Õpetaja Tom

Selline lühike blogipostitus ühelt õpetajalt, mis minu arvates annab kõigile insiratsiooni näha õpetajat iseendas ...

Ma ei ole kunagi teeselnud, et tean, mida lapsed igapäevaselt õpivad ja ausalt öeldes tundub mulle, et iga õpetaja, kes väidab seda teadvat, petab ennast või lihtsalt valetab. Sa võid loota. Sa võid planeerida. Sa võid ennast siniseks rääkida. Sa võid isegi, kui sa oled väga nutikas, meelitada kellegi midagi õppima aga idee, et üks inimene saab kellelegi midagi õpetada (välja arvatud mõnedel vähestel juhtudel), on üks suurimaid hariduslikke müüte.   

Üks sageli Buddhale omistatud tsitaate, kuigi tõenäoliselt on sel teosoofiline päritolu, kõlab nii: „Kui õpilane on valmis, ilmub õpetaja.“ Mulle meeldivad sellised püsima jäänud  tsitaadid, kuna need on tõesed isegi juhul, kui me ei leia nende tegelikku päritolu Buddha, Einsteini või Sokratese kirjutistest. See tsitaat on tõene isegi ümberpööratuna – „Kui õpetaja on valmis, ilmub õpilane.“  

Mõnel päeval juhtub, et „õpetan“ lapsele midagi eksikombel.  Näiteks kasutasin kord valesti terminit „tsentrifugaaljõud“ (oleksin pidanud kasutama „tsentripetaalne jõud“), kui laps katsetas hamstri jooksurattaga. Veel mitu kuud hiljem kasutas laps oma eksperimenti esitledes seda vale terminit, kuigi ma olin teda varem korduvalt parandanud. Aga enamikul päevadel ei õpeta ma üldse midagi, võib olla annan õpilastele edasi midagi eeskuju kaudu. Uskuge mind, ma olen püüdnud lastele spetsiifilist infot edastada, näiteks, mis pori tegelikult on – surnud aines, vulkaanituhk, ussikeste kaka – kuid enamiku ajast on ainsad asjad, mis lapsed omandavad need, mille kohta nad küsivad küsimusi.    

Ja vaatamata minu täielikule "õpetamise" puudumisele, õpivad meie kooli tulevad lapsed ikkagi. Kuidas ma seda tean? Ma vaatan neid. Ma kuulan neid. Ma pean meeles, kui nad midagi ei tea ja siis ma kuulen neid ütlemas või tegemas midagi, mis näitab, et nüüd juba nad teavad. Ja kuigi ma isegi ei õpeta neid, õpivad nad enamjaolt ära selle, mida ma tahan, et nad teaksid. 

Mida ma tahan, et nad teaksid?

Rõõmu mängust teise inimesega.

Ebaõnnestumise pettumust ja lunastust.

Emotsioonid tulevad ja lähevad ning need on olulised.

Mina olen enda boss ja sina oled enda boss. 

Meie kokkulepped on pühad.

Tähtis ei ole mitte ainult armastada, vaid seda ka öelda.

Minu tööks ei olegi neid asju „õpetada“. Minu tööks on luua keskkond, mis stimuleerib, on ilus ja piisavalt turvaline: koht, kus lapsed saavad maailma ja inimeste kohta küsida ja vastata ise oma küsimustele. Mitte õpetamise, vaid avastamise koht. Me nimetame seda mänguks. Ja nii lihtne see ongi.