Ansel Adams - hüperaktiivne laps.

Räägime  Ansel Adamsist (1902-1984), kes on 20. sajandi tähtsaim maastikufotograaf. Ta on ka kõige tuntum ja armastatum fotograaf Ameerika Ühendriikide ajaloos; tema töö populaarsus on pärast tema surma ainult kasvanud. Uudishimuliku ja energilise lapsena, kellel oli kaasasündinud vajadus liikuda ja tegutseda, ei sobinud Anselile kooliminek kuigi hästi. Autobiograafias kirjeldab ta oma “põlist hüperaktiivsust” ja selgitab, kuivõrd lõksus ta end koolis tundis. Ansel kirjutab:

„Iga päev oli minu jaoks raske katsumus, istuda selles kohutavas klassiruumis, samal ajal kui päike ja udu õues mängisid. "

Julgus säilitada lapse loovust

Anselsi isa tunnistas oma poja loomulikku külluslikku energiat, põnevust ja rõõmsameelsust ning leidis, et Ansel vajab edu saavutamiseks rohkem vabadust. Kui Ansel oli 12-aastane, võttis isa ta koolist ära ja jättis koduõppele, andes talle küllusliku vabaduse ja võimaluse oma huvide ja kirgede poole püüdlemiseks. Kodus õppis Ansel klaverit mängima, saades enne professionaalseks muusikuks, kui pühendas oma elu fotograafiale.

1915. aastal andis isa oma noorele teismelisele pojale aastapääsme Maailmanäitusele (EXPO). Ansel käis seal iga päev, imetledes ja uurides suurejoonelise ekspositsiooni leidlikkust. Tema isa ütles talle, et see on  tema kool. Perepuhkusel 1916. aastal külastas Ansel esimest korda Yosemite'i orgu, olles lummatud paigast, mis järgmise kuue aastakümne jaoks täidab tema elu ja fotod. Seal olles kinkisid vanemad talle oma esimese kaamera. Ülejäänud on ajalugu. Ansel kirjutab oma autobiograafias:

„Mõtlen sageli, kui tugev ja julge oli mu isa, kui ta võttis  mind välja tavapärasest koolikeskkonnast ja pakkus mulle neid erakordseid õpikogemusi. ”

Loovus õitseb vabaduses ja kahaneb jõuga sundimisel.

Kui lapsed kooli lähevad, siis surve võib nende loovust kahandada ja energia lämmatada – teatud määral võidakse selle eest  isegi karistada.

Loovuse langus

Kuna kooliskäimine on viimase mitmekümne aasta jooksul haaranud endale järjest enam lapsepõlve ning muutunud standardiseeritumaks ja piiravamaks, ei tohiks olla üllatus, et USAs on loovus samal ajal langenud. KH Kim William & Mary kolledžist tegi ulatusliku loomingulisuse uuringu ja analüüsis loovat mõtlemist Torrance testidega. Ta leidis, et USA loovuse skoorid suurenesid igal aastal vahemikus 1966 kuni 1990. Alates 1990. aastast on loovuse skoor aga pidevalt langenud. Kõige murettekitavam on Kimi tõdemus, et loovuse kõige järsem langus leidis aset lastel alates lasteaiast kuni 6. klassini. Kim jagab oma leide oma raamatus „The Creativity Challenge: How We can Recapture American Innovation”. Ta kirjutab:  „Põhimõte on järgmine: ameeriklased on täna vähem loomingulised kui nad olid kakskümmend viis aastat tagasi. Lisaks langus jätkub ja selle peatumist ei ole hetkel näha.“

Kim osutab erinevatele loovuse vähenemise võimalikele süüdlastele, kuid  üsna silmatorkavalt tuleb esile standardiseeritud tavakool.

Loovus õitseb vabaduses ja kahaneb sunniga. Mõned meie kõige loomingulisemad lapsed on sellised nagu Ansel Adams, kelle “põline hüperaktiivsus” võib olla meie kiiresti muutuvas kultuuris ja tempos oluline. Nende kiireloomulisus, soovimatus tavapäraseid norme täita, leidlikkus ja tundmatuse suhtes sallivus on just need omadused, mis on vajalikud innovatiivsel kiire teabega uuel ajastul. 

Maailma majandusfoorumi (The World Economic forum)  2016. aasta raporti „Töökohtade tulevik” kohaselt ei eksisteerinud paljusid tänaseid kõige nõudlikumaid töökohti ja spetsialiseerumisi isegi viis ega kümme aastat tagasi. Neid töökohti polnud. Loovad, energilised ja ettevõtlikud inimesed, kes on valmis end ise harima, on need, kes on kõige paremini võimelised sellise mitmetähendusliku ja muutuva tulevikuga kohanema ja sellega hakkama saama.

Hea uudis on ka see, et me ei pea oma lapsi eraldi koolitama selleks, et tulevikus hakkama saada. Peame lihtsalt püüdma koolitamisega mitte hävitada nende loomuliku loovust ja avastusrõõmu.   Lastel on juba oskused ja omadused, mis võimaldavad neil areneda ühiskonnas, kus meil pole aimugi, millised töökohad viie aasta pärast olemas on.

Vanematena peame võtma vastutuse oma laste loomuliku loovuse, energia ja iseõppimise võimete turgutamise eest. Peame andma oma lastele vabaduse sundimise asemel, võimaldades neil omal moel kasvada, tunnustades nende endi  andeid. Peame pakkuma hariduslikke tingimusi, mis võimaldavad lapsepõlve loovusel õitseda, mitte närtsitama neid sundimisega kehtivasse süsteemi. Nagu Ansel Adams kirjutab oma isa otsusest ta koolist ära võtta:

„Kui ma vaatan seda, kes ma praegu olen ja kuidas ma arenesin kõik need aastad meie luidetel asuvas majas kasvades, siis ma võin öelda, et eriti ajendas seda kõike sisemine säde, mida minu isa õrnalt elusa ja hõõguvana hoidis.“

Adam Ansel foto 1933

Vanemad on need, kes suudavad lapsi teadmata tulevikuks ette valmistada, hoides elusana nende praegust sädet.

Adamsi lapsepõlv

Adams oli hüperaktiivne laps, tihti vastuvõtlik haigustele ja hüpohondriale. Tal oli vähe sõpru, kuid tema pere kodu ja selle ümbruskond Kuldvärava ees asuvatel kõrgustikel pakkusid ohtralt lapsepõlvetegevusi. Tal polnud eriti kannatlikus spordimänude jaoks; kuid ta nautis looduse ilu juba varasest east peale, kogudes putukaid ja uurides Lobos Creeki kuni Bakeri rannani ja Lands Endini viivate merekaljudeni. Adamsi isal oli kolmetolline teleskoop; ja nad jagasid entusiastlikult huvi astronoomia vastu, külastades koos Hamburgi mäel asuvat Licki observatooriumi.  

Adams arvati välja mitmest erakoolist rahutu loomuse, tähelepanematuse ja mässulisuse tõttu; nii et kui ta oli 12-aastane, otsustas isa ta koolist ära võtta. Järgmiste aastate jooksul koolitasid teda eraõpetajad, tädi Mary ja isa. Adams osutus tähelepanuväärseks autodidaktiks.   Lõpuks jätkas ta proua Kate M. Wilkinsi erakoolis.  Hilisematel aastatel riputas ta oma diplomi külaliste vannituppa.

Tema isa kasvatas teda järgima Ralph Waldo Emersoni ideid: elada tagasihoidlikku moraalset elu, mida juhib sotsiaalne vastutus inimese ja looduse ees.  Adamsil oli armastav suhe oma isaga, kuid mitte eriti head suhted emaga, kes ei kiitnud heaks tema huvi fotograafia vastu.  

Adams hakkas klaverimängu vastu huvi tundma 12-aastaselt pärast seda, kui ta kuulis klaveril mängimas oma 16-aastast naabrit Henry Cowelli ning ta õppis ise muusikat mängima ja lugema.   Cowell, kellest sai hiljem tuntud helilooja, andis Adamsile mõned õppetunnid. Järgmise kümnendi jooksul ajendasid kolm muusikaõpetajat teda tehnikat arendama ning ta otsustas kindlalt jätkata klassikalise pianisti karjääri.  

Adams külastas Yosemite'i rahvusparki esmakordselt 1916. aastal koos perega.  Ta kirjutas oma esimesest vaatest orule: "Yosemite hiilgus avanes meile ja see oli imeline .... Üks ime teise järel laskus meie peale .... Igal pool oli valgust .... Minu jaoks algas uus ajastu." Tema isa kinkis talle seal viibimise ajal esimese kaamera ta tegi esimesed fotod oma "tavalise hüperaktiivse entusiasmiga". Järgmisel aastal naasis ta Yosemitesse paremate kaamerate ja statiivi abil. 1917. ja 1918. aasta talve jooksul õppis ta fotograafia põhitehnikaid ja töötas samal ajal San Franciscos osalise tööajaga  fotoviimistlejana.

Adams jäi Hispaania grippi 1918. aasta gripipandeemia ajal, peale mida vajas ta taastumiseks mitmeid nädalat. Ta luges raamatut pidalitõbistest ja tal tekkis kinnisidee puhtuse osas - ta kartis midagi puudutada, ilma et pärast seda kohe käsi peseks. Arsti vastuväidetest hoolimata palus ta, et vanemad viiksid ta tagasi Yosemitesse. See külastus ravis teda haigusest ja sundmõtetest terveks.  

Adams luges meelsasti fotograafiaajakirju, osales fotoklubi koosolekutel ning käis fotograafia- ja kunstinäitustel. Ta uuris Kõrg-Sierrat koos pensionil oleva geoloogi ja amatöör-ornitoloogi Francis Holmaniga, keda ta nimetas onu Frankiks. Holman õpetas talle telkimist ja ronimist; nende ühine teadmatus ohutute ronimisvõtete kohta viis aga enam kui ühel korral peaaegu fataalsete õnnetusteni.