Ilmumas on koduõpperaamat "Pärisõppepäevik. Koolivõõrutuse lugu"

Täiesti ootamatult viis uus töö Eesti Pärimusmuusika Keskuses kokku veel ühe toreda koduõppeperega. 

Pereema Kiti Põld on teinud seda, millest ma ise palju mõtlesin aga tegudeni ei jõudnud, nimelt saanud valmis oma pere koduõppe raamatu. Kuna olin proovilugejaks ja mulle väga meeldis, siis tahaksingi siinkohal jagada, soovitada ja kutsuda üles toetama Hooandjas selle raamatu väljaandmist.

https://www.hooandja.ee/projekt/parisoppepaevik-koolivoorutuse-lugu

Toon siinkohal ära Kiti enda sõnad Hooandja lehelt:

Tere!

Mina olen Kiti – selles projektis vaatleja, jäädvustaja, autor. Muidu aga tavaline eesti ema.

Mind on emana alati seganud jäik ja kohustuslik koolikorraldus, mis kehtestab kõigile sama õppekava ja reeglid. Ometi oleme juba sündides kõik täiesti isesugused, erinevate huvide, annete, eesmärkide ja vajadustega! Tunne, et kooliskäimise surve segab minu vahvate ja energiliste laste elu, pärsib loovust, nullib uudishimu ja kahandab elurõõmu, viis mind otsuseni võtta lapsed koduõppele ning vabastada nad õpikohustustest nii palju, kui vähegi võimalik.

Väike kahtlus siiski hinges, hakkasin pidama päevikut, kuhu märkisin üles iga lapse iga sisemise soovi midagi teada saada, välja uurida, omandada või valmis teha. Kõik ajed millegagi tegeleda, olgu see mis tahes! Ja ikka ainult need huvid, mis tulid väikese inimese seest, iseenesest! Iga päev jälgisin oma kolme last: mida nad teevad, kui neid ei sunnita? Millised tegevused sünnivad seestpoolt, mitte välise ootuse mõjul?  Tahtsin nii väga teada, mis juhtub, kui laps saab kasvada ilma sundimise ja käskimiseta. Võibolla isegi – kes on üldse laps? Kuidas näeb välja loomulik areng? Milline on inimene puhtal kujul: koos iseendale püstitatud eesmärkidega ja nende täitmise protsessis?

Sellest sai 13 nädalat kestev teekond – isiklik ja väga aus jutustus, milles vaatlen ja peegeldan, miks tänane kooliprogramm ei vasta elu põhivajadustele ning kuidas lapsed vajavad tõeliseks arenguks aega ja vabadust, usaldust ja armastust. Muidugi ei varja ma ka oma kõhklusi ega ühiskondlikku survet – see kõik on siin kirjas! Lugeja saab sissevaate nii laste kui ka vanemate arengusse, rõõmudesse ja kahtlustesse. Samuti mõtteainet, äratundmist ja julgustust küsimaks: keda me siis kasvatame – kas ikka omaenda lapsi või hoopis süsteemi ootusi? Kas ja kus on ametlikud õppekavad innustuseks või takistuseks? Minu siiras dokumentaarium näitab, kuidas õppimine juhtub vääramatult ja paratamatult kõige ehedamal moel just siis, kui usaldame lapse olemust, käesolevat hetke ja elu ennast.

Kõige selle kõrval tuli tol 2020. aasta kevadel tegeleda ka koroonapiirangute ja distantsõppekirjadega, koduse olme ja pereeluga. Sotsiaalkriitiline, kuid ka poeetiline ja kirglik päevaraamat kasvas eneseanalüüsiks, perefilosoofiaks ja haridusmanifestiks. See on päevik, mida saab pidada ainult lapsevanem.

Kui olin oma detailsete märkamiste teekonna läbi käinud, läbi kirjutanud ja sisemise kindluseni jõudnud, tuli tunne, et minu praktiline kogemus ja uurimistöö võiksid olla toeks ka teistele, kes alustavad samast kohast – kahtlusest, kas last päevakooli saata on ikka õige mõte. Nüüd, mõni aasta hiljem, tunnen, et on õige aeg päevik päevavalgele tuua, et see leiaks tee huvilisteni. Ma tean, et teid ei ole palju, aga oluline on, et me jagame sarnaseid väärtusi ja ühist tunnetust haridusküsimustes.

Eesmärk on levitada teost nii paberkandjal kui digitaalselt võimalikult paljudele huvitatud lugejatele. Eriti lapsevanematele, kes kahtlevad koolis kohalkäimise vajalikkuses. Noortele peredele, kes mäletavad koolipainet ja tahaksid oma lastele sujuvamat sirgumist. Ja vanavanematele, kes on kohkunud oma lapselaste koduõppele jäämisest. Ja õpetajatele, kes teavad sisimas liigagi hästi, et haridusel võiks olla rohkem elu sees. Ehk siis – kõigile, kes julgevad õppimisest mõelda vabamalt ja loovamalt, kuid ka lihtsamalt ja elulähedasemalt. Ja seda raamatut on tore lugeda just suvel, et teha plaane kooliaastaks.

Kui kogu see teema Sind puudutab, oled väga oodatud mu hariduspäeviku ilmumist toetama ning raamatut lugema ja sõbrale soovitama!

Sooja tervitusega,
Kiti Põld

Eelnevalt on Kiti avaldanud raamatu "Meie taaskasutus. Prügikasti pole olemas!" (2023), kus ta kirjutab isiklikest kogemustest ja projektidest ning pajatab taaskasutuslugusid ka laiast maailmast. Hariduselt on Kiti teatriteadlane. Ta on töötanud teatris dramaturgina ning kirjutanud näidendeid. Lisaks on ta tegutsenud käsitöövaldkonnas, olles tegelenud loovõmblemisega. Oma kodulinnas algatas Kiti 2010. aastal kohaliku kirbuturu korraldamise, mis sai populaarseks sündmuseks. Viimastel aastatel on Kiti tegelenud vabatahtliku tööga, aidates kaasa keskkonnasõbraliku mõtteviisi levikule ja edendades kogukonnatunnet. Kiti on saanud Vabaühenduste Liidu tunnustuse: aasta vabatahtlik 2023.