OSHO lastest, kasvatamisest ja haridusest

Kogu haridussüsteem on olemas selleks, et hävitada intelligentsus või juhtida teid intelligentsi juurest mälu juurde. Mälu on kasulik, praktiline. Intelligentsus on ohtlik, sellest pole kasu, kui tahetakse säilitada käesolevat olukorda, seadusi.

Laps on sündinud – ja ta on väga avatud fenomen, ülimalt intelligentne. Aga me kargame talle kallale, hakkame tema intelligentsi hävitama. Me hakkame tekitama temas hirmu. Te nimetate seda õpetamiseks, te nimetate seda lapse ettevalmistamiseks, et ta suudaks eluga toime tulla. Tema ei karda, aga teie tekitate temas hirmu. Teie koolid, kolledžid, ülikoolid – need teevad ta üha ebaintelligentsemaks. Nad nõuavad tobedaid asju. Nad nõuavad tobeduste meeldejätmist, selliste, milles laps ja tema loomulik intelligentsus ei näe mingit mõtet. Milleks? Laps ei näe sellel mõtet. Milleks neid asju talle pähe tuupida? Aga ülikoolis, kolledžis, kodus, perekonnas ütlevad heasoovijad: „Tuubi! Praegu sa ei tea, aga hiljem saad teada, milleks seda vaja on.“

Tuubi pähe ajalugu, kogu see mõttetus, mida inimesed on teistele teinud, kogu see hullus – õpi seda! Laps ei näe sel mõtet. Mis tähtsust sel on, mis kuningas valitses Inglismaad sellest ajast selle ajani? Aga ta peab need tobedad asjad pähe õppima. Tema intelligents on järjest rohkem koormatud, sandistatud. Üha rohkem tolmu koguneb ta intelligentsusele. Selleks ajaks, kui inimene ülikooli lõpetab, on ta ebaintelligentne – ülikool on oma töö teinud. Väga harvad on juhused, et keegi lõpetab ülikooli ja jääb intelligentseks. Väga vähesed inimesed on suutnud ülikooli käest pääseda, seda vältida, lõpetada ülikooli ja ikkagi oma intelligentsuse säilitada – seda juhtub väga harva. See on teie hävitamiseks loodud suurepärane mehhanism.

Hetkel, millal sinust saab haritud inimene, oled muutunud ebaintelligentseks.

 

Õpetaja muudkui kordab lastele: „Kuulake hoolega! Pange hästi tähele!“ Tegelikult lapsed kuulavad ja panevad tähele küll, aga hoopis midagi muud. Kooliõues laulab kõigest väest üks lind – ja laps kuulab lindu hoolega. Keegi ei saa öelda, et laps ei kuula, keegi ei saa öelda, et laps pole meditatiivne, keegi ei saa öelda, et laps pole sügavalt keskendunud – ta ju on! Ta on õpetaja täiesti unustanud, ta on tahvlile kirjutatud tehted täiesti unustanud, sest teda valdab täielikult see lind ja linnulaul. Aga õpetaja ütleb: „Kuula hoolega! Mida sa seal teed? Ära vahi ringi!“

Tegelikult segab õpetaja ise last! Laps ju ongi tähelepanelik – see toimub iseenesest. Laps on lindu kuulates õnnelik. Aga õpetaja segab teda, õpetaja ütleb: „Sa ei pane üldse tähele“ – õpetaja lihtsalt valetab! Laps ju oli tähelepanelik. Mis parata, kui lind oli tema jaoks kütkestavam? Õpetaja polnud nii kütkestav, arvutamine polnud lapsele nii huvitav.

Meid ei panda siia maa peale mitte selleks, et hakkaksime matemaatikuteks. Mõnda last lind ei huvitagi; lind võib laulda aina valjemini ja valjemini, aga see laps näeb ainuüksi tahvlit. Siis ongi matemaatika just tema jaoks. See on tema meditatsioon, loomulik meditatsioonseisund, mis puutub matemaatikasse.

Lapsi aga hakatakse algusest peale selle võistluse ideega mürgitama. Kui ta kord ülikooli lõpetab, on a juba täielikult mürgitatud. Talle on kogu aeg sisendatud, et ta peab teistega võitlema, et elu seisneb tugevamate ellujäämises. Aga siis ei saa elu kunagi pühitsemine olla.

Tõeline haridus ei õpeta võistlemist; ta õpetab koostööd. Ta ei õpeta, kuidas teistest jagu saada ja ise esimeseks tulla. Ta õpetab sulle, kuidas luua, armastada ja õnnis olla, võrdlemata ennast teistega. Ta ei õpeta sulle, et õnnelik oled sa vaid siis, kui sa oled esimene – see on täielik mõttetus. Lihtsalt esimeseks tulles ei saa keegi õnnelikuks, ja enne on kogetud nii palju häda ja viletsust, et esimeseks saades oled sa sellega juba harjunud.

Kui sa ükskord presidendiks või peaministriks saad, on viletsus muutunud sinu teiseks loomuseks. Muid olemisviise sa enam ei tunnegi; sa jäädki õnnetuks.

Tõeline haridus ei õpeta sulle, kuidas esimeseks tulla. Ta õpetab sind rõõmu tundma sellest, mida sa teed, ja mitte ainult tulemusest.  

Ükski edasipüüdlik inimene pole kunagi õnnelik olnud; tõtt öelda on edasipüüdlik inimene maailmas kõige õnnetum. Meie aga koolitame oma lapsi ikka edasipüüdlikeks: „Ole esimene, jõua tippu, siis oledki õnnelik!“Aga kas te olete kunagi näinud, et keegi oleks ühtaegu tipus ja õnnelik? Kas Aleksander Suur oli õnnelik, kui ta oli maailma vallutanud? Ta oli üks õnnetumaid inimesi, kes maailmas üldse on elanud. Diogenese õndsuse nägemine tegi ta kadedaks. Kui aga keegi hakkab kadestama kerjust…?

Kõik lapsed on sündides ekstaatilised. Ekstaas on loomulik. See pole omane ainult suurtele tarkadele. Ekstaasi toome kõik siia maailma kaasa; kõik tulevad ekstaasiga ilmale. Ekstaas on elu sisim tuum. Ta on elusolemise osa. Elu ongi ekstaas. Iga laps toob maailma ekstaasi, aga siis hüppab ühiskond lapsele peale, hakkab ekstaasivõimalust hävitama, hakkab last õnnetuks muutma, hakkab teda tingimustega ümbritsema. Ühiskond on neurootiline ja ei saa ekstaatilisi inimesi lubada. Nad on ühiskonnale ohtlikud. Ekstaatilist inimest ei saa juhtida; see pole võimalik. Juhtida saab  ainult õnnetut inimest. Ekstaatiline inimene on paratamatult vaba. Ekstaas ongi vabadus. Kui sa oled ekstaatiline, ei saa keegi sind orjaks teha. Sind ei saa niisama lihtsalt hävitada; sind ei saa veenda vanglas elama. Tahaksid tantsida tähtede all, tahaksid tuulega kaasa minna, tahaksid kõnelda päikese ja kuuga. Sul on vaja avarust, lõpmatust, hõlmamatust. Sind ei saa veenda pimedas kongis elama. Sind ei saa orjaks muuta. Elad oma elu ja ajad oma asja.

Juba varasest lapseeast ei lasta meil vabadust maitsta, sest kui me juba kord teaksime, mis vabadus on, siis me enam järele ei annaks, enam kompromisse ei teeks – me ei oleks enam nõus pimedas kongis elama. Oleksime valmis pigem surema kui laskma ennast orjaks teha. Jaataksime iseennast.

Kui laps on kord vabadust maitsta saanud, ei hakka ta enam kunagi kuuluma ühtegi ühiskonda, ühtegi kirikusse, ühtegi klubisse, ühtegi parteisse. 

Ta jääb indiviidiks, ta jääb vabaks ja paneb enda ümber veerema vabaduselained.

Lapsel ei lasta vabadust maitsta. Kui laps emalt küsib: „Emme, kas ma võin õue minna? Päike paistab, ilm on ilus ja ma tahaksin ümber meie kvartali joosta,“ vastab ema otsekohe – painatult, kinnismõtteliselt: „Ei!“ Laps ei palunud midagi erilist. Ta tahtis lihtsalt välja hommikupäikese kätte minna, ta tahtis päikesepaistet, värskest õhust ja puudest rõõmu tunda – ta ei palunud midagi erilist! -, aga ema ütleb ei, sest temas on mingi ränk paine. Harva juhtub, et ema ütleb jaa, harva juhtub, et isa ütleb jaa. Isegi kui nad seda ütlevad, siis väga vastumeelselt. Isegi kui nad ütlevad jaa, tekitavad nad lapses süütunde, et ta on neid sundinud, et ta on midagi valesti teinud.

Alati kui laps ennast õnnelikuna tunneb, ükskõik mida ta parajasti teeb, tuleb paratamatult keegi teda takistama: „Ära nii tee!“ Pikkamööda hakkab laps mõistma: „Alati, kui ma õnnelik olen, on midagi valesti.“ Muidugi ei ole ta kunagi õnnelik siis, kui ta teeb seda, mida teised käsevad, sest see ei ole tema sees tekkinud tahtmine. Laps saab aru, et õnnetu olla on õige, õnnelik olla aga vale. Nende asjade vahel tekib tugev seos.

Kui laps tahab kella lahti teha ja vaadata, mis seal sees on, kargab kogu perekond talle kallale: „Lõpeta! Sa lõhud ju kella ära. See on paha.“ Laps vaatab lihtsalt kella sisse; see oli teaduslik  uudishimu. Ta tahtis näha, mis kella tiksuma paneb. Kõik oli õigesti. Kell ei ole nii väärtuslik kui tema uudishimu, tema uuriv vaim. Kellal pole mingit väärtust – isegi kui ta katki läheks, ei oleks midagi katki – aga kui uuriv vaim katki läheb, siis puruneb väga palju; laps ei hakka kunagi tõe järele pärima.

Või siis on ilus õhtu, taevas on tähti täis ja laps tahab õues olla, aga on aeg magama minna. Laps pole üldse unine; ta on täiesti ärkvel, väga-väga ärkvel. Ta satub segadusse. Hommikul, kui ta on väga unine, hüütakse talle: „Tõuse üles!“ Siis kui magamine talle meeldis, kui voodis oli nii tore, kui ta tahtis teist külge keearata, natuke kauem magada ja und näha, oldi tema vastu: „Tõuse üles! On aeg ärgata.“ Nüüd on ta täiesti ärkvel, ja ta tahaks tähtedest rõõmu tunda. See on väga romantiline, väga poeetiline hetk. Lapsel on põnev. Kuidas ta niiviisi magama minna saaks? Ta on nii erutatud, ta tahaks laulda ja tantsida, aga teda sunnitakse voodisse minema: „Kell on juba üheksa. Aeg magama minna.“ Nüüd rõõmustab last ärkvelolu, aga ta peab magama minema.

Kui laps mängib õues, sunnitakse teda sööma tulema. Lapsel pole üldse kõht tühi. Kui tal kõht tühi on, ütleb ema: „Praegu pole söögiaeg.“ Nii hävitatakse ekstaasi võimalus täiesti, hävitatakse võimalus olla õnnelik, rõõmus ja rahul. Kõik see, mis last iseenesest rõõmustab, tundub olevat vale ja kõik see, mis teda üldse ei huvita, tundub olevat õige.

 Vanemate vanemad tegid nendega sedasama; nüüd teevad nad sama oma lastega. Nii hävitabki üks põlvkond teise.

Inimesest saab päriselt inimene alles siis, kui ta hakkab igavust tundma. Eks teate ise: kõige intelligentsemal lapsel on alati kõige igavam – sest miski ei suuda kauaks tema tähelepanu köita. Varem või hiljem põrkab ta selle tõsiasjaga kokku ja küsib: „Mis edasi saab? Mida teha? Sellega on ühel pool. Olen seda mänguasja näinud, olen selle sisse vaadanud, olen selle lahti teinud, seda uurinud, ja nüüd ongi kõik – mida edasi teha?

Nii sünnibki soovimatu laps – ema kõhkles algusest peale, kas sünnitada või mitte. See kõik avaldab lapsele mõju. Laps kindlasti tajub neid pingeid. Kui ema mõtles aborti teha, oli see lapsele kindlasti haavav. Laps on osa ema kehast, iga võbelus jõuab temani. Või kui ema on kimbatuses, kõhkleb ega tea, mida teha, tajub ka laps kõhklusevärinaid ja ebakindlust – ta kõlgub elu ja surma vahel. Siis tuleb laps kuidagi ilmale, ema aga arvab, et ta sündis juhuslikult – nad ju proovisid rasestumisvastaseid vahendeid, aga see ei läinud korda ja laps on nüüd olemas – sellega tuleb lihtsalt leppida. Niisugune leppimine pole armastus.  Lapsel pole algusest peale armastust. Ja emagi tunneb ennast süüdi, sest ta ei anna nii palju armastust, nagu ta loomulikult andes andnud oleks. Sellepärast hakkab ta armastust asendama. Ta sunnib last liiga palju sööma. Ta ei suuda lapse hinge armastusega täita ja püüab siis täita tema keha toiduga. See on aseaine. Minge ja vaadake ise. Emad on nii neurootilised. Laps ütleb: „Mul pole kõht tühi,“ aga ema sunnib teda ikka sööma. Lapsest ta ei hooligi, last ta ei kuulagi. Ta annab aseainet; kui armastust pole, tuleb anda toitu. Siis kasvab laps suuremaks – armastust pole ikka ja talle antakse raha. Rahast saab armastuse aseaine.

Lapski hakkab arvama, et raha on armastusest tähtsam. Kui armastust pole, siis ei ole midagi katki, aga raha peab kindlasti olema.