Haridusteaduste PhD Wendy Bradshaw lahkumiskiri koolile

Võimalik, et õpetajate rahulolematus süsteemiga on olnud hea asi. Sest õpetajad on pannud aluse kodu- ja vabaõppele, loonud demokraatliku jpt paindlikuma õppeviisiga koolivorme. 

Ma olen lugenud mitmete õpetajate lahkumiskirju, kui neil on saanud tavakoolist kõrini. Kõige kriitilisem on siiani olnud John Taylor Gatto, kes New Yorgi osariigi ja linna aasta õpetajate tiitlitega pärjatult ameti maha pani ja seejärel ründas armutu kriitikaga koolisüsteemi ja riiklike õppekavasid. Ta oli ka ametis aastakümneid. 

Tänased õpetajad, kes koolisüsteemist taanduvad, jõuavad otsusele varem ja seega on oma ütlemistes pehmemad :). Kuid mõte jääb samaks.

Wendy Bradshaw kirjutas alloleva kirja 2015 ja tänaseks on temast saanud erakooli The Cygnet School direktor. Kuigi kiri on kirjutatud teisest haridussüsteemist, kui meie Eesti oma - oleme paratamtult käimas meist edasijõdnumate riikide sabas, neid pidevalt kopeerides. Sestap vaadakem hoolikalt, kuhu me tahame jõuda.

Polki maakonna kooliõpetaja lahkumiskiri puudutas ilmselt pettunud õpetajaid ja lapsevanemaid üle kogu riigi.

Eripedagoog Wendy Bradshaw esitas ühel hommikul oma tööandjale Lakelandi põhikoolile kirja, seejärel postitas selle oma Facebooki lehele. Seda jagati tuhandeid kordi ja postitati ka Washington Posti haridusblogisse.

Bradshaw märkis: "Mul polnud aimugi, et nii paljud inimesed tundsid samamoodi ja see tekitab minus pettumust selle tee osas, kuhu meie koolisüsteem on minemas."

Bradshawi kirjas öeldakse, et koolid avaldavad lastele praegu liiga suurt survet ja õpetajad ei suuda neid vanusele ja arenguastmele vastaval viisil õpetada.

"Valus oli näha pettumust laste nägudel," sõnas naine. "Viieaastastel ei lubata mängida, neil pole lubatud rääkida. Nad ei tea oma klassiruumis teiste laste nimesid, kuna neil pole lubatud nendega vestelda."

Polki maakonna koolide administratsioon postitas avalduse, milles märgitakse, et nad mõistavad Bradshaw pettumust püüdes tasakaalustada nõudmisi ja laste vajadusi. 

Bradshaw ütleb, et teda sundis lõpetama arusaamine,  et ta ei taha, et tema väike tütar peaks tulema teatud vanuses riigikooli. Seejärel otsustas naine rasedus- ja sünnituspuhkuselt tööle mitte naasta.

Tema lahkumiskiri täismahus:  

Kellele: Polki Maakonna Koolinõukogule, Florida

Ma armastan õpetamist. Ma armastan näha, kuidas mu õpilaste silmad säravad, kui nad haaravad uut ideed ja nende keha sirutub uhkuse ja rahuloluga, kui nad püstitavad ja täidavad isiklikku eesmärki. Mulle meeldib vaadata, kuidas nad harjutavad olemaks head kodanikud, tehes koostööd eakaaslastega, et lahendada probleeme, pidades läbirääkimisi rollide üle ja jagades oma kogemusi ning arusaamu maailmast. Ma ei soovinud midagi muud, kui oma kodumaakonna õpilaste teenimist, õpetades õpilasi ja valmistades ette uusi õpetajaid. Sel eesmärgil läbisin bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe haridusvaldkonnas. Veetsin lugematu arv tunde pärast kooli ja nädalavahetustel uurimistööga, et ma teaksin ja saaksin oma õpilastega kõige sobivamaid ja tõhusamaid meetodeid rakendada ning julgustada nende õppimist ja positiivset suhtumist õppimisse. Veetsin klassiruumides lugematuid tunde perede ja teiste õpetajatega vestledes, kogutud andmeid üle vaadates ja oma praktika üle arutledes, et saaksin kavandada ja diferentseerida õpet, mis vastaks igal aastal kõige paremini minu õpilaste vajadustele. Ma ei armasta mitte ainult õpetamist, vaid olen selles ka suurepärane, seda isegi kuni selle ajani kasutatud vigaste mõõdikute järgi. Kõik atesteerimised hindasid mind väga tõhusaks.

Nagu paljusid teisi õpetajaid meie riigis, on mind üha enam häirinud toimuvad ekslikud reformid, mis röövivad mu õpilastelt arengule sobiva hariduse. Arengu seisukohalt sobiv praktika on aluspõhjaks, millel alushariduse parimad tavad põhinevad, ja selle taga on aastakümnete pikkune empiiriline toetus. Uued reformid ei jäta kõrvale aga mitte ainult seda uurimistööd, vaid sunnivad õpetajaid aktiivselt tegelema praktikatega, mis pole mitte ainult ebaefektiivsed, vaid kahjustavad aktiivselt ka lapse arengut ja õppeprotsessi. Olen täiesti nõus neid avaldusi varustama teadusbaasi kirjandusega, kuid ma kahtlen, et seda küsitakse. Pean siiski olema aus. Ka see kiri on sügavalt isiklik. Ma lihtsalt ei suuda enam õigustada õpilaste nutmist. Nad nutavad pettumusest, kui neil palutakse lahendada ülesandeid oma lähima arengu tsoonist kaugemal. Nad nutavad, nede käed värisevad, proovides kasutada vananenud arvutihiirt kümneaastasel lauaarvutil, millega neil on vähe kogemusi, kuna arvutilabor on testimiseks alati suletud. Nende õlad vajuvad längu lüüasaamisest, kui nad pannakse halvasti koostatud eksamiülesannete taha, mida nad ei suuda mõista, kuid on sunnitud. Nende silmad täituvad pisaratest tähtede pärast, mida nad on alles hiljuti õppinud, et nad saaksid kirjutada vastuseid väikeste kätega, mis on üle klaviatuuri ulatumiseks liiga väikesed.

Lapsed ainult ei nuta, vaid mõni ka käitub valesti, nii et neist saab „halb laps“ ( mitte „rumal laps“), vahel ka seetõttu, et nende väikesed kehad lihtsalt ei suuda  enam vaikselt istuda, või seetõttu, et nad ei tea kooli sotsiaalseid reegleid ja pole aega neid õpetada. Minu magistritöö keskendus käitumishäiretele, nii et võin kindlalt väita, et häiritud pole mitte lapsed. Häire on süsteemis, mis nõuab, et nad täidaksid õppekava ja demonstreeriksid käitumist, mis ületab nende vanusele sobivat. Häire on süsteemis, mis takistab õpetajatel instruktsioone vajadusel muuta, mis ähvardab õpetajaid distsiplinaarmeetmetega, kui nad otsustavad, et nende õpilased vajavad raske materjali puhul viieminutist pausi või pikendada tunde, mis on erakordselt haaravad. Häire on süsteemis, mis on otsustanud, et õpilasi ja õpetajaid tuleb minuti pealt distsipliinile allutada ja kõrvale kaldumiste eest karistada. Häire on süsteemis, mis hindab punkte ja hindeid rohkem, kui õpilaste mõtestatud ja uurimistööl põhinevat õpetamist.

8. juunil 2015 muutus minu elu, kui ma sünnitasin tütre. Hoides teda meie esimesel õhtul haiglavoodis, mõtlesin: “Viie aasta pärast oled lasteaias ja lähed minuga koos kooli.” See mõte oleks pidanud mulle rõõmu pakkuma, kuid selle asemel tõi see hirmu. Ma ei alluta oma last sellele ebakorrektsele süsteemile ja minu südametunnistus ei luba ka mul endal selles jätkata. Palun võtke vastu minu lahkumisavaldus Polki Maakonna riigikoolist.

Parimat soovides,

Wendy Bradshaw, Ph.D.