Erinevus hariduse ja koolitamise vahel

Kui lugeda ajakirjanduses artikleid pealkirjaga a la hariduse latti ei tohi alla lasta ... siis artiklis endas käib jutt reeglina kooli ja koolitamise, mitte hariduse ümber. Rohkem eksameid, rohkem hindeid, rohkem tunde, kindlasti mitte anda vaba valikut õpilastele, distsipliin jms  taandub ikka mõistele "rohkem kooli" mitte "paremat haridust". 

Tänane lugu on R. Graham Oliveri blogist What is education. Graham õppis algselt kooliõpetajaks, kuid nüüdseks on üle 30 aasta õpetanud haridusfilosoofiat Uus Meremaa Waikato Ülikoolis.

Erinevus hariduse ja kooli vahel

Kui olin ennast õpetajaks koolitamas ja ka hiljem, kui ma  põhjalikumalt haridusala õppisin, olin aeg-ajalt hämmingus; segaduses hariduse ja koolitamise erinevuste või nende mõistete seoste osas. See ei kõla just hästi. Kuidas saaks keegi pühendada kogu aja ja energia hariduse omandamisele/ kooliskäimisele ja õpetajana töötada, tundmata erinevust nende mõistete vahel?  

Kuid kogu selle koolitamise ja suure õpetamise juures ei mainitud seda rohkem, kui vilksamisi. Ei arutletud ega saadud ka aru. Lõpuks käsitleti seda teemat pikemalt kõrgkooli ühel kursusel. Kuid see oli haridusfilosoofia kursus. Läksin haridusfilosoofiaga edasi ja see pööras mu maailma pea peale. Aga filosoofia pole ju praktiline, kas pole?

Google otsing näitab, et küsimusi nagu "mis vahe on haridusel ja koolitamisel?" ja "mis on haridus?", sisestatakse kümned tuhandeid kordi kuus. Mis tähendab, et kui mina ei saanud asjast korralikult aru, siis ei ole ma olnud üksi.   

On kurb tõdeda, et  hariduse mõiste tänases üldtunnustatud tähenduses on andnud võimaluse sellisel segadusel tekkida. See on palju kehvem, kui transpordi mõiste taandatakse jalgratta mõisteks, kuigi on ka teisi transpordivahendeid. Nii kummaline, kui see ka pole, on nii transport kui ka jalgrattad liikumisvahendid, kuigi koolis käimine/koolitamine on mingisugune vahend/meetod mitmesuguste õppeotstarbeliste eesmärkide saavutamiseks, pole haridus siiski üldse vahend. See on eesmärk omaette.

See segadus ja väärtuse langus on omamoodi propaganda tagajärg. Haridus on alati olnud väga väärtuslik ja vaeva tasuv asi ning seetõttu, kui nimetate midagi “hariduseks” ja inimesed piisavalt kergeusklikult seda aktsepteerivad, olete sellele ise andnud  väärtuse, mida hariduse all mõistetakse. Nii on juhtunud kooliharidusega. Olenemata sellest, kas koolid teevad midagi väärtuslikku või mitte - nimetame kõike seda „hariduseks“ ja anname sellega neile heakskiidu. Kui me selle enda peadesse kinnistame, siis oleme sinna hulka pannud ka kaheldava väärtusega asju, mis aitab neid, kes reklaamivad ükskõik milliseid koolide tegevuskavasid.

“Haridus” ja “kooliskäimine/koolitamine” on üsna erinevad kontseptuaalsed kategooriad ja kui inimestel on neid raske eristada, tuleb seda tõesti selgitada. Näiteks on üsna ilmne, et  sama probleem on siis, kui üritame teha vahet õigluse ja kohtu mõiste vahel. Inimesed tunduvad olevat teadlikud, et kohtud ei paku alati õiglust, isegi kui õiglus on üles seatud, kui ideaal ja nad teavad, et kogu kohtusüsteem võib olla ebaõiglane - näiteks türannia puhul. Veelgi enam, nad teavad, et õigluse valdkond ulatub kaugemale sellest, mida kohtusüsteem saaks käsitleda - õiglusküsimused tekivad isiklikus elus, poliitikas - ja tõepoolest kõigis meie kooselu aspektides.

Haridus ja koolitamine/koolis käimine on täpselt samas suhtes. Mingil põhjusel nimetame asju hariduseks palju valimatumalt kui asju, mida nimetame õiglaseks, ja teeme seda nii, nagu oleks kaalul vähe - võrreldes õiglusega. Ma olen juba soovitanud ühes varasemas indoktrineerimist käsitlevas postituses, et see võib olla tingitud sellest, et meil on nii nõrk tundlikkus hariduse suhtes - selle suhtes, mis võib valesti minna. Me ei muretse ebatäpsuse pärast, nagu ka ebaõigluse pärast. Näiteks me läheme harva nendel põhjustel meelt avaldama või viime hagisid kohtusse või riike rahvusvahelistesse kohtutesse – nii nagu me teeme sedaõigluse puhul. On murettekitav, et see ei ärrita meid, kuigi õiglusel ja haridusel on sügav vastastikune seos. Me räägime sageli sellest, et koolis käimine ei ole hariv, kuid enamasti jääb see lihtsalt jutu tasandile. Kui jutt lõpuks tegevuspunkti jõuab, kipub edasine hajuma,  räägitakse küll tõsiasjast, et õpilased ei õpi olemasoleva õppekava raames eriti hästi ja liiga paljud jäävad sellest maha. Teisisõnu pole üldse tõhusat arutelu hariduse üle.

Tavaliselt ebaõnnestuvad need katsed haridust koolist eristada, mitte seetõttu, et mõtteid pakkuvad inimesed ei tea, mis on koolis käimine/koolitamine - see on lihtne osa - kuna me kõik käisime koolis  ja oleme sellest üsna hästi teadlikud. Kogelema ja ebaõnnestuma hakatakse siis, kui asi jõuab hariduse teema juurde.

Üldine lähenemisviis on anda loetelu omadustest, mis inimesel peaksid olema. Need nimekirjad võivad olla üsna pikad ja sisaldada igasuguseid häid asju - näiteks kriitiline mõtlemine, loovus, algatusvõime, tagasihoidlikkus, mõttevabadus, hea otsustus- ja tegutsemisvõime, spontaansus, uuendusmeelsus, tarkus, kuidas leida enda jaoks „teadmisi“.

Sellised nimekirjad sisaldavad sageli hariduslikult olulisi ideesid, kuid ebaõnnestuvad kahel põhjusel.

Esiteks on need liiga kaugel selgitavatest mõtetest. Me peame teadma, miks need asjad on olulised. Üks mõte, mida veebilehtede lugemisest võime saada, on see, et hariduse kohta on lihtsalt nii palju ideid, et võiksime kogu ettevõtmisest kergesti loobuda. Kui kõigil on erinev arvamus, siis me kokkuleppele ei jõua. See tähendab, et me ei saa koos haridusotsuseid vastu võtta, me ei jõua kokkuleppele selles, mis on oluline ja samas võime nii jätta kogu asja neile lärmajatele, kes mõtlematult oma  isiklikud tegevuskavad välja pakuvad.

Haridus on liiga oluline, et seda niisama jätta. Peame jõudma kokkuleppele põhimõttelisemal tasandil - kokkuleppele selles, mis on meile kõigile esmatähtis. Kui me täpsustame tagajärgi ja jõuame punktideni, mis võivad olla sellistes lõppnimekirjades, peame teadma, millised neist punktidest on olulised, miks nad on olulised ja kuskohas need osutuvad meie praktikas tõenäoliselt oluliseks. Me peame teadma, kas mõned on teistest olulisemad. Samuti peame teadma, kas mõned ei peaks seal üldse olema ja kuidas see tuleks otsustada. Vajame kooskõlastatud ja järjepidevat seisukohta, mis seob neid kõiki omavahel hariduse seisukohast.

Oletame, et võtame ülaltoodud nimekirja: kriitiline mõtlemine, loovus, algatusvõime, tagasihoidlikkus, mõttevabadus, hea otsustus- ja tegutsemisvõime, spontaansus, uuendusmeelsus, arukus. Oletame, et saame kokku hulga tõeliselt kurje inimesi ja parandame nende võimeid kõigis neis valdkondades. Kas see oleks arukas asi, mida teha? O.K., mõne „arukuse“ idee puhul peaksid neist saama „head inimesed“, kuid ainult siis, kui see „arukuse“ mõiste on meie poolt hoolikalt paika pandud ja „salakavalus“  eristatud  „nutikast“. Sama kehtib ka „hea hindamisvõime“ osas. Kas sellega kaasneb automaatselt moraalselt hea olemine? Ka “tagasihoidlikkus” võib olla kohatu - välja arvatud siis, kui oleksite oma piiridest tõeliselt teadlikud ja valmis õppima.

Kuid üldiselt muudaks kurjade inimeste arendamine selle nimekirja järgi lihtsalt nende kurjuse tõhusamaks ja võimsamaks. Kas see on meil meeles? Vajame hoolikamaid selgitusi ja vahettegemist ning seetõttu pöördun „Eetilise manifesti” postituses ja muudes oma kirjutistes ikka ja jälle tagasi inimese sisemise väärtuse juurde ja seda silmas pidades tulen välja vastastikuse austuse ja kohustusega enda vastu. Ehk tehke nende asjadega tööd ja saate aimu suurema osa loendis olevate asjade olulisusest ja sellest, mis need on - selgemalt mõistes ka, mida me ei soovi, et need tähendaksid. Samuti saate parema ettekujutuse elamise teemadest, milles need on tõenäoliselt olulised.

Teine probleem selliste nimekirjade puhul on see, et need on liiga ebamäärased, et neid hästi kohaldada. Õpetajad või hariduse kavandajad ütlevad selliste nimekirjade kohta suure tõenäosusega, et nad arendavad neid asju, mida nad teevad, kogu aeg. Kui palute neil näidata, kus nad osundavad, näiteks lugemisele ja kirjandusele, ühiskonnaõpetusele ja ajaloole või rühmatööle – siis tuleb välja, et nad on sama ebamäärased, sest loendis olevate punktide osas pole mingeid seoseid tõmmatud. Vaadake tähelepanelikult tõendeid ja leiate, et neid asju rakendatakse palju halvemini, kui näiteks matemaatikat.

Ma ei taha, et asi taanduks mõõtmisküsimustele, kuid meile peaks olema võimalik täpselt näidata, kus asi areneb, mis vormis ja millise protsessiga. Me peaksime nägema mõningaid tõendeid selle arendamise kohta seal, kuidas selle koostisosad sobituvad kokku teiste osadega ja milliste praktikate kaudu. Peaksime nägema, et seda demonstreeritakse hariduskeskkonnas ja sellest väljaspool. Me peaksime suutma seda jälgides öelda, kui oluline see tegelikult protsessis on. Selline hinnang võib olla väga mitteametlik, kuid see peab olema tõeline.

On ka teist tüüpi nimekiri, mis samuti ei keskendu isikuomadustele, vaid elualadele. Kodakondsus, demokraatia ja töökohad on üsna sageli kasutatavad mõisted. Seega tsiteerib Purpose of School veebileht  - http://www.purposeofschool.com/philosophical/ Mortimore Adleri nimekirja (koolitamise osas):

• kodakondsuse arendamine,

• isiklik kasv või enesetäiendamine ja

• tööalane ettevalmistamine.

Samuti tsiteeritakse veel ühte deMarraisi ja LeCompte'i nimekirja (ka koolitamise osas):

• intellektuaalsed eesmärgid, näiteks matemaatilise ja lugemisoskuse arendamine;

• poliitilised eesmärgid, näiteks sisserändajate assimilatsioon;

• majanduslikud eesmärgid, näiteks töökoha ettevalmistamine; ja

• sotsiaalsed eesmärgid, näiteks sotsiaalse ja moraalse vastutuse arendamine.

Sellised nimekirjad tõstavad kohe keskmesse inimese, kes vormib teisi vastavalt oma kavale. Vahetult peaksime iga punkti kohta küsima, mil määral õppijat siin tegelikult esikohale seatakse või allutatakse nad mõne grupi väidetavatele huvidele, hoolimata sellest, et see väib hästi mõjuda. Selle nimekirja viimaste punktide taga on näiteks kohutav kahemõttelisus. Tundub, et õppijal tuleb arendada sotsiaalset ja moraalset vastutust, et teistele meeldida („sotsiaalne eesmärk”), mitte enda huvides. Kas see on sotsiaalne kontroll või tuleb seda teha õppija täieliku austamise kaudu? Millisel määral saab õppija selles protsessis vabalt valida oma arusaama oma moraalsest vastutusest? Mida loetakse õnnestumiseks ja mida ebaõnnestumiseks?

Kas töökoha ettevalmistamine annab õppurile võimaluse töö kriitiliseks hindamiseks? Mis võiks toimuda pealkirja all „poliitilised eesmärgid, näiteks sisserändajate assimilatsioon”? On oluline, et sellised loetelud hakkaksid kehtima alles pärast kindlaid eetilisi põhimõtteid, mis kaitsevad õppija sisemist väärtust, ning et nende objektide tõlgendamisel kuvatakse see kaitse täies mahus ja rakendatakse seda hariduses.

Ettevalmistused „olla head kodanikud” ja ettevalmistused „demokraatiaks” nõuavad palju tähelepanu, enne kui neist saab osa tõelistest hariduslikest eesmärkidest. Esimene indoktrineerimise arutelu, mis võimaldas indoktrineerimise haridusliku tähenduse kindlaks teha, leidis aset USA-s 1930ndatel aastatel, kui toimus arutelu poliitilise indoktrineerimise üle Nõukogude koolides - õpetades pühendumist stalinistliku süsteemile (nõukogude kommunismile). Ei läinud kaua aega, kui püstitati veel üks küsimus ja hakkati muretsema, kas võiks eksisteerida ka paralleelne indoktrineerimise vorm - õpetamine pühenduda Ameerika demokraatiale.

Arvestades, et tänapäevastes lääneriikides nimetame demokraatiaks demokraatlike ideede niivõrd viletsat väljendust, mis on läbi tipitud rikutud võimu ja mõjutustega, ei ole hariduslik mõte, et teatud inimesed peaksid otsustama, kuidas teised tuleks üles kasvatada. Pigem on see täpne retsept kõigi süsteemis eksisteerivate halbade asjade säilitamiseks ja kinnistamiseks. Järgmise põlvkonna otsuste sel viisil ennetamise mõte on iseenesest põhimõtteliselt ebademokraatlik.  

Nendest tervetest teemadest tuleb läbi tõmmata väga peened ja hoolikalt läbi mõeldud jooned ning jällegi on ainus viis selliste joonte tõmbamiseks minna tagasi ja vaadata lähemalt eetilisi suhteid võrdselt väärtuslike inimeste vahel ning esitada õiged õppimisküsimused nende inimeste ja nende suhete osas.

Teine teema, mis kerkib ikka ja jälle üles, kui inimesed üritavad haridust koolist eristada või hariduse eesmärki või tähendust kindlaks teha, on see, et haridus peaks olema seotud eluga ja et suur osa sellest hõlmab elu väljaspool kooli. Siin näeme sageli inimesi, kes on koolitamise väärtuse suhtes skeptilised või vähemalt teadlikud selle väga reaalsetest piirangutest.

Kuid ka see idee on liiga ebamääraselt välja töötatud ja sellisena ei saaks see kunagi poliitika ega tavade jaoks palju tähelepanu saada.

Esiteks, kui haridus peaks olema seotud eluga, siis mis on see täpselt selle elu osas, mida me peaksime püüdma saavutada? Me ei hakka seda isegi käsitlema eluoskusi käsitlevates algatustes, mis puudutavad pangakonto haldamist, üürilepingu lugemist või isegi teie tervise hooldamist. Need on natuke rohkem kui elu mehaanika ja ei kujuta endast väljakutset harjumuspärasele. Peaksime lähemalt uurima hea elamise, hästi elamise tegelikke, valulikke ja raskeid probleeme.

Teiseks on kooliväline maailm, kus toimub „päris” elu, vaevalt heatahtlik hariduskeskkond. See on samuti täis indoktrineerimist, manipuleerimist, ebaühtlast ja sageli ebaseaduslikku jõustruktuuri ning mõne väga-väga halva kogemuse võimalusi nii avalikus kui eraelus. See tähendab, et vaevalt on see väga hariduslik keskkond.

Selle üle läbirääkimiste pidamiseks ja kogemuste põhjal parimate õppimisvõimaluste saamiseks  on vaja mingisugust haridusalast otsust, sest peame seal ise oma hariduse eest vastutama.

Ilma taolise otsuseta õpime sama tõenäoliselt peale heade asjade, ka halbu asju ja võime saada pigem väiksemateks kui suuremateks inimesteks. Kogemused, mida vananedes saame, ei pruugi sugugi meie heaks töötada. Kui teil on kujunenud roosiline pilt, et kõik läheb automaatselt hästi, siis vaadake lihtsalt lähemalt paljusid inimesi. Sellepärast, et me teame, et sageli ei lähe see hästi, nõuavad nii paljud neist inimestest, et haridus oleks pigem eluks ettevalmistamine, kui suhteliselt ebaoluline asi, mis selle nimel paradeerib.

Ja siin on see hõõrumise punkt. Õigete õppetundide saamiseks elust ja eluks on vaja hariduslikku otsustusvõimet, nii et mõte, et haridus peaks olema seotud eluga, ei vii meid väga kaugele mõistmise poole, mida „haridus” peaks tähendama, ehkki see on väärt impulss. Esiteks peame elamise kohta tegema mõned tõsised väärtushinnangud ja neid otsuseid peame kasutama leidmaks õpet, mis loeb.