi hiljem vaja, kas sel juhul peaksime kõik õppima ka
stomatoloogiat – järsku läheb vaja! Kui ma õppisin koolis matemaatikat ja siis
hiljem õpetades seda ise ning veel edasi vaadates, kuidas seda õpib minu poeg –
siis keerles peas üks ja sama ketserlik mõte, et kindlasti on palju paremaid
asju, mida saaks selle asemel teha. On tavaline viga segada matemaatika ära
aritmeetikaga ja võib-olla tuleks just seda viimast kohaldada? Ja jälle on Russell
eriarvamusel: “Aritmeetika … on Briti koolides ületähtsustatud ja see võtab
palju rohkem aega, kui tegelikult peaks.” Ta teeb ettepaneku, et on olemas
palju enam kasulikke asju, mida selle asemel õppida. Russell märgib, et kuigi
ta on juhtiv matemaatik ja filosoof, ei ole ta kunagi olnud hea aritmeetikas.
See on teine levinud viga, et räägitakse mingist tööstuslikust ametite „tellimusest“ ja selle
„katmisest.“ Minu matemaatikaõpetajast sõber uuris neid „tellimusi“ sadades
ettevõtetes Birmingham´i ümbruses Suurbritannias. Kui ma küsisin, mida ta
leidis, siis ta vastas: „Täieliku segaduse.“ Ta ei leidnud ühtegi nõuet
matemaatika osas ja aritmeetika osas piirdusid nõuded ainult nelja põhireegli
ulatuses. See kattus minu enda kogemusega, kui ma 16 aastaselt lahkusin koolist
ja läksin tööle panka, siis minu tunnistus matemaatika „0“ tasemega osutus
täiesti kasutuks. Mul tuli õppida panga numbrimänge kohapeal. Üks koduõppe
pere, kus isa on insener, palus minult arvamust matemaatika osas. Ma arutasin
nendega oma argumendid läbi. Nad leidsid, et tegemist on ebausuga ja püüdsid
leida julgust seda ignoreerida. Nende kogemus andis neile kindluse ja nad
jätkasid õppimist „õpime siis, kui seda on vaja“ viisil. Hiljem olid nad väga
rahul ja rääkisid, kui hästi see süsteem praktikas töötas. Praegu on ilmud CD-ROM
interaktiivsed plaadid, millel õpetatakse sulle matemaatikat poole või veel
vähema ajaga kui mõnel kursusel ja sa saad huvitava aine kohta vaadata diski,
mil iganes soovid.
11.
Sundimine
Ühe koolist lahkuja vastus sundimisele: “Ma panin pahaks, et mulle
dikteeriti, mida selga panna, mida mõelda, mida uskuda, mida öelda ja kuna
öelda.” (Catherine Burke ja Ian Grosvenor raamatust From The School That I‘d
Like, 2003, Routledge Falmer.) Sunni tagajärgedest ja kogunenud pahameele
väljapursetest võib ajalehtedest lugeda peaaegu iga päev.
12. Siduskiri
Õppekavade pooldajad muretsevad veel ka siduskirja pärast: “Mis siis
saab, kui õppur ei vali siduskirja õppimist?” Mul tuleb märkida, et palju
halvem on, kui ei arendata sidus-mõtlemist, kuid see on teine teema. Siduskirja
õppimisprotsess on toonud lastele rohkem valu, kui ükski teine aine. Ka
printerid ei trüki siduskirja, kuna see ei oleks piisavalt selge. Ka seda artiklit oleks siduskirjas väga raske
lugeda. Mitte keegi ei näita üles erilist entusiasmi pikemate siduskirjaliste
tekstide puhul. Ka John Holt oma uuringutes ei leidnud mingit muud põhjust
siduskirjaks, kui ainult väidetav kiirus. Ta näitas, et tavajuhul on selline
arvamus ekslik. Holt viis läbi katsetusi nii klassiruumis, kui ka iseenda peal.
Tavajuhul on lahuskirjutamine sama kiire või ka kiirem, loetavam ja parema
väljanägemisega. Need, kes on õppinud
kirjutama Itaalia käsikirjas (italic skript), on saavutanud väga atraktiivseid
tulemusi.
 |
| Italic script kirjutamine - sidumata tähed |
Eesti keeles
on siduskirja kohta ilmunud artikkel: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=17481:koormav-kohustuslik-kirjatehnika&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13
13. Sotsialiseerumine
Suurem uuring sellest, kuidas inimesed arenevad ja milliste tegurite
olemasolul saavad inimestest väga tunnustatud tegelased, keda me nimetame ka
geeniusteks. Uuring on läbi viidud H.G. McCurdey poolt USA North Carolina Ülikoolis. Selle kohta
kirjutas George Leonard täpsemalt oma raamatus Education and Ecstasy, (John Murray,
1970). Toodi välja kolm peamist tegurit. Esimene neist, suur individuaalne tähelepanu,
mida on osutanud vanemad ja teised täiskasvanud. See avaldub õpitegevustes,
mida saadab palju kiindumust. Teine
tegur on rikas keskkond, mis toetab kujutlusvõimet ja fantaasiat. Kolmandaks
teguriks on limiteeritud kontakt teiste lastega, kuid piisavalt kontakti toetavate
täiskasvanutega. McCurdey märgib kokkuvõttes, et tavakoolid, mis peamiselt
baseeruvad ametlikel meetoditel ja jäigal organisatsioonil on viinud need kõik
kolm tegurit miinimumini. Tulemuseks on allasurutuse kõrge tase. Bertrand
Russell alustas oma kooliga Beacon Hill ja jõudis siis järeldusele, et mitte
ükski pakutavatest koolimajadest ei ole sobilik laste jaoks, et seal õppida. Ta ise oli kodus
õppinud. Ta teatas ka, et Beacon Hill kool ei olnud nii edukas, kui ta lootis.
Üks põhjustest oli see, et ta hindas tugevalt üle seda aega, mida lapsed
soovivad veeta üksteise seltsis. 15000 tundi on pikk aeg, kui oled sunnitud
veetma seda omaealiste laste seltskonnas, kuigi täiskasvanud peavad seda siis
heaks sotsialiseerumiseks. See võib olla
sotsialiseerumine, kuid selle kvaliteet on äärmiselt küsitav.
Allpool mõned
teemad, mida koolisotsialiseerumisega seoses on üles tõstnud ajakirjandus:
Esimene
raport:
Lapsed
võivadki nüüd oodata ja teada, et kiusamine on koolielu tavaosa. Uuring, mille
viis läbi ajakiri Family Circle näitas, et
8 õpilast kümnest on kannatanud vähemalt ühe rünnaku all. Praegusel ajal
on esimene rünnak oodatav 8 aastaselt.
Teine
raport:
Organisatsiooni Suzy Lamplugh Trust poolt tellitud uurimus näitas, et
relvad on tänaseks ühel õpilasel kümnest. Inglastel veab, kuna oleme
rahvusvahelises plaanis selles osas mahajääjad. USA-s näiteks on noad ja muud
relvad palju suurema arvuga õpilastel kaasas. Kuid trend on jätkuvalt tõusev ja
silmade sulgemine siin on ohtlik.
Kolmas
raport:
Siin UK-s, peavad algkoolid järgima ravimisjuhiseid, mille on
kehtestanud Head Teachers Association (HTA ehk õpetajate assotsiatsioon) . Lahusti-nuusutamine on levinud 7 aastaste laste hulgas. HTA
süüdistab, et koolid on püüdnud seda probleemi nö „vaiba alla panna“ ja ei
informeeri politseid, et kaitsta kooli reputatsiooni. Algkoolide vanusegrupp
omab nüüd head infot, mis puudutab narkootikume laste hulgas. Hilisemalt, kui
lapsed on juba vanemad, levib info
suitsetamise, alkoholi, ecstasy tablettide, rämpstoidu ja kallite firmarõivaste
osas. Kool teeb sellise info liikumise
väga kiireks.
Neljas
raport:
Siis UK riigisekretär hariduse alal (Secretary of State for Education),
David Blunkett, käivitas popitegemise mahasurumise. Ta pidas seda „vägede
väljaviimiseks haridusest“. Mahasurumist
pakuti välja sotsiaalse meetmena, mis aitab võidelda sotsiaalse väljajätmise
vastu. „Mille väljajätmise vastu?“ võiksite küsida. „Relvade, narkootikumide
või kiusamise?“ Üks kooli sotsialiseerumise suurematest pooldajatest oli USA
haridustegelane John Dewey, kuid ta soovis, et koolid oleksid oma ülesehituselt
demokraatlikud, võimu jagamise stiilis, mitte aga totalitaarses stiilis, mis
baseerub domineerimisel ja sunnil. Praegune valdav domineeriv mudel ei olnud
tema nägemus. Tema nägi koole kohana, kus on suurepärased enesearenduslikud
võimalused parimatele pioneeridele. Ja ikka veel üllatutakse, kui pered valivad
kodupõhise õppe! „Aga mis saab sotsialiseerumisest?“ karjuvad kriitikud.
Vastus, mis põhineb tõenditel, mitte ebausul on: „Just täpselt! Selle tõttu tasubki
kooli vältida!” Teine vastus võib-olla selline, et me ei ole aeglaste õppurite
rahvus, kes ei suuda aru saada peale kõiki neid pidevalt ilmuvaid raporteid, teateid, artikleid,
kõnesid – kui negatiivne on kooli sotsialiseerumine. Kodu põhisel õppel olevad pered oma perekeskse
haridusega, loovad tegelikult palju kõrgema kvaliteediga sotsiaalse elu ja seda
kolmel põhjusel. Esiteks, sa kasutad
kodu hüppelauana kogukonda, suheldes raamatukogudes, muuseumides, muudes
huvikohtades nii linnas kui maal. Selles protsessis, puutud sa kokku igas eas
inimestega. Siin on suhtlemine, samal ajal kui kooliskäivad lapsed on
kinnitatud klassiruumi koos piiratud hulga omaealiste ja piiratud hulga
täiskasvanutega. Teiseks, kodus õppivad lapsed võivad ühineda ja moodustada
näiteks skaudi, gaidide või kasvõi puutöö gruppe. Nad saavad kokku judotrennis,
ujulas, või teistes huviringides.
Kolmandaks, sa vaatad ringi teiste elust õppivate perede järgi ja saad
teha asju koos nendega, vahel ka õppida koos nendega. See võib toimuda nii
igapäevaselt või nädala sees, oleneb gruppide arvust. Teine
küsimus, mis väga tihedalt seotud sotsialiseerumise ebausuga on üksikute
diskrimineerimine.
Pidudel olen end sageli leidnud rääkimast inimestega, kes
leiavad, et sotsiaalse tähelepanu otsijad on pigem kurnavad ja sotsiaalse tühisuse
lõputu vool on ääretult igav. Olen leidnud, et lõppkokkuvõttes on üksikud huvitavamad,
terviklikumad ja teadlikumad ning mõned
neist kõige viljakamatest ideedest tulenevad just neilt. Niisiis, kui sinu laps
näib nautivat iseenda seltskonda – ja sinu oma – siis see ei ole muretsemise põhjus.
Selle asemel, UK eluasemepoliitika on pidanud tunnistama, et üha enam inimesi
valib „soolovariandi“ ja see on loonud väga suure nõudluse nö
poissmehekorterite osas. Koolis olevad üksikud, teises küljest, muutuvad
enamjaolt kiusamise märklauaks, kuna ootused, mis kaasnevad
koolisotsialiseerumisega näevad ette, et sa lubad ennast allutada mingil omaealiste
grupil. See omakorda eeldab, et
kunstlikult loodud omaealiste grupp on väärt temaga liitumist. Poiste
gümnaasiumis käies leidsin, et seal olev grupp ei ole ühinemist väärt ja selle
asemel eelistasin oma sõprade ringi väljastpoolt kooli. Olles tubli spordis,
sain ma hoida piisavalt kontakti omavanuste grupiga koolis, jäädes neist samas
sõltumatuks. Teistel nii hästi ei läinud ja neid kiusati.
14. Koolivorm
Üks minu õpetajast sõber pakkus veel ühe sotsialiseerumise alapunkti
ja selleks on koolivorm. Ta märkis, et koolivormi põhjuseks on vanemate nõue.
Vanemad paluvad koolil säilitada vormi nõue, kuna see aitab ära hoida ärimaailma
ja omaealiste survet kallihinnaliste riiete, firmamärkide, moesuundade
järgimise jms osas.
15. Rahvusvaheline võrdlusmoment
Edward de Bono on tuntud kui laste eestkõneleja, kes on pööranud
tähelepanu süvaõppe arendamisele. Ta peab selles osas kõiki koolisüsteeme
katastroofideks: “Ma ei ole teinud täielikku ülevaadet kõikides maailma
koolides kasutatavatest süsteemidest, nii et minu vaated põhinevad isiklikel
kogemustel. Ma võin seoses sellega märkida, et kõik koolisüsteemid, millega ma
olen kokku puutunud on täielikult häbiväärsed ja ebaõnnestunud.” Minu kogemused
toetavad seda järeldust. Kas see on punaseks tuleks meile lapsevanematele, kui
meie juhid jätkuvalt räägivad, et me peame järgima teisi? Klassiruumid kõikjal
maailmas järgivad „vangikongi“ kujundit, kasutades domineerimist ja sundi.
16. Astmete kindlaksmääratus
Suurbritannia koolides eksisteeriv õppeprotsess vanuseliste astmete
kaupa on tulnud segaduses olevate täiskasvanute maailmast ja sellel ei ole
midagi pistmist sellega, kuidas inimesed tegelikult õpivad. Kas tõesti on olemas konkreetne vanus Rooma
Impeeriumi õppimiseks? Või millegi muu õppimiseks?
17. Hindamine
Õpiprotsesside jms lõpetamise juurde käiv pidev pealesunnitud
hindamine ja testimine on üks ebauskudest. Testimine võib toimuda ainult siis,
kui õppur seda ise soovib ja näeb selles teatud vajadust, mitte aga teiste
poolse sunnina.
18. Kodul baseeruv õpe
Suur ebausk on see, et kodul baseeruvat õpet peetakse halvaks.
Vastupidi, on raske leida halbu uudiseid
koduõppijatest, erinevalt koolidest, kelle juhtumid täidavad ajalehti
igapäevaselt. McCurdy kirjutab, et kodul
baseeruv õpe on just selline õpe, mis toodab geeniusi. Ekslik on arvata, et see
on mingi uus asi. Edmond Holmes, koolide juhtivinspektor, juba 1900date
alguses , kritiseeris tugevalt esimese riiklikku õppekava agressiivset
kontrolli ja testimist ning jõudis samade järeldusteni McCurdy´ga. Ta kirjutas sellest nö
tragöödiast ka raamatu pealkirjaga The Tragedy of Education.
Kokkuvõtteks
Need ebausud näitavad, et enne, kui midagi kasulikku üldse saab
koolides tehtud, tuleks need nö ümber töödelda
õppekeskusteks. Õpetajad oma stiiliga „seisan ja pakun“ on suures osas
aegunud ja nad tuleks ümber õpetada õppetreeneriteks ja reisivateks õpiagentideks.
Massiline sunnivahenditega koolikohustus võis olla ammune visioon 20 sajandi
tarbeks, kuid see ei sobi üldse 21 sajandisse. Kool kui sunnivahend, kui
domineerimisele keskendunud institutsioon ei ole lahendus – see on hoopis osa
probleemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar