Seth Godin koolis õpetatavatest oskustest

Aastaid tagasi lisasin eesti subtiitrid Seth Godini kõnele "Lõpetage unistuste varastamine"

Jagaksin täna Godini blogist taaskord midagi koolide ja hariduse kohta - "Pivoting the education matrix"

Kooli korralduses on üsna kaua aega lähtutud õppeainetest.  Viiendad klassid lähevad kõigepealt matemaatikatundi ja seejärel emakeele tundi ning siis geograafiatundi.

Enamasti ei õpeta need tunnid seda, mida nad väidavad õpetavat. Muidugi, on olemas teatud faktid, kuid enamasti pakutakse teatud isntruktsioone. Kool tavaliselt maitseb teistmoodi, kui õppimine.

Selgub, et oskused, mida peame elus (ja koolis) kasutama, ei ole ainespetsiifilised. Kuid me kasutame aineid teatud oskuste õpetamiseks. Kõik teavad, et tüüpiline inimene ei vaja binoome, kuid väidame, et probleemide lahendamine jms on täiesti õppimist väärt ja seetõttu me teeskleme, et õpetame ainet, kuigi ilmselgelt õpetame teatud oskust.

Võib-olla selle asemel, et kool korraldada teabe kogumise ja kordamise (ilma analüüsi või mõistmiseta) ümber, tuvastaksime oskused ja eraldaksime need, õpetades esmajärjekorras valdkonna teadmisi koos oskustega, mitte vastupidi.

Selgub, et tüüpilises koolis keskendutakse suuremas osas ajast vaid ühele neist oskustest (kuulekus korrektse käitumise ja teabe kordamisega (ilma analüüsi või mõistmiseta).

Mis juhtuks, kui õpetaksime iga oskust eraldi?

Kuulekus

Korraldamine

Juhtimine/koostöö

Probleemide lahendamine

Tähelepanelikkus

Loovus

Analüüs

Tõepoolest, peate matemaatikatunnis tegema kõik need seitse asja, kuid kui suures osas? Kas laps, kellel on probleeme kuulekusega, on „matemaatikas halb“ või on see põhjus, et tunni kuulekuse osa sattus tunni analüüsi- või probleemilahendamise ossa?

Lapsel on täiesti võimalik õppida 16-aastat tavakoolis keskmise B-tasemega (hinne 4) ja ta ei tee midagi enamat, kui oskab hästi vaid ühte asja – eksami/kontrolltööde küsimuste vastuseid pähe õppida. Oleme läbi kukkunud, kui osutusime kellekski, kellel on vaid üks seitsmest oskusest.

Mis juhtub, kui meil on selge, mida me teeme ja miks? Sest kuulekus ei ole matemaatika ega teaduse mõte, kuid mõnikord õpetatakse seda just nii.

Ja siis, kui kuulekussessioon on läbi, võime leida muid võimalusi käimasolevale tööle lähenemiseks, arendades muid olulisi oskusi. 45-minutiline algebrat kasutav loovustund tunneb end väga erinevalt sama materjali hõlmavast juhtimistunnist.

Mõned lapsed veedavad kümme aastat kooli spordisüsteemis ning õpivad juhtimist ja organiseerimist ning loovust ja analüüsi. Ja mõned õpivad ainult seda, kuidas treeneri juhiseid järgida ja pingil istuda. Sellel pole mingit pistmist spordi (või geograafia või bioloogiaga) ja kõigega, mis on seotud sellega, mida otsustame igal hetkel õpetada.

Kas keemiaprobleemi ja ristsõna lahendamise vahel on kognitiivne erinevus? Mitte eriti. Lahendamisega hästi hakkama saamine – lahendamise protsess ja selle kasutamiseks vajalike sisendite leidmine - on oskus, mis maetakse laviini alla, mida me kutsume kuulekuseks.

„Kuidas sul loovuses täna läks, poeg?“ Või võib-olla: „Vau, sul on hinne 5 analüüsimises - see avab sulle palju uksi ...“

Bürokraatid hindavad kuulekuse ülimaks. Nad teevad seda enesesäilitamise eesmärgil ja kuna seda on kõige lihtsam müüa klientidele, rahastajatele ja vanematele (ja ka lihtsaim ka mõõta). Kuid kuna me õpetame seda (kuulekust) praegu liiga palju (ja seda teevad ka muud riigid palju), satume lõpuks segadusse ses osas, mida tähendab õppeaine kasulikul viisil õppimine, ja kindlasti toimub taandareng ülejäänud kuue oskuse osas.

Minu arvamus on, et enamik vanemaid ja haridusinimesi isegi kardab seda teemat edasi arendada. Rohkem leiab siit.